Kaks aastat playoffideta. See on midagi, mida Vancouver Canucksi fännid kogesid viimati 90ndate lõpus, mil neli hooaega järjest põhiturniirilt ei edenetud. Uue hooajaga kaasneb ikka uus lootus, aga pigem on praegune seeria venimas kolme aasta peale.
Sedinide viimane hurraa?
Canucks pole pärast 2011. aasta finaalseerias mängimist võitnud mitte ühtegi playoffide seeriat ning kuue hooajal on üldse kolmel korral sealt puudutud. Vendade Sedinide silmapaistev karjäär on lõppemas sohus. Septembri lõpupäevadel 37-aastaseks saavad kaksikud alustavad oma lepingu viimast hooaega ja ei oleks üllatav, kui nad järgmisel suvel pillid kotti paneksid. Raske on ette kujutada neid mujal mängimas ning nende lahkumine aitaks klubil uut tõusu alustada.
"Me mõtleme regulaarselt oma tulevikust ja hakkame nüüd asju aasta-aastalt võtma," tunnistas Henrik mõned nädalad tagasi. "Sel aastal soovime tõestada, et suudame endiselt kõrgel tasemel mängida ja see sõltub kõik meist. Kui seda teeme, siis on hiljem kergem (tulevikuga seotud) küsimustele vastata. Selline on praegu meie mõtteviis."
Sedinid olid pikalt punkt per mäng mehed, aga koos meeskonna taseme kukkumisega on ka nende individuaalne statistika saanud kõva põntsu. Mõlemad tegid eelmisel hooajal kaasa kõik põhiturniiri mängud, aga Henrik kogus 51 punkti ja Daniel üldse vaid 44. Nii halbu näitajaid nähti mõlema puhul viimati nende karjääri algusaastatel.
Ja kui su esimeses ründekolmikus on 40-50 punkti mehed, siis on võimatu playoffide konkurentsis püsida. Sedinide kohalolek on Vancouveris takistamas ka uue generatsiooni esiletõusu. Eelmise hooaja resultatiivseim vend oli 52 silmaga Bo Horvat, aga ta mängis keskmiselt vaid 18 minutit.
Peamänedžer Jim Benning on rääkinud soovist kasvatada noormängijaid võitvas meeskonnas, aga tema kolme hooaja jooksul on Canucks ainult korra aasta peale kogunud rohkem võite kui kaotusi. Viimasel kahel hooajal on tegu olnud 30 võiduga meeskonnaga. Suurt edasiminekut sealt pole arvatavasti tulemas. Kuigi vähemalt on treenerivahetus ja suvised käigud andmas lootust, et meeskonna mängu jälgimine ei sunni enam värvi kuivamist vaatama.
Uus mees pukis on Travis Green, kes viimased neli hooaega klubi AHL-i meeskonda tüüris. 2015. aastal ka lausa Calderi karikavõistluste finaali välja. Ta peaks hästi tundma kõiki organisatsioonis olevaid noormängijaid ning võiks olla ka altim neid kasutama. Tema meeskond skooris mullu keskmiselt 2.56 väravat mängus ja samasugust resultatiivsust ootaks uuel hooajal ka Canucksi puhul. Meeskonnal on viimaste hooaegade jooksul jäänud 200 värava piir kättesaamatuks ning selja taga on aasta, mis tõi keskmiselt vaid 2.17 kolli.
"Ma soovin meie mängus näha energiat," on Green oma nägemust tutvustanud. "Kõik, kes hokit tihedalt jälgivad, näevad kui kiire tänapäevane mäng on ja kui rääkida kiire tempoga mängimisest, siis mängijad ei suuda väsimuseta kiirelt mängida. Selline mängustiil nõuab väga palju energiat ja kõige tempokamalt mängivatel meeskondadel on korraliku sügavusega pink. Sul peab olema neljas ründekolmik, keda võid rahulikult mängitada, mitte lihtsalt seda varjata, andes neile 6-7 minutit."
Canucks on sügavuse kallal suvel vaeva näinud, lisades vabaagentide turult valikusse Thomas Vaneki, Aleksandr Burmistrovi ja Sam Gagneri. Viimased kaks on huvitavad täiendused selle näol, et oma koha leidmine liigas on nende jaoks raske olnud, kuid mõlema talenti on kunagi hinnatud nii kõrgelt, et nad on tehtud draftis TOP 10 valikuteks. Noorte mängijate puhul õigeid nuppe tundev Green oskab äkki ka veteranidele uuesti elu sisse puhuda.
Habras kaitseliin
Canucks on kaks hooaega järjest olnud endale lastud pealevisete arvestuses liiga halvimate seas. Eelmisel hooajal lasti endale neid keskmiselt 31.8. Ise saadi kirja vaid 27.7. Meeskond veetis väga palju aega kaitsetsoonis ning korjas usinalt välja, kui endale lastud väravate keskmine küündis kolme kanti (2.94). Isegi hiiglasekasvu Nikita Trjamkini kohalolekuga ei suudetud olukorda kontrolli all hoida. 23-aastase venelase leiab uuel hooajal juba uuesti ka kodumaalt.
Täiendustena on kaitsesse toodud Patrick Wiercioch ja Michael Del Zotto. Samuti võib uue tulijana mõjuda Erik Gudbranson, kes piirdus eelmisel hooajal 30 mänguga. Nii tema kui Chris Tanev on hinnatud pealevisete blokeerijad ja nende hea töö võiks viia vastaste väravavõimaluste vähenemiseni. Del Zotto on rohkem ründavat tüüpi mees, kes Burmistrovi ja Gagneriga jagamas sarnast saatust - talendikas mängija, aga suudab oma oskusi näidata vaid õiges olukorras.
Üks suur samm kaitse parandamise osas oleks normaalse efektiivsusega karistuste surmamine. Canucksi 76.7% lubas eelmisel hooajal edestada vaid kahte meeskonda. Alles paar hooaega tagasi oldi 85.7%-ga liiga liidrite seas. Green on olukorra parandamiseks koos endaga AHL-ist üles toonud Nolan Baumgartneri, kes vastutas farmklubi juures vähemuse efektiivsuse eest ja näitas häid tulemusi. Nelja hooaja jooksul oli Utica Cometsi karistuste surmamine igal aastal vähemalt liiga keskmike hulgas ja küündis paaril korral isegi üle 86%.
Rohelised väravavahid
Kuna Ryan Milleri leping jäi pikendamata, siis tuleb Canucks uuele hooajale peale uue esiväravavahiga. Küll on aga selgusetu, kes selleks tõuseb. Kandidaatideks on Jacob Markström ja Anders Nilsson. Esimene peaks olema eelisseisus, kuna on Greeni jaoks AHL-ist tuttav mees, aga teine oli mullu väga heas hoos. Nilsson tõrjus Buffalo Sabresi puuris 92.3%-ga, lastes keskmiselt 2.67 väravat. Markström lasi vähem väravaid (2.63), aga tõrjus keskpärase 91%-ga.
"Nad mõlemad on jõudnud faasi, kus peavad tõestama, et suudavad arengus järgmise sammu teha," on Green rootslaste kohta öelnud.
Markström on paar kuud vanem ja kuna Nilsson käis vahepeal KHL-is ära, siis natukene ka kogenum. Samuti maailmameister Rootsi koondises 2013. aastast. 27-aastasena on mõlemal käes aeg näidata, et nad suudavad tippliigas olla esiväravavahid. Tegu hea motivatsiooniga, kuid sellega võib kaasneda ka teatud pinge, mis lõppkokkuvõttes ei lase ikkagi oma parimat taset näidata.
Musta hobusena võib esile kerkida veel kolmas nimi. 21-aastast Thatcher Demkot hinnatakse hokimaailma üheks parimaks nooreks väravavahiks. Ta valiti hooajal 2015/16 NCAA parimaks puurilukuks ning profidebüüt Uticas oli täitsa viisakas. 45-st mängust tuli 22 võitu, tõrjed olid 90.7% ja endale lastud väravate keskmine 2.68. Noormees ise on kõvasti hakkamist täis.
"Üritan end treeninglaagris parimast küljest näidata. Olen veel noor, aga kavatsen ikkagi end koosseisu mängida ning näidata treeneritele ja kõigile teistele, milleks ma võimeline olen. Loodetavasti õnnestub mul see," rääkis ameeriklane sel nädalal.
Green on muu hulgas ka kibe pokkerikäsi, olles erinevatel turniiridel võitnud ligi 400 000 dollarit auhinnaraha. Näib, et talle meeldib riskida ja ta oskab seda ka hästi teha. Nii võib tõesti Demko kiirelt postide vahele sattuda.
Kahenäoline meeskond
Eelmine hooaeg oli 69 punktiga üks klubi ajaloo halvimatest, aga selle puhul väärib märkimist, et 52-st kaotusest ligi pooled (25) tulid alates veebruarikuust ehk põhiturniiri viimase kolmandiku jooksul. Alustati vägevalt ja nelja järjestikuse võiduga ning enamus hooajast möödus ikkagi playoffide kohtade läheduses. Isegi aastavahetuse kandis oli veel üks kuuemänguline võiduseeria. See näitab, et midagi maitsvat selles kompotis ikkagi on.
Henrik Sedin on öelnud, et meeskonna kindlaks eesmärgiks on karikamängudele jõudmine. Ta on isegi kujutanud ette end vennaga uuesti panemas vähemalt 60 punkti hooaja peale. Kui meeskond saab oma hädise ja liigas eelviimaseks jäänud 14.1%-lise ülekaalu uuesti käima, siis võiks kapteni visioon täide minna. Vähemalt isiklike saavutuste koha pealt.
Canucks on Vaikse ookeani divisjonis, kus Las Vegase meeskonna näol alates uuest hooajast üks konkurent juures. Niigi vihane heitlus playoffide koha nimel läheb veelgi tulisemaks. Divisjonis on viis kõva kivi, kelle kõigi jaoks põhihooajaga piirdumine suureks ebaõnnestumiseks. Raske ette kujutada, kuidas Greeni meeskond end nende vahele pressib.
 |
| (foto: realsport101.com) |
Canucks pole pärast 2011. aasta finaalseerias mängimist võitnud mitte ühtegi playoffide seeriat ning kuue hooajal on üldse kolmel korral sealt puudutud. Vendade Sedinide silmapaistev karjäär on lõppemas sohus. Septembri lõpupäevadel 37-aastaseks saavad kaksikud alustavad oma lepingu viimast hooaega ja ei oleks üllatav, kui nad järgmisel suvel pillid kotti paneksid. Raske on ette kujutada neid mujal mängimas ning nende lahkumine aitaks klubil uut tõusu alustada.
"Me mõtleme regulaarselt oma tulevikust ja hakkame nüüd asju aasta-aastalt võtma," tunnistas Henrik mõned nädalad tagasi. "Sel aastal soovime tõestada, et suudame endiselt kõrgel tasemel mängida ja see sõltub kõik meist. Kui seda teeme, siis on hiljem kergem (tulevikuga seotud) küsimustele vastata. Selline on praegu meie mõtteviis."
Sedinid olid pikalt punkt per mäng mehed, aga koos meeskonna taseme kukkumisega on ka nende individuaalne statistika saanud kõva põntsu. Mõlemad tegid eelmisel hooajal kaasa kõik põhiturniiri mängud, aga Henrik kogus 51 punkti ja Daniel üldse vaid 44. Nii halbu näitajaid nähti mõlema puhul viimati nende karjääri algusaastatel.
Ja kui su esimeses ründekolmikus on 40-50 punkti mehed, siis on võimatu playoffide konkurentsis püsida. Sedinide kohalolek on Vancouveris takistamas ka uue generatsiooni esiletõusu. Eelmise hooaja resultatiivseim vend oli 52 silmaga Bo Horvat, aga ta mängis keskmiselt vaid 18 minutit.
Peamänedžer Jim Benning on rääkinud soovist kasvatada noormängijaid võitvas meeskonnas, aga tema kolme hooaja jooksul on Canucks ainult korra aasta peale kogunud rohkem võite kui kaotusi. Viimasel kahel hooajal on tegu olnud 30 võiduga meeskonnaga. Suurt edasiminekut sealt pole arvatavasti tulemas. Kuigi vähemalt on treenerivahetus ja suvised käigud andmas lootust, et meeskonna mängu jälgimine ei sunni enam värvi kuivamist vaatama.
Uus mees pukis on Travis Green, kes viimased neli hooaega klubi AHL-i meeskonda tüüris. 2015. aastal ka lausa Calderi karikavõistluste finaali välja. Ta peaks hästi tundma kõiki organisatsioonis olevaid noormängijaid ning võiks olla ka altim neid kasutama. Tema meeskond skooris mullu keskmiselt 2.56 väravat mängus ja samasugust resultatiivsust ootaks uuel hooajal ka Canucksi puhul. Meeskonnal on viimaste hooaegade jooksul jäänud 200 värava piir kättesaamatuks ning selja taga on aasta, mis tõi keskmiselt vaid 2.17 kolli.
 |
| (foto: dailyfaceoff) |
Canucks on sügavuse kallal suvel vaeva näinud, lisades vabaagentide turult valikusse Thomas Vaneki, Aleksandr Burmistrovi ja Sam Gagneri. Viimased kaks on huvitavad täiendused selle näol, et oma koha leidmine liigas on nende jaoks raske olnud, kuid mõlema talenti on kunagi hinnatud nii kõrgelt, et nad on tehtud draftis TOP 10 valikuteks. Noorte mängijate puhul õigeid nuppe tundev Green oskab äkki ka veteranidele uuesti elu sisse puhuda.
Habras kaitseliin
Canucks on kaks hooaega järjest olnud endale lastud pealevisete arvestuses liiga halvimate seas. Eelmisel hooajal lasti endale neid keskmiselt 31.8. Ise saadi kirja vaid 27.7. Meeskond veetis väga palju aega kaitsetsoonis ning korjas usinalt välja, kui endale lastud väravate keskmine küündis kolme kanti (2.94). Isegi hiiglasekasvu Nikita Trjamkini kohalolekuga ei suudetud olukorda kontrolli all hoida. 23-aastase venelase leiab uuel hooajal juba uuesti ka kodumaalt.
Täiendustena on kaitsesse toodud Patrick Wiercioch ja Michael Del Zotto. Samuti võib uue tulijana mõjuda Erik Gudbranson, kes piirdus eelmisel hooajal 30 mänguga. Nii tema kui Chris Tanev on hinnatud pealevisete blokeerijad ja nende hea töö võiks viia vastaste väravavõimaluste vähenemiseni. Del Zotto on rohkem ründavat tüüpi mees, kes Burmistrovi ja Gagneriga jagamas sarnast saatust - talendikas mängija, aga suudab oma oskusi näidata vaid õiges olukorras.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Rohelised väravavahid
Kuna Ryan Milleri leping jäi pikendamata, siis tuleb Canucks uuele hooajale peale uue esiväravavahiga. Küll on aga selgusetu, kes selleks tõuseb. Kandidaatideks on Jacob Markström ja Anders Nilsson. Esimene peaks olema eelisseisus, kuna on Greeni jaoks AHL-ist tuttav mees, aga teine oli mullu väga heas hoos. Nilsson tõrjus Buffalo Sabresi puuris 92.3%-ga, lastes keskmiselt 2.67 väravat. Markström lasi vähem väravaid (2.63), aga tõrjus keskpärase 91%-ga.
"Nad mõlemad on jõudnud faasi, kus peavad tõestama, et suudavad arengus järgmise sammu teha," on Green rootslaste kohta öelnud.
Markström on paar kuud vanem ja kuna Nilsson käis vahepeal KHL-is ära, siis natukene ka kogenum. Samuti maailmameister Rootsi koondises 2013. aastast. 27-aastasena on mõlemal käes aeg näidata, et nad suudavad tippliigas olla esiväravavahid. Tegu hea motivatsiooniga, kuid sellega võib kaasneda ka teatud pinge, mis lõppkokkuvõttes ei lase ikkagi oma parimat taset näidata.
Musta hobusena võib esile kerkida veel kolmas nimi. 21-aastast Thatcher Demkot hinnatakse hokimaailma üheks parimaks nooreks väravavahiks. Ta valiti hooajal 2015/16 NCAA parimaks puurilukuks ning profidebüüt Uticas oli täitsa viisakas. 45-st mängust tuli 22 võitu, tõrjed olid 90.7% ja endale lastud väravate keskmine 2.68. Noormees ise on kõvasti hakkamist täis.
"Üritan end treeninglaagris parimast küljest näidata. Olen veel noor, aga kavatsen ikkagi end koosseisu mängida ning näidata treeneritele ja kõigile teistele, milleks ma võimeline olen. Loodetavasti õnnestub mul see," rääkis ameeriklane sel nädalal.
Green on muu hulgas ka kibe pokkerikäsi, olles erinevatel turniiridel võitnud ligi 400 000 dollarit auhinnaraha. Näib, et talle meeldib riskida ja ta oskab seda ka hästi teha. Nii võib tõesti Demko kiirelt postide vahele sattuda.
Kahenäoline meeskond
Eelmine hooaeg oli 69 punktiga üks klubi ajaloo halvimatest, aga selle puhul väärib märkimist, et 52-st kaotusest ligi pooled (25) tulid alates veebruarikuust ehk põhiturniiri viimase kolmandiku jooksul. Alustati vägevalt ja nelja järjestikuse võiduga ning enamus hooajast möödus ikkagi playoffide kohtade läheduses. Isegi aastavahetuse kandis oli veel üks kuuemänguline võiduseeria. See näitab, et midagi maitsvat selles kompotis ikkagi on.
Henrik Sedin on öelnud, et meeskonna kindlaks eesmärgiks on karikamängudele jõudmine. Ta on isegi kujutanud ette end vennaga uuesti panemas vähemalt 60 punkti hooaja peale. Kui meeskond saab oma hädise ja liigas eelviimaseks jäänud 14.1%-lise ülekaalu uuesti käima, siis võiks kapteni visioon täide minna. Vähemalt isiklike saavutuste koha pealt.
Canucks on Vaikse ookeani divisjonis, kus Las Vegase meeskonna näol alates uuest hooajast üks konkurent juures. Niigi vihane heitlus playoffide koha nimel läheb veelgi tulisemaks. Divisjonis on viis kõva kivi, kelle kõigi jaoks põhihooajaga piirdumine suureks ebaõnnestumiseks. Raske ette kujutada, kuidas Greeni meeskond end nende vahele pressib.
