Kuvatud on postitused sildiga hooaja eelvaated. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga hooaja eelvaated. Kuva kõik postitused

Hooaja eelvaade: Los Angeles Kings

Kommentaare pole
"Ta hiilib saaklooma lähedusse ja tabab selle mõne võimsa hüppega." - see on lause millega vikipeedia kirjeldab leopardi jahistiili. Samuti sobib see ideaalselt Los Angeles Kingsi kirjeldamiseks. Põhiturniiril oldi mullu vägagi keskmine, vahest isegi nõrk - näiteks alates jõuludest kuni olümpiapausini saadi 22-st matšist vaid kuus võitu - kuid playoffides löödi kõigil sokid jalast. Finaali jõudmiseks oli küll vaja kolme seitsmemängulist seeriat, aga kõigi nende puhul näitas Kings oma võimu.

(foto: Gary A. Vasquez/USA TODAY Sports)
Lõpuks kolme hooaja jooksul oma teise karikavõidu saanud meeskond lõi otsustavates kohtumistes oma külmaverelisusega kõik pahviks. Võrreldes põhiturniiriga oldi nagu ümbersündinud. Kui enamus aastast mängiti kaalutletud, kaitsest lähtuvat mängu - koos Boston Bruinsiga oldi ainsaid, kes lasid endale vähem kui 180 väravat - siis playoffides pandi vastaste värava all tõeline hokisimman püsti. Põhihooaja keskmine värava saak 2.4 kerkis järsku 3.38 peale.

Uue hooaja üks väljakutsetest on kindlasti oma identiteedi leidmine. Kas põhiturniiril jätkatakse liivapaberiga tulemuste välja nühkimisega või minnakse edasi playoffides näidatud paugutamisega? Lisaks on oluline säilitada motivatsiooni. Selle kohta ütles suvel väga ilusalt peamänedžer Dean Lombardi: "Meeskond tahab kindlasti tabada sama võidutunnet. Nad peavad aga mõistma, et peavad eduloo ümberkirjutama. Ümberkirjutamine ei tähenda, et sa sooviksid teistsugust lõppu. Tuleb saada selgeks, et enne ilusat lõppu ootavad ees erinevad väljakutsed ja kui soovid tunda lihtsalt sama, siis seda ei juhtugi."

Kings läheb uuele aastale peale põhimõtteliselt sama koosseisuga, mis kevadel ja varasuvel mitme klubi fännid ahastusest nutma pani. Tuumikust on lahkunud vaid Willie Mitchell, kes läks Floridasse oma vanaduspõlve veetma. Muutuseks peaks olema ka see, et tähtsamasse rolli kerkivad noored mängumehed, kes karikamängudel suurepärast taset näitasid. Eelkõige käib jutt Tyler Toffolist ja Tanner Pearsonist. 22-aastased kutid moodustasid playoffides Jeff Carteriga üliohtliku duo. Seejuures oli sama kolmik suureks teemaks ka nädalavahetusel, kui kontrollkohtumises alistati Anaheim Ducks 4-2. Carter sai kirja kübaratriki ja noored abilised läksid õhtule kahe söödupunktiga.


Ajal, mil mõned veteranid on oma vormiga hädas, eesotsas kapteni Dustin Browni ja Mike Richardsiga, kulub noorte esiletõus kindlasti marjaks ära. Tubli arendustöö peaks viima selleni, et kiire esiletõus - enne 2010. aastal alustatud järjestikuste playoff-kohtade seeriat oli klubi kuus aastat järjest kuival - ei too endaga kaasa sama kiiret langust. Kings on võimeline saatma korda midagi väga erilist, kui praegune tuumik koos püsib. Selle näol peetakse silmas dünastia staatuse saavutamist ja kaks karikat kolme aastaga on sellele väga hea algus. Kuigi klubisiseselt loomulikult pilvedesse veel keegi ei tõuse.

"Kõik ütlevad, et nende eesmärgiks on võita Stanley karikas. 30 meeskonda räägivad sellest, aga esimene eesmärk on jõuda playoffidesse," rääkis eelmisel nädalal antud intervjuus peatreener Darryl Sutter.

Hooaja küsimus - kas karikat suudetakse kaitsta?

Teistsugust küsimust oleks karikakaitsja puhul kummaline püstitada. Kahe jalaga püsitakse maa peal, kuid on selge, et pärast võidujoovastuse tundmist ei saa madalamaid eesmärke seada. Ja samas on see ülim väljakutse. Alates 90ndate lõpust pole mitte keegi suutnud endale välja mängida õigust väntsutada Stanley karikat kaks suve järjest. Tänapäeval on seda ka väga raske teha. USA profiliigad on ikkagi ennekõike äri ja toodet üritatakse kaitsta erinevate konkurentsitihedust hoidvate meetoditega alates draftist, lõpetades palgalimiidiga. "Kui me oleks konverentsi finaalis Chicagole 7. mängu kaotanud, siis ei räägiks mitte keegi hetkel karika kaitsmisest. See näitab kuivõrd tasavägine see liiga on," tunnistas Sutter eelmisel nädalal. Kuigi ei saa öelda, et Kingsil pole selleks häid võimalusi. Võrreldes Kesk divisjoniga on läänes Kingsi Vaikse ookeani divisjon selgelt sõbralikum. See ehk annab meeskonnale taas võimaluse põhiturniiril lulli lüüa, kuniks otsustavad mängud algavad. Nagu eelpool sai välja toodud, siis oli Kingsil eelmise hooaja käigus nii mõnigi külmaperiood, kuid olenemata sellest finišeeriti oma divisjonis viimasel automaatsel kvalifikatsioonikohal mugava 11-punktilise eduga. Tundub, et just see on moodsa aja eduvalem - jõuda playoffidesse võimalikult vähese vaevaga ja keerata siis punn põhja, kui konkurendid üksteist juba ära on rappinud.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: New York Rangers

Kommentaare pole
New York Rangers kaotas käimasoleva aasta Stanley karika finaalseeria mängudega kindlalt 4-1, kuid tegelikult oli klubi oma ajaloo viiendale karikavõidule ülilähedal. Kaotatud mängudest koguni kolm tulid lisaajal. Võidust lahutas meeskonda vaid paar soodsat litri põrget, mõni kohtuniku otsus või vastase pisieksimus. Olenemata skoorist oli Rangers Los Angeles Kingsile igati vääriline finaalivastane. Ja see on väga kõva sõna!

(foto: Getty Images)
Iseenesest tegi Rangers täiesti keskpärase põhiturniiri. Muu hulgas oli klubil rekordit tähistav 9-mänguline kodumängude seeria, kuid nendest kohtumistest võeti vaid kolm võitu. Suuresti aitas Rangersi karikamängudele just edukas kodust eemal esinemine. 25 võõrsilvõitu tähistas klubi jaoks samuti uut rekordit. Sellega oldi ka välismängude võitude arvestuses liiga parim, kuigi lõpuks platseerus üldarvestuses Rangersist eespool Boston Bruins, kes kogus küll kaks võitu vähem, aga suutis seejuures viia rohkem mänge lisajaale

Kodus võitis Rangers mullu viis mängu vähem kui võõrsil ja jäi nii kodumängude arvestuses konverentsi äbarikega konkureerima. Kui oma fännide ees oleks suudetud üle keskmise tulemusi näidata, siis saanuks meeskond vabalt heietada mõtteid konverentsi tippude sekka pääsemisest. See oli Rangersi potentsiaal eelmisel hooajal, kuid kui hea ollakse nüüd?

Meeskond on suvel jäänud ilma mitmest võtmeisikust. Playoffide kangelane Anton Stralman siirdus Tampa Bay Lightingusse, võttes endaga kaasa Brian Boyle'i ja kolmandas kolmikus suurepäraselt toimetanud Benoit Pouliot naudib nüüd elu Edmonton Oilersis, koos korraliku palgatšekiga. Lisaks on läinud Brad Richards, kes oli küll kohutava lepingu peal, kuid kellest võidakse juba uue hooaja esimestel nädalatel tohutult puudust tunda.

Nimelt õnnestus meeskonna esitsentril Derek Stepanil hooajaeelsetes matšides ära murda pindluu, mis hoiab ta väljakutelt eemale 4-6 nädalat. See on jätnud meeskonna keerulisse olukorda, kus tõenäoliselt tuleb üks kassipoeg vette visata, kuna vaatamata Richardsi lepingust vabanemisele on klubil endiselt palgaruumiga kehvad lood. Tõenäoliselt lähevad suured lootused 21-aastase J.T. Milleri peale, kes seni NHL-is 56. põhihooaja matšiga kogunud vaid kümme silma.

"Ta lihtsalt pole välja teeninud seda, et sel tasemel regulaarselt mängida," ütles aprillis noore jänki kohta peatreener Alain Vigneault. "Ta peab näitama rohkem pühendumust nii väljakul, kui ka sealt eemal olles. Kuniks ta seda teeb, ei ole ta veel mitte midagi välja teeninud."

Karmid sõnad sütitasid 2011. aasta drafti 15. mehe vähemalt AHL-i tasemel. Hartford Wolf Packi eest tuli 41. matšiga 43 silma (15 väravat). Selle järgselt nähti talle kohta meeskonna kolmanda kolmiku keskründajana, kuid Stepani vigastus võib ta sealt nüüd ettepoole tõsta. See on suur surve nii tema kui ka meeskonna jaoks.

Surve kaelas on suvel Suurde Õuna saabunud ka mitmeid teised mängumehed. Teiste seas seadusega pahkusisse sattunud Ryan Malone ja seni potentsiaali mitte avanud imemees Kevin Hayes. Võib öelda, et Rangers jätkab mullu edu toonud filosoofiaga - lihvimata teematitest üritatakse vormida tõelised briljandid. "Meie mullune edu tuli nelja ründekolmiku ja kuue kaitsjaga mängimisest. Me näitasime oma meeskonna sügavust," rääkis hiljuti peamänedžer Glen Sather. "Üritame selle plaaniga jätkata."

Hooaja küsimus - kuidas esinevad äsja uue lepingu saanud mängijad?

Rangers oli vabaagentide turul väga aktiivne, kuid suurt paberite määrimist tuli teha ka klubisiseselt. Põhitegijatest said uue lepingud eelmise hooaja edukaima punktitooja Mats Zuccarello ja Chris Kreider ning Derick Brassard, kes mõlemad ründajate arvestuses samuti punktide osas esikuuikusse mahtusid. Kaks esimest tegid ülekaalukalt oma karjääri parima aasta, samas kui viimane jäi oma "isiklikule rekordile" alla vaid kahe silmaga. Kuigi pani pirni põlma 18 korda, mis on uus karjääri tippmark. Zuccarello tehing on vaid aastane, seega temal ei tohiks motivatsiooniga suuri probleeme olema, kuid teised mehed võivad ehk tõesti endal rihma lõdvemaks lasta. Seejuures Brassard pani tasku viieaastase lepingu, millega teenib 25 miljonit dollarit. Võimalik, et lepingupikenduste juures nähakse lihtsalt tonti, kuid varasemast on võtta mitmeid näiteid selle kohta, kus järsku esiletõusnud mängija ei suuda oma taset hoida. Rangersi edu jaoks on eelpool mainitud kolmiku jätkuv hea mäng üliolulisel kohal. Pärast edukat hooaega oodatakse neilt veel ka edasisammu ja kui seda ei tule, siis võib meeskond omadega päris hätta jääda. Kuigi arvan, et klubi otsus suvel just ründeliini tuua mitu säästulepinguga meest on just omamoodi samm selleks, et võimalike probleeme vältida. Ehk siis need peaksid juba ennast tõestanud meestele mõjuma motiveeriva jõuna, kuid kui nii ei lähe, siis on kenasti asendusmehed kohe võtta.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Montreal Canadiens

Kommentaare pole
Oma rekordilisest 24-st Stanley karikast viimase 1993. aastal võitnud Montreal Canadiens on hakanud taas finaali uksele koputama. Viimase viie hooaja jooksul on Canadiens jõudnud kaks korda konverentsi finaali. Meeskond valmistub viljalõikuseks. Aruka draftimise järgselt kuuluvad koosseisu mitu oma positsioonil liiga eliidi sekka kuuluvat mängumeest. Carey Price'i, P.K. Subbani ja Max Pacioretty võtaksid kõik teised avasüli enda koosseisu.

(foto: The Canadian Press)
Canadiensi mullune konverentsi finaali koht oli üllatus, kuna aasta varem lasti end avaringis Ottawa Senatorsil selgelt üle mängida, kuid samas ei saa öelda, et see oli väga ootamatu. Vana kuningas nõuab oma trooni tagasi.

"Mulle meeldib meie meeskonna areng ja suund," tunnistas hiljuti peatreener Michel Therrien. "Meid ootas kaks aastat tagasi ülisuur väljakutse, aga mulle meeldib see pühendumus, mida me oleme näidanud ja see, kuidas seni asjad on sujunud. Kuid me pole siiski veel oma eesmärki saavutanud."

Värske konverentsi finalist vaatas kaks aastat tagasi karikamänge kodus diivani pealt. 78. punktiga jäädi oma divisjonis viimaseks. Canadiensi suguse hiiglase jaoks oli see seis piinlikust piinlikum. Ja ega rahu ei toonud ka eelmine hooaeg. Sellest kõnelevad suvised muudatused.

Meeskond loobus mitmetest kogenud mängumeestest. Teiste seas öeldi "aidaa" ka kaptenile Brian Giontale. Võeti ette kergemat sorti noorenduskuur. "On aeg, et nooremad mehed võtaksid endale suurema rolli," ütles suvel peamänedžer Marc Bergevin.

Tihti tähendab meeskonna noorendamine kvaliteedis järeleandmist, kuid Canadiensi puhul ei peaks see nii olema. Meeskonna nooremad liikmed on juba aastaid kogemusi omandanud ning peaksid seega olema ka suuremaks rolliks valmis. Sissejuhatuses mainitud kolmik on jõudmas parimatesse mängija-aastatesse, olles 26-27-aastased. Klubi fännide jaoks on kahtlemata tegu põneva ajaga.

"See on meie noorte veteranide jaoks hea proovikivi. Meil on neisse rohkelt usku. Nad on kõik pikaajaliste lepingute peal ja see on oluline mitte vaid juhatuse, kuid ka treenerite jaoks," on Therrien rääkinud.

Suvel on Canadiens vabaagentide turult oma põnevale kooslusele veelgi vürtsi juurde pannud. Jiri Sekac on hetkel veel paljudele tundmatu nimi, kuid kui kõik läheb nii nagu oodatakse, siis võib 22-aastasest ründajast areneda järjekordne NHL-i rabav Tšehhi püss. Tal on Praha Levi rivistuses selja taga esimene tõsisem aasta, mil ta kogus KHL-is 48. mänguga 28 silma (11 väravat). 13 000 elanikuga Aši linnas sündinud mees on ka usinalt asunud juba klubi fännide südameid võitma skoorides näiteks hooajaeelses matšis Colorado Avalanche'i vastu selle kena värava:


Hooaja küsimus - kui küpsed noored on?

Nooruslik koosseis on kena ja tore ning kõigi näol on tegu juba suurepäraste mängumeestega, aga kas neil jätkub playoffides küpsust? Canadiens on teinud riskantse otsuse minna hooajale ilma kaptenita ja see võib otsustavates kohtumistes omada olulist rolli. Pidades silmas just vahet võitmise ja kaotamise vahel. Subban on hiljuti tunnistanud, et riietusruumis on mitmeid liidreid, kuid mitte kellelgi õla peal pole suuremat staatust näitavat tähte. See võib olla nüüd liigselt lennuka ettekujutlusvõime tagajärg, kuid näen vaimusilmas, kuidas meeskond on raskes seisus ja siis on 101 rääkivat pead, kes tahavad mingi sõnumi edasi anda, aga kõik räägivad korraga ja meeskonna motiveerimine kujuneb lihtsalt arusaamatuks räuskamiseks. Kõlab selge liialdusena ja tõenäoliselt see nii ka on, kuid spordimaailma üks põhitõdedest on see, et kui sa pole midagi võitnud, siis pole sa veel mitte keegi. Canadiensi tuumik on kahtlamata võidujanuline, kuid kes nad selleni juhib?
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Chicago Blackhawks

Kommentaare pole
1998. aasta oli viimane kord, kui ühel meeskonnal õnnestus Stanley karikavõitu kaitsta. Detroit Red Wings purustas siis Washington Capitalsi mängudega 4-0. Sama skooriga võeti oma karikavõit ka aasta varem. Siis oli peksu osaliseks Philadelphia Flyers. Kaks aastat järjest ei ole lihtne hokimaailma valitseda, seda veel eriti moodsal ajal, mil konkurents näib iga aastaga kasvavat. Seega ei saa Chicago Blackhawksi mullust hooaega väga suureks ebaõnnestumiseks pidada.

(foto: Bill Smith/Getty Images)
See aga ei tähenda, et Blackhawks ei oleks suve saabudes olnud tohutult pettunud. Läänekonverentsi finaalseerias jäädi Los Angeles Kingsile 7. mängus alla oma koduhallis, mis on meeskonda viimastel hooaegadel väga hästi hoidnud. Viimase viie hooaja jooksul pole Blackhawks kodumängude arvestuses TOP 4 sekka kuulunud vaid korra. See oli 2010. aasta karikavõidu pohmeluse järgne hooaeg.

Blackhawksi viimaste hooaegade playoffide tulemused on väga huvitavad. Meeskonnal on kirjas kaks karikafinaali ja need mõlemad on võidetud, kaks konverentsi finaalseeriat, kuid samas ka kaks esimese ringiga lahkumist. Võimsaks ehitatud meeskond on olnud dünastia staatusele lähedal, kuid pole päriselt suutnud siiski surematuks saada. Samas peaks see praegust kooslust ka motiveerituna hoidma.

"Vaatasin karikafinaali, kuid mitte palju," tunnistas suvel meeskonna kapten Jonathan Toews. "Enim vaatasin Kingsi võidujärgset tähistamist. See andis meile mõista kui lähedal me järjekordsele võidule olime. Mitte, et meie jaoks oleks finaalseerias võit olnud vaid vormistamise küsimus - nii need asjad ei käi - aga me olime vaid ühe värava kaugusel sellest, et saada veel üks võimalus."

Väravate kirja saamine ei olnud Blackhawksi jaoks põhiturniiril mitte mingisuguseks probleemiks - 267 tabamust andsid meeskonnale selles arvestuses esikoha - kuid playoffides satuti siiski veidi raskustesse. Keskmine väravate arv 3.05 ei ole iseenesest häbiväärne number, kuid 3.38-ga oli Kings lihtsalt tsipakese võrra parem ja võib öelda, et see väike erinevus viis ka lõpuks karika Californiasse.

Uuel hooajal peaks aga Blackhawksil olema väga hea võimalus tuua "püha lehm" uuesti Tuulisesse linna. Klubi on suvel leidnud lahenduse meeskonda ehk enim vaevanud probleemile. Toewsi selja taga puudus korralikust mängujuhist tsenter, kuid Brad Richardi näol peaks see nüüd olemas olema.

New York Rangersi poolt vabaks lastud veteranile makstakse aasta eest ka vaid kaks miljonit dollarit. Järgmiseks suveks võib tegu olla ühe tänavuse suve parima lükkega. Eriti kui Patrick Kane'iga sulandumine liialt palju aega ei võta. Treeninglaagris on igatahes mõlemad seisu rohkelt kiitnud.

"Richards loob olukordi, mida ei oska isegi oodata, ehk siis tegu on tõelise ründetalendiga," on Kane märkinud. "Tal on suurepärane mängijaintelligents ja olen elevil, et saan mängida mitte vaid koos temaga, kuid ka koos Saaderiga (Brandon Saad)."

Samas on Richards endaga Chicagosse toonud probleemi, mille tõttu Rangers just temast loobus. Tema leping ei ole enam ulmeliselt suur, kuid see lükkas siiski Blackhawksi üle palgalimiidi. See tähendab, et klubi peab veel enne hooaja algust vahetustehingutega koosseisu vormima. Räägitakse, et valmistutakse loobuma ühest kaitsjast ja selleks meheks võiks olla Johnny Oduya või Nick Leddy.

"Peame oktoobris valmis olema. See on eemärk. Palju asju võib selle ajaga muutuda, seega tuleb püsida kannatlik. Olen koguaeg kinnitanud, et meil on teatud ideed, mida üritame ellu viia," rääkis hiljuti olukorra kohta peamänedžer Stan Bowman.

Suurem proovikivi ootab Bowmani ees aasta pärast. Siis hakkavad kehtima Toewsi ja Kane'i megalepingud, mis korraliku osa palgafondist enda alla neelavad, ning tipus püsimine nõuab meeskonna ehitamisel hoolsat lähenemist.

Hooaja küsimus - milline Corey Crawford välja ilmub?

Crawfordi senine NHL-i karjäär on olnud nagu ameerika mäed. Superhooajale on järgnenud selge langus.


Mulluse põhihooaja numbrite kallal ei ole põhjust kitkumiseks, aga playoffides tabas neid liialt suur eskaleerumine. Eelmise aasta septembris sõlmis Crawford klubiga 6-aastase lepingu, mis toob talle sisse 36 miljonit dollarit. Tegu on pika ja kuluka investeeringuga. 29-aastasena võiks Crawford nüüd justkui olla oma parimates mängija-aastates. Kindlasti ei saa enam ebakindlaid esitusi ajada nooruse ja kogenematuse kaela. See aastatagune lepingu sõlmimine oli pärast suurepärast hooaega klubipoolne usaldusavaldus. Et meeskond oleks jätkuvalt edukas, ei tohi Crawford nüüd seda usaldust kuritarvitada. Uskudes varasemaid numbreid, siis muidugi peaks teda ees ootama uus tõusuaasta. Aga siis võiks see kätte saadav "tipptase" tema puhul ka järgnevatel aastatel püsida.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Boston Bruins

Kommentaare pole
Boston Bruins oli eelmisel hooajal põhiturniiri käigus oma vastaste suhtes lihtsalt halastamatu. Märtsis püstitati klubi rekord 16-mängulise punktiseeriaga ja lõpuks kogutud 117 punkti tõid klubile põhihooaja parimale satsile jagatava Presidentide trofee. Enim punkte on hooaja käigus kogutud vaid 70ndate alguses, mil sellega saadi hakkama isegi 78-mängulise kalendri juures. Näis, et Stanley karikafinaali mängimine oli Bruinsi jaoks vaid vormistamise küsimus, kuid selle teekonna lõpetas vihatud rivaal Montreal Canadiens.

(foto: Getty Images)
Ootamatu hooaja lõpp ei ole aga Bruinsit tõuganud äärmuslike muudatusteni. Ollakse enesekindlad, et olemasoleva kaadriga suudetakse edukalt idakonverentsi tipus püsida. "Ma arvan, et see meeskond on praeguse seisuga väga hea playoffide sats," tunnistas mõned nädalad tagasi peamänedžer Peter Chiarelli. "Ja kui saame selle kallal veidi nokitseda, siis on see veel parem."

Paraku on aga Bruinsi jaoks kurb tõsiasi see, et meeskonna tugevdamine on raskelt häiritud. Klubi on hetkel ligi miljoni dollari võrra maksimum palgafondist üle. Olgugi, et meeskonnas pole enam eelmise hooaja suurimat väravakütti Jerome Iginlat ja lahkunud on veel mõned teised tähtsad meeskonna liikmed nagu näiteks varuväravavaht Chad Johnson ja politseimees (mitte Chicagost, vaid Oshawast) Shawn Thornton.. Lisaks ei ole võimalik klubil lepinguid pikendada perspektiivikatel noortel Torey Krugil ja Reilly Smithil.

See tähendab, et tõenäoliselt näeme klubi poolt veel enne hooaja algust mõnda vahetustehingut, mis veelgi kaarte segamini lööb. Enim liigub kuulujuttudes alates 2008. aastast klubisse kuuluva Johnny Boychucki nimi. "Usun, et olen olnud lojaalne kuttidele, kes tõid meile karika (2011. aastal), aga ma ei ole pimedalt lojaalne. See ei ole miski, mille tõttu ma jätaks mõnd tehingut tegemata," on Chiarelli öelnud.

Olgugi, et Bruins on olnud meeskonna koosseisu tugevdamisega hädas, siis ei tähenda see seda, et 6-kordne karikavõitja hakkab alla käima. Seda just tänu meeskonna tuumikule. Suvel David Krejciga sõlmitud 6-aastane ja 43.5 miljoni dollariline leping tähendab, et kuni hooaja 2020/21 lõpuni on meeskond endale lukustanud kaks kõrgeklassiga tsentrit (lisaks Krejcile ka Patrice Bergeron) ja inimmüürist väravavahi (Tuuka Rask). See on suurepärane vundament, millele kõrgeklassilist meeskonda ehitada. See ei peaks tulevikus ka probleeme valmistama, kuna Bruins on üks liiga parimaid noorte arendajaid.

Usutavasti saavad mitmed noored oma võimaluse juba ka algaval hooajal. Seda seetõttu, et Bruins nõuab neilt vaid üht. "Nad peavad NHL-i tasemel olema usaldusväärsed," ütles sel nädalal antud intervjuus peatreener Claude Julien. "Me ei palu neilt füüsilist mängu, kui nad selleks võimelised ei ole. Me ei palu neil pealeviskeid blokeerida, kui see ei kuulu nende arsenali hulka. Palume, et nad oleksid lihtsalt usaldusväärsed. Sa võid tekitada meile rünnakul suurepäraseid võimalusi ja teha väravaid, kuid kui sa kingid vastastele rohkem võimalusi, kui ise tekitad, siis ei aita sa meeskonda,"

Hooaja küsimus - kas suudetakse oma positsiooni Atlandi divisjonis hoida?

Viimase nelja hooaja jooksul on Bruins oma divisjoni võitnud kolmel korral. Seejuures jäädi 2013. aastal Montreal Canadiensile alla vaid üks silmaga. Canadiens koos Tampa Bay Lightninguga on Atlandi divisjonis selgelt tõusvad meeskonnad, kes peaksid Bruinsile uuel hooajal tõsist ohtu kujutama. Mõlemad on ka selgelt nooremad kui Bruins, seega võib oma trooni loovutamine tähendada pikemat perioodi oma rivaalide selja taga. Canadiens näitas playoffides, et on Bruinsile raske vastane, lülitades suure karu seitsme mänguga välja. Lightning on Bruinsi jaoks seni alati olnud kergeks õhtusöögiks - näiteks viimasest 12-st omavahelisest matšist on Bruins võitnud kümme - kuid Steven Stamkos & Co on suve jooksul kõvasti tugevamaks saanud ja see trend võib hakata muutuma.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Anaheim Ducks

Kommentaare pole
Anaheim Ducks tegi mullu oma ajaloo parima põhihooaja. 82-mängulise maratoniga koguti 116 punkti. Klubi varasem parim oli 110 silma. See saadi kokku hooajal 2006/07, mille lõpus tähistati ka Stanley karika võitu. Lisaks oli Ducks ka üks põhihooaja resultatiivsemaid meeskondi. Vastaste võrku suudeti toimetada 266 litrit, millest oli parem vaid Chicago Blackhawks. Seda aga vaid ühe tabamusega. Mõistagi olid lootused playoffidele minnes suured, kuid seal oldi üks nendest meeskondadest, kes jäi Los Angeles Kingsi rongi alla.

(foto: Jae C. Hong/Associated Press)
Pärast 0-2 kaotusseisust välja ronimist oli Ducks vaid ühe võidu kaugusel läänekonverentsi finaali edenemisest. Paraku läks kodus mängitud 7. mäng totaalselt aia taha. Kings pani peo püsti tulemusega 6-2. Suurele pettumustele on suvel reageeritud otsustavate sammudega.

Vahetustehingutega on sisse toodud Ryan Kesler ja Nate Thompson. Esimene neist on meeskonda võetud väga suurte lootustega. "Me loodame, et Getzlaf-Kesler on üks liiga parimaid tsentrite paare, millega suudame ükskõik kelle vastu mängida," on öelnud peatreener Bruce Boudreau.

Thompson on selge edasiminek vananenud Saku Koivu pealt. Kahe mehe hankimiseks tuli lisaks paarile mängijale loobuda ka neljast draftivalikust, seega mängib Ducks suurte panustega. Sihiks on ühtlase koosseisu toel karikavõidu rõõmu maitsta. Mingis mõttes võetakse justkui malli Kingsilt, keda on samuti kiidetud just ühtlase koosseisu pärast.

Lisaks Koivule on lahkunud ka Teemu Selänne, kuid klubi selle pärast ei muretse. Seda selle tõttu, et lootusrikkalt vaadatakse mitmete noormängijate suunas. Kui Ducks kukkus üleeelmisel hooajal playoffides välja Detroit Red Wingsi vastu, siis tuli klubi peamänedžeri Bob Murray suust suur kiidulaulu seoses noorukitega, kelle jaoks oli tegu ülihea kogemusega ja kes ei jäänud 7-mängulises seerias karvavõrdki alla Red Wingsi kogenud kaadrile.

Eelkõige peeti siis silmas Emerson Etemi, Cam Fowlerit ja Matt Beleskey'it, kuid uus aasta tõi endaga kaasa teised tõusvad tähed. Lõppenud hooajal ei olnud playoffides Ducksi suurimaks väravakütiks ei Selänne, ei Getzlaf ega ka Corey Perry. Selleks oli hoopis juunis 22-aastaseks saanud Devante Smith-Pelly. Lisaks said rohkelt kogemusi oma kollanoka hooaja lõpetanud Hampus Lindholm ja Jakob Silfverberg

Ducks on selgelt liikumas noorenduskuuri suunas. Selle suhtes on heaks näiteks olukord väravasuul. Jonas Hilleril lasti vabaagendina ära jalutada ja nii minnakse uuele hooajal 24-aastase Frederik Anderseni ja 21-aastase John Gibsoniga. Noorenemine aga ei tähenda ilmtingimata taseme langust. Ducks on hoolsalt oma tõusvaid tähti arendanud ja seega on meeskond isegi tugevam kui mullu. Erinevad rekordid võivad taas värisema hakata, sest sellele meeskonnal on potentsiaali oma taset veelgi tõsta.

Lisaks noortele annab meeskonnale põnevust juurde ka Dany Heatley. Või ütleme siis selle kohta projekt Dany Heatley. Kunagine 50 värava mees on aasta-aastalt oma tasemes järjele andnud, kuid Ducks näeb teda esimese ründekolmiku mehena ning see eksperiment sai esimeses hooajaeelses matšis suurepärase alguse.

"Loodan, et Bob ei hankinud Heatley't lihtsalt kohatäiteks. Olen kindel, et ta on elevil ja motiveeritud," tunnistas Boudreau enne kontrollkohtumiste algust

Hooaja küsimus - keda teha esikindaks?

Vaadates, kuidas Heatley projekt on edukalt alanud, siis peaks väravavahtide küsimus olema hetkel ainus, mis Boudreau pead vaevab. Andersen ja Gibson on mõlemad supertalendid, kes vajavad edasiseks arenguks võimalikult palju mänguaega. Seega võib oodata, et nad jagavad põhihooaja käigus mängud üsna võrdselt ära, kuid playoffides peab üks neist siiski kogu koormuse enda kanda võtma. Võimalik, et Ducksi eelmise hooaja karikamängud läks just seetõttu rappa, et meeskonnal ei olnud püsivat esikinnast. Oma osa oli selles ka vigastustel, aga puurivahte väntsutati selgelt rohkem kui peaks. Andersen alustas seitset mängu, Gibson nelja ja Hiller kahte, kuid kokku käis šveitslane puuris ära siiski seitse korda. Andersen läheb hooajale aasta kollanokkade viisikusse mahtunud väravavahina. Ta on mõned aastad vanem ja kogenum kuid Gibson, kuid jänki tegi taanlasele playoffides selgelt ära. Keskmine sisse lastud väravate arv 2.7 vs 3.1 ja tõrjed 91.9% vs 89.9%. Kahe suurepärase väravavahi omamine on ühe peatreeneri jaoks kindlasti meeldiv peavalu, kuid see võib playoffide ajal kujuneda valusaks migreeniks, kui puudub selge esinumber.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Pittsburgh Penguins

Kommentaare pole
On tegelikult kummaline mõelda, et Pittsburgh Penguins on oma ajaloo jooksul Stanley karika võitnud vaid kolm korda. Ometi on koguaeg olnud tegu kõrgetasemelise meeskonnaga. Vaid 80ndatel elati üle tume periood. Kuigi selle tasuks oli Mario Lemieux ja 90ndate alguses saadud kaks järjestikust karikavõitu. Uuel hooajal möödub kuus aastat klubi viimasest triumfist, mida võib ikkagi pidada lubamatult pikaks seeriaks arvestades, et Sidney Crosby näol on meeskonnas praeguse aja kõige talendikam mängija.

(foto: Kirk Irwin/Getty Images)
Viimasele karikavõidule järgnesid probleemid Crosby tervisega, kuid viimased kaks aastat on ta siiski enamvähem terve olnud. Mullu sai ta isegi teiskordselt oma karjääri jooksul kätte 80 mängu piiri. Penguins liikus endale iseloomulikult põhihooaja jooksul võimsalt, kuid kippus playoffide ajal taas võbelema. Samas tuleb põhihooajal 109 punkti kogunud meeskonda rohkelt kiita. Olgugi, et Crosby püsis tervena, mängides viimased matšid randmevigastust ignoreerides, siis tervis vedas alt hoopis teisi kutte. Kamba peale saadi kokku 523 kaotsi läinud mängu!

Seega võib eeldata, et Penguinsi rong veereb ka uuel hooajal muretult edasi. Seda vähemalt põhihooajal. Hooaja otsustavas faasis aitab äkki edu saavutada meeskonna juhtimises ette võetud värskendused.

Sarnaselt mitmetele teistele meeskondadele on Penguins rohkelt keskendumas sügavast statistikast saadavale tarkusele. Järjest enam kõneainet pakub see, kuidas üks suurimatest edu saladusest on litri valdmine. Sellele rõhub ka meeskonna uus peatreener Mike Johnston.

"Meil läheb kindlasti veidi aega, et uue süsteemiga kohaneda, kuid mõistame seda, mida treenerid meilt ootavad," tunnistas hiljuti Chris Kunitz. "Kuulen pidevalt litri valdamise kohta. Kui suudad litrit hoida, siis saad väravale teha rohkem viskeid."

Pärast hooajal 2011/12 tabeli juhtimist on Penguins väravavisete osas olnud vaid keskpärane. Mullu saadi vastaste väravale keskmiselt 29.9 viset. Sellega paikneti 16. kohal. Kuigi vahed muidugi polnud suured. Näiteks täpselt üks enam vise oleks meeskonna tõstnud esikümnesse.

Väravavisete numbri üles viimine toob endaga kaasa rohkem väravavõimalusi, mis omakorda võib tuua rohkem väravad ja nii edasi. Vaid kivipallur Jürtol võib olla raskusi selle aina enam populaarsust koguva filosoofia mõistmisel.

Mõistagi on Penguins ka oma suvised mängijapersonali muudatused viinud läbi just seda silmas pidades. Kaitsesse on sisse toodud Christian Ehrhoff, kes on tuntud mehena, kes oskab hoolikalt litriga ümber käia. Selle filosoofia puhul on oluline roll ka mängijate füüsilistel omadustel. Pisikestelt on kerge mänguvahend ära võtta, kuid turskemad vanad on juba tõsisem väljakutse. Ehrhoff kvalifitseerub kindlasti ka selle teise kategooria alla.

Lisaks mängijaoskustele peab sakslane kindlasti näitama ka liidriomadusi. Penguins lasi suvel mitmel vabaagendil minema kõndida ja nii on kaitseliin täienemas noortega. Olli Määttä, Simon Depres, Brian Dumoulin, Philip Samuelsson, Scott Harrington ja Derrick Pouliot on kõik mehed, kellel seni kogemusi alla 100. põhihooaja mängu. Seejuures pole viimased kaks isegi oma debüüti ära teinud. Algaval hooajal peaks selleks võimalus olema.

Ründeliinis on loobutud James Nealist, kuid tema vastu saadi Nashville Predatorsilt kaks korralikku rollimängijat Nick Spalingu ja Patric Hornqvisti näol. Lisaks on vabaagentide turult otsitud odavaid lahendusi nagu näiteks Steve Downie. Penguins on olnud hädas sellega, et Crosby ja Malkini kolmikute tagant ei tule väga palju väravaid, kuid suvised käigud võiksid sellele leevendust pakkuda. Lisaks saab Penguins justkui uue mehena koosseisu tagasi Pascal Dupuis, kes tegi enne jõule oma põlve puruks.

"Pärast nii paljude uute nägude liitumist, alates mängijatega ja lõpetades treeneritega, tuleb vaadata tulevikku ja mitte mõelda minevikule," tõdes hiljuti Crosby. "Minevik on minevik ja me soovime seada uusi eesmärke, et siis nende suunas liikuda."

Penguinsis algab pärast rohkeid muutusi uuel hooajal justkui uus ajajärk. Kindlasti on potentsiaali, et see saab olema ilusam, kui just selja taha jäetud lehekülg, aga NHL-is on sigaraske edu saavutada.

Hooaja küsimus - kuidas Johnston hakkama saab?

Johnston alustab 57-aastaselt oma esimese NHL-i peatreeneri tööotsaga. Varasemalt on ta bossina töötanud vaid WHL-is ja põgusalt ka Kanada koondise eesotsas. Enamuse kogemustest on ta saanud abitreenerina. Nullindate alguses töötas ta Vancouver Canucksi juures ja dekaadi teises pooles paar aastat Los Angeles Kingsis. Ta ei olnud tegelikult Penguinsi esimene valik. On selgelt dokumenteeritud, et esmalt sooviti endale sisse tuua Willie Desjardins, aga mullu Texas Starsi AHL-i võitjaks tüürinud mees ei olnud rahul lepingutingimustega, mis tema tegutsemisvabadust piirasid. Väidetavalt on Johnstonile võrreldes lõpuks Canucksi juhtohjad ülevõtnud Desjardinsiga antud teistsugused ja vabamad tingimused. Kuigi ega väljaspool klubi keegi täpselt seda ei tea. Johnstoni lähenemine oma esimesele NHL-i tööotsale on muidugi olnud muljetavaldav. Lisaks sellele, et ta on pannud lauale selge filosoofia, millisena ta oma meeskonda tahab mängimas näha, siis on ta ka roppumoodi vaeva näinud, et mängijad ülemineku perioodi võimalikult valutult üle elaksid. Ta tunnistas hiljutises intervjuus, et käis suvel personaalselt kohtumas üheksa erineva mängijaga. Teiste seas otsis ta Venemaa avarustest üles Jevgeni Malkini. Saab olema huvitav näha, kuidas kõik see algaval hooajal tulemustes kajastub.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Minnesota Wild

Kommentaare pole
Hooajal 2000/2001 liigaga liitunud Minnesota Wild jõudis mullu playoffidesse alles viiendat korda. Küll juhtus see aga teist hooaega järjest ja suuri investeeringuid teinud "hoki osariigi" sats jõudis ka oma ajaloo jooksul teist korda playoffide 2. ringi. Viimase aja silmnähtav areng pole aga tõuganud klubi loorberitele puhkama jäämise suunas. Thomas Vaneki hankimine on järjekordne suurtehing, mis on kompetentse hokimeeskonna jääle panemiseks ette võetud.

(foto: Kelvin Kuo/USA TODAY Sports)
Jason Pominville, Zach Parise ja Ryan Suter on kõik viimase paari aasta jooksul klubiga liitunud mängumehed, kelle aastapalk ületab sarnaselt Vanekile viie miljoni dollari piiri. Seejuures teenivad Parise ja Suter mõlemad algaval hooajal koguni 7.5 miljonit. Klubi astub väga jõudsaid samme selleks, et tõusta läänekonverentsi tippmeeskonnaks.

"Kui 2013. aastal playoffidesse jõudsime, siis mõjus see kõigile suure kergendusena. Tänavu oli suurepärane playoffidesse jõuda ja avaringist edeneda, kuid usun, et meie meeskond sihib veel kõrgemale," tunnistas hiljuti klubi peamänedžer Chuck Fletcher.

Wild on selgelt ülespoole liikuv meeskond. Sellest andis aimu ka see, et Vanek lükkas Wildi siirdumiseks kõrvale mitmed rahakamad pakkumised. Kuigi kaalukauss vajus Wildi poole ka seetõttu, et Vanek mängis omal ajal Minnesota ülikooli eest. Wild skooris mullu keskmiselt vaid 2.4 väravat mängus, seega on Austria püss meeskonnale suurepäraseks täienduseks. Alates hooajast 2005/06 on Vanekist resultatiivsemad olnud vaid seitse mängijat.

See annab Wildile kaks ülimalt plahvatuslikku kolmikut, mille selja tagant tulevad veel suurepärase potentsiaaliga Nino Niederreiter, Justin Fontaine ja playoffides ennast maailmale tutvustanud Erik Haula.

Kaitse poolest on Wild olnud üks liiga stabiilsemaid satse ja kuna Suteri kõrvale on kerkimas ka Jared Spurgeon, Jonas Brodin ning Marco Scandella, siis peaks ka oma värav kenasti turvatud olema.

Wildi puhul võiks kiita ka suurepärast väravavahtide kollektsiooni, kuid vigastused tähendavad, et postide vahel püsib ebakindel seis. Samas kui peaks juhtuma, et klubi suudab vigastustetondi enda juurest ära hirmutada, siis on Wildi näol kõigi jaoks tegu hirmuäratava vastasega.

"Meie eesmärk on võita Stanley karikas. Usume, et oleme sellele taas lähemale liikunud," on rääkinud peatreener Mike Yeo. "Samas peame ka tunnistama kuivõrd raske selle saavutamine on."

Kesk divisjonist sammusid mullu üle playoffide lävepaku viis meeskonda, seega peab Wild enne karikamängudele jõudmist tulema toime tõeliselt halastamatu võitlusega. Pidades silmas karikavõidu ambitsioone, siis tuleb põhiturniiriga ühele poole saamiseks ka targalt tegutseda. Pole ju mõistlik ennast hooaja jooksul lõhki rebestada, et siis playoffide varajastes ringides välja kukkuda.

Hooaja küsimus - kuidas õnnestuvad välismängud?

Wild oli mullu põhiturniiri ajal välismängude arvestuses üks nõrgemaid meeskondi. Suudeti edestada vaid üheksat satsi. Seejuures ei olnud tegu anomaaliaga. Wild on viimastel hooaegadel kodust eemal olnud heal juhul vaid keskpärane. Playoffides õnnestus Wildil seitsmest välismängust võita vaid üks ja lõpuks polnud kasu ka suurepärases kodumängude atmosfäärist, kuna Chicago Blackhawks lunastas pääsme läänekonverentsi finaali just Minnesotas mängides. Eriti karm oli meeskonna jaoks jõulukuu. Kodust eemal tuli siis pidada üheksa matši ja neist tuli vaid üks võit. Lisaks tuli seegi Colorado Avalanche'i vastu alles karistusvisetega. Tõelised tippmeeskonnad lubavad endale selliseid kaotuste seeriaid harva. Kui Wild tõesti soovib sinna valitud seltskonda mahtuda, siis tuleb kehvale võõrsilvormile lahendus leida.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Colorado Avalanche

Kommentaare pole
Kui vaadata pelgalt põhiturniiri, siis oli Colorado Avalanche playoffide suurim ebaõnnestuja. Kesk divisjoni võitja kukutati avaringis Minnesota Wildi poolt välja. Seejuures suutis Avalanche ära anda 2-0 ja 3-2 edu. Hooaja lõpus oldi kindlasti pettunud, kuid usun, et kui keegi oleks meeskonnale pakkunud playoffide kohta enne põhiturniiri algust, siis oleks sellega kindlasti ülirahul oldud. Avalanche polnud kolm hooaeg järjest playoffides mänginud ja oli eelneva hooaja lõpetanud läänekonverentsi viimasena.

(foto: Doug Pensinger/Getty Images)
Endise väravavahi Patrick Roy juhendamisel alustati võimsa 6-1 koduvõiduga Anaheim Ducksi vastu, mis oli lõpuks üks 12-st võidust, mis Avalanche oma esimeses 13. kohtumises võttis. See oli läbiaegade parim algus. Põhiturniiril koguti lõpuks 112 punkti, mis jääb klubi ajaloos alla vaid ühele hooajale - 2000/2001, mil postide vahel seisva Roy'ga võideti oma ajaloo teine, kuid seni viimane, Stanley karikas.

Nüüd on hakatud liikuma samas suunas. "Me jaoks oli tegu suure pööranguga," ütles eelmise hooaja kohta Matt Duchene. "Usun, et nüüd hakkategi nägema Avalanche'i mängimas hiliskevadel ja suvel."

23-aastane kanadalane tegi mullu oma karjääri edukaima aasta, kui kogus 71. matšiga 70 punkti. Tema ja eelmise aasta parimaks uustulnukaks valitud Nathan MacKinnon on vaid mõned Avalanche'i noortest ja andekatest mängumeestest. Duchene'i eakaaslane Ryan O'Reilly oli mullu 28 tabamusega meeskonna suurim väravakütt ja 21-aastane Gabriel Landeskog kannab juba vanusest hoolimata rinna peal kapteni C-d. Väravavahi kohta on väga noor ka 26-aastane Semjon Varlamov. Avalanche on selgelt meeskond, keda ootab helge tulevik. Kuid see ei tähenda, et meeskond ei võiks juba algaval hooajal tõeliseks tippsatsiks kujuneda.

"Ütlesime eelmisele aastal, et soovime hokimaailma šokeerida ja seda me ka tegime," tõdes Roy nädalavahetusel antud intervjuus. "Kuid nüüd suudame šokeerida vaid playoffide võiduga."

Samas on Avalanche üks väheseid meeskondi, kelle kohta võib öelda, et koosseis on suve jooksul nõrgenenud. Vastupidist on raske väita, kui meeskond on ilma jäänud oma esitsentrist. Valusal kombel kaotati Paul Stastny ka oma divisjonirivaalile. MacKinnon edutatakse tema rolli ja noor kanadalane pole üldsegi mitte halb asendusmees, kuid meeskonna südamikust on siiski üks väga hea mängija nüüd puudu.

Suvel on teiste seas sisse toodud Jerome Iginla, kuid vanurite puhul ei tea kunagi ette, mis vormi nad näidata suudavad ja nagu tõestas Teemu Selänne hiljutine skandaal, siis ei tea, kas neile ka peatreenerid meeldivad. Oma karjääris kõik, välja arvatud Stanley karikavõidu, ära teinud Iginla on tulnud Avalanche'i väga motiveeritult, aga pole kindel, kuidas ta noorte meeskonnakaaslastega sammu suudab hoida. Kuigi ta on meeskonnale toonud juurde hindamatu väärtuse - kogemused.

"Olen koosseisuga üsna rahul," tõdes hiljuti Joe Sakic, kellest sai nädalavahetusel ametlikult klubi peamänedžer. "Meie selgroo moodustavad noored mängijad ja oleme nad ümbritsenud veteranidega, kellel on rohkelt liidriomadusi."

Hooaja küsimus - kuidas kaitse vastu peab?

Roy tegi sarnaselt oma mängija karjäärile oivalise debüüthooaja ka peatreenerina. Tema juhendamisstill istus ideaalselt tema ulja iseloomuga, kuid ei sobinud hästi kokku tema mängija karjääri kogemusega. Endise väravavahina lasi ta oma maskis mehel pidavalt teha lisatööd. Vaid viis meeskonda lasid hooaja peale kokku enda vastu sooritada rohkem väravaviskeid kui Avalanche. Kümnes kohtumises lasti endale vähemalt 40 peale viset ja vahemikus 35-39 pealeviset 18. matšis. Võrreldes mulluse aastaga on kaitsekuuiku uus liige vaid Brad Stuart, mis vihjab sellele, et Roy'l on usku oma meestesse ja sellesse filosoofiasse, mis ta nendele sisestanud on. Samas maksis hoolimatu kaitsetegevus playoffides kätte. Kõik, kes endale lõpumängudes keskmiselt üle kolme värava selja taha lasid, need kukkusid ka avaringis välja. Avalanche'i puhul oli see number 3.14. Lisaks jätkusid probleemid võimaluste kinkimisega. Playoffides olid endale lastud väravavisete poolest kehvemad vaid Tampa Bay Lightning ja Columbus Blue Jackets. Oma ambitsioonide ellu viimiseks vajab kaitse selgelt rohkem tähelepanu, kui just Roy taaskord Varlamovile imejooki ei anna.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: St. Louis Blues

Kommentaare pole
St. Louis Blues on hea näide selle kohta, et hooajaeelsed arvamused võivad osutuda väga valeks. Ken Hitchcocki meeskond oli paljude hinnangul lõppenud hooaja suurim favoriit, kuid teekond Stanley karika suunas lõppes juba playoffide avaringis. Ryan Milleri hankimise näol oli Blues veel hooaja käigus lappinud ära oma suurima augu, kuid otsustavas faasis oli see just väravavahi nõrk mäng, mis meeskonda alt vedas. Kuid uuel aastal on taas võimalik uuesti proovida.

(foto: Jonathan Daniel/Getty Images)
Kuues Chicago Blackhawksi vastu peetud playoff-kohtumises lasi Miller enda selja taha keskmiselt 2.7 väravat ning tema tõrjeprotsent oli alla 90. Mõistagi ei veennud see ka klubi juhtkonda teda uueks hooajaks tagasi tooma. Endisel Buffalo Sabresi puurilukul lasti vabaagendina liituda Vancouver Canucksiga ning uueks aastaks läheb usaldus tandemile Jake Allen - Brian Elliott.

Rohkelt on muutusi ka teistes liinides. Rünnakule on toodud Paul Stastny, kes liitus vabaagendina divisjonirivaali Colorado Avalanche'i rivistusest, ja kaitsesse on Toronto Maple Leafsist Roman Polaki vastu toodud Carl Gunnarsson. Lisaks on soodsate lepingutega oma pinki parandatud.

"Meie meeskond on nüüd palju sügavam ja nii peabki see olema," tõdes Hitchcock suvel. "Läänekonverentsis tuleb pidevalt oma koosseisu täiendada. On ka teisi meeskondi, kes on palju tugevamaks saanud. Chicago on läinud paremaks, LA on tugevam, kuna edutab mitmed noormängijad. Anaheim on parem, Dallas on parem, Nashville on parem, Colorado on tippmeeskond. Peame nendega sammu pidama."

Blues oli mullu liikumas oma ajaloo üheksanda divisjonitiitli suunas, kuid kinkis selle lõpuks ühe punktiga Avalanche'ile. Põhiturniir lõpetati kuue järjestikuse kaotusega. Osalt võib kindlasti ka seda süüdistada selles, et playoffides juba avaringi mängudega välja langeti. Põhihooajal kohati väga võimas olnud hoog rauges sellest lihtsalt sedavõrd palju. Seda tuleb uuel hooajal vältida.

Hitchcock plaanib uuel aastal ka veidi oma filosoofiat muuta. Füüsise asemel läheb suurem fookus tehnilise mängu peale. "Oleme füüsiliselt nõrgemad, kuid üleminekul kaitsest rünnakule paremad," rääkis ta oma kaitseliini kohta.

Meeskond on kaks aastat järjest playoffide avaringis välja kolisenud ja on ütlemata selge, et kolmas selline hooaeg tähendaks Hitchcockile minekut. Ta on koos peamänedžeri Doug Armstrongiga ehitanud üles väga võimsa koosseisu, kuid see ei tähenda midagi, kui karikat ei õnnestu endale haarata. Just seda tuli St. Louis'i püüdma ka Stastny. "Meeskonna koosseisu vaadates on selge, et karikavõidu aken on klubi jaoks lahti just nüüd ja praegu," ütles ta pärast klubiga lepingu allkirjastamist.

Hooaja küsimus - mida suudavad sisse toodud eurooplased?

26-aastane tsenter Jori Lehterä on KHL-is olnud tõeline superstaar. 178. matšiga on ta kogunud 153 silma (55 väravat). Eurohoki ja NHL on aga kaks täiesti erinevat asja. Seda võib küsida mitmetelt snaipritelt, kes Vene klubides vähemalt üle mängu värava kirja saavad, kuid NHL-is pikki põuaperioode kannatasid. Soomlane saab Bluesis kokku oma endise Novosibirski Sibiri kolmikukaaslase Vladimir Tarasenkoga. Nad mängisid Sibiris koos pool aastat hooajal 2011/12, enne kui venelane Peterburi SKA-ga liitus. Mõlemad olid siis punkt per mäng mehed ja näis, et nende vahel on suurepärane keemia. Kas nad suudavad seda ka NHL-is näidata? Usun, et Hitchcock asub seda kindlasti agaralt katsetama. Kui soomlane saab kiirelt jalad alla, siis on Bluesil üks liiga võimsaim kesktormajate valik - Stastny, David Backes, Lehterä. Teine huvitav Euroopast toodud mees on Joakim Lindström. 30-aastane ründaja saabub Bluesi Rootsi liiga MVP-na, kuid on varasemalt juba kaks korda proovinud ookeani taga läbi lüüa ning see pole õnnestunud. Bluesil pole ka ründetalentidega erilisi probleeme, seega alustab Lindström eeldatavasti tagumistest kolmikutest kui sedagi - Bluesil on koguni 13 ründajat ühesuunaliste NHL-i lepingutega (kui piiratud vabaagendi Jaden Schwartziga ka lõpuks kokkuleppele jõutakse). Vähese mänguaja juures saab oma võimete näitamine olema keeruline. Seega peab rootslane kiirelt oma võimalusest kinni haarama.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: San Jose Sharks

Kommentaare pole
San Jose Sharksil on selja taga ajalooline hooaeg. Küll seda aga vaid tänu valusale faktile, et just nemad olid NHL-i ajaloos alles neljandaks meeskonnaks, kes suutis playoffides 3-0 edu maha mängida. Sarnaselt üleeelmisele hooajale kukutas Sharksi konkurentsist Los Angeles Kings ja sel korral oli allajäämine eriti valus, kuna Kings läks edasi ja haaras lõpuks Stanley karika endale. Julma saatuse vingerpussina tuleb uue hooaja esimeses matšis taaskord Kingsiga vastamisi minna.

(foto: USA TODAY Sports)
Lõppenud hooaeg oli Sharksi jaoks kümnes järjestikune playoffidega aasta, kuid meeskond on varasemalt kogunud endale suurtes mängudes ebaõnnestuva satsi maine. Kaotus Kingsile andis nendele juttudele veelgi hoogu juurde. Seniseks suurimaks saavutuseks on konverentsi finaalid, kus on mängitud kolm korda. Need on aga kokku kaotatud mängudega 3-12.

Klubi peamänedžer Doug Wilson ütles pärast Kingsile allajäämist, et kavatseb ehitada noorema ja agressiivsema meeskonna, kuid vähemalt sel suvel on sinna poole liigutud vaid tibusammudega. Õigupoolest pole selle nimel üldse midagi erilist tehtud. Sellest annab aimu fakt, et suurimaks täienduseks on tuntud löömamees John Scott.

Joe Thorntonilt kapteni C ära rebimise võib mingis mõttes liigitada koosseisu värskendamise alla, kuid see pole üldsegi garanteeritud, et lõpuks 35-aastasele ründajale seda tagasi ei anta. See oli justkui mõeldud käiguna, et legend meeskonnast ära ajada, kuid Thorntonil pole nähtavasti mitte mingisuguseid kavatsusi seda teha. Eks käib pidev playoffides ebaõnnestumine ka tema au pihta ja iga nukra suvega tuleb aina enam juurde tahtmist uuesti üritada.

Wilsoni plaan meeskonda noorendada on halvatud ka selle poolest, et Sharks on üks liiga kehvema noormängijate valikuga klubi. Seetõttu olid ka 20-aastane Tomaš Hertl ja 21-aastane Matthew Nieto juba eelmisel hooajal meeskonnas aktiivses rollis. Nende selja tagant ei ole väga palju uusi talente juurde tulemas. Näib, et eelmise hooaja Sharksi ja uue hooaja Sharksi suurimaks muutuseks saab olema see, et Brent Burns nihutatakse taas kaitsesse.

Viimasel kahel hooajal on Burnsi rohkem mängitud ründajana ja üldse mitte pahade tulemustega - 99. matšiga 31 kolli ja 37 söötu - kuid pärast Dan Boyle'i teenetest loobumist on kaitses auk, mis on vaja lappida ning Burns ise on samuti kahe käega selle plaani poolt.

"Hankisime ta selleks, et ta oleks tõeline kaitsetäkk," on Wilson tunnistanud. "Ka Brent ise tahab rohkem kaitses mängida. Temasugune suure keha ja väga hea pealeviskega mängija on kaitses meeskonnale väga kasulik."

Wilson näeb Burnsist potentsiaali tõusta kaitsjana samasuguseks tegijaks nagu seda on Kingsi Drew Doughty või Montreal Canadiensi P.K. Subban. Lisaks on 2011. aasta suvel Minnesota Wildist hangitud Burns just kaitsjana varasemalt osalenud Tähtede mängul. See oli sel samal aastal, mil ta sai sinise joone mehena kirja 17 väravat.

Osalt on muidugi vaikne suvi olnud ka mõistetav. Iseenesest ei tee see piinlik allajäämine Kingsile meeskonda, kes on mitu aastat järjest playoffides mänginud, järsku katki ja teadupärast pole tark hakata midagi parandama kui see katki ei ole. Vaid Boston Bruins oli eelmisel hooajal Sharksist parem kodumeeskond. Lisaks Bruinsile oli vaid Anaheim Ducksil ja St. Louis Bluesil parem väravate suhe. Seejuures lasid vaid neli meeskonda enda selja taha vähem väravaid kui Sharks.

Hooaja küsimus - kes tõuseb esiväravavahiks?

Antti Niemi on üks liiga hinnatuimaid väravavahte. Ta on läbiaegade esimene soomlasest puurilukk, kes on võitnud Stanley karika. Tänavusest aastast on tal kodus OM-i pronksmedal. Ta on vaid 31-aastane ja tal on kindlasti veel rohkem suuri mänge ees. Ei peaks justkui kahtlust olema, et temale loodab Sharks ka uuel hooajal, kuid on olemas siiski üks "aga". Nimelt, mida enam hooaeg edasi läks seda julgemalt hakkas Sharks mullu kasutama oma varumeest Alex Stalocki. Juulis 27-aastaseks saanud jänki ka õigustas seda usaldust, tuues 18-st matšist mida ta alustas 12 võitu, keskmise sisse lastud väravate arvuga 1.87 ja tõrjete efektiivsusega 93.2%. Ühtlasi lõi ta Jevgeni Nabokovilt üle klubi rekordi, kui suutis jaanuari teises pooles oma seljataguse puhtana hoida 178 minutit ja 55 sekundit. 2005. aastal draftitud mees kerkis kiirelt ja ootamatult Niemi seni kindlana paistnud kohta ohustama. Väravavahi poleemikale valab loomulikult õli tulle ka see playoffide košmaar. Niemi tuli sealt näiteks välja numbritega 3.74 ja 88.4%, Playoffides on väravavahil ülioluline roll ja seega on kindlasti nii mõnigi tähtis nina kulisside taga suures kollapsis suuresti tema süüd näinud. Ei oleks üldsegi üllatav, kui Niemi peaks tänavu Stalockile veel rohkem mänge ära kinkima.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Tampa Bay Lightning

Kommentaare pole
Kõik spordimeeskonnad ükskõik mis alal, ükskõik mis tasemel läbivad pika hooaja jooksul mitmeid raskusi. Need teevad lõpuks eesmärkide saavutamise veel magusamaks. NHL-is sai eelmisel hooajal enda suu ehk kõige magusamaks Tampa Bay Lightning. Aasta algas küsimärgiga väravasuul. Sellele järgnes paar kuud hiljem Steven Stamkose jalaluumurd ning kui kaks eelnevat küngast oli ületatud, siis teatas kapten Martin St. Louis, et soovib klubist lahkuda. Vaatamata kõigele lõi aga Lightning playoffide ukse pauguga lahti.

(foto: Kim Klement/USA TODAY Sports)
Idakonverentsi eelviimane koht vahetati välja kolmanda positsiooni vastu. Ette jäid vaid tõelised supermeeskonnad Boston Bruins ja Pittsburgh Penguins. Meeskond sai maitsta esimesi vilju, mis tõi endaga kaasa 2010. aastal peamänedžeriks määratud Steve Yzerman. Olgugi, et ka 2011. aastal mängiti playoffides ja seal jäädi Bruinsile konverentsi finaalis seitsme mänguga alla, siis Yzermani tõeliseks päranduseks võib pidada klubi filosoofia muutmist. Ta tõi endaga Detroit Red Wingsist kaasa eduplaani, mis seisneb edukas draftimises.

Lightning usaldas eelmisel hooajal koguni kümmet kollanokka. Neist seitse tegid kaasa vähemalt 40. kohtumises ja Ondrej Palat ning Tyler Johnson nomineeriti liiga parima uustulnuka auhinnale. Lightning on jõuliselt idakonverentsi tippu tagasi astunud ja plaanib sinna pikemaks ajaks jääda. Selleks on lõppenud suvel tehtud silmapaistvaid investeeringuid.

Kaitset on toodud kindlustama Anton Stralman ja Jason Garrison, rünnak on saanud rohkem kogemusi Brian Boyle'i ning Brenden Morrow näol ja mullustest playoffidest randmevigastuse tõttu eemale jäänud esiväravavaht Ben Bishop on saanud Jevgeni Nabokovi kehastuses korraliku varumehe.

"Täitsime kohad, mida pidime parandama," on öelnud abitreener Rick Bowness. "Vajasime ühte paremakäelist kaitsjat ja Stralmani saamine on meie jaoks tohutu samm edasi. Garrison mängib mõlemal äärel ja tal on tuline pealevise, mida saab kasutada arvulise ülekaalu juures. Lisasime Boyle'iga veidi suurust ning Morrow toob endaga head juhiomadused. Nabokov on väga suurte kogemustega. Kõik need liigutused võeti ette, et meeskonda paremaks muuta. Meie konverentsis on mitmed meeskonnad end täiendanud ja konkurentsis püsimiseks peame seda ka ise tegema."

Lisaks võib Lightning uueks hooajaks saada veel ka ühe lisarelva rünnakul, kui otsustatakse meeskonda kaasata eelmise aasta drafti 3. valik Jonathan Drouin. Tema kohta on Bowness öelnud: "Me kõik loodame, et ta on valmis panustama ja aitama meid järgmisele tasemele. Hooajaeelses treeninglaagris on ta kindlasti meie kõige lootustandvam nooruk, kelle puhul näeme, et ta on valmis mängima ja korralikult panustama."

Suvel silmnähtavalt oma niigi head koosseisu parandanud Lightningu puhul on isegi hakatud rääkima sellest, kuidas meeskond võib olla valmis selleks, et Bruins ja Penguins ida tipust tõugata. Oma divisjonikaaslase Bruinsiga on alati oldud hädas, kuid suvi on Bostonis olnud väga vaikne, sest klubi üritab leida võimalusi palgalimiidi sisse mahtumiseks. Penguins alustab uue peatreeneriga ja korraliku ümberkujundamise läbinud koosseisuga.

"Alles 12 kuud tagasi räägiti sellest, et meil pole mitte mingisuguseid võimalusi playoffidesse jõuda," rääkis hiljuti peatreener Jon Cooper. "Meil on endasse meeletult palju usku, kuid ei ole mõtet playoffidest rääkida, enne kui sinna on kvalifitseerutud. Meie jaoks on oluline, et me ei tee tänavu sammu tagasi, vaid jätkame edasi sammumist."

Hooaja küsimus - kas Bishop oli lihtsalt ühe hooaja liblikas?

Enne eelmist hooaega oli Bishop kaasa teinud vaid 45. põhihooaja matšis. Tema karjääri numbrid olid keskpärased ja olles käinud ära USA MM-koondises lasi ta ennast teismelisel John Gibsonil pingile mängida. Kindlasti mõjus see osalt motivatsioonina sellele hooajale, mis tegi temast ühe liiga enim hinnatud väravavahi. Kuid kas ta suudab seda taset nüüd hoida? Keskmine sisse lastud väravate arv 2.23 ja tõrjed 92.4% on tõelised tippklassi numbrid. Iseenestest peaks tal isegi olema võimalik neid tänavu parandada, kuna kamba noorte asemel on teda nüüd turvamas kogenumad mängijad, kuid seni kuni seda juhtunud ei ole võib tema tõelises tasemes kahelda küll. Lõppude lõpuks oli Jonathan Cheechoo kord liiga suurim väravakütt. Suvel on Bishop saanud 2-aastase lepingu pikenduse, mis toob talle aastas sisse ligi kuus miljonit dollarit. Aeg-ajalt kipub ikka nii minema, et vaimult nõrgad mängijad annavad pärast priske lepingu saamist koheselt kvaliteedis järele. Lightningu heaolu nimel peab lootma, et seda ei juhtu. "Ta oli eelmisel hooajal meie MVP. Me sõltusime oma väravavahist väga palju," on Cooper tema kohta öelnud. Kui nüüd MVP peaks järsku ansamblist välja vajuma, siis teeb meeskond küll oma loodetud edasi sammu asemel selge vähikäigu.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Philadelphia Flyers

Kommentaare pole
Kui sellise ajalooga klubi nagu Philadelphia Flyers jääb playoffidest eemale, siis on tegu korraliku tagasilöögiga. Täpselt nii juhtus üleeelmisel hooajal, kuid kõigi asjaosaliste õnneks oli tegu vaid ajutise langusega. Või õigemini öeldes peaaegu kõigi jaoks. Peatreener Peter Laviolette elas suve üle, kuid tal lasti uuel hooajal juhendada vaid kolmes kohtumises. Algselt ei suutnud paati kuidagi moodi tasakaalustada ka Craig Berube, kuid lõpuks pääseti siiski üsna muretult playoffidesse ja seal pakuti avaringis New York Rangersile tõeliselt tuline seeria.

(foto: Jamie Sabau/Getty Images)
Hiljem karikafinaali jõudnud Rangers sai otsustavas 7. matšis Flyersist jagu vaid 2-1. Kohutavalt alanud hooaeg võinuks saada veel ilusama punkti arvestades, et Rangers läks konverentsi poolfinaalis kokku Pittsburgh Penguinsiga, kelle vastu oli Flyers viiest põhihooaja matšist võitnud neli. Igatahes on eelmise aasta masendus kiirelt unustatud, kuigi tänavunegi suvi tõi endaga mitmeid murepilvi.

Uus hooaeg on juba uksele koputamas, kuid meeskonna esikaitsja Kimmo Timoneni saatus on endiselt küsimärgi all. On vaid kindel see, et pärast tõsist traumat on soomlane jääle naasmisest väga kaugel. "Tegu on suure tagasilöögiga," on tunnistanud peamänedžer Ron Hextall. "Teisiti ei saaks seda kirjeldada, kuid me üritame sellega kohaneda ja teha kõik mis võimalik, et meeskonda paremaks muuta. Kahtlemata ei saa me öelda, et me ei ole ole teinud sammu tagasi, kui oleme ilma Kimmost, tema rahulikust ja tasakaalukast mängustiilist, kogemustest ning austusest, mida tema suhtes riietusruumis tuntakse."

Hädalahendusena on kaitseliini toodud tugevdama Michael Del Zotto, kellel on selja taga pettumust valmistanud hooaeg, ning juba varasemalt hangiti Nick Schultz, kuid mõlemad on selgelt kaugel sellest kvaliteedist, mis Timonen meeskonnale annaks. Edasist kaitse tugevdamist takistab kitsas rahaline seis.

Enne täienduste otsimist tuleb Flyersil oma palgakoormust vähendada. Hetkel ollakse palgalimiidist üle ligi viie miljoni dollari võrra. Selle sisse mahtumisele aitab kaasa see kui peapõrutusega seotud probleemide tõttu praktiliselt juba karjääri lõpetanud Chris Pronger pannakse taas vigastatud mängijate reservlist ja sama taktikat võidakse kasutada ka Timoneni puhul, kuid väga palju paindlikust see siiski juurde ei anna. Seda kummalisem oli klubi suvine otsus tuua meeskonda R.J. Umberger. Tema leping on küll kaks aastat lühem, kui tema eest Columbus Blue Jacketsile loovutatud Scott Hartnellil, kuid selle tehingu vilju saabki maista alles paari aasta pärast.

Lisaks vaevab Flyersit Vincent Lecavalier leping. Ta võtab palgaruumist enda alla 4.5 miljonit, kuid on tõenäoline, et alustab hooaega neljanda kolmiku tsentrina. Endistest superstaarist on üritatud suvel lahti saada, kuid loomulikult ei taha keegi nii kallist rollimängijat endale võtta.

Kuna mängijateturult on täiendusi raske loota, siis peab Flyers vaatama oma noortesüsteemi suunas. Mullustes playoffides üllatas hea mänguga ründaja Jason Akeson ja see võib julgustada klubi usaldama ka oma nooremaid kaitsjaid. Nõudmised nendele on aga suured. "Nad peavad tulema ja jätma endast tohutu mulje. Minu arvamus on, et kui noormängija ei tee su meeskonda paremaks, siis on talle endale parem mängida rohkem minuteid kusagil mujal. Nad peavad tulema ja tõestama meile, et suudavad Philadelphia Flyersist teha parema hokiklubi," on Hextalli karm, kuid õiglane hinnang.

Hooaja küsimus - kas Claude Giroux supervorm jätkub?

Flyersi kapten Giroux tegi sarnaselt meeskonna üldisele käekäigule mullu kohutava hooaja alguse. Ta kogus oktoobris vaid kuus silma ja sai oma esimese värava kirja alles 16. mängus. Ometi oli tal hooaja lõpuks koos 86 silma (28 + 58). Eriti "hulluks" läks 26-aastane ründaja siis, kui ta jäeti Kanada olümpiakoondisest välja. Alates sellest hetkest (7. jaanuar) kogus ta 40. matšiga 48 silma. Hiljuti toimunud liiga traditsioonilisel hooajaeelsel meediapäeval korraldas ESPN üritust väisanud tähtmängijate hulgas küsitluse - kes oleksid need kolm mängijat, kes võiksid ühe eduka meeskonna alustaladeks olla? Sidney Crosby oli mõistagi kõige populaarsem valik, kuid vaid üks mängija asetas enda esikohale. Selleks oli just Giroux. Suvel Kanada võimuesindajatega väikesesse pahandusse sattunud mehel on ülim usk oma võimetesse ja see võib viia selleni, et peagi näeme ehk taas uut saja punkti meest. Giroux oli sellele juba lähedal kaks hooaega tagasi, mil ta kogus 93 punkti ja seda vaid 77. kohtumisega. Kui nüüd mulluse hooaja lõpu minek uude aastasse kaasa tuua, siis on vägagi reaalne saada see maagiline piir kätte.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Columbus Blue Jackets

Kommentaare pole
Columbus Blue Jackets on väga hea eeskuju hetkel liiga tagumises otsas virelevatele klubidele selle suhtes, et õigete otsuste tegemisel on võimalik kiirelt august välja ronida. Blue Jackets oli pikka aega lihtsalt üks naljanumber, kelle võis iga hooaja alguses rahulikult playoffide konkurentsist välja arvata. Enne eelmist hooaega oldi lõpumängudele jõutud vaid korra. Nüüd on aga kõik pea peale pööratud - Jackets on iga hipsteri lemmikmeeskond, keda peetakse üllatusvõimeliseks.

(foto: Getty Images)
Eelmisel hooajal murti end playoffidesse ja jõuti seal ka lähedale tõelise üllatuspommi lõhkamisele, mil Pittsburgh Penguinsi väntsutati kuues kohtumises. Seda hoolimata tõsiasjast, et eelmise suve suur investeering Nathan Horton sai vigastustest tingituna kaasa teha vaid 36. kohtumises ja meeskonna esisnaiper Marian Gaborik sai jääle vaid 18. matšis, enne kui ta Los Angeles Kingsi vahetati.

Tõusid esile mitmed noormängijad eesotsas Ryan Johanseni ja Cam Atkinsoniga. Samas on see esimese puhul toonud kaasa iselaadi probleemi. Eelmise hooaja suurima väravakütiga ei saada kuidagi moodi uue lepingu osas kokkuleppele. See on viinud selleni, et klubi peamänedžeri Jarmo Kekäläineni suust on tulemas juba ähvardava alatooniga laused. "Üritame iga hinna eest enne treeninglaagrit lepingu ära teha. Kui seda ei juhtu, siis keskendume täielikult meeskonnale ja nendele kuttidele, kes kohal on," ütles soomlane nädala alguses.

Treeninglaagrid algavad neljapäeval, mil mängijad läbivad füüsilised testid. Blue Jackets alustab oma hooajaeelsete matšidega pühapäeval. Seejuures peetakse erinevate meeskondadega lausa kaks kohtumist!

Kekäläinen jätkas: "Võimalik, et asi on selles, et ma olen eurooplane, aga ma soovin, et kõik oleksid laagris kohal ja alustaksid koos ettevalmistusega. Tahan, et kõige tähtsam oleks meeskond. See tõi meile edu eelmisel hooajal ja ka aasta enne seda. Meie edu tuleb sellest, et me oleme hea meeskond, mitte kamp individualiste või tähti või keda iganes. Me ei ole tähti täis meeskond. Minu jaoks on ülioluline, et läbime treeninglaagri koos."

Blue Jacketsil jääb üle loota, et 22-ründaja tõesti võtab enne neljapäeva mõistuse pähe või siis omakorda raputab veidi oma agenti, et too klubi nõudmistele järgi annaks. Nii läks näiteks New Jersey Devilsi talendika kaitsja Eric Gelinasega, kes pärast pikka vägikaika vedu võttis endale aastase ja veidi alla miljoni dollari sissetoova lepingu. Seejuures ütles Gelinas: "Ma olen mängija ja ülekõige soovin ma mängida. Ma ei tahtnud laagrist eemale jääda, kuna see oleks mu arengule põntsu pannud."

Hooajaeelsed koosseisu probleemid on viimane asi, mida Blue Jackets vajab. Viimasel kahel hooajal on aastat alustatud kohutava vormiga - mullu võideti esimest 15-st matšist vaid 5 - ja võiks hoopis kogu energia kulutada selle parandamisele.

Hooaja küsimus - kuidas karmis konkurentsis ellu jäädakse?

Nii nagu teiste Metro divisjoni liikmete puhul, peab ka Blue Jacketsi juures märkima, et playoffide unistust üritatakse ellu viia liiga kõige tasavägisemast seltskonnast. New York Islanders mängis mullu mitu kuud ilma John Tavaresita ja ebastabiilse postide vahelise seisuga. Väravavahtide vigastused häirisid ka Carolina Hurricanesi. New Jersey Devils oli karistusvisete seeriates harukordselt kehv ja Washington Capitalsil polnud kaitset ning Barry Trotzi. Rääkimata veel nendest meeskondadest, kes Blue Jacketsit edestasid. Philadelphia Flyers tegi uskumatult kehva hooaja alguse, New York Rangers käis ära karikafinaalis ja Pittsburgh Penguins on lihtsalt Pittsburgh Penguins. On igati loogiline, et pärast playoffidesse jõudmist ei hakata latti madalamale sättima, kuid uuel hooajal tõotab selle eesmärgi täitmine olla varasemast raskem. Seda nii koos Johanseni kui ka ilma temata.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Detroit Red Wings

Kommentaare pole
Järjekordse hooaja eel võib taas küsida, et mida hullu peaks juhtuma, et Detroit Red Wings playoffidest eemale jääks? Seda pole juba üle kahe kümnendi juhtunud. Kuid võimalik, et see seeria satub nüüd tõsise tule alla. Red Wings pole suvel endale hankinud mitte ühtegi täiendust ja näib, et uuele hooajale läheb peale sama seltskond, kes kukutati playoffide avaringis Boston Bruinsi poolt. Uuel hooajal loodetakse suurt panust oma noormängijate poolt.

(foto: Rick Osentoski/USA TODAY Sports)
Räägitakse tõsisel toonil, et septembri keskel 20-aastaseks saav Anthony Mantha tõuseb esimeseks mängijaks, kelle Red Wings sel sajandil (!) koheselt esindusmeeskonda võtab (viimati juhtus see 1999. aastal Jiri Fisheriga). Eelmise aasta draftis 20. valitud ründajal on selja taga ülivõimas hooaeg QMJHL-is, kus ta kogus 57. matšiga koguni 120 punkti. Ta valiti põhihooaja MVP-ks ja tõusis suureks kangelaseks ka playoffides. Tema värav, mis sündis 54 sekundit enne finaalseeria 7. matši lõppu, tõi Val-d'Or Foreurs'le liiga võidukarika.

Red Wingsi puhul on tavaks karastada noormängijaid AHL-is ja mõned neist veedavad seal lausa mitmeid aastaid. Mantha võiks selle sammu vahele jätta ja noormees ise januneb küll juba suure mängu järele. "Ilmselgelt soovin sel aastal Detroidis mängida. Lähen treeninglaagrisse eesmärgiga endale koht välja teenida. Kui see ei õnnestu, siis lähen AHL-i ja näitan, et suudan seal domineerida, et võimalikult kiirelt saada kutse esindusmeeskonnaga liitumiseks," ütles noor kanadalane eelmisel nädalal.

Mantha ei ole ka ainus, kes ennast Red Wingsi tulevikumehena näeb. Klubi AHL-i meeskond võitis 2013. aastal Calderi trofee ja sellest satsist said mitmed mängijad eelmisel hooajal oma võimaluse NHL-is. Reilly Sheahan kogus 42. matšiga 24 punkti, Tomaš Jurco 36. kohtumisega 15 silma ja Gustav Nyquistil oli vaja vaid 57 kohtumist, et 28 tabamusega tõusta meeskonna suurimaks väravakütiks. Lisaks temale oli juba mullu aktiivses rollis ka Tomaš Tatar, kes jäi kõrvale vaid üheksast matšist, Hooaja lõpetas ta 19 + 20'ga.

Nyguist on ehe näide Red Wingsi filosoofiast. Ta teenis endale püsiva koha meeskonna juures alles 24-aastaselt. Tema mängijaõigused omandati juba 2008. aasta draftis.

"Eelmisel aastal võitsid nad Calderi karika ja aitasid meid lõppenud hooajal playoffidesse. Seal ei õnnestunud meil hästi esineda, kuid nad on kõik head hokimängijad ja nad on suvel veel paremaks saanud," on öelnud meeskonna peatreener Mike Babcock.

Samas on kõik eelpool mainitud noorukid ründemängijad. Meeskonda täiustavaid kaitsjaid tuleb veel aasta-kaks oodata, kuna sinise joone mehed arenevaid naturaalselt veidi aeglasemalt. Hetkel on kaitseliini noorim liige Danny DeKeyser, kuid ta on piiratud vabaagent ja temaga pole veel uue lepingu suhtes kokkuleppele jõutud.

Red Wings oli eelmisel hooajal ainus playoffidesse pääsenud meeskond, kelle väravate suhe oli negatiivne. -8 saadi kirja just suuresti nõrga kaitse tõttu. Playoffide meeskondadest lasi enda selja taha rohkem väravaid vaid Philadelphia Flyers (235 vs 230).

Lisaks DeKeyseri lepingule pakub Babcockile muret ka meeskonna veteranide aina nõrgenev tervis. Pavel Datsjuk ja Henrik Zetterberg käisid mõlemad eelmisel hooajal jääl vaid 45. kohtumises. Eelmisel suvel hangiti vabaagentide turult suurte lootustega Stephen Weiss, kuid tema tervis lubas kaasa teha vaid 27. kohtumises. Ühtlasi on endine Florida Panthersi mees nüüd viimase kahe hooaja jooksul kirja saanud vaid 43 mängu. Uueks hooajaks üritatakse veel tagasi tuua Daniel Alfredssoni, kuid teda on vaevamas seljahädad, mis ei lase tal tõenäoliselt ka treeninglaagris kaasa lüüa.

Küsimärgid seoses mitme võtmemängija tervisliku seisundiga on toonud ka kriitikarahe peamänedžerile Ken Hollandile, kes pole suve jooksul meeskonda täiendanud. Alates 1997. aastast selles ametis olnud endise väravavahi vastus kriitikale on aga olnud lihtne: "Me peame hästi draftima ja mängijaid arendama, et kindlustada meeskonna edu ka tulevikus. Vabaagentide turg ja vahetustehingud on hea organisatsiooni puhul vaid lisakäikudeks."

Seega Red Wingsil on sajaprotsendiline usk töösse, mida on viimase kümnendi jooksul tehtud. Oma draftivalikuid nähakse meeskonna praegustele liidritele ideaalsete mantlipärijatena ning see filosoofia peaks garanteerima selle, et Red Wingsi järjestikuste playoff-kohtade seeria ei lõppe veel nii pea.

Hooaja küsimus - millal ilmub välja see vana hea Jimmy Howard?

Jimmy Howard jäi neli aastat tagasi liiga parima uustulnuka valmisel teiseks. Teda edestas vaid Buffalo Sabresi kaitsja Tyler Myers. Küll võib aga ka seda teist kohta pidada suureks saavutuseks, kuna ei juhtu just väga tihti, kui väravavahid hooaja parima uustulnuka juttudesse mahuvad. Alates hetkest, mil ta legendaarselt Chris Osgoodilt kindad üle võttis on ta teinud kolm väga tugevat hooaega, kuid ka kaks üsna nadivõitu aastat. Eelmine hooaeg läks numbritega 2.66 ja 91% just nende viimaste hulka. Seda pärast hooaega, mille jooksul tegi Red Wings mehest mitmeks aastaks oma esiväravavahi. Temaga sõlmiti 6-aastane leping, mille koguväärtuseks on 31.8 miljonit dollarit. Eelmisel hooajal käisid teda kimbutamas ka vigastused, kuid seda ei saa kehva aasta puhul vabanduseks tuua. Uuel hooajal peab Howard taas leidma oma "heade aegade" vormi, mil tema selja taha on hooaja kohta keskmiselt toimetatud napilt üle kahe värava mängus. Seda eelkõige selle nimel, et Red Wings taas playoffidesse pääseks, kuid ka seetõttu, et Petr Mrazeki näol on klubi süsteemist sirgumas üks väga hea väravavaht. Mõnede juttude kohaselt nähakse sõbrapäeval 23-aastaseks saavale tšehhile meeskonnas kohta juba järgmisel hooajal.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Dallas Stars

Kommentaare pole
Suurte vahetustehingute puhul ei tea kunagi ette, mis see endaga kaasa toob, kuid Dallas Stars pani kahtlemata oma eelmise suve käiguga otsa kümnesse. Pärast 7-aastast kooselu loobuti Loui Erikssonist ning Boston Bruinsist toodi sisse Tyler Seguin, kes sulandus momentaanselt meeskonda. Pärast viieaastast pausi oli Stars taas playoffides ning nüüd on aasta hiljem suurte lootustega astutud järgmine samm - Ottawa Senatorsist toodi sisse Jason Spezza.

(foto: Tony Gutierrez/AP Photo)
Kui vaadata kogu liiga läbi, siis sellist tsenterite paari pole väga paljudel välja panna. Kui öelda, et sellest on parem vaid Pittsburgh Penguinsi Crosby & Malkin kombo, siis ega väga palju mööda ei panegi. Stars on kahe aastaga transformeerunud läänekonverentsi tumedas keskkohas seisvast klubist meeskonnaks, keda julgevad nii mõnedki algaval hooajal Stanley karikavõitjaks pakkuda. Lisaks nähakse Seguinis potentsiaali tõusta tõeliseks superstaariks.

Klubi legend Mike Modano ütles eelmisel nädalal antud intervjuus: "Usun, et ta on võimeline ületama minu punktide rekordi. Spezza lisandumine kindlasti aitab teda ja mängides koos Jamie Benniga on nad mõlemad selleks võimelised. Kui arvulises ülekaalus mängimine hästi tööle saadakse, siis võib kõike juhtuda. Kindlasti tuleb aeg, mil ta hakkab 100 punkti poole liikuma ja see võib isegi olla tänavusel hooajal."

Sel suvel jäähoki Kuulsuste Halli valitud Modano tegi Starsi rekordi hooajal 1993/94, mis oli klubi esimene aasta pärast Minnesotast Texasse osariiki kolimist. Ta sai kirja 50 väravat ja 43 söödupunkti ning seda vaid 76. mänguga.

Niigi ohtlikku ründaliini on Stars suvel täiendanud ka Aleš Hemsky'ga ja veel suuremat panust oodatakse ilusa debüüthooaja teinud Valeri Nitšuškinilt. 19-aastane venelane näitas suvel tõelist spordimehe pühendumist, kui jäi koduse puhkuse asemel Ameerikasse treenima. Meeskonna peatreeneri Lindy Ruffi sõnul oli Nitšuškin juba eelmisel hooajal võimeline 20-ks väravaks (lõpuks skooris 14). Olles nüüd arengus veel sammu edasi astunud, võib temalt vabalt hakata ootama 25+ kolli.

Lisaks on rohkelt talenti, nii rünnakul kui ka kaitses, tulemas üles ka Starsi AHL-i meeskonnast, mis võitis eelmisel hooajal Calderi karika. "Vaadates kui noored mõned meie talentidest on, siis saab olema tähtis see, kuidas nad suudavad nende peale pandud ootustega toime tulla. Mitte ühtegi vaba õhtut ei saa olema," märkis Ruff mõni aeg tagasi.

Seguini ja Spezza poolt juhitud kolmikute juures ei peaks väravate tegemine probleemiks olema, seega saab Starsi puhul tähtsaks see, et kaitseliin endale ühtegi vaba õhtut ei võta. Sinise joone meetest lähevad paljud uuele hooajale peale karjääri parima aastaga ning kuna suvel tagalasse konkurentsi juurde toodud, siis tuleb arengut jätkata. Eelmisel hooajal lasti keskmiselt mängu kohta enda selja taha 2.71 väravat ja see vajab selget parandamist, kui Stars soovib aina kasvavaid ootusi õigustada. Ruff on öelnud, et on oma kaitseliiniga rahul, kuid näeb selle juures siiski ka veel kasvuruumi.

Vaadates, kuidas eelmisel hooajal Anaheim Ducksi elu playoffide avaringis kibedaks tehti, siis on Starsil kindlasti isu kasvanud.

Hooaja küsimus - kas kaitse on järgmiseks sammuks piisavalt hea?

Drew Doughty, Duncan Keith, Ryan Suter, Alex Pietrangelo on vaid mõned läänekonverentsi kaitsetäkkudest. Starsi esikaitsja on kes? Vist Alex Goligorski. Tema selja tagant on veel tulemas 23-aastane Brenden Dillon, keda peetakse noorema generatsiooni üheks parimaks kaitsemeheks, kuid läheb veel paar aastat enne kui ta tõeliseks tegijaks tõuseb. Goligorski on 29-aastane ja tegi just oma karjääri parima aasta. 81. põhihooaja kohtumisega tegi ta 6 + 36. Tegu on soliidse panusega, kuid tema vanusest tingituna võib uskuda, et ta väga palju rohkem välja pigistada enam ei suuda. Kõik ülejäänud kaitse põhituumiku liikmed Dillon, Jordie Benn, Sergei Gontšar ja Trevor Daley ringlesid eelmisel hooajal 20 silma kandis. Kaitsjate puhul muidugi ehk ei olegi kõige paremaks näitajaks nende ründe produktiivsus, kuid ega Norrise trofeed ei anta mitte kellelegi selle eest ta hästi pealeviskeid blokeerib. Kaitse vajab kindlasti parandamist kui Stars soovib teha playoffides pikema jooksu kui vaid 1-2 ringi.
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Washington Capitals

Kommentaare pole
Washington Capitals sai eelmisel hooajal korraliku annuse reaalsust. Olles kuus aastat järjest playoffidesse kvalifitseerunud jäädi marjamaalt ootamatult eemale. Varasem soodne divisjon oli asendatud palju karmima konkurentsiga ja sellega ei tulnud Capitals toime. Samas pole halba ilma heata. Ebaõnnestunud hooaeg andis Capitalsile kätte need valupunktid, mille kallal töötada, et saaks taaskord unistada mängimist Stanley karikafinaalis, kus meeskond kaotas 1998. aastal Detroit Red Wingsile.

(foto: thehockeynews.com)
Capitalsi kõige selgem, lausa nõretav, valupunkt oli kaitse. Enda poolt sisse lastud 240-st väravast olid kogu liiga peale hullemad vaid käputäis meeskondi. Probleemi lahendamiseks on suvel sisse toodud kaks uut kaitsjat. Pittsburgh Penguinsi kaitse oli eelmisel hooajal liiga paremuselt kaheksas, ehk siis midagi tehti seal õigesti, eks ole. Igatahes oli see Capitalsile piisavaks põhjuseks, et tuua enda meeskonda Brooks Orpik ja Matt Niskanen. Mõlemale kaitsekollile makstakse hooaja kohta üle viie miljoni dollari.

Suurte kulutuste järgselt on pidanud klubi fännidele kinnitama, et need olid igatepidi kaalutletud otsused. Tegu on meestega, keda kõrgelt hinnatakse. "Asjadele, mida Brooks Orpik teeb ei saa panna väärtust," on öelnud meeskonna uus peatreener Barry Trotz.

Seni kogu karjääri Nashville Predatorsi vedanud Trotz on saabunud Washingtoni ülesandega parandada just meeskonna kaitsemängu. Sellega tegi ta end Nashville'is kuulsaks ja see on hetkel ainus asi, mis on Capitalsi järgmisest tasemest eemale hoidmas. Samas tahab Trotz seda reputatsiooni ka maha raputada. "Ma olin Nashville'is tuntud kui kaitsele keskendunud treener, sest mu tähtmängijad olid väravavaht (Pekka Rinne) ja kaitsja (Shea Weber). Me pidime oma tugevustele mängima," tõdes ta suvel antud intervjuus.

Kaitse kindlustamine ei ole ainus ülesanne, mis Trotzil ees seisab. Edu saavutamiseks tuleb noor väravavaht Braden Holtby üle aidata künkast, mille otsa ta eelmisel hooajal sattus. Olles teinud suurepärase debüüthooaja, mis lõppes Capitalsi jaoks playoffides New York Rangersi vastu 2-0 ja 3-2 edu maha mängimistega, ei leidnud ta eelmisel hooajal mitte mingisugust stabiilsust. Tõrjete efektiivsus oli tagasihoidlik 91.5% ja keskmine sisse lastud väravate arv lausa ligi kolm (2.85).

Üks hetk tõusis Holtby asemel meeskonna esiväravavahiks hoopis kollanokk Philipp Grubauer ja märtsis pidi Capitals kaks mängijat ära andma, et endale tuua Jaroslav Halak. Uuel hooajal on Holtby põhikonkurendiks Justin Peters. Temal on Carolina Hurricanesi rivistuses selja taga hooaeg numbritega 2.50 ja 91.9%.

Eelmisel hooajal jäi iga nurga alt väravaid sisse lasknud Capitals playoffidest eemale kolme punktiga. Suureks probleemiks oli normaalajal võitude saamine. 38-st võidust kümme tulid karistusvisetega. Neid numbreid vähekene enda kasuks timmides on Capitalsil väga hea šanss taas playoffides mängida, kuigi eesmargid pealinnaklubis on palju suuremad. "Me ei saa mängida kogu aasta lihtsalt selleks, et jõuda playoffidesse ja jääda siis 1. ringis või 2. ringis omadega rahule," on öelnud asekapten Brooks Laich. "Me ei tohi seda aastat ära raisata. Me peame sel aastal võitma!"

Hooaja küsimus - kas Trotz kallutab Aleksandr Ovetškini taas plusside poolele?

Ovetškini kohutavast +/- näitajast on palju räägitud (olgugi, et talle endale see väga palju korda ei lähe) ja kindlasti jätkuvad jutud ka uuel hooajal. Kui Trotz ei suuda olukorda muuta. On muidugi märkimisväärne, et isegi pärast mullust -35 hooaega on The Great Eighti NHL-i karjääri kogusumma ikka korralikult plussis - selleks on +47. Trotzi ootab seoses oma kapteniga ees korralik töö. Lisaks Ovetškini kaitseprohmakatele tuleb muuta ka tema mäng 5 vs 5 olukordades efektiivsemaks. Eelmisel hooajal paugutas venelasest snaiper oma 51-st väravast koguni 24 tükki arvulises ülekaalus mängides. "Ta on palju ohtlikum, kui ta liigub ringi ja tal on ruumi tegutsemiseks," on Trotz Ovetškini kohta öelnud. "Olen videomaterjali pealt näinud, et ta püsib tihti ühe koha peal, kuid sellest hoolimata tegi ta 51 väravat." Ovetškin peab kaptenina oma meeskonnale eeskuju näitama ja seda kõigis kohtumistes. Tihtipeale on põhihooaja jooksul tal põuaperioode, kus mitte midagi ei õnnestu. Samas on iga kohtumine tähtis ja ole ju mõtekas ennast playoffide jaoks hoida, kui lõpuks sinna isegi ei jõuta. "See imeb, et minu nime veel karika peal ei ole," ütles Capitalsi püss ühes hiljutises intervjuus. Selleks, et selle au osaliseks saada tuleb kogu aasta vaeva näha!
Loe edasi...

Hooaja eelvaade: Arizona Coyotes

Kommentaare pole
Aastal 2012 mängis Phoenix Coyotes läänekonverentsi finaalis, kuid see oli siis ja nüüd on praegu. Uue nimega Coyotes läheb murdma kaheaastast playoffide põuda. Eelmisel hooajal rikuti oma aasta ise ära. kui viimasest kaheksast matšist õnnestus võita vaid üks. See tuli hooaja viimases kohtumises Dallas Starsi vastu, siis kui oli juba kindel, et just Stars napsab endale läänekonverentsi viimase playoffide pileti. Suvi on Coyotesi mängijate jaoks olnud väga pikk-

(foto: Norm Hall/Getty Images)
Samuti oli suvi klubi pintsaklipslaste poolt tegus. Vahetustehinguga on sisse toodud Sam Gagner ja B.J. Crombeen. Vabaagentide turult haarati teiste seas endale Pittsburghis vaid võitudega harjunud Joe Vitale. Pärast aastast koostööd on katkestatud leping Mike Ribeiroga ning ründeliinist on läinud ka kuus hooaega klubis veetnud Radim Vrbata.

Meeskonna peatreener Dave Tippett usub, et need muudatused tõstavad Coyotesi konverentsi tippu tagasi, öeldes uue hooaja kohta. "Kui vaid paar asja lähevad teisiti, siis jõuame playoffidessse, aga me tahame olla parem meeskond kui lihtsalt playoffidesse jõudev sats. Eelmisel hooajal olime me lihtsalt liiga ebastabiilseid, et viimane playoffide koht endale saada."

Tippetti sõnad tunduvad veidi ülepaisutatuna, kui võtta arvesse lääne konkurentsitihedust, kuid mingis mõttes on tal ka õigus. Coyotes ei ole kaugel tippseltskonda kuulumisest. Seda saab arvutada erinevaid numbreid kokku lüües ja rohkeid "olekseid" kasutades. Lisaks eelpool mainitud kehva hooaja lõpu vältimisele oleks Coyotes saanud ka märgatava punktilisa, kui oleks suudetud hoida kahe kolmandikuga välja võideldud edu. Tippetti meeskond võitis vaid 69.7% mängudest, kus mindi viimasele perioodile vastu eduseisus. Selles arvestuses olid kehvemad vaid kaks satsi.

Edu sulamisele aitas kaasa ebakindel kaitsemäng, mis oli Coyotesi puhul üllatav. Keskmiselt lasti enda väravale sooritada 31 pealeviset mängus ja paraku suutis väravavaht Mike Smith sellises olukorras oma numbriteks saada vaid 2.64 ja 91.5%. Võrdluseks, Coyotesi superhooajal 2011/12 olid tema numbriteks 2.21 ja 93%. Oma suurte ambitsioonide täitmiseks peab Coyotes leidma lahenduse kaitseprobleemidele ja lootma, et see aitab ka Smithil taas mängukindluse leida. Meeste nagu Oliver Ekman-Larssoni ja Keith Yandle'iga ei peaks kaitse tsementeerimine kõige keerukam ülesanne olema. Lisaks on Tippettil suured lootused ka seoses noorema generatsiooniga.

"Ekman-Larssoni ja Yandle'i kõrval on meil Connor Murphy ja Brandon Gromley, kes on minu hinnangul valmis järgmiseks arenguetapiks. Meil on väga hea litrit liikvel hoidev kaitse, mis on noor ja liikuv," on märkinud Tippett, kes juhendas sel aastal ka Kanada MM-koondist.

Väärib märkimist, et Murphy ja Gromley on kahepeale NHL-is kirja saanud vaid 35 mängu. Seejuures esimesele kuulub nende seast 30 matši. Noored on saamas väga suure usalduse ja peavad ka välja vedama. Muud võimalust pole, kuna Coyotes ei hiilga just kõige sügavama kaitsjate pingiga.

Lisaks kaitse kokku tõmbamisele peab keegi rünnakul kompenseerima ka need ligi 100 punkti, millest Vrbata ja Ribeiro puhul ilma jäädakse. Põnevusega oodatakse, mida suudab eelmise aasta drafti 12. valik Max Domi. Märtsis 19-aastaseks saanud tsenter on OHL-is teinud kaks vinget hooaega ning pärast suviseid muudatusi on koht talle meeskonnas täitsa olemas. Tuleb lihtsalt olla mees ja see endale võtta.

"Vaimne koormus, mida peab üks 19-aastane mängija liigas täiskasvanud meeste vastu regulaarselt mängides kannatama pole nalja asi ja seetõttu ei näe me NHL-is väga palju 19-aastaseid," tõdes selle nädala alguses Coyotesi peamänedžer Don Maloney. "Kui me ei saa Maxile anda piisavalt mänguaega, et tema arengut edendada, siis on parem kui ta mängiks kusagil mujal."

Kui Domi tõesti veel NHL-is mängimiseks valmis ei ole, siis peab Tippett lootma, et meeskonna teised ründajad suudavad oma produktiivsust tõsta.

Hooaja küsimus - kes tõuseb esitsentriks?

 Sama küsimus painas Coyotesit tegelikult kogu eelmise hooaja vältel. Ribeiro alustas esinumbrina, kuid vajus peagi järgmistesse kolmikutesse. Gagner on kogu oma karjääri olnud tsenter, kuid on samuti olnud alati lahtivisetel omadega hädas ning ta võiks olla efektiivsem hoopis äärena. Martin Hanzal tegi 40 punktiga mullu karjääri parima aasta, aga tegu on mehega, kelle võimed lubavadki pigem mängida teist või kolmandat viiulit. Antoine Vermette tõusis eelmisel hooajal 24 väravaga meeskonna suurimaks väravakütiks, kuid ta on 10-aastase karjääri jooksul 50 punkti kätte saanud vaid kaks korda. On üllatav, et Coyotes pole suve jooksul teinud käike selleks, et olukorda parandada. Ometi on klubil vaba palgaruumi üle 11 miljoni. Usutavasti on aga Tippettil mingisugune kindel idee selle tühimiku täitmiseks olemas ja ta näeb seda ka efektiivse lahendusena. Seega pole siin ehk ka kritiseerimiseks suurt põhjust.
Loe edasi...