 |
| (foto: sports.gunaxin.com) |
Penguins 4 - 2 Predators
Kunitz, Daley, Hörnqvist x 2 - Järnkrok, C. Wilson
Predators 5 - 1 Penguins
Arvidsson x 2, Fiala x 2, Järnkrok - S. Wilson
Pittsburgh Penguins
Penguins läheb kordama oma 1991. ja 92. aasta saavutust, mis ise 2009. aastal Detroit Red Wingsilt rööviti. Aasta varem finaalis 4-2 võidutsenud Mootorite linna esindus ei suutnud finaalseerias 2-0 edu võiduks mängida ning kaotas lõpuks kodus 7. mängu 1-2. Viimasest kohtumisest vigastusega väljunud Sidney Crosby sai oma neljandal hooajal esimest korda enda nime Stanley karika peale ning Jevgeni Malkin kerkis läbi aegade esimeseks venelasest playoffide MVP-ks. Vägevad ajad tundusid ees olevat, ent need on saabunud erinevatel põhjustel - mille hulgas ka Crosby vigastused - mitu aastat hiljem.
Oma viiendat karikavõitu jahtiv klubi on alates 2015. aasta detsembrist, mil meeskonda asus peatreenerina tüürima Mike Sullivan, kasvanud tõeliseks supertiimiks, kes pole lasknud end isegi vigastustest häirida. Kogu tänavune karikateekond on kulgenud ilma põhikaitsja Kris Letangita, esimestes ringides ei saanud loota põhiväravavahile Matt Murrayle ning erinevaid traumasid on olnud ka mitmetel teistel mängijatel, kaasa arvatud Crosbyl.
"Usun, et kindlameelsus ja vastupanuvõime on selle meeskonna tugevuseks," ütles Sullivan pärast idakonverentsi finaali lõpplahendust.
Ottawa Senators hirmutas eelmises ringis pingviine kõvasti ja arvestades seda, kuidas edasipääs sõltus lõpuks ühest ainsast lisaajaõnnestumisest, siis võiksid lood vabalt täna olla teistsugused. Finaali põhiliseks narratiiviks saaks pidada seda, kuidas üks Kanada klubi uuesti karika peale mängima on sattunud ja äkki õnnestub murda alates 1993. aastast kestev Vahtralehemaa põud. Ent Penguinsi on oma võimega olla üle erinevatest tagasilöökidest andnud endale võimaluse kaitsta karikat lõpuni välja.
"Meil on olnud erinevaid kutte, kes võtnud vastutuse enda peale," kiidab Crosby. "Meil on olnud usaldus ja usk sellesse ning kõik koosseisu lülitatud mängijad on teinud suurepärast tööd. See kasvatab enesekindlust. Oleme edu saavutanud mitmet moodi ja see on arvatavasti meie peamiseks tugevuseks."
Tõelist meeskonnana kulgemist näitab hästi see, et praeguseks on vähemalt kümnes kohtumises osalenud mängijate hulgas väravata vaid kolm venda. Üheksaga on tabeli tipus tänavune komeet Jake Guentzel, kuigi Senators suutis suures plaanis 22-aastase kollanoka neutraliseerida ning seitsme mängu jooksul jõudis ta vaid kahe punktini ja mitte ühegi väravani. Aga kiirelt olid valmis otsa üle võtma teised. Ja sama seis oli ka väravasuul.
Uueks hooajaks tõenäoliselt Las Vegases maanduv Marc-Andre Fleury oli sel kevadel tegemas väga ilusat lahkumisetendust, aga asjad jäid olude sunnil ida finaali 3. mängus (vähemalt) praeguseks katki. Murray tervenes ja oli selge, et pärast üheksa pealeviskega nelja värava laskmist Fleuryl järgmisesse mängu enam asja pole. Saades koha tagasi, on Murray seda kohe ka raudses haardes hoidnud. Neljast stardist on võidetud kolm, lastud väravate keskmine on 1.35 ja tõrjeprotsent 94.6%. Kiirelt läks kirja ka karjääri teine playoffide nullimäng. Tänavu oma nii öelda tõelist kollanokka hooaega tegeval kanadalasel on võimalus tõusta ajaloo esimeseks puurivahiks, kes uustulnukana Stanley karika lausa kaks korda võitnud.
Predatorsi Pekka Rinne on tänavu playoffides olnud väravavahtide seas kuumim nimi, aga võimalik, et Murrayl õnnestub kogu tähesära veel endale haarata. Väljaku teises otsas on samal ajal domineerinud 24 punktiga Malkin ja tipu lähedal on 20-ga ka Crosby. Seejuures on Guentzel vaatamata oma praegusele põuale endiselt jagamas karikamängude edukaima väravaküti au. Meeskonnal on mitmeid relvi ja see annab karika kaitsmiseks väga hea võimaluse.
Penguins võidab karika, kui...
Patric Hörnqvist jätkab endise leivaandja terroriseerimist. Penguinsil on mitmeid ründeässasid, aga x-faktoriks võiks kujuneda just Hörnqvist. 30-aastane rootslane lahkus Senatorsi vastu peetud 1. mängust vigasena ega teinud kaasa üheski järgnenud kohtumises, ent kuuldavasti on ta nüüd uuesti mängukõlblikuks saamas ja seda väga heal ajal. Tema näol on tegu endise Predatorsi mängijaga, kes valiti kuulsal kombel 2005. aastal, Crosby draftis viimasena. Nashville'ist lahkus ta 2014. aastal vahetustehinguga, mis viis James Neali vastassuunas. Pärast seda on Hörnqvist vähemalt omavahelistes mängudes endise klubi pannud antud lüket kahetsema. Kuue kohtumisega on kirjas kolm väravat ja viis punkti. Kui seda edu õnnestub jätkata, siis on Penguinsil finaalis veel üks lisakäik juures.
The 2017 #StanleyCup Final will feature a couple of players who were traded for each other several years ago pic.twitter.com/vePuNWAhUX— Sportsnet Stats (@SNstats) May 28, 2017
Nashville Predators
Penguinsi mitmekülgsusest rääkides ei saa alahinnata ka Predatorsi pingi sügavust. Ja eks see ole ka tõsi, et erinevalt mõnest teisest sel nädalal lõppjärku jõudvast liigast, kus kolm aastat järjest samad finalistid, ei piisa NHL-is lõpuni välja liikumiseks vaid mõnest staarist. Edu taga on kogu meeskonna töö. Eriti suureks väärtuseks võib pidada nende mängijate esitusi, kes vigastusega langenud kaaslasi edukalt asendavad.
Kui Ryan Johansen läänekonverentsi finaali 4. mängu järgselt erakorralisele operatsioonile viidi ning Anaheim Ducks seeria 2-2 viigistas, siis tundus, et Predatorsi lips on läbi. Sama mänguga liitus vigastatud meeste nimekirjaga ka kapten Mike Fisher. Tsentri positsioonilt, mis jäähokis üks tähtsamatest, kaotati korraga kaks põhilüli ning jama oli majas. Ometi suutis peatreener Peter Laviolette kokku klopsida piisavalt hea rivistuse, mis Ducksi vastu kaks järgmist kohtumist võitis. Ja kuidas veel! Otsustavas mängus tuli kübaratrikk Colton Sissonsilt, kes oli just üks neist, kelle kanda suurem roll jäi.
"Oleme siia jõudnud tänu kõigile," märkis P.K. Subban nädalavahetusel. "See on uskumatu. Ma pole kunagi varem olnud meeskonnas, mis üksteise heaks nii palju vaeva näeb. Seda on hästi näha."
Subban on üks Predatorsi mitmetest silmapaitvatest kaitsemängijatest. Olles Senatorsi ja nende kaitsetäku Erik Karlssoni auti lükanud, märkis Penguinsi 7. mängu kangelane Chris Kunitz finaali kommenteerides hästi: "Neil on meeskonnas neli Karlssonit."
Oma ajaloo esimeses finaalis mängival Predatorsil on viiest praegusest resultatiivsemast mängijast kolm kaitsjad. Nende viie seas on ka Johansen, kellele enam loota ei saa. Ehk Subban & Co peab edusse veel suurema panuse andma. Isegi olukorras, kus Crosby, Malkini ja teiste takistamisel saavad kindlasti käed-jalad tööd täis olema. Rinne numbrid - endale lastud väravate keskmine 1.70, tõrjed 94.1% - peaksid kindlasti saama põntsu.
Rinne eluvormi toel on Predators olnud tänavu playoffides väga hea kaitsemeeskond. Endale on seni keskmiselt lastud vaid 1.81 väravat. Ise on tehtud 2.94. Penguins tuleb vastu numbritega 2.32 ja 3.05. Laviolette'i meeskond peab hakkama kustutama tänavuste karikamängude kõige kuumemat rünnakut, mis kõvasti elanud ülekaalu najal. Penguins on oma 25%-ga olnud superhoos, aga nüüd on vastas 88.1%-ga karistusi surmav sats. Sellega on Predators hästi kompenseerinud pärast head algust üsna vaikseks jäänud ülekaalu, mille efektiivsuseks kujunenud 14.9%. Penguinsil on omakorda vähemuses näitajaks 85.5%, mis paranes kõvasti eelmise seeriaga, kus vastane täiesti saamatu oli. Või olid Sullivani mehed lihtsalt nii head? Igal juhul tuleb järjekordselt üks põnev erimeeskondade duell.
Vägev vastasseis toimub ka treenerite pingil. 2017. aasta finaal on läbi aegade esimene, kus kaks ameeriklasest peatreenerit kokku saanud. Laviolette on kerkinud ajaloo neljandaks tüürimeheks, kes kolm erinevat meeskonda finaali viinud. Mees, kellest oleks peaaegu saanud üldse Penguinsi boss, saavutab kiirelt edu, enne kui asjad hapuks hakkavad minema. Nagu ta ise on öelnud - paljude meeskondade finaali viimine näitab ka seda, et teda on palju vallandatud. Just viimane vallandamine oleks ta peaaegu Pittsburghi viinud.
Penguinsi peamänedžer Jim Rutherford, kes koos Laviolette'iga Carolinas koos töötanud ja 11 aastat tagasi karika võitnud, on enne finaalseeria algust avaldanud, et võtnuks oma vana treeneri ka uude klubisse kaasa, aga ajastus oli veidi vale. Rutherford sai ametisse neli nädalat pärast seda, kui Predators oli 2014. aasta kevadel Laviolette'i palganud. Ja siin me nüüd siis oleme.
Predators võidab karika, kui...
Kodu jääb kindluseks. Enne läänekonverentsi finaali 4. mängus tulnud kaotust oli Predators playoffides kodus võitnud kümme matši järjest. Viimase 28 aasta jooksul on sellega hakkama saanud vaid kolm meeskonda. Mõlemad eelnevad satsid olid karikavõidu kaliibriga - Detroit Red Wings 1998. aastal ja Colorado Avalanche 1996. aastal. Kuigi tõsi, Avalanche'i seeriasse mahtus kuldsest hooajast vaid üks kodumäng. Seeria katkes 1997. aastal, mil Red Wings nende teekonna konverentsi finaalis lõpetas. Aga seda võib siiski arvestada ja Predatorsi jaoks heaks endeks pidada.
Ennustus: Penguins võidab karika 4-3
1998. aasta Red Wings oli ka viimane meeskond, kes suutis Stanley karikat edukalt kaitsta. Harva esinevaks saavutuseks on vaja väga erilist meeskonda ja tundub, et Penguinsil on see olemas. Küll mitte ehk nii nimekas, kui mõnedel eelkäijatel, aga siiski peatreeneri visiooni järgi vormitud ühtne löögirusikas. Predators saab hooaja viimasteks mängudeks arvatavasti Fisheri tagasi ja naasmas on ka seni vaid neljas karikamängus osalenud Craig Smith, aga Johansenit on praktiliselt võimatu asendada ning Sissons ei hakka kindlasti igat kohtumist nüüd ära otsustama. Penguinsil on vähemalt Justin Schultzi näol Letangi tüüpi vaese mehe valik olemas. Predatorsi fännide rõõmustamiseks väärib aga märkimist, et kuna alates 2. ringi algusest on kõik ennustused täppi läinud, siis on eksimine vaid aja küsimus. Mõlemad oleksid tegelikult igati väärilised võitjad. Peamine, et vahelduseks näeks ära jälle ühe 7-mängulise finaali. Viimane jääb 2011. aastasse.
Kommentaarid