Kolm Stanley karikat kuue aastaga on tänapäeval vägev saavutus. Chicago Blackhawks on kujunenud tõeliseks superjõuks ja võib enne "maha rahunemist" rahulikult mõned karikad veel noppida. Kuigi algav hooaeg pakub ühe viimaste aastate suurima väljakutse.
Ründeliini tuli olude sunnil lõhkuda
Võrreldes eelmise hooajaga on Blackhawks jäänud ilma kahest põhiründajast. Patrick Sharp jätkab Dallases ning Brandon Saad loovutati Columbus Blue Jacketsile. Kahe peale tegi see duo mullu 39 kolli. Need tabamused tuleb nüüd kuskilt mujalt kätte saada ning soovituslikult veel ka lisa - 2.68 kolliga oli Blackhaws eelmisel hooajal liiga keskmike seas.
Muutused võivad iga inimese rivist välja lüüa, kuid klubisiseselt nende pärast ei muretseta. "Minu arvates on muutused head. Oleme nende suhtes varem vastuvõtlikud olnud ja toonud sisse mõned mängijad, kellest on nüüd saanud põhitegijad," mainis suvel peamänedžer Stan Bowman, kes lisas, et uusi tulijaid hakatakse kindlasti peagi armastama.
Ründes on uuteks nägudeks Saadi diilis tulnud Artjom Anisimov ja Marko Dano. Vabaagendina on lisatud KHL-i täht Artemi Panarin ning suuremat panust loodetakse noortelt nagu näiteks Teuvo Teraväinen. Treeninglaagris on kõik peatreenerilt Joel Quenneville'ilt teeninud kiidusõnu ja see peaks tähendama seda, et üleminekuperiood - mineviku selja taha jätmine - ei kujune probleemiks.
Väikest viisi tundub, et lahenema hakkab ka Patrick Kane'i ümbritsev probleem. On selge, et ebameeldiv olukord on hooajaks ettevalmistumisele põntsu pannud. Kui Kane mõistetakse ikkagi lõpuks süüdi, siis tabab teda liigapoolne mängukeeld ja nii pole Blackhawks saanud päris kindel olla selles, milliseks meeskonna lõplik koosseis kujuneb. Kui kõik aga lõpuks Kane'i jaoks õnnelikult laheneb, siis saavad kõik klubiga seotud isikud tunda, kuidas kivi südamelt langeb.
Blackhawksi uue hooaja koosseis tundub pealtnäha nõrgem - lisaks Sharpile ja Saadile on rünnakult läinud ka Kris Versteeg ja Bard Richards - aga see kõik võib muutuda, kui uued lülid end edukalt meeskonda sobitavad. Esialgu ei ole selles ka põhjust kahelda. "Teame, et meil läheb aega kohanemiseks, aga me ei kahtle, et leidub kutte, kes soovivad võimaluse ära kasutada ning tühimikud täita," rääkis kapten Jonathan Toews eelmisel nädalal.
Olukord pole klubi jaoks ka midagi uut. 2010. aastal, kui see pragune "kuldne generatsioon" võitis esimese karika, tuli peale pressiva palgafondi tõttu loobuda mitmest põhitegijast. Muutused elati üle, kuigi enne 2013. aasta karikat tuli kaks aastat, kus playoffide avaringis välja langeti. Praegune sats tundub aga võimsam olevat, seega sellist kukkumist usutavasti ei tule.
Kaitse tuumik pikemaks ajaks paigas
Pärast eelmisel nädalal Brent Seabrookiga tehtud lepingupikendust on vähemalt 2019. aasta suveni Blackhawksil lukku pandud kolm põhikaitsjat. Seabrooki ja Duncan Keithi lepingud lähevad sealt veel edasi, aga tegu ajaga, mil saab läbi Niklas Hjalmarssoni kontraht. Rootslane on tunnistanud, et mängimine ilma Johnny Oduyata, kes liitus Dallases Sharpiga, saab olema veider, aga küllap ta hakkama saab. Sisse toodud Trevor Daley pole teps mitte halb asendaja.
Rohkem kui 750 mängu Starsi särgis teinud kaitsja on suurte kogemustega, kes veel hilises eas näitamas arengumärke. Ta jõudis mullu 31-aastasena karjääri parimate numbriteni nii väravate (16), söötude (22) kui punktide (38) osas. "Johnny kaotamine on karm, kuna tal oli meeskonnas oluline roll, aga usun, et Daley sobib oma oskustega meie mänguplaani," mainis Keith hiljuti.
Oduya lahkumist leevendab ka see, et eelmisel nädalal toodi aastase lepinguga tagasi Michal Rozsival, kellel lasti vahepeal juba vabaagendina minema jalutada. Lisaks näitasid noorema generatsiooni esindajad Trevor van Riemsdyk ja David Runblad eelmisel hooajal lootustandvaid esitusi. Blackhawks lasi mullu endale keskmiselt 2.27 väravat, millest oli parim vaid Montreal Canadiens (ja seda napilt - 2.24). Vägev märk on maha pandud, aga ei saa öelda, et meeskond ei ole suuteline selle kordamiseks.
Kas Crawford on tõesti hea või laseb hea meeskonna najal liugu?
Suviste muudatuste järgselt võiks nüüd see üleval püstitatud küsimus saada lõpliku vastuse. Corey Crawford on täishooaegade juures oma karjääri jooksul igal aastal saanud kätte vähemalt 30 võitu, aga ometi jätkub tal kriitikuid ja eks seda mingis mõttes ka õigustatult. 2013. aasta septembris klubiga kuni 2020. aastani kestva lepingu teinud puurivaht ei tee näiliselt mitte kunagi jahmatavaid tõrjeid ning nii võib tunduda, et ta kulgeb ilusa statistika poole lihtsalt tänu heale meeskonnale.
Mulluse hooaja lõpetas Crawford 32 võiduga, lastes keskmiselt sisse 2.24 väravat ning tõrjudes 92.4%-lise efektiivsusega. Tugevatele numbritele järgnes ebakindel algus playoffides, aga kui käes oli finaal, siis säras ta taas, pannes seeriale nullimängu korjamisega sümboolse punkti. Nüüd, kus ees mängimas vähe võõras kaader, peab Crawford (lõplikult) tõestama, et tegu on liiga ühe parima puurivahiga.
Kõva enesetõestamine ootab kindlasti ees ka varunumbrit Scott Darlingut. 26-aastane täitsa Chicago oma poiss oli üks mitmetest puurivahtidest, kes eelmisel hooajal ootamatult kaardile tõusid. Olles aastaid mänginud erinevates madalamates liigades tuli järsku kutse Blackhawksi poolt ning oma võimaluse kasutas ta 100%-liselt ära. Põhihooajal sai ta 13 stardiga üheksa võitu, lastes keskmiselt vaid 1.95 väravat. Tõrjete efektiivsuseks kujunes 93.6%. Playoffide avaringis oli temal ülitähtis roll, kui Crawford väristama hakkas. Kuid kas ta suudab sellist aastat korrata?
Hooaja väljavaated
See, mis eelmisel hooajal Los Angeles Kingsiga juhtus, oli kindlasti Blackhawksile ja kõigile tulevastele valitsejatele heaks hoiatuseks. Sedavõrd konkurentsitihendas liigas nagu NHL ei saa lihtsalt hetkekski püksirihma koomale lasta. Iga võit peab motiveerima ja Blackhawksi puhul on see nii ka olnud. Seda on maininud ka Quenneville: "Me võtame väljakutse avasüli vastu. Nendel kuttidel on hämmastav võiduisu ja ootame seda ka edaspidi."
Konkurendid muidugi ei maga ja kuna Kesk divisjon on paras kummituba, siis eeldatavasti ei teki Blackhawksil motivatsiooni ja tahtmisega probleeme. Igal õhtul peab lihtsalt oma parima näitamiseks valmis olema, kuna vastasel juhul pikka pidu ei tule. Quenneville'i meeskond saab end ka kiirelt käima tõmmata, kuna oktoobris pole tulemas vastu mitte ühtegi satsi, kelle võiks juba eos playoffide juttudest välja jätta.
Meeskond on enesekindel, aga karikavõidu kordamine on jäänud NHL-is väga harvaks. Viimati suutis seda 90ndate lõpus Detroit Red Wings. Isegi järjestikustel aastatel finaali jõudmine on harv saavutus. Alates 2000. aastast on seda suutnud vaid kolm meeskonda. Selles mõttes on hea, et meeskond ei mõtle liialt ette. "Me ei ole keskendunud Stanley karika kaitsmisele. Oleme keskendunud rohkem playoffidesse jõudmisele ja hea alguse tegemisele. Meil on suurepärane meeskond ja särame just siis, kui playoffidesse jõuame," on Seabrook öelnud.
 |
| (foto: sportsinteraction.com) |
Võrreldes eelmise hooajaga on Blackhawks jäänud ilma kahest põhiründajast. Patrick Sharp jätkab Dallases ning Brandon Saad loovutati Columbus Blue Jacketsile. Kahe peale tegi see duo mullu 39 kolli. Need tabamused tuleb nüüd kuskilt mujalt kätte saada ning soovituslikult veel ka lisa - 2.68 kolliga oli Blackhaws eelmisel hooajal liiga keskmike seas.
Muutused võivad iga inimese rivist välja lüüa, kuid klubisiseselt nende pärast ei muretseta. "Minu arvates on muutused head. Oleme nende suhtes varem vastuvõtlikud olnud ja toonud sisse mõned mängijad, kellest on nüüd saanud põhitegijad," mainis suvel peamänedžer Stan Bowman, kes lisas, et uusi tulijaid hakatakse kindlasti peagi armastama.
Ründes on uuteks nägudeks Saadi diilis tulnud Artjom Anisimov ja Marko Dano. Vabaagendina on lisatud KHL-i täht Artemi Panarin ning suuremat panust loodetakse noortelt nagu näiteks Teuvo Teraväinen. Treeninglaagris on kõik peatreenerilt Joel Quenneville'ilt teeninud kiidusõnu ja see peaks tähendama seda, et üleminekuperiood - mineviku selja taha jätmine - ei kujune probleemiks.
Väikest viisi tundub, et lahenema hakkab ka Patrick Kane'i ümbritsev probleem. On selge, et ebameeldiv olukord on hooajaks ettevalmistumisele põntsu pannud. Kui Kane mõistetakse ikkagi lõpuks süüdi, siis tabab teda liigapoolne mängukeeld ja nii pole Blackhawks saanud päris kindel olla selles, milliseks meeskonna lõplik koosseis kujuneb. Kui kõik aga lõpuks Kane'i jaoks õnnelikult laheneb, siis saavad kõik klubiga seotud isikud tunda, kuidas kivi südamelt langeb.
 |
| (foto: Nam Y. Huh/AP Photo) |
Olukord pole klubi jaoks ka midagi uut. 2010. aastal, kui see pragune "kuldne generatsioon" võitis esimese karika, tuli peale pressiva palgafondi tõttu loobuda mitmest põhitegijast. Muutused elati üle, kuigi enne 2013. aasta karikat tuli kaks aastat, kus playoffide avaringis välja langeti. Praegune sats tundub aga võimsam olevat, seega sellist kukkumist usutavasti ei tule.
Kaitse tuumik pikemaks ajaks paigas
Pärast eelmisel nädalal Brent Seabrookiga tehtud lepingupikendust on vähemalt 2019. aasta suveni Blackhawksil lukku pandud kolm põhikaitsjat. Seabrooki ja Duncan Keithi lepingud lähevad sealt veel edasi, aga tegu ajaga, mil saab läbi Niklas Hjalmarssoni kontraht. Rootslane on tunnistanud, et mängimine ilma Johnny Oduyata, kes liitus Dallases Sharpiga, saab olema veider, aga küllap ta hakkama saab. Sisse toodud Trevor Daley pole teps mitte halb asendaja.
Rohkem kui 750 mängu Starsi särgis teinud kaitsja on suurte kogemustega, kes veel hilises eas näitamas arengumärke. Ta jõudis mullu 31-aastasena karjääri parimate numbriteni nii väravate (16), söötude (22) kui punktide (38) osas. "Johnny kaotamine on karm, kuna tal oli meeskonnas oluline roll, aga usun, et Daley sobib oma oskustega meie mänguplaani," mainis Keith hiljuti.
Oduya lahkumist leevendab ka see, et eelmisel nädalal toodi aastase lepinguga tagasi Michal Rozsival, kellel lasti vahepeal juba vabaagendina minema jalutada. Lisaks näitasid noorema generatsiooni esindajad Trevor van Riemsdyk ja David Runblad eelmisel hooajal lootustandvaid esitusi. Blackhawks lasi mullu endale keskmiselt 2.27 väravat, millest oli parim vaid Montreal Canadiens (ja seda napilt - 2.24). Vägev märk on maha pandud, aga ei saa öelda, et meeskond ei ole suuteline selle kordamiseks.
Kas Crawford on tõesti hea või laseb hea meeskonna najal liugu?
Suviste muudatuste järgselt võiks nüüd see üleval püstitatud küsimus saada lõpliku vastuse. Corey Crawford on täishooaegade juures oma karjääri jooksul igal aastal saanud kätte vähemalt 30 võitu, aga ometi jätkub tal kriitikuid ja eks seda mingis mõttes ka õigustatult. 2013. aasta septembris klubiga kuni 2020. aastani kestva lepingu teinud puurivaht ei tee näiliselt mitte kunagi jahmatavaid tõrjeid ning nii võib tunduda, et ta kulgeb ilusa statistika poole lihtsalt tänu heale meeskonnale.
 |
| (foto: John E. Sokolowski/USA TODAY Sports) |
Kõva enesetõestamine ootab kindlasti ees ka varunumbrit Scott Darlingut. 26-aastane täitsa Chicago oma poiss oli üks mitmetest puurivahtidest, kes eelmisel hooajal ootamatult kaardile tõusid. Olles aastaid mänginud erinevates madalamates liigades tuli järsku kutse Blackhawksi poolt ning oma võimaluse kasutas ta 100%-liselt ära. Põhihooajal sai ta 13 stardiga üheksa võitu, lastes keskmiselt vaid 1.95 väravat. Tõrjete efektiivsuseks kujunes 93.6%. Playoffide avaringis oli temal ülitähtis roll, kui Crawford väristama hakkas. Kuid kas ta suudab sellist aastat korrata?
Hooaja väljavaated
See, mis eelmisel hooajal Los Angeles Kingsiga juhtus, oli kindlasti Blackhawksile ja kõigile tulevastele valitsejatele heaks hoiatuseks. Sedavõrd konkurentsitihendas liigas nagu NHL ei saa lihtsalt hetkekski püksirihma koomale lasta. Iga võit peab motiveerima ja Blackhawksi puhul on see nii ka olnud. Seda on maininud ka Quenneville: "Me võtame väljakutse avasüli vastu. Nendel kuttidel on hämmastav võiduisu ja ootame seda ka edaspidi."
Konkurendid muidugi ei maga ja kuna Kesk divisjon on paras kummituba, siis eeldatavasti ei teki Blackhawksil motivatsiooni ja tahtmisega probleeme. Igal õhtul peab lihtsalt oma parima näitamiseks valmis olema, kuna vastasel juhul pikka pidu ei tule. Quenneville'i meeskond saab end ka kiirelt käima tõmmata, kuna oktoobris pole tulemas vastu mitte ühtegi satsi, kelle võiks juba eos playoffide juttudest välja jätta.
Meeskond on enesekindel, aga karikavõidu kordamine on jäänud NHL-is väga harvaks. Viimati suutis seda 90ndate lõpus Detroit Red Wings. Isegi järjestikustel aastatel finaali jõudmine on harv saavutus. Alates 2000. aastast on seda suutnud vaid kolm meeskonda. Selles mõttes on hea, et meeskond ei mõtle liialt ette. "Me ei ole keskendunud Stanley karika kaitsmisele. Oleme keskendunud rohkem playoffidesse jõudmisele ja hea alguse tegemisele. Meil on suurepärane meeskond ja särame just siis, kui playoffidesse jõuame," on Seabrook öelnud.
