Kõigi aegade vägevaim hokimees Wayne Gretzky on kord öelnud, et NHL-i hooaeg koosneb kolmest osast - põhiturniiri, playoffide esimesed ringid ja finaalseeria. Nashville Predators tõestas mullu, et ühe osa kahvatu läbimine ei välista säramist hilisemates faasides.
Vähe räägitud rünnak on läbinud mitu muudatust
Peter Laviolette'i meeskond kogus eelmisel hooajal vaid 94 punkti ja pääses viimasena läänekonverentsist karikamängudele. Edu esimesena eemale jäänud Winnipeg Jetsi ees oli seitse silma ehk eriti üle noatera pääsemisega tegu polnud, aga põhiturniiri võis siiski üsna ebaõnnestunuks lugeda. Uuel hooajal soovitakse seda kindlasti vältida. Seda peab tegema pärast mitmeid muutusi ründeliinis.
Predators on alati olnud tugevale kaitsele toetuv meeskond ja kõik Nashville'is mängivad ründajad võivad end tihti tunda äraunustatuna. Eriti nüüd, mil satsi sinise joone mehed näitamas ajaloolist resultatiivsust. Tõsi see ka on, et eelmisel hooajal kirja saadud 2.90 väravat mängus tulid suuresti tänu väga mobiilsetele ja osavatele kaitsemängijatele. Enne algavat hooaega on aga nüüd ikkagi ründajad tähelepanu keskpunktis.
Laviolette ei saa uuel hooajal edurivis loota mitmetele võtmemängijatele. Stabiilsuse etalon Colin Wilson on kaubeldud Coloradosse, tuntud snaipri James Neali korjas liiga laienemise draftis endale Vegas Golden Knights ja kapten Mike Fisher lõpetas 37-aastasena karjääri. Aukude täitmiseks on sisse toodud mitu vabaagenti. Teiste seas ka Nick Bonino, kes alles mõni kuu tagasi oli Stanley karika finaalseerias Pittsburgh Penguinsi mängumehena üks vihavaenlastest.
29-aastane ründaja loodab uues klubis saada rohkem mänguaega ja on kindel, et suudab oma produktiivsust tõsta. "Arvan, et Crosby ja Malkini selja taga mängides tuleb alati kasuks, kui suudad oma väikese panuse anda, aga nemad saavad lõviosa mänguminutitest, punktidest ja ülekaalu ajast," märkis mullu 37 silmaga lõpetanud Bonino pärast 4-aastase lepingu tegemist. "Sain suure osa oma punktidest siis, kui Malkin vigastatud oli."
Bonino on varasemalt ka näidanud, et õiges olukorras olles suudab ta korralikke ründenumbreid näidata. Tema karjääri rekordiks on hooajal 2013/14 Anaheimis mängides tulnud 49 punkti (22+27) ning 18 silmaga oli ta Penguinsi 2016. aasta karikavõidu ajal playoffides üks meeskonna resultatiivsematest. Ryan Johanseni kohalolek tähendab, et Nashville'is pole ta samuti põhitsenter ja ega tal arvatavasti ka talenti selleks rolliks ei jagu, kuid sobivate kaaslastega võiks teises ründekolmikus tulla hea hooaeg.
Teine huvitav täiendus ees on Scott Hartnell, kes tippaegadel olnud 60 punktiga mees. Omal ajal just Nashville'ist karjääri alustanud mehele on aastate lisandumisega mänguvorm hakanud probleeme valmistama, kuid peamänedžer David Poile usub, et 35-aastasest ründajast annab veel head mahla välja pressida, nähes teda kohaliku Hunt Kriimsilmana, kellel üheksa ametit.
"Näen teda kindlasti ülekaalus väravaesise kujuna, see võiks meie jaoks sel aastal olla oluline muutus, arvestades millised vennad meil taga on," on Poile kahe hooaja vahel rääkinud. "Columbuses saadud mänguajaga võrreldes arvan, et tal on hea võimalus saada meie juures rohkem jääle."
Hartnell sai mullu keskmiselt mänguaega vaid 12:04, mis oli pärast tema kollanoka aastat karjääri halvim näitaja. Kõigil ülejäänud hooaegadel on ta saanud vähemalt 15 minutit per mäng. Tal on kirjas viis hooaega vähemalt kümne ülekaalu väravaga. Predators pole iseenesest ülekaalus kehv olnud, kulgedes oma 18.9%-ga rahulikult liiga keskmike seas, aga tulnuks mõned PP kollid juurde saanuks kindlasti parandad oma liigapositsiooni ja äkki oleks isegi playoffideks välja mänginud kodueelise, mis uuel hooajal üks eesmärkidest.
"Peame kodueelise saamise nimel vaeva nägema, pidime selle vastu kolmes seerias võitlema. Hooaja jooksul oleksime võinud teha mitmeid asju teisiti, et tabelis ettepoole tõusta. Arvan, et see mängijate grupp õppis palju enda ja riietusruumis oleva võimekuse kohta," rääkis suvel kaitsja Ryan Ellis, kes ise peab küll eesmärgi nimel rügamist hooaja alguses pikalt kõrvalt vaatama.
Kuri, aga viisakas kaitse
Ellise näol on kaitsest puudu üks väga oluline lüli, aga ei saa öelda, et meeskond selle tõttu märgatavalt nõrgem oleks. Hea klassiga kaitsjaid on lihtsalt sedavõrd palju. Kui enamus rõõmustaksid, kui esipaari taga on veel üks väga hea vend, siis Nashville'is on isegi kaks silmapaistvat kaitsepaari. Ja seda mitmes erinevas mõttes.
Palju on räägitud Predatorsi kaitsjate panusest rünnakul ja kohusetundlikusest kaitses, aga selle kõrval väärib välja toomist veel ka nende usaldusväärsus. Ellis, P.K Subban, Roman Josi ja Mattias Ekholm kombineerisid eelmisel hooajal nelja peale kokku 125 karistusminutit, mis teeb keskmiseks näitajaks 31.25. Uus kapten Josi oli 25:04-ga meeskonna enim mänguaega teeninud mängija, aga tema nimele kogunes 72 matšiga vaid 18 karistusminutit. Kas tema tüüpi kaitsja pole mitte iga peatreeneri unelm? Kvaliteetne mõlemas väljaku otsas ja väheste karistuste tõttu saab teda palju kasutada.
Võibki öelda, et suuresti on meeskonna kaitsjate edu taga distsipliin ja karistuste vältimine. Nii püsitakse pikalt jääl ja saadakse oma oskustega panustada mõlemas tsoonis. Kuigi kaitsetsoonis tegutsemisel on veel arenguruumi. Endale lastud 30.1 pealeviset mängus oli eelmisel hooajal keskpärane näitaja ja sama kehtib karistuste surmamisel näidatud 80.9% kohta.
Rinne taas tippude hulgas
Pekka Rinnel on olnud nii mõnedki kehvapoolsed hooajad ja mullune finaalseeria algas tema poolt samuti kohutavate esitustega, aga tervikuna saab öelda, et 34-aastane soomlane on end liiga parimate väravavahtide sekka tagasi mänginud. Ta kasvatas eelmisel hooajal võrreldes eelneva aastaga oma tõrjete efektiivsuse 90.8% pealt 91.8% juurde. Tema endale lastud keskmine 2.42 oli viimase viie hooaja peale paremuselt teine näitaja. Playoffides olid tema numbriteks 1.96 ja 93%.
Üheksa aastat meeskonna esikindana veetnud Rinnel on 12 aastat noorema kaasmaalase Juuse Sarose näol selja taha kerkinud ohtlik konkurent ja see on ta nähtavasti pannud ka rohkem pingutama. Saros, kes olnud ka oma kogenuma kaasmaalase majanaaber, on senise karjääri 22 mängu jooksul näidanud väga head potentsiaali, saades kirja 2.38 ja 92.2%. Noore ea tõttu on ta veel vastuvõtlik ebastabiilsusele, kuid näib, et Poile on tema näol taaskord hakkama saanud ühe osava drafti otsusega. Nii nagu tal ikka kombeks.
Kolmekordse Vezina trofee finalisti puurist puksimine ei ole kerge ülesanne ja Rinne koht peaks algaval hooajal veel kindel olema, aga talle ei pruugi enam jaguda üle 60 kohtumise, millega ta harjunud on. See aga pole ilmtingimata halb uudis ei tema ega meeskonna jaoks. Väiksem mängukoormus võiks Rinnet hoida karikamängudeks värskemana ja arvestades, kuidas kulgemine suvel lõppes (finaalseerias tõrjed kokku 88.8%), siis võib tal seda hädasti ka vaja olla.
Pikaks ajaks tipus
Finaalseerias Pittsburgh Penguinsile mängudega 2-4 tulnud kaotus ei tohiks Predatorsi morjendada. Võrreldes varasemate aegadega tehti väga suur samm edasi. Meeskond polnud eelnevalt kordagi playoffides isegi 2. ringist edenenud. Poile'i tarkade otsuste najal on jõutud liiga tippude sekka ja seda pikemaks ajaks.
Ellis on meeskonna võtmekaitsjate seas ainus, kellel lepingut vähem kui kolmeks aastaks. Subban ja Ekholm on lukus kuni 2022. aasta suveni. Sama ajani on kontraht Calle Järnkrokil ja Filip Forsbergil, kes jagas eelmisel hooajal Viktor Arvidssoniga meeskonna parima väravaküti au. Arvidssonil ja Johansenil on omakorda lepingud, mis lähevad lausa hooaja 2023/24 lõpuni välja. Tugev tuumik on pikaks ajaks koos ja samuti klubi jaoks soodsate tehingutega.
Usku tipus püsimiseks lisab mitmete põnevate noormängijate olemasolu. Juba oma esimesed sammud kõrgliigas teinud Kevin Fiala tegi asjad enda jaoks AHL-is üsna kergeks (121 mänguga 89 punkti) ja ta alustas kevadel karikamänge vägevalt, tehes nelja kohtumise peale kaks väravat, enne kui vigastus ta maha murdis. 2016. aasta drafti 2. ringi valikut Samuel Girardi nähakse järgmise superkaitsjana ning suvel 21-aastaseks saanud Vladislav Kamenev on äsja AHL-is teinud 50 punktiga aasta. Lisaks on justkui kingitusena sülle kukkunud Eeli Tolvanen.
Predators sai läinud suvise drafti avaringis eelviimasena valida ja otsustati 18-aastase soomlase kasuks, kellel õnnestus USHL-i punktitabelis lõpetada esimese kaheksa seas. Vihtis sündinud noormees pidi liikuma edasi Bostoni kolledžisse, aga probleem seoses keskkooli ainepunktidega tõmbas sellele plaanile kriipsu peale. Seejärel alustas Tolvanen profikarjääri ja tegi seda KHL-is kohe kübaratrikiga. Aprillis täiskasvanu ikka jõudnud mängumees on Euroopa tugevaima hokisarja ajaloo noorim kübaratriki kangelane ja tal on neid karjääri esimese 12 kohtumisega juba kaks!
 |
| (foto: predlines.com) |
Peter Laviolette'i meeskond kogus eelmisel hooajal vaid 94 punkti ja pääses viimasena läänekonverentsist karikamängudele. Edu esimesena eemale jäänud Winnipeg Jetsi ees oli seitse silma ehk eriti üle noatera pääsemisega tegu polnud, aga põhiturniiri võis siiski üsna ebaõnnestunuks lugeda. Uuel hooajal soovitakse seda kindlasti vältida. Seda peab tegema pärast mitmeid muutusi ründeliinis.
Predators on alati olnud tugevale kaitsele toetuv meeskond ja kõik Nashville'is mängivad ründajad võivad end tihti tunda äraunustatuna. Eriti nüüd, mil satsi sinise joone mehed näitamas ajaloolist resultatiivsust. Tõsi see ka on, et eelmisel hooajal kirja saadud 2.90 väravat mängus tulid suuresti tänu väga mobiilsetele ja osavatele kaitsemängijatele. Enne algavat hooaega on aga nüüd ikkagi ründajad tähelepanu keskpunktis.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
29-aastane ründaja loodab uues klubis saada rohkem mänguaega ja on kindel, et suudab oma produktiivsust tõsta. "Arvan, et Crosby ja Malkini selja taga mängides tuleb alati kasuks, kui suudad oma väikese panuse anda, aga nemad saavad lõviosa mänguminutitest, punktidest ja ülekaalu ajast," märkis mullu 37 silmaga lõpetanud Bonino pärast 4-aastase lepingu tegemist. "Sain suure osa oma punktidest siis, kui Malkin vigastatud oli."
Bonino on varasemalt ka näidanud, et õiges olukorras olles suudab ta korralikke ründenumbreid näidata. Tema karjääri rekordiks on hooajal 2013/14 Anaheimis mängides tulnud 49 punkti (22+27) ning 18 silmaga oli ta Penguinsi 2016. aasta karikavõidu ajal playoffides üks meeskonna resultatiivsematest. Ryan Johanseni kohalolek tähendab, et Nashville'is pole ta samuti põhitsenter ja ega tal arvatavasti ka talenti selleks rolliks ei jagu, kuid sobivate kaaslastega võiks teises ründekolmikus tulla hea hooaeg.
Teine huvitav täiendus ees on Scott Hartnell, kes tippaegadel olnud 60 punktiga mees. Omal ajal just Nashville'ist karjääri alustanud mehele on aastate lisandumisega mänguvorm hakanud probleeme valmistama, kuid peamänedžer David Poile usub, et 35-aastasest ründajast annab veel head mahla välja pressida, nähes teda kohaliku Hunt Kriimsilmana, kellel üheksa ametit.
"Näen teda kindlasti ülekaalus väravaesise kujuna, see võiks meie jaoks sel aastal olla oluline muutus, arvestades millised vennad meil taga on," on Poile kahe hooaja vahel rääkinud. "Columbuses saadud mänguajaga võrreldes arvan, et tal on hea võimalus saada meie juures rohkem jääle."
Hartnell sai mullu keskmiselt mänguaega vaid 12:04, mis oli pärast tema kollanoka aastat karjääri halvim näitaja. Kõigil ülejäänud hooaegadel on ta saanud vähemalt 15 minutit per mäng. Tal on kirjas viis hooaega vähemalt kümne ülekaalu väravaga. Predators pole iseenesest ülekaalus kehv olnud, kulgedes oma 18.9%-ga rahulikult liiga keskmike seas, aga tulnuks mõned PP kollid juurde saanuks kindlasti parandad oma liigapositsiooni ja äkki oleks isegi playoffideks välja mänginud kodueelise, mis uuel hooajal üks eesmärkidest.
"Peame kodueelise saamise nimel vaeva nägema, pidime selle vastu kolmes seerias võitlema. Hooaja jooksul oleksime võinud teha mitmeid asju teisiti, et tabelis ettepoole tõusta. Arvan, et see mängijate grupp õppis palju enda ja riietusruumis oleva võimekuse kohta," rääkis suvel kaitsja Ryan Ellis, kes ise peab küll eesmärgi nimel rügamist hooaja alguses pikalt kõrvalt vaatama.
Kuri, aga viisakas kaitse
Ellise näol on kaitsest puudu üks väga oluline lüli, aga ei saa öelda, et meeskond selle tõttu märgatavalt nõrgem oleks. Hea klassiga kaitsjaid on lihtsalt sedavõrd palju. Kui enamus rõõmustaksid, kui esipaari taga on veel üks väga hea vend, siis Nashville'is on isegi kaks silmapaistvat kaitsepaari. Ja seda mitmes erinevas mõttes.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Võibki öelda, et suuresti on meeskonna kaitsjate edu taga distsipliin ja karistuste vältimine. Nii püsitakse pikalt jääl ja saadakse oma oskustega panustada mõlemas tsoonis. Kuigi kaitsetsoonis tegutsemisel on veel arenguruumi. Endale lastud 30.1 pealeviset mängus oli eelmisel hooajal keskpärane näitaja ja sama kehtib karistuste surmamisel näidatud 80.9% kohta.
Rinne taas tippude hulgas
Pekka Rinnel on olnud nii mõnedki kehvapoolsed hooajad ja mullune finaalseeria algas tema poolt samuti kohutavate esitustega, aga tervikuna saab öelda, et 34-aastane soomlane on end liiga parimate väravavahtide sekka tagasi mänginud. Ta kasvatas eelmisel hooajal võrreldes eelneva aastaga oma tõrjete efektiivsuse 90.8% pealt 91.8% juurde. Tema endale lastud keskmine 2.42 oli viimase viie hooaja peale paremuselt teine näitaja. Playoffides olid tema numbriteks 1.96 ja 93%.
Üheksa aastat meeskonna esikindana veetnud Rinnel on 12 aastat noorema kaasmaalase Juuse Sarose näol selja taha kerkinud ohtlik konkurent ja see on ta nähtavasti pannud ka rohkem pingutama. Saros, kes olnud ka oma kogenuma kaasmaalase majanaaber, on senise karjääri 22 mängu jooksul näidanud väga head potentsiaali, saades kirja 2.38 ja 92.2%. Noore ea tõttu on ta veel vastuvõtlik ebastabiilsusele, kuid näib, et Poile on tema näol taaskord hakkama saanud ühe osava drafti otsusega. Nii nagu tal ikka kombeks.
Kolmekordse Vezina trofee finalisti puurist puksimine ei ole kerge ülesanne ja Rinne koht peaks algaval hooajal veel kindel olema, aga talle ei pruugi enam jaguda üle 60 kohtumise, millega ta harjunud on. See aga pole ilmtingimata halb uudis ei tema ega meeskonna jaoks. Väiksem mängukoormus võiks Rinnet hoida karikamängudeks värskemana ja arvestades, kuidas kulgemine suvel lõppes (finaalseerias tõrjed kokku 88.8%), siis võib tal seda hädasti ka vaja olla.
Pikaks ajaks tipus
Finaalseerias Pittsburgh Penguinsile mängudega 2-4 tulnud kaotus ei tohiks Predatorsi morjendada. Võrreldes varasemate aegadega tehti väga suur samm edasi. Meeskond polnud eelnevalt kordagi playoffides isegi 2. ringist edenenud. Poile'i tarkade otsuste najal on jõutud liiga tippude sekka ja seda pikemaks ajaks.
Ellis on meeskonna võtmekaitsjate seas ainus, kellel lepingut vähem kui kolmeks aastaks. Subban ja Ekholm on lukus kuni 2022. aasta suveni. Sama ajani on kontraht Calle Järnkrokil ja Filip Forsbergil, kes jagas eelmisel hooajal Viktor Arvidssoniga meeskonna parima väravaküti au. Arvidssonil ja Johansenil on omakorda lepingud, mis lähevad lausa hooaja 2023/24 lõpuni välja. Tugev tuumik on pikaks ajaks koos ja samuti klubi jaoks soodsate tehingutega.
Usku tipus püsimiseks lisab mitmete põnevate noormängijate olemasolu. Juba oma esimesed sammud kõrgliigas teinud Kevin Fiala tegi asjad enda jaoks AHL-is üsna kergeks (121 mänguga 89 punkti) ja ta alustas kevadel karikamänge vägevalt, tehes nelja kohtumise peale kaks väravat, enne kui vigastus ta maha murdis. 2016. aasta drafti 2. ringi valikut Samuel Girardi nähakse järgmise superkaitsjana ning suvel 21-aastaseks saanud Vladislav Kamenev on äsja AHL-is teinud 50 punktiga aasta. Lisaks on justkui kingitusena sülle kukkunud Eeli Tolvanen.
Predators sai läinud suvise drafti avaringis eelviimasena valida ja otsustati 18-aastase soomlase kasuks, kellel õnnestus USHL-i punktitabelis lõpetada esimese kaheksa seas. Vihtis sündinud noormees pidi liikuma edasi Bostoni kolledžisse, aga probleem seoses keskkooli ainepunktidega tõmbas sellele plaanile kriipsu peale. Seejärel alustas Tolvanen profikarjääri ja tegi seda KHL-is kohe kübaratrikiga. Aprillis täiskasvanu ikka jõudnud mängumees on Euroopa tugevaima hokisarja ajaloo noorim kübaratriki kangelane ja tal on neid karjääri esimese 12 kohtumisega juba kaks!
.jpg)
