Edmonton Oilers pole nüüdseks kaheksa aastat järjest playoffides mänginud. Seda pärast 2006. aasta Stanley karika finaalseeriast, kus jäi suurest triumfist puudu vaid üks võit. Samas võib seda hooaega pidada ka parajaks anomaaliaks. Tegelikkuses pole Oilers 90ndate algusest saadik tõeliselt konkurentsivõimeline olnud. Ühele finaalseeriale on lisada paar konverentsi poolfinaalide kohta ja mõned esimese ringi väljakukkumised. Eelmisel hooajal jäi Oilers playoffidest ligi 30 punkti kaugusele.
 |
| (foto: nhlsnipers.com) |
Enne hooaja algust tehti küll järjekordne peatreeneri vahetus - Dallas Eakins on alates 2009. aastast neljas erinev peatreener - aga kõik läks endiselt vana rada pidi edasi. Esimesest 21-st matšist koguti vaid neli võitu. Oilersi fännide lootused, mida igal suvel kõrgele kergitatakse, olid juba selgelt enne jõule kustunud. Ime kombel Eakins siiski säilitas oma positsiooni ja nii saab 47-aastane peatreener uuel hooajal taas uuesti üritada.
Oilersi järjepidev lati alt läbi jooksmine on kujunenud samasuguseks müsteeriumiks nagu salapärased viljaringid. Meeskonnal on (noort) materjali jalaga segada, kuid tohutut potentsiaali ei suudeta mitte kuidagi moodi avada. Endise Boston Bruinsi kaitsja Andrew Ference'i näol lisati aasta tagasi üks väga suurte kogemustega liider, kuid sellestki polnud tolku. Küll on aga selle mustriga sel suvel jätkatud.
Ründeliini on täiendatud Teddy Purcelli ja Benoit Pouliotiga, kellel on New York Rangersi ridadest värskelt selja taga Stanley karika finaalseeria. Ehk suudab ta oma põnevate playoffide juttudega noorte mängumeeste silmis tule sütitada?
Hoolikalt on tegutsetud ka suurima murelapse, ehk kaitse kallal. Sisse on tulnud Nikita Nikitin ja Mark Fayne. Esimesel on playoffide maitse värskelt suus, teine on New Jersey Devilsiga mänginud lausa finaalseeriat. Tint on alles kuivamas Justin Schultzi lepingu peal. 24-aastane kaitsja on teinud kaks tugevat hooaega ja on nüüd vähemalt järgmise suveni taas Oilersi mees.
"Kaitse on olnud meie prioriteet number üks," rääkis hiljuti peamänedžer Craig MacTavish. "Loodame, et meie kaitse on nüüd tõeliselt NHL-i tasemel. Kõik on praegusel hetkel positiivselt meelestatud, et oleme uuel hooajal paremad."
Pärast aastate pikkust ebakindlust näib, et meeskonnal on nüüd olemas ka korralik väravavahtide tandem. Ben Scrivens tõi mullu 20-st matšist täitsa korralikud üheksa võitu. Nende seas oli ka 59 tõrjega nullimäng San Jose Sharksi vastu. Viktor Fasth toodi Anaheim Ducksist üleminekute tähtaja viimastel hetkedel ja temagi tuli väravasuul kenasti toime, tuues seitsmest matšist kolm võitu. Paraku olid hooaja jooksul varasemalt väravas käinud mõned suuremad, teised väiksemad naljanumbrid juba kindlustanud selle, et Oilers lõpetab enim väravaid sisse lasknud satsina. Enda selja tagant korjati välja 270 litrit.
Ka rünnakul võinuks asjalood kenamad olla. 203 väravat oli tagant poolt viies näitaja. Seda suuresti tänu sellele, et esimese kolmiku selja tagant ei tulnud piisavalt tuge. Vasakäär Taylor Hall kogus 75. matšiga 80 silma. Kogu liiga peale oli vaid Sidney Crosby panus oma meeskonna väravatesse suurem. Pittsburgh Penguinsi kaptenil oli käsi juures 41.8% omade väravatest, Hallil 39.4%. 22-aastane kanadalane kandis meeskonna rünnakut põhimõtteliselt üksi oma õlgadel. See tähendab, et Oilersil oleks hädasti vaja väravaid ka esimese kolmiku selja tagant. Pouliot tegi äsja kolmanda kolmiku mehena karjääri parima aasta 36 silmaga, Purcelli tipp on seni olnud 65 punkti, ehk siis potentsiaali selleks peaks olema.
"Meie jaoks saab olema tegu ülitähtsa hooajaga," on öelnud Hall. "Peame meeskonnana tegema sammu edasi ja mõistan, et minul on selles suur roll täita. Kui ma mängin hästi, siis teeb seda ka kogu meeskond."
Hooaja küsimus: kas tehakse arenguhüpe?
Nagu eelpool mainitud, siis lõppenud hooajal jäi Oilersil playoffidest puudu ligi 30 punkti. Üleeelmisel hooajal jäädi suurest mängust eemale kümne silmaga, mis lühendatud hooaja kohta samuti massiivne vahe. Hooajal 2011/12 oli vahe playoffidega 21 punkti ja aasta enne seda 35 silma. Nende numbrite pealt näib järsk playoffidesse hüppamine üsnagi ebareaalsena. Head eeskuju näitas küll eelmisel hooajal Colorado Avalanche, kes tõusis tõsiselt võetavaks satsiks pärast hooaega, mil lõpetati liiga eelviimasena, kuid selline hüpe on haruldane. Oilersi eesmärgiks võiks olla stabiilne areng. See peaks algama sellest, et meeskonnal oleks rohkem iseloomu ja 2-3 vastaste väravat ei paneks koheselt veerema lumepalli, mis viib järjekordse suure kaotuseni. Meeskonnal on mitmeid põnevaid ründajaid - lisaks Hallile näiteks Ryan Nugent-Hopkins, Jordan Eberle ja Nail Jakupov - aga nagu tulemused näitavad, siis on sellest väga vähe kasu, kui teisel pool väljakut on korralagedus. Õigupoolest pole sellest üldse tolku. Suvel on aga kaitset lapitud ja oma seljataguse kindlustamine on hea algus tulemuste parandamise suunas.
.jpg)
