2017. aasta Stanley karikavõistluste finaalseeria esimene mäng läheb hokiajalukku kui üks kummalisemaid. Pittsburgh Penguins suutis selle võita 5-3, kuigi ligi kaks kolmandikku mänguajast (37 minutit) oldi ilma ühegi väravale läinud pealevisketa.
(foto: Twitter @PR_NHL)
Penguins tegi mängule väga hea alguse ja Jevgeni Malkini, Conor Sheary ning Nick Bonino väravatega haarati avakolmandikul 3-0 edu, kuid siis hakkas ajalooline põud. Alates hooajast 1957/58, mil NHL-is väravale läinud pealeviskeid lugema hakati, polnud mitte ükski meeskond karikafinaalis ühe perioodi jooksul täiesti nulli peale jäänud.
"See polnud perfektne esitus, aga leidsime mooduse võitmiseks ja teame, et peame end kõvasti parandama," märkis kahe söödupunktiga lõpetanud Sidney Crosby pärast mängu. "Vaatame mängu uuesti üle ja katsume iga kohtumisega paremaks saada."
Kodumeeskonna ülihea stardi algatas omakorda veel üks ajalooline hetk. Mitte kunagi varem polnud finaalseerias kasutatud treeneri vaiet, aga Penguinsi Mike Sullivan tegi selle ära. Enne tema meeskonna kolmandiku viimase viie minuti sees tulnud 3-0 purtsatust viis P.K. Subban Predatorsi ette, aga tabamus võeti tsoonivea tõttu ära.
"See hetk ja sellele järgnenud sündmuste ahel muutis mängu käiku," sõnas Predatorsi peatreener Peter Laviolette.
Malkin avas kolm minutit pärast külaliste tabamuse tühistamist skoori ülekaalust, mille käigus oli Predators vaid kolme mehega väljakul.
Suures kaotusseisus olles ei jäänud aga külalised niisama nukrutsema. Teisel kolmandikul alustati Ryan Ellise ülekaalu väravaga comebacki ning viimase perioodi 14. minutil saadi juba viik kätte. Väravaga jätkas oma ootamatut edulugu Colton Sissons ning täpne oli ka Frederick (mitte Johnny sugulane) Gaudreau.
Veidral kombel algas Predatorsi tagasitulek pärast seda, kui teise kolmandiku alguses meeskonna mängude kombe kohaselt üks merilõvi oma tee jääle leidis.
Kala võimalik võlujõud vaibus aga kohtumise viimasteks minutiteks. Jake Guentzel tegi 3:17 enne lõppu võiduvärava ning Bonino sai eelviimasel minutil tühja võrku teha oma teise. Penguins lõpetas vaid 12 väravale läinud pealeviskega. Nende põud kestis täpselt Bonino esimesest, mis tuli avakolmandikul 19:43 peal, kuni Guentzeli playoffide kümnendani.
"See oli täiesti teistsugune matš, ma ei mäleta, et oleksin varem mõnes sellises osalenud," ütles vaid seitsme tõrjega lõpetanud Pekka Rinne.
Matt Murray tegi võidumängus 23 tõrjet, neist 11 avakolmandikul.
Stanley karikas on viis aastat järjest ja kokku alates aastast 1939, mil seeria 7-mänguliseks vormiti, 77-st korrast 60 juhul läinud meeskonnale, kes avamängu võidab. Vastasseis jätkub kolmapäeval.
Konkurentsitiheduse tõttu on NHL-is ligi kümme aastat tundunud tiitli kaitsmine millegi võimatuna, ent nüüd on selle võimalus õhus. Pittsburgh Penguins on tagasi finaali jõudmiseks pidanud üle elanud loendamatu hulga raskusi, aga ometi tuldi nendega toime. Kuid suurim takistus on viimase vastase Nashville Predatorsi näol veel ees.
(foto: sports.gunaxin.com)
Omavahelised põhihooaja mängud
Penguins 4 - 2 Predators
Kunitz, Daley, Hörnqvist x 2 - Järnkrok, C. Wilson
Predators 5 - 1 Penguins
Arvidsson x 2, Fiala x 2, Järnkrok - S. Wilson
Pittsburgh Penguins
Penguins läheb kordama oma 1991. ja 92. aasta saavutust, mis ise 2009. aastal Detroit Red Wingsilt rööviti. Aasta varem finaalis 4-2 võidutsenud Mootorite linna esindus ei suutnud finaalseerias 2-0 edu võiduks mängida ning kaotas lõpuks kodus 7. mängu 1-2. Viimasest kohtumisest vigastusega väljunud Sidney Crosby sai oma neljandal hooajal esimest korda enda nime Stanley karika peale ning Jevgeni Malkin kerkis läbi aegade esimeseks venelasest playoffide MVP-ks. Vägevad ajad tundusid ees olevat, ent need on saabunud erinevatel põhjustel - mille hulgas ka Crosby vigastused - mitu aastat hiljem.
Oma viiendat karikavõitu jahtiv klubi on alates 2015. aasta detsembrist, mil meeskonda asus peatreenerina tüürima Mike Sullivan, kasvanud tõeliseks supertiimiks, kes pole lasknud end isegi vigastustest häirida. Kogu tänavune karikateekond on kulgenud ilma põhikaitsja Kris Letangita, esimestes ringides ei saanud loota põhiväravavahile Matt Murrayle ning erinevaid traumasid on olnud ka mitmetel teistel mängijatel, kaasa arvatud Crosbyl.
Ottawa Senators hirmutas eelmises ringis pingviine kõvasti ja arvestades seda, kuidas edasipääs sõltus lõpuks ühest ainsast lisaajaõnnestumisest, siis võiksid lood vabalt täna olla teistsugused. Finaali põhiliseks narratiiviks saaks pidada seda, kuidas üks Kanada klubi uuesti karika peale mängima on sattunud ja äkki õnnestub murda alates 1993. aastast kestev Vahtralehemaa põud. Ent Penguinsi on oma võimega olla üle erinevatest tagasilöökidest andnud endale võimaluse kaitsta karikat lõpuni välja.
"Meil on olnud erinevaid kutte, kes võtnud vastutuse enda peale," kiidab Crosby. "Meil on olnud usaldus ja usk sellesse ning kõik koosseisu lülitatud mängijad on teinud suurepärast tööd. See kasvatab enesekindlust. Oleme edu saavutanud mitmet moodi ja see on arvatavasti meie peamiseks tugevuseks."
Tõelist meeskonnana kulgemist näitab hästi see, et praeguseks on vähemalt kümnes kohtumises osalenud mängijate hulgas väravata vaid kolm venda. Üheksaga on tabeli tipus tänavune komeet Jake Guentzel, kuigi Senators suutis suures plaanis 22-aastase kollanoka neutraliseerida ning seitsme mängu jooksul jõudis ta vaid kahe punktini ja mitte ühegi väravani. Aga kiirelt olid valmis otsa üle võtma teised. Ja sama seis oli ka väravasuul.
Uueks hooajaks tõenäoliselt Las Vegases maanduv Marc-Andre Fleury oli sel kevadel tegemas väga ilusat lahkumisetendust, aga asjad jäid olude sunnil ida finaali 3. mängus (vähemalt) praeguseks katki. Murray tervenes ja oli selge, et pärast üheksa pealeviskega nelja värava laskmist Fleuryl järgmisesse mängu enam asja pole. Saades koha tagasi, on Murray seda kohe ka raudses haardes hoidnud. Neljast stardist on võidetud kolm, lastud väravate keskmine on 1.35 ja tõrjeprotsent 94.6%. Kiirelt läks kirja ka karjääri teine playoffide nullimäng. Tänavu oma nii öelda tõelist kollanokka hooaega tegeval kanadalasel on võimalus tõusta ajaloo esimeseks puurivahiks, kes uustulnukana Stanley karika lausa kaks korda võitnud.
Predatorsi Pekka Rinne on tänavu playoffides olnud väravavahtide seas kuumim nimi, aga võimalik, et Murrayl õnnestub kogu tähesära veel endale haarata. Väljaku teises otsas on samal ajal domineerinud 24 punktiga Malkin ja tipu lähedal on 20-ga ka Crosby. Seejuures on Guentzel vaatamata oma praegusele põuale endiselt jagamas karikamängude edukaima väravaküti au. Meeskonnal on mitmeid relvi ja see annab karika kaitsmiseks väga hea võimaluse.
Penguins võidab karika, kui...
Patric Hörnqvist jätkab endise leivaandja terroriseerimist. Penguinsil on mitmeid ründeässasid, aga x-faktoriks võiks kujuneda just Hörnqvist. 30-aastane rootslane lahkus Senatorsi vastu peetud 1. mängust vigasena ega teinud kaasa üheski järgnenud kohtumises, ent kuuldavasti on ta nüüd uuesti mängukõlblikuks saamas ja seda väga heal ajal. Tema näol on tegu endise Predatorsi mängijaga, kes valiti kuulsal kombel 2005. aastal, Crosby draftis viimasena. Nashville'ist lahkus ta 2014. aastal vahetustehinguga, mis viis James Neali vastassuunas. Pärast seda on Hörnqvist vähemalt omavahelistes mängudes endise klubi pannud antud lüket kahetsema. Kuue kohtumisega on kirjas kolm väravat ja viis punkti. Kui seda edu õnnestub jätkata, siis on Penguinsil finaalis veel üks lisakäik juures.
Penguinsi mitmekülgsusest rääkides ei saa alahinnata ka Predatorsi pingi sügavust. Ja eks see ole ka tõsi, et erinevalt mõnest teisest sel nädalal lõppjärku jõudvast liigast, kus kolm aastat järjest samad finalistid, ei piisa NHL-is lõpuni välja liikumiseks vaid mõnest staarist. Edu taga on kogu meeskonna töö. Eriti suureks väärtuseks võib pidada nende mängijate esitusi, kes vigastusega langenud kaaslasi edukalt asendavad.
Kui Ryan Johansen läänekonverentsi finaali 4. mängu järgselt erakorralisele operatsioonile viidi ning Anaheim Ducks seeria 2-2 viigistas, siis tundus, et Predatorsi lips on läbi. Sama mänguga liitus vigastatud meeste nimekirjaga ka kapten Mike Fisher. Tsentri positsioonilt, mis jäähokis üks tähtsamatest, kaotati korraga kaks põhilüli ning jama oli majas. Ometi suutis peatreener Peter Laviolette kokku klopsida piisavalt hea rivistuse, mis Ducksi vastu kaks järgmist kohtumist võitis. Ja kuidas veel! Otsustavas mängus tuli kübaratrikk Colton Sissonsilt, kes oli just üks neist, kelle kanda suurem roll jäi.
"Oleme siia jõudnud tänu kõigile," märkis P.K. Subban nädalavahetusel. "See on uskumatu. Ma pole kunagi varem olnud meeskonnas, mis üksteise heaks nii palju vaeva näeb. Seda on hästi näha."
Subban on üks Predatorsi mitmetest silmapaitvatest kaitsemängijatest. Olles Senatorsi ja nende kaitsetäku Erik Karlssoni auti lükanud, märkis Penguinsi 7. mängu kangelane Chris Kunitz finaali kommenteerides hästi: "Neil on meeskonnas neli Karlssonit."
Oma ajaloo esimeses finaalis mängival Predatorsil on viiest praegusest resultatiivsemast mängijast kolm kaitsjad. Nende viie seas on ka Johansen, kellele enam loota ei saa. Ehk Subban & Co peab edusse veel suurema panuse andma. Isegi olukorras, kus Crosby, Malkini ja teiste takistamisel saavad kindlasti käed-jalad tööd täis olema. Rinne numbrid - endale lastud väravate keskmine 1.70, tõrjed 94.1% - peaksid kindlasti saama põntsu.
Rinne eluvormi toel on Predators olnud tänavu playoffides väga hea kaitsemeeskond. Endale on seni keskmiselt lastud vaid 1.81 väravat. Ise on tehtud 2.94. Penguins tuleb vastu numbritega 2.32 ja 3.05. Laviolette'i meeskond peab hakkama kustutama tänavuste karikamängude kõige kuumemat rünnakut, mis kõvasti elanud ülekaalu najal. Penguins on oma 25%-ga olnud superhoos, aga nüüd on vastas 88.1%-ga karistusi surmav sats. Sellega on Predators hästi kompenseerinud pärast head algust üsna vaikseks jäänud ülekaalu, mille efektiivsuseks kujunenud 14.9%. Penguinsil on omakorda vähemuses näitajaks 85.5%, mis paranes kõvasti eelmise seeriaga, kus vastane täiesti saamatu oli. Või olid Sullivani mehed lihtsalt nii head? Igal juhul tuleb järjekordselt üks põnev erimeeskondade duell.
Vägev vastasseis toimub ka treenerite pingil. 2017. aasta finaal on läbi aegade esimene, kus kaks ameeriklasest peatreenerit kokku saanud. Laviolette on kerkinud ajaloo neljandaks tüürimeheks, kes kolm erinevat meeskonda finaali viinud. Mees, kellest oleks peaaegu saanud üldse Penguinsi boss, saavutab kiirelt edu, enne kui asjad hapuks hakkavad minema. Nagu ta ise on öelnud - paljude meeskondade finaali viimine näitab ka seda, et teda on palju vallandatud. Just viimane vallandamine oleks ta peaaegu Pittsburghi viinud.
Penguinsi peamänedžer Jim Rutherford, kes koos Laviolette'iga Carolinas koos töötanud ja 11 aastat tagasi karika võitnud, on enne finaalseeria algust avaldanud, et võtnuks oma vana treeneri ka uude klubisse kaasa, aga ajastus oli veidi vale. Rutherford sai ametisse neli nädalat pärast seda, kui Predators oli 2014. aasta kevadel Laviolette'i palganud. Ja siin me nüüd siis oleme.
Predators võidab karika, kui...
Kodu jääb kindluseks. Enne läänekonverentsi finaali 4. mängus tulnud kaotust oli Predators playoffides kodus võitnud kümme matši järjest. Viimase 28 aasta jooksul on sellega hakkama saanud vaid kolm meeskonda. Mõlemad eelnevad satsid olid karikavõidu kaliibriga - Detroit Red Wings 1998. aastal ja Colorado Avalanche 1996. aastal. Kuigi tõsi, Avalanche'i seeriasse mahtus kuldsest hooajast vaid üks kodumäng. Seeria katkes 1997. aastal, mil Red Wings nende teekonna konverentsi finaalis lõpetas. Aga seda võib siiski arvestada ja Predatorsi jaoks heaks endeks pidada.
Ennustus: Penguins võidab karika 4-3
1998. aasta Red Wings oli ka viimane meeskond, kes suutis Stanley karikat edukalt kaitsta. Harva esinevaks saavutuseks on vaja väga erilist meeskonda ja tundub, et Penguinsil on see olemas. Küll mitte ehk nii nimekas, kui mõnedel eelkäijatel, aga siiski peatreeneri visiooni järgi vormitud ühtne löögirusikas. Predators saab hooaja viimasteks mängudeks arvatavasti Fisheri tagasi ja naasmas on ka seni vaid neljas karikamängus osalenud Craig Smith, aga Johansenit on praktiliselt võimatu asendada ning Sissons ei hakka kindlasti igat kohtumist nüüd ära otsustama. Penguinsil on vähemalt Justin Schultzi näol Letangi tüüpi vaese mehe valik olemas. Predatorsi fännide rõõmustamiseks väärib aga märkimist, et kuna alates 2. ringi algusest on kõik ennustused täppi läinud, siis on eksimine vaid aja küsimus. Mõlemad oleksid tegelikult igati väärilised võitjad. Peamine, et vahelduseks näeks ära jälle ühe 7-mängulise finaali. Viimane jääb 2011. aastasse.
Alates tänasest on NHL-is neli klubi, kes pole kunagi Stanley karikavõistluste finaalis mänginud. Enne Vegas Golden Knightsi saabumist tõmbas selle numbri viie pealt ajutiselt alla Nashville Predators, kes suutis tänu üllatusmehe Colton Sissonsi kübaratrikile Anaheim Ducksi vastu läänekonverentsi finaali kuue mänguga ära lõpetada.
(foto: Twitter @PR_NHL)
Sissons, kes on üks paljudest Predatorsi enda poolt draftitud ja kasvatatud mängijatest, vormistas 6-3 skooriga lõppenud kohtumises kübara kuus minutit enne aja täis tiksumist, kui Ducks oli suutnud kaheväravalisest kaotusseisust viigini jõuda. 23-aastasel ründajal oli enne esmaspäevast hiilgemängu karikavõistlustelt kokku kirjas üldse vaid kaks väravat.
2012. aasta drafti 2. ringi valik sai oma esimese avakolmandikul pärast Austin Watsoni poolt juba 2. minutil tulnud väravat ning jõudis teiseni viimase perioodi alguses. Vägev mäng pani ta ka veel vägevamasse seltskonda.
DYK? Colton Sissons is the fifth player in the past 40 years to score a hat trick in a series-clinching win to reach the #StanleyCup Final. pic.twitter.com/pwacldKX7X
Peter Laviolette'i meeskond sai oma esimesed kaks vaid kolme pealeviskega. Eelmises kohtumises viga saanud John Gibsoni asemel Ducksi puuris seisnud ja karjääri jooksul playoffides esimest korda mõnda mängu alustanud Jonathan Bernier ei tulnud ilmselgelt oma närvide valitsemisega toime. Lõpuks lasi ta 16 pealeviskega neli tükki, enne kui kodumeeskond oma viimased kaks tühja väravasse pani.
Pekka Rinne hiilgas samal ajal teises väravas 38 tõrjega, kukutades end lõpuks ühe kurva tabeli esikohalt. 34-aastane soomlane oli aktiivsete mängijate hulgas kordagi finaalis mängimata enim võite (33) kirja saanud väravavaht.
Pärast seda, kui Ondrej Kaše end kahe Sissonsi värava vahele mahutas, ohustas Ducks Chris Wagneri ja Cam Fowleri tabamustega viia mängu lisaajale ning seeria äkki isegi 7. mänguni, kuid erinevalt mitmetest eelnevatest kohtumistest suutis seekord esimese värava teinud meeskond matši võita.
Skoorimise lõpetasid oma teise saanud Watson ja tänavuste playoffide kaheksanda teinud Filip Forsberg, kellele kuulub nüüd ka klubi ühe hooaja playoffide väravate rekord. Neist viis tulid just partide vastu.
Laviolette on NHL-i ajaloos neljas peatreener, kes kolm erinevat klubi finaali viinud. Tänavuse finaalseeriaga alustatakse 29. mail.
Kui oled otsinud kohta, kus rahuldada oma uudishimu seoses NHL-iga, siis võid rännakud nüüd lõpetada. NHL iga kell on ainus eestikeelne lehekülg, kust leiab regulaarselt värsket materjali selle kohta, mis toimub maailma ühes vingeimas spordiliigas.
.jpg)
