Kuvatud on postitused sildiga antoine vermette. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga antoine vermette. Kuva kõik postitused

Järjekordsest kaotusseisust võidu välja mänginud Ducks viigistas läänekonverentsi finaali

Tänavuse hooaja läänekonverentsi finaal oli Anaheim Ducksi jaoks pühapäeval minemas seisu, kust väga keeruline end välja mängida. Nashville Predators oli võõrsil mängides seeriat 2-0 juhtima minemas. Randy Carlyle'i meeskond sai aga hakkama järjekordse ilusa tagasitulekuga.

(foto: Twitter @PR_NHL)
Ducks teenis 5-3 skooriga oma playoffide üheksanda võidu ja neljanda, mis tulnud mitmeväravalisest kaotusseisust. Vaid 1987. aasta Philadelphia Flyers on ühe hooaja jooksul playoffides rohkem selliseid mänge võitnud (5).

"Soovin, et me ei satuks kaotusseisu, aga arvan, et meil on 3-4 head ründekolmikut, kelle toel mängu tagasi jõuame. Me nagu tunneksime, et meil pole enam midagi kaotada Näib nagu just siis näitaksime oma parimat mängu," lausus Rickard Rakell pärast mängu.

Kodumeeskond jäi kiirelt taha, kui Ryan Johansen ja avamängu kangelane James Neal vähem kui üheksa minutiga Predatorsi ette viisid. Ducksile jäi avakolmandikul kirja vaid viis Pekka Rinne väravale läinud pealeviset ning mänguhoog ei tahtnud kuidagi sisse tulla. Kuid korraga saadi end siiski käima.

Sami Vatanen lõpetas esimese perioodi viimasel minutil meeskonna ülekaalu põua ning Jakob Silfverberg pani teise avaminutil kotti oma tänavuste karikamängude üheksanda värava.

Silfverbergile vastas peagi Filip Forsberg, kuid kolmandiku lõpetas eduseisus juba Ducks ning seda enam käest ei lastud. Ondrej Kaše viigistas uuesti ning mängu võiduvärav tuli kolm minutit enne teise perioodi lõppu Nick Ritchie'ilt. Kohtumise viimasel minutil vormistas tühja väravasse tehtud tabamusega lõppseisu Antoine Vermette.

Rinnele jäi lõpuks kirja vaid 22 tõrjet. Esimese kuue pealeviskega kaks väravat lasknud John Gibson lükkas litri kõrvale 30 korda.

Mängu kolme söödupunktiga lõpetanud Ryan Getzlaf kerkis playoffide punktitabelis 18 silmaga Jegveni Malkini kandadele.


Vähemalt kaheväravalisest kaotusseisust saadud võite on tänavu nüüd kirjas 14. Alates aastast 1988 on nende osas 15-ga "produktiivsem" olnud vaid 2014. aasta.

Vermette'ile määrati 10-mänguline keeld

Teisipäeval šokeeriva võttega hakkama saanud Antoine Vermette peab väljakule naasmist pikka aega ootama. Anaheim Ducksi tsentrile on kohtuniku ründamise eest määratud 10-mänguline keeld, mis algab tänase kohtumisega Florida Panthersi vastu.

(foto: sportingnews.com)
Mängukeeld, mis jätab Vermette'i ilma ka ligi 100 000-dollarilisest palgarahast, on liiga tänavuse hooaja pikim. Ent see ei pruugi kehtima jääda, kuna plaanis on otsus apelleerida.


Läinud suvel Ducksiga kaheaastase lepingu teinud mees on tänavu 58 mänguga kirja saanud kaheksa väravat ja 22 punkti.

Kohtunikule kepiga äsanud Vermette'i ootab ees pikk mängukeeld

Läinudöises Minnesota Wildi ja Anaheim Ducksi kohtumises leidis aset üks hooaja kummalisemaid intsidente. Lahtivisete spetsialist Antoine Vermette asus viimasel kolmandikul järjekordselt oma leivanumbrit näitama, kuid selle järgselt äsas ta kohtunikule kepiga.

(foto: Sean M. Haffey/Getty Images)
Ducksi tsenter on tänavu 62.4%-lise edukusega liiga parim lahtivisete võitmises, mis näitab, et 34-aastane mees võtab asja väga tõsiselt. Aga äkki siis isegi liiga tõsiselt. Üks duell jäi võitmata ja selles nägi ta nähtavasti süüd joonekohtunikul Shandor Alphonsol.


Paar aastat tagasi Chicagos mängides Stanley karikani jõudnud kanadalane visati mängust välja ning kõigi eelduste kohaselt ootab teda ees pikk mängukeeld.

Ducksi peatreeneri Randy Carlyle'i sõnul oli tegu lihtsalt sõbraliku müksuga, kuid kuna igasugune kohtunike ründamine on rangelt keelatud, siis ei pruugi olukorda hindavad spetsialistid selle arvamusega nõustuda.

Reegliraamatu kohaselt toob tahtlik kohtuniku kallal vägivallatsemine automaatse kolme-, kümne- või 20-mängulise võistluskeelu.

Hooaja eelvaade: Anaheim Ducks

Algaval hooajal möödub kümme aastat Anaheim Ducksi senisest ainsast karikavõidust. Meeskond on pärast seda mänginud kaheksal aastal playoffides, võites neli divisjoni tiitlit järjest, kuid pärast kuldset 2007. aasta kevadet on võidetud vaid neli seeriat.

(foto: sports.vice.com)
Ducks on alates tööseisaku poolt lühendatud hooaega 2012/13 olnud kindlalt läänekonverentsi tippude seas, kuid seda suuresti ainult põhiturniiri jooksul. Kui käes on otsustav aeg, siis on meeskond osanud ikka üht või teist moodi läbi kukkuda. Mullu alustati karikamänge hooaja teise poole parima satsina, aga asjad lõppesid päris kähku ära, kui avaringis mängudega 3-4 Nashville Predatorsile alla jäädi.

Järjekordne playoffides ebaõnnestumine läks viis ja pool hooaega meeskonda tüürinud peatreenerile Bruce Boudreaule maksma ka töökoha. Peamänedžer Bob Murray tegi asendaja palkamisel väga sirgjoonelise otsuse - tagasi toodi üheksa aasta eest klubile karika toonud Randy Carlyle.

"Üritasime jõuda punkti, kus oleme veidi organiseeritumad ja omame treenerit, keda saame playoffide ajal usaldada. Randy on end tõestanud tüüp, kellest saab lühiajaliselt meie meeskonna jaoks suurepärane lahendus," on uue treeneri tulekut kommenteerinud meeskonna kapten Ryan Getzlaf, kes koos Corey Perryga ainsad 2007. aasta võidukast meeskonnast säilinud liikmed.

Viimati hooajal 2014/15 NHL-is töötanud ja Toronto Maple Leafsi poolt vallandatud Carlyle usub, et naaseb sadulasse palju targemalt. "Kui sa ei ole valmis treenerina arenema, siis kaotad selles ametis järje. On asju, mida ma kümme aastat tagasi tegin, mida ma tänapäeval enam ei teeks," ütles suvel 60-aastane kanadalane, kes alustas peatreenerikarjääri Anaheimis 2005. aastal.

Arenguga seoses saab olema kõige huvitavam näha, mis hakkab toimuma Ducksi kaitses. Leafsi tüürides olid Carlyle'i hoolealused pidevalt enda väravale enim pealeviskeid lasknud meeskondade hulgas. Keskmine arv kaldus kõvasti üle 30ne. Boudreau juhendamisel hoidis Ducks seda tublisti alla 30ne. See aitas olla ka liiga parimate kaitsemeeskondade hulgas. Mullu oldi endale lastud väravate osas 2.29-ga üldse kogu liiga parim.

Eelmisel suvel ja ka hooaja jooksul kõvasti mängijateturul tegutsenud Murray on tänavu võtnud asja selgelt rahulikumalt. Kaotatud on paar vabaagenti ja sisse on samuti mõned vabad mehed toodud. Küll jätkatakse aga kaitses vana rada mööda sammumist.

(foto. dailyfaceoff.com)
Hampus Lindholm on piiratud vabaagendina hetkel veel lepinguta, aga usutavasti saab rootslane selle enne hooaja algust siiski kätte. Klubil on süsteemist sirgumas mitmeid väljapaistvaid kaitsemehi ja seetõttu on isegi satsi üks parimaid kaitsjaid Cam Fowler pikalt olnud erinevates kuulujuttudes. Seni pole aga Murray veel päästikule vajutanud.

2.62 kolli skoorinud rünnak jääb lootma eelkõige sellele, et kaks Ryanit end uuesti leiavad. Nii Getzlaf kui Kesler alustasid eelmist hooaega kohutavalt. Kapten jõudis näiteks oma esimese tasakaalust skooritud väravani alles veebruari alguses. Sellele eelnes krõbe kriitika Murraylt, kelle arvates võtsid mitmed mängijad suve vabaks. Tänavu seda karta pole. Mõlemad Ryanid ja mitmed teised mängijad osalevad maailmakarikal.

Rünnakuga seoses on meeskond Ryanite kõrvale Antoine Vermette'i näol saanud veel ühe kõva tsentri. Huvitav täiendus on ka Calgarys mängides mullu 29 mänguga vaid viie silmani jõudnud Mason Raymond, kes tegi hooajal 2013/14 Torontos Carlyle'i juhendamisel 45 punktiga ühe karjääri parima aasta.

(foto: dailyfaceoff.com)
Getzlafi ja Perry kõrval mängides on aastate jooksul mitmed mängijad jõudnud karjääri parimate numbriteni ja nüüd on nähtavasti Nick Ritchie kord. Jõuline ründaja paugutas eelmisel hooajal AHL-is vingelt (38 mänguga 16+14), aga NHL-is õnnestus 33 kohtumisega korjata vaid neli silma. Suurem roll peaks tal aitama tõusta uutesse kõrgustesse.

Rickard Rakell ja Jakob Silfverberg olid mõlemad eelmisel hooajal 20 väravaga mehed ning ka nendelt oodatakse arengus järgmist sammu.

Kui väravasuul oli eelnevatel aastatel üsna segane seis, siis esialgu on seal kord majja löödud. John Gibson jagas varem enamvähem võrdselt mängud ära Frederik Anderseniga, kuid Torontosse saadetud taanlaseta peaks nüüd 23-aastane jänki olema selge esimene valik. Kuigi end soovib uuesti tõestada ka Jonathan Bernier.

"Kavatsen vaid endale keskenduda," tunnistas koos Carlyle'iga Torontos olnud puurivaht suvel. "Sa ei saa mõelda sellele, et kui palju mänge mängid ja kas Gibson mängib minust rohkem või mitte. Olen suvel kõvasti vaeva näinud ja olen algavaks hooajaks valmis."

Eelmise kuu alguses 28-aastaseks saanud Bernier'l on selja taga karjääri halvim aasta. Keskmiselt lasi ta 2.88 väravat ja tõrjus 90.8%-ga. Karjääri keskmisteks numbriteks on 2.67, 91.5%. Gibson lasi 2.07 väravat ja tõrjus 92%-ga. Vaid 66-mänguline kogemus tähendab, et tema stabiilsuses võib kahelda, kuid kindlasti ei kehti sama kvaliteedi kohta.


Kogu profikarjääri jooksul on Gibsonil ühe hooaja maksimum olnud 45 mängu. Tema koormus peaks algaval hooajal kõvasti kerkima ja see tähendab noore mängumehe jaoks tõsist väljakutset.

Hooaja väljavaated

Kui Carlyle Ducksile karika tõi, siis olid meeskonna sinisel joonel sellised mehed nagu Chris Pronger ja Scott Niedermayer. Praeguses satsis on kaitses ühtlane punt ja põhiturniiri saab selle rivistusega taas edukalt läbi mängida, aga sealt edasi tuleb võidukaks lõpuks läbida veel korralik kadalipp. Ja selleks ei pruugi praegune kooslus valmis olla. Lisaks võib Gibson siiski meeskonda tagasi hoida. Matt Murray on värskelt näidanud, et noore puuriluku najal võib võidult võidule sammuda, aga tegu oli selgelt erandiga.

Lisaks pole kaitse Carlyle'i ainukene murekoht. Rünnaku osas platseerus meeskond mullu lõpuks paki keskele, aga see elatus suuresti liiga parimast ülekaalust (23%). Boudreau pani oma järglasele erimeeskondade osas eelmise hooajaga vägevad standardid ette, kuna Ducks oli 87.2%-ga liiga parim ka vähemuse osas.

Meeskonna tuumik on väga kogenud ja peaks oskama võita, kuid selleni pole pikalt jõutud. Võimalik, et juba varakult tulnud edu on Getzlafi ja Perry pannud omamoodi püünisesse. Kaitsja Kevin Bieksa on rääkinud varasemast valusast kogemusest ja suurest innust jõuda karikani, aga sama suhtumine ei pruugi kajastuda teiste mängijate juures. Kui Murray jätkab mängijateturul passiivselt ja koosseisu ei täienda, siis julgeks küll öelda, et Ducksi rõõmuks jääb taas 1-2 seeria võitu. Kui sedagi.

Vermette läks Anaheimi karika järele

Antoine Vermette, kelle leping kuu alguses Arizona Coyotesi poolt üllatuslikult valja osteti, jätkab oma karjääri Vaikse ookeani divisjonis. Seda Anaheim Ducksi rivistuses. Neli aastat järjest divisjoni võitnud Ducks tegi kogenud tsentriga kaheaastase lepingu, millega makstakse talle 3.5 miljonit dollarit.

(foto: Matt Kartozian/USA TODAY Sports)
11 hooaega järjest lahtiviskeid vähemalt 50%-lise edukusega võitnud Vermette loodab Anaheimis karjääri jooksul teist korda Stanley karikani jõuda.

"Olen alati Ducksi näinud karikanõudlejana. See on minu jaoks väga oluline. Mul oli mitte väga ammu võimalus see võita ja nüüd karjääri loojangul usun sellesse meeskonda ja organisatsiooni," rääkis Vermette pärast lepingu allkirjastamist.

Aktiivsete mängijate seas paremuselt teist lahtivisete edukuse protsenti (55.8%) omavat Vermette'i tahtsid mitmed klubid enda rivistusse.

"Läbirääkimiste käigus olid osad meeskonnad suurema huviga kui teised. Anaheim oli nende seas algusest peale," tunnistas Vermette, kelle agendi Allan Walshi sõnul oli tõsisemaid kosilasi kokku viis.

34-aastane kanadalane on väga rahul, et ei pea enam Ducksi vastu mängima. "See on alati olnud kange meeskond. Kui kohtud Ducksiga, siis tead, et sind ootab suur mäng. Nad on suurekasvulised ja osavad. Nad kasutavad neid omadusi väga hästi. Olen rõõmud, et olen nüüd nende poolel. Neil on koosseisus mitmeid lülisid, mis vastastele kurja teevad ja neil on palju häid mängijaid. Olen väga elevil liitumise üle ja loodetavasti leiame õige keemia, mis toob veel ühe meistritiitli."

Ducks alustab karikaunistuse poole püüdlemist 13. oktoobril Dallas Starsi vastu.

Coyotes ostab üllatuslikult Vermette'i lepingu välja

Eelmisel suvel pärast Chicago Blackhawksiga Stanley karikani jõudmist kaheaastase lepinguga Arizona Coyotesisse naasnud Antoine Vermette kokkuleppe viimaseks hooajaks meeskonna eest väljakule ei jõua. Suure üllatusena ostab Coyotes tema lepingu välja.

(foto: Mark J. Rebilas/USA TODAY Sports)
Läinud hooajal 17 värava ja 38 punktiga ühe oma viimase aja parima aasta teinud Vermette oli palgal lepinguga, mille kohaselt maksti talle hooaja peale 3.75 miljonit dollarit. Selle väljaostmisega vabastab Coyotes uueks hooajaks 2.5 miljoni jagu palgaruumi, ent see võtab omakorda järgmise hooaja palgafondist 1.25 miljonit ära.

Liiga ühest parimast lahtivisete mehest loobumine tähendab muu hulgas seda, et Coyotesil on nüüd uueks hooajaks palgafondist 15 miljonit täidetud mängijatega, kes meeskonna eest reaalselt ei mängi.

Eelmisel kuul 34-aastaseks saanud Vermette maandub tõenäoliselt säästulepinguga mõnes playoffide kaliibriga meeskonnas. Kuna tal oli lepingus üleminekust keeldumise õigus, siis pidi ta väljaostmisega ise nõus olema. Ehk tundub, et tegu oli mingit sorti džentelmenide kokkuleppega.

Lisaks Coyotesile ja Blackhawksile ka Ottawa Senatorsi ja Columbus Blue Jacketsi ridadesse kuulunud Vermette on NHL-is kirja saanud 910 mängu. Neis on ta jõudnud 211 kolli ja 471 punktini.

Hooaja eelvaade: Arizona Coyotes

Kui panna ritta liiga suurimaid kukkujaid, siis on Arizona Coyotes selle edetabeli esirinnas. Tunamullu ülinapilt, kahe punktiga playoffidest välja jäänud meeskond langes 89 punkti pealt 56 peale ning edestas lõpuks vaid ühte meeskonda. Uus hooaeg tõotab tulla samasugune.

(foto: Christian Petersen/Getty Images)
Ründes Doan, Vermette ja lasteaed

Antoine Vermette on üks vähestest Coyotesi mängijatest, kellel eelmisest hooajast ka midagi head meenutada. Kogenud ründaja saadeti hooaja lõpuks Chicagosse, kust ta on nüüd tagasi Stanley karikavõitja sõrmusega. Väga nukra pilguga võib seda vaadata meeskonna kapten Shane Doan, kes väärib ülimat austust oma lojaaluse eest, aga kes on oma võiduvõimaluse tõenäoliselt käest lasknud.

Vermette ja Doan on veteranid, keda hakkavad uuel hooajal ümbritsema mitmed noormängijad. Max Domi, Anthony Duclair ja Dylan Stome on kõik kõrgelt hinnatud ründetalendid. Klubi kaasomanik Anthony LeBlanc teatas hiljuti, et Coyotesi noormängijate valik on konkurentidele kadedust tekitamas ja see kolmik moodustab koorekihi.

(foto: Norm Hall)
Coyotes on tuleviku meeskond, kuigi eelroana antakse eeldatavasti mitmetele noortele juba tuleval hooajal võimalus. Vähemalt sellised signaalid liikusid suve keskel. Kuigi peamänedžer Don Maloney on kõvasti kiitnud ka vanemaid tegijaid.

"Meil on terve (Martin) Hanzal, oleme teinud lepingu Brad Richardsoniga, kes mulle väga meeldib. Boyd Gordon on mängija, keda me teame ja väga armastame," on Maloney öelnud keskründaja positsiooni kohta.

Noored plaanitakse paigutada äärtele ning üldplaanis tundub, et peatreeneril Dave Tippettil on valikuvõimalus kindlasti suurem, kui eelneval hooajal. Coyotesi rünnak oli nii nüri, et resultatiivsustabeli kaks esimest kohta kuulusid kaitsjatele. Nendest üks Keith Yandle'ile, kes poole hooaja pealt Duclairi Arizonasse toonud tehingus New Yorki saadeti.

Kuigi tõele au andes, siis Mikkel Bødker saanuks seda seisu muuta, kui hooaega poleks katkestanud põrna eemaldamine. Jaanuaris ette võetud opi järel arvati, et taanlase mängupaus jääb mõnenädalaseks, aga kuna meeskonna käekäik läks aina halvemaks, siis ei lastud teda enam jääle. Enda sõnul operatsiooniga üheksa kilo kaotanud ründaja lõpetas aasta 45 mängust kogutud 14+14'ga.

Kaitsesse on lisatud kogemust

Coyotes lõpetas läinud hooaja sinisel joonel üsna noore koosseisuga. Märtsis 22-aastaseks saanud Connor Murphy oli kaitsjate seas mängude arvult kolmandal kohal. Tema ees olid 25-aastane Michael Stone ja 24-aastane Oliver Ekman-Larsson, kes oli ainus, kellel õnnestus kaasa teha kõik 82 kohtumist. Nendes kogutud 43 punktiga oli rootslane liigas resultatiivsuselt 22. kaitsja. Samas ei saanud aga sinise joone meestest mitte keegi vastu tema 23 kollile.

Ekman-Larssonist loodetakse palju, aga vähemalt uuel hooajal on temal asuvat survet veidi leevendamas paar kogenud kaitsjat. Tagasi on hooaja lõpuks St. Louis Bluesile loovutatud Zbynek Michalek ja uue näona täiustab kaitseliini Nicklas Grossmann. Põhimeheks on aga ikkagi OEL.

(foto: Christian Petersen/Getty Images)
"Minu arvates on ta NHL-i üks parimatest kaitsjatest ja ta on endiselt veel arenemas," märgib Maloney. "Usun, et tal on veel tohutult arenguruumi. Tema mängijatarkus, sööduoskus ja liikumine on need, mis silma paistavad. Ta on meie sinise joone nurgakivi. Peame saama veel üks-kaks temasugust sinna ja siis oleme meeskond, kellega tuleb arvestada."

Olles vaatamata noorele vanusele kaasa teinud juba rohkem kui sajas mängus on Murphy üks nendest, kellest klubi palju loodab. Samuti tekitab elevust 23-aastane Brandon Gormley, keda eelmisel hooajal perioodiliselt kasutati. Duo ei ole arvatavasti nii potentsiaalikas, kui Ekman-Larsson, kes tegi juba 20-aastaselt täishooaja, aga kui liiga üheks parimaks kaitsjaks tituleeritud mehe kõrvale saadakse paar korralikku panustajat, siis on seis juba täitsa roosiline. Kuid seda tõesti heal juhul paari aasta pärast. Ja loodetavasi on siis Arizonal veel oma meeskond. Arvestades selle suve sündmusi võib selle kahtluse alla seada.

Milline Mike Smith väravasse ilmub?

Coyotes oli alles kolm aastat tagasi läänekonverentsi finalist. Puurivaht Mike Smith tegi siis elu hooaja. Sellele on aga järgnenud ebastabiilsus ja pükste värav. Tänavune MM-turniir kasvatas 33-aastase väravavahi enesekindlust, kuid uuel hooajal ei ole tema ees mängimas Jake Muzzin, Tyson Barrie, Aaron Ekblad ja sõbrad. Koiotid lasid endale eelmisel hooajal keskmiselt 33.2 väravale läinud pealeviset, millest olid kehvemad vaid kolm meeskonda.

(foto: Paytick McDermott/Getty Images)
Algav hooaeg toob Smithile tõenäoliselt uuesti suure koormuse, mis tähendab, et piinlikute tulemuste vältimiseks on soovitav üles leida see mõne aasta tagune vorm. Maloney usub, et Smith on selleks suuteline: "Mike Smith pani eelmisel hooajal oma aastale suurepärase punkti. Tean, et ta teeb parema hooaja."

Kui eelmisel hooajal 61-st stardist vaid 14 võitu toonud väravavaht kõrgetasemelist mängu näidata ei suuda, siis on Coyotesi jaoks lood hapumast hapumad. Uuel hooajal on Smithi varumeheks Anders Lindbäck, kes seni kukkunud läbi praktiliselt kõigis klubides, kus ta on käinud. Coyotes on rootslase jaoks viimase viie aasta jooksul viies erinev meeskond. Kuigi tõsi, kohutava Buffalo Sabresi eest mängides näidatud tõrjeprotsent 92.4% tõestab, et päris lootusetu juhtumiga ei ole ka tegu.

Hooaja väljavaated

Kuna Edmonton Oilers on ennast viimaks käsile võtnud, siis saab Coyotes olema läänekonverentsi ainus selge peksupoiss. Aga pole hullu. See on lihtsalt osa taassünni protsessist. Põhja vajumine on ette võetud ka suurepärasel ajal, kuna järgmise aasta draftist on saadaval "oma poiss" Auston Matthews. Kas poleks mitte sobiv, et karjääri loojangul olev Doan annab temale tõrviku üle?

"Mitte keegi ei taha seda uuesti üle elada," on Tippett eelmise hooaja kohta öelnud. Kevadel liikusid jutud, et 54-aastane peatreener kaalub klubist lahkumist, kuid nähtavasti on ta siiski vastu võetud filosoofiaga leppinud. Kolm aastat on veel lepingust minna ja tumedad ajad tuleb lihtsalt ära kannatada.

"Oleme realistid seoses sellega, millised väljakutsed meil ees seisavad, peame mängima väga kindlat kaitset ja loodetavasti üks või kaks noort mängijat üllatavad meid ning me saame edasi liikuda," rääkis Maloney eelmise kuu alguses. Sellest lausest võib välja lugeda, et loodetakse parimat, aga ollakse valmis halvimaks. Vähemalt on meeskonna koosseis palju värvikam, kui see hall seltskond, kellega Sabres eelmisele hooajale peale tuli.

Kümme kõige vingemat vabaagenti

Taas on käes aeg vaadata üle need härrad, kes 1. juulil algaval vabaagentide möllul enim tähelepanu väärivad ja tõenäoliselt ka saavad. Teiste seas on üle 15 aasta lepinguta meeste hulgas taas Martin St. Louis, keda kogemuste ja varasema produktiivsuse tõttu võib ehk pidada kõige nimekamaks vabaagentiks.

(foto: Paul J. Bereswill/New York Post)
St. Louis'il saab läbi 2011. aastal sõlmitud leping, mille koguväärtuseks oli 22.5 miljonit dollarit. Võib julgelt väita, et 40-aastasena on tema jaoks suured rahad sellega nüüd teenitud. See on hea uudis kõigile satsidele, kes endale kogemust lisada soovivad. New York Rangers, kelle ridades St. Louis viimased poolteist aastat mängis, tema teenetest enam huvitatud pole.

Karjääri jooksul üle 1100 mängu teinud ja nendes üle 1000 punkt kogunud ründaja andis tänavu selgelt kvaliteedis järele - 74 matšiga 21+31 - aga tänavu oli samas vaid 89 ründajat, kes 50 piiri ületasid ja see ei tohiks kosilasi minema hirmutada.

Omaette lugu on samas sellega, et päris iga sats härrale ei istu. Kui ta Tampa Bay Lightningust lahkus, siis soovis ta oma pere nimel siirduda just New Yorki. Seega äkki Islanders või New Jersey Devils? Olles Montreali külje alla sündinud võiks spekuleerida ka Canadiensi nimega, kuid tundub, et seal on alanud selge generatsiooni vahetus ning vanurid ei ole teretulnud. Miks mitte aga näiteks visata õhku Pittsburgh Penguinsi nimi? Ka sealt on tulnud signaale selle kohta, et soovitakse noortele panustada, kuid St. Louis võiks kenasti Sidney Crosbyt või Jevgeni Malkinit aasta jooksul toetada.

Matt Beleskey

St. Louis'ist 13 aastat noorem ründaja on ka kindlasti ahvatluseks kõigile, kes ründesse abi otsivad. Kunagine drafti 4. ringi valik tegi tänavu Anaheim Ducksi särgis elu parima hooaja, kogudes 65 kohtumisega 32 silma (22+10). Tegu ülikõva panusega mehe poolt, kellele maksti tänavu vaid 1.4 miljonit dollarit.

Ducks üritas küll Beleskeyt endale jätta, aga kuna ees ootab palgatõus, siis ei leitud selleks piisavalt vahendeid ja võimalik, et tegelikult puudub klubil usk sellesse, et tegu on tõusva tähega. 27-aastase mängumehe puhul on välja toodud see, et ta ei kogu väga palju söödupunkte. Playoffides pani ta tänavu põhihooaja numbritele otsa 8+1. Sellest ka õigustatud küsimus - kas ta on tõesti osav väravakütt või naudib lihtsalt elu heade meeskonnakaaslaste kõrval? Samas justkui riski väärt. Parimad aastad on just algamas.

Mike Ribeiro

Kui minna ründeliini tugevdamisel kindla peale välja, siis on Ribeiro ehk parim variant. Karjääri numbrid 947-st mängust 718 punkti on selle tõestuseks. Veebruaris 35-aastaseks saanud keskründaja oli riskimaiguline vabaagent aasta tagasi, aga Nashville Predatorsi peamänedžer David Poille'i rind oli rasvane ning risk õigustas ennast. Mees, kellele maksti vaid veidi üle miljoni dollari, kogus 62 punkti (15+47). Söötude osas olid temast paremad vaid 11 meest.

Nüüd on Ribeirost saamas taas vabaagent, kuna mehe hind on kasvanud ning Predators pole talle veel sobivat lepingut lauale pannud. Samas peavad kõik tänavused riskivõtjad Ribeiro puhul arvestama sellega, et juuli lõpus on tal algamas kohtukeiss seoses seksuaalse ahistamisega. Kunagine lapsehoidja, keda seejuures Ribeirode perekond süüdistab varguses, tuli sellise avaldusega mõni kuu tagasi välja. Kui kõik lõpuks laheneb võib Ribeirolt taas ilusat hooaega oodata, kui kaasus hakkab venima, siis on lood temaga lepingu teinud meeskonna jaoks nutused.

Mike Green

Kuigi ründajatel on alati lauale panna uhkemad tulemused, siis on tihti hoopis kaitsjad need, kes priskema palgatšeki saavad. Hetkel on turul paremakäelised kaitsjad defitsiit. Kogu oma senise karjääri Washingtonis mänginud Green on aga just paremakäeline. Viimastel aastatel on ta produktiivsus kõvasti langenud - tänavu näiteks 72 mänguga 45 punkti (10+35) - aga teda võib siiski pidada liiga üheks parimaks ründavaks kaitsemeheks. Nullindate lõpus olnud vähemalt punkt mängu kohta hooajad on selle tõestuseks.

Samas peavad kõik Greeni talendi austajad kindlasti arvestama suure väljaminekuga. Ta pani tänavu tasku 6.25 miljonit ja 29-aastasena pole tal mitte mingisugust põhjust lasta oma palka kärpida. Lisaks tõotab talle kena palgapäeva ka just see, et häid paremakäeliseid kaitsjaid ei saa tõesti lihtsalt puu otsast võtta. Kõigile kosilastele võib aga heaks uudiseks olla see, et Green on esinenud avaldustega, kus vihjanud sellele, et on valmis võtma vähem raha selleks, et heasse meeskonda mahtuda.

Cody Franson

Franson on samuti paremakäeline kaitsja, mis tõotab tema jaoks ainult head. Ja eks mees ole selle ka ära teeninud pärast seda, kui kolm aastat järjest allkirjastas vaid aastaseid lepinguid. Tänavu tegi ta üsnagi kummalise hooaja. 36 punkti (7+29) on karjääri rekord, aga koguni 32 neist tulid Toronto Maple Leafsi särgis. Predatorsi eest käis ta väljakul rohkem kui 20 kohtumises, aga ei leidnud vana koduklubi särgis kuidagi endale õiget kohta. Seetõttu võib ka arvata, et tema jätkamine seal on ebatõenäoline.

Seni täpselt 400 matši teinud Franson on 27-aastaselt juba üsna kogenud ja valmis pikemaks ajaks ennast mõne klubiga siduma. Tänavune hooaja lõpp Nashville'is paneb kindlasti nii mõnegi peamänedžeri kukalt kratsima, aga mõni võib selle peale hoopis keelt limpsata. Võimalik, et see on Fransoni turuväärtuse alla löönud, mis tähendab, et kvaliteetse mehe saab kätte soodsa hinnaga. Tänavu oli tema palgaks 3.3 miljonit.

Justin Williams

Hr. "Seitsmes mäng" on Los Angeles Kingsist lahkumas, kuna klubi on oma palgalehega veidi jännis. Tal on selja taga kaks üsna keskpärast põhihooaega - kokku 84 punkti - aga nagu hüüdnimi vihjab, siis sööb ta alati enne playoffide algust lõvikonservi ning on seal täiesti teistsugune mängija. Selle eest on tal ette näidata 2014. aasta playoffide MVP tiitel ning kolm karikavõitu (kaks Kingsiga ning üks 2006. aastast Carolina Hurricanesiga).

Kõike on juba tehtud ja nähtud, seega on Williamsil omamoodi dilemma - kas jätkata karikate jahtimisega või rahulduda kuskil obskuurses kohas kena palgatšekiga. Lõppenud hooajal maksti talle veidi üle kolme miljoni dollari. Huvitav fakt on see, et ta ostis koos abikaasaga mõni aasta tagasi kodu New Jerseysse. Peres on kaks väikest last, seega võimalik, et potentsiaalse maandumispaiga ennustamisel tuleks vaadata just selles suunas.

Michael Frolik

Frolik on aastast 2013 karikavõidu samuti kätte saanud, aga 27-aastaselt peaks ambitsiooni kindlasti veel rohkelt olema. Viimased Winnipeg Jetsi rivistuses veedetud aastad on mõlemad lõppenud 42 punktiga. Tšehh, keda kunagi kutsuti "väikeseks Jagriks", pole ehk suutnud oma potentsiaali täielikult avada, aga ta on sellegi poolest igas klubis olnud hinnatud mees. Seetõttu pole tema palkamine ka väga odav lõbu - lõppenud hooajal teenis ta 3.3 miljonit.

Mitmekülgne mängumees, kellel kogemust rohkem kui 500 mängu jagu, kuluks enamusele meeskondadele, kui isegi mitte kõigile ära. Ei ole välistatud Winnipegis jätkamine, aga arvestades, et hooaja jooksul pole lepingupikenduseni jõutud, siis arvatavasti näeme teda uuel hooajal ikkagi mõne teise klubi särgis.

Drew Stafford

29-aastane ründaja on teine Jetsi mees, kellega klubi võiks vabalt edasi minna, aga pikenduseni pole jõutud. Stafford on aastate jooksul olnud 40-50 punkti mees, aga tänavu tegi ta hooaja keskel pärast Buffalost Winnipegi siirdumist võimsa hüppe. Uue klubi särgis tuli 26 mänguga 9+10. Varasema karjääri jooksul on ta teinud ka ühe 30 väravaga hooaja. Ameeriklasel on ette näidata nii mõndagi, millega ennast müüa.

Seoses Staffordiga on aga huvitav seis seoses tema palgaga. Sabres tegi temaga 2011. aasta suvel diili, kus aastapalgaks oli neli miljonit. Enne kui tänavu Winnipegis maandus ei suutnud ta seda õigustada. Kas see lühikest sorti sähvatus oli piisav näitamaks seda, et varasemad tagasihoidlikud numbrid tulenesid lihtsalt sellest, et Buffalos oli kehv meeskond?

Antoine Vermette

Aastate jooksul Staffordiga enamvähem samal tasemel - nii mänguliselt kui ka palga suhtes (3.75 miljonit) - olnud Vermette tegi tänavu põhihooajal uude meeskonda siirdudes vähikäigu. Coyotesi eest kogus ta 63 mänguga 35 silma, aga Blackhawksi eest 19 kohtumisega vaid kolm punkti. Samas on tal nüüd ette näidata kaks Stanley karika finaalseeria võiduväravat. Playoffides oli ta uuesti enda jaoks korralikul tasemel ja 20 mänguga tuli 4+3.

32-aastane Vermette toob endaga head liidriomadused ning viisaka produktiivsuse. Tänavune vabaagentide klass ei hiilga väga kvaliteetsete tsentritega, mis töötab Vermette'i kasuks. Lõppenud lepingu töötasu oli 3.75 miljonit ja kui agent on osav, siis on tal kindlasti võimalik isegi palgatõusuga mõnda heasse meeskonda saada.

Paul Martin

Mitmed mängijad on sellised, kelle väärtust ei saa hinnata puhtalt statistika põhjal. Mõned mängijad on lihtsalt sellised, kes teised paremaks muudavad. 34-aastane Martin on just üks nendest. Näiteks Penguinsi parim kaitseäss Kris Letang on öelnud, et tema tunneb ennast kõige mugavamalt just Martini kõrval mängides.

Lisaks teisi paremaks muutvale efektile on Martin ka tõeline playoffide spets. Penguinsi särgis on tal näiteks ette näidata 15 playoffide kohtumisega 11 punkti ja 13 matšiga 8 silma hooajad. Tõenäoliselt ta mõne playoffe sihtiva satsi koosseisu lähebki. Penguins sooviks teda kindlasti endale jätta, aga Martin peaks selleks nõustuma suure palgakärpega. Tänavu maksti talle viis miljonit.

Bishop naases käkiga, Blackhawks jõudis karikast ühe võidu kaugusele.

Tänavune finaalseeria jätkab ilma lisaaegadeta ülimalt suure pinge pakkumist ja mõned mehed on selle all juba kokku varisemas. Eelmisest kohtumisest vigastusega puudunud Tampa Bay Lightningu väravavaht Ben Bishop sai 5. mängus hakkama käkiga, millest räägitakse arvatavasti aegade lõpuni.

(foto: Scott Iskowitz/Getty Images)
Avakolmandikust oli mängitud veidi üle kuue minuti, kui Lightningu väravavaht võttis ette midagi ülimalt kummalist. Hetkel, mil litter oli kodumeeskonna tsooni tulemas, otsustas Bishop selle minema toimetamiseks tulla oma väravast kaugele välja. Seda aga seisus, kus Victor Hedman oli juba olukorda kontrollimas. Järgnes kahe mehe kokkupõrge ning Hedmani jälitanud Patrick Sharp lõpetas ühe karjääri kõige lihtsama väravaga 13-mängulise põua.

"Ma jälgisin väljakut, ei näinud ega kuulnud Bishopit, vahest juhtub selliseid asju" rääkis olukorra kohta Hedman.

Suuremas plaanis oli Bishopi tagasitulek korralik. Ta peatas avakolmandikul 12 pealeviset ja lõpetas 29 tõrjega. Enda sõnul tunneb ta end aina paremini ja on esmaspäeval valmis 6. mängus osalema.

Ühe vea pärast ei ole ka peatreener Jon Cooper tema suhtes usaldust kaotanud: "Me ei oleks siin ilma temata. Kui jätta kõrvale üks miljonist olukord, mis juhtus, siis tegutses ta minu hinnangult silmapaistvalt. Ta andis meile selle mängu võitmiseks võimaluse. Peame skoorima rohkem kui ühe."

Selle taga, et Lightning vaid ühe sai oli Corey Crawford. Blackhawksi puurivaht tegi oma tänavuste playoffide ühe parima esituse. Tema läks õhtule 31 tõrjega. Ainsa pidi ta enda selja tagant välja võtma teise kolmandiku keskpaigas, kui Steven Stamkos magnetina kogu tähelepanu enda peale tõmbas ja Valterri Filppula vabaks jäänuna pärast kuueaastast pausi oma esimese finaali värava tegi.

Lightning hakkas teisel kolmandikul pealevisete arvestuses järgi võtma ja sai ka lõpuks mööda, kuid kogu õhtu jooksul oldi lahtivisetega suures hädad ning seda eriti viimasel kolmandikul. Kokku võideti 26 lahtiviset, aga Blackhawks sai neid kümme rohkem. Eriti võimsalt tegutses Antoine Vermette, kes võitis kaheksa oma 11-st lahtiviskest. Tänu sellele oli viimane kolmandik tõeline tema kolmiku šõu. Domineerimine algas varakult ja Vermette ise viis ka Blackhawksi viimase perioodi teisel minutil uuesti ette.

Veebruari lõpus Arizona Coyotesist hangitud Vermette on lõpuks endale uues meeskonnas koha leidnud ja temast on Blackhawksi jaoks kujunenud ülimalt väärtuslik mees. Playoffides on kolm tema neljast tabamusest osutunud võiduväravateks.

"Lugesin kuskilt, et Arizona treener kiitis Vermette'i seoses tähtsate mängudega ja seda on ta siin ka näitamas," rääkis Niklas Hjalmarsson. "Ta on lahtivisetel suurepärane ja ta on ka väljakult eemal äärmiselt tore tüüp. Ta on meie riietusruumi suurepärane täiendus ning alati, kui ta mängu pääseb, siis annab ta endast kõik."

Viimasel kolmandikul tuli kodumeeskonna poolt 15 pealeviset, aga Blackhawks kaitses eduseisu suurepäraselt ning nüüd on Joel Quenneville'i meeskonnal esimest korda pärast 1938. aastat võimalus kindlustada karikavõit kodus. "Järgmised paar päeva saavad linnas olema pöörased," tunnistas Blackhawksi peatreener.

Lightning aga ei kavatse võitluseta alla anda. "Tunnen oma mängijatele kaasa, sest arvan, et nad väärivad veidi rohkem, kui see olukord, milles me praegu oleme," rääkis Cooper. "Aga me oleme endiselt elus. Arvan, et meil on rõõmsad ajad veel ees. Peame lihtsalt selle olukorra üle elama."

Vabalt võinuks ka Cooperi hoolealused olla karikast ühe võidu kaugusele. Vahetult enne Bishopi käkki oleks mäng pidanud tegelikult seisma jääma.


Külaliste teisele tabamusele eelnes olukord, kus Brenden Morrow oli Crawfordi värava ees täiesti üksi, aga suurepärane võimalus jäi realiseerimata.


Alles teist korda ajaloos on finaalseeria kõik esimesed viis mängu otsustatud üheväravalise vahega. Samas on aga esmakordne see, et kumbki meeskond pole kordagi mitmeväravalist eduseisu omanud.

Finaalseeria algas Blackhawksi võiduga

Pärast 11-aastast pausi uuesti Stanley karikavõistluste finaali jõudnud Tampa Bay Lightning alustas seda sarnaselt eelmisele üritusele kaotusega. Kaks kolmandikku kohtumist kontrollinud meeskond andis viimasel perioodil mänguohjad käest ning Chicago Blackhawks kasutas rõõmuga selle ära.

(foto: nbcchicago.com)
Lightning alustas teravalt, kui juba esimesel minutil oli paar head momenti. Esimest väravatki ei tulnud kaua oodata. Viienda minuti keskel sai finaali avavärava autoriks Alex Killorn, kes suunas osavalt, selg värava poole, litri Corey Crawfordi selja taha. Lightning polnud tänavustes playoffides kordagi kaotanud, kui Killorn oli skoorinud. Samuti polnud kaotust kirjas nendes mängudes, kus õnnestus skoor avada.

Avakolmandiku algus ja lõpp olid aga kodumeeskonna poolt nagu öö ja päev. Energilisus asendus ettevaatlikusega ja nii ei saanud Lightning esimese perioodi viimase kaheksa minutiga Crawfordi väravale mitte ühtegi pealeviset.

Samas ei olnud fännidel muretsemiseks erilist põhjust. Blackhawksi rünnakuid hoiti väga hästi kontrolli all ja tegutseti isegi nii edukalt, et teise kolmandiku suurimaks tipphetkeks jäi Kris Versteegi vastu posti kukkumine.


Esmaspäeval isaks saanud Versteeg oli koosseisus Bryan Bickelli asemel. Ju peavad väravad endiselt veel ootama.

Minnes viimasele kolmandikule eduseisuga, oli Lightning seda edukalt kogu aasta jooksul hoidnud - playoffides kõik võidud ja põhihooaja käigus vaid kaks normaalajajärgset kaotust. Siin tegi aga Blackhawks kenasti normaalajaga töö ära.

Alguses ei saadud ennast hästi käima ja pealevisked väravale olid harvad, kuid kui kellast oli kulunud 13:38 saabus lõpuks läbimurre. Teuvo Teräväineni kauge pealevise lipsas Ben Bishopist läbi, kui Marcus Krüger oli osava maski värava ette teinud.

"See on hämmastav," rääkis 20-aastane soomlane värava kohta. "Tean, et meil on suurepärane meeskond. Meil on rohkelt kogemusi, aga mina olen noor kutt, kes proovib lihtsalt mängu energiat lisada."

Energiat Helsingis sündinud nooruk tõepoolest lisas. Kaks minutit pärast skoori avamist sai temast sööduandja ning Antoine Vermette tegi 2-1. Teräväinen on läbi aegade noorim Blackhawksi mängija, kes karikafinaalis ühes kohtumises vähemalt kaks punkti teeninud. Alates 1990. aastast on temast nooremana finaalis kahe punktini jõudnud vaid Jaromir Jagr.

"Ta on üks talendikamaid mängijad, keda ma iga päev trennis näen," kiitis meeskonnakaaslast Marian Hossa. "Ta saab iga kohtumisega enesekindlust juurde ja tundub nagu tal süda ei löökski. Ta on nii rahulik."

Lightning jääb taganutma Ryan Callahani läbimurret, mis tuli vahetult enne seda, kui Teräväinen kohtumise pea peale keeras. "Meil oli võimalusi selleks, et mäng ära otsustada, aga me ei kasutanud neid," tunnistas peatreener Jon Cooper. "Kuna see meil ei õnnestunud, siis lasime neil kaasas jõlkuda."

Cooperi hoolealused mängisid viimast kolmandikku ülimalt ettevaatlikult. See Callahani üritus oli üle 13 minuti üldse esimene, mis värava peale läks ja lõpuks saadi neid viimasel kolmandikul kirja vaid viis.

"Tahtsime eduseisu kaitsta ja see on meil varasemalt playoffides õnnestunud," tunnistas Anton Stralman. "Sel korral mängisime aga osava meeskonna vastu ja nad on liiga head selleks, et neile anda nii palju ruumi tegutsemiseks. Seega saime õppetunni."

Blackhawksist on üle 15 aasta esimene meeskond, kes võõrsil viimasele kolmandikule kaotusseisuga minnes mängu võiduga lõpetanud. 2000. aastal tegi New Jersey Devils selle ära Dallas Starsi vastu.

"Vastase austamise ja kartmise vahel on peenike joone," tõdes toona Starsi ridadesse kuulunud Brenden Morrow. "Sa võid neid austada, aga mitte karta. Viimasel kolmandikul tundus, et hoidsime eduseisust kinni, aga kartsime seda, mis võib tulla."

Finaali avamängus oli ka üks kummaline vahejuhtum. Andrew Shaw näitas taas oma jalgpalluri potentsiaali, kui ta ühe rahmeldamise käigus väidetavalt Victor Hedmani hammustas.


"See tundus küll hammustusena. Mul on sellest väikene sinikas," ütles rootslane.


Alates 1939. aastast on 7-mängulise finaalseeria käigus avamängu võitja saanud 75-st juhust 58 korral (77.3%) karika enda valdusesse. Samas on Lightning tänavu juba varem kahte seeriat kaotusega alustanud. Finaal jätkub ööl vastu pühapäeva.

Müstiline tagasitulek oli asjata, Ducksile taas lisaaja kaotus

37 sekundit on lühike aeg. Selle ajaga ei anna väga palju ära teha. Tuleb aga välja, et see on piisavalt pikk aeg, et hokiväljakul kolm (!) väravat teha. Anaheim Ducks kargas sellise vägitükiga läänekonverentsi finaali neljandas mängus viimasel kolmandikul kaotusseisust välja. Lõpuks oli see aga asjata, kuna Chicago Blackhawks sai taas ühe lisaaja võidu.

(foto: Nam Y. Huh/Associated Press)
Blackhawks oli juhtimas 3-1, kui Ducks järsku seisu pea peale pööras. Täpsed olid Matt Beleskey, Ryan Kesler ja Corey Perry. Ometi pole aga 37 sekundiga tulnud kolm väravat NHL-i rekord. 1979. aastal suutsid Toronto Maple Leafsi Darryl Sittler ja Ron Ellis skoorida kolm tükki 23 sekundiga.

"See on meie meeskonna jaoks hea märk," tunnistas Andrew Cogliano. "Me ei andnud alla. Võitlesime ennast mängu tagasi ja saime väravad, mida vajasime, kuid lõpuks võitsid siiski nemad ning seeria on viigis."

Mängu viis lisaajale mõni minut pärast Ducksi müstilist tagasitulekut tulnud Patrick Kane'i ülekaalu värav. Blackhawks läks algselt juhtima avakolmandiku viimasel minutil, kui Brandon Saad suutis vähemusest skoorida. Emerson Etem viigistas seisu teisel kolmandikul, enne kui Jonathan Toews ja Brent Seabrook kodumeeskonna taas ette viisid.

"Kõik neli kohtumist selles seerias on olnud vägevad hokimängud," rääkis Bruce Boudreau. "Üks peab kaotama, teine võitma. Kui üks meeskonda eksimuse teeb, siis tavaliselt kasutab hea vastane selle ära. Nii juhtuski. Meil olid võitmiseks omad võimalused, aga me ei tulnud sellega toime."

Ducksist sai esimene meeskond alates 2003. aastast, kes suutis playoffides lisaajal vastasest vähemalt 14 pealeviset rohkem teha. 25 minuti ja 37 sekundi jooksul tuli neid 21. Blackhawks jäi seitsme peale, kuid sellest piisas võiduks. Kangelaseks kerkis Antoine Vermette, kelle Joel Quenneville eelmise mängu koosseisust välja jättis.

"Hooaja praeguses faasis ei ole individuaalsed või isiklikud lood tähtsad," jäi võiduvärava autor tagasihoidlikuks. "Peame on meeskonna edu. See on ainus, mis loeb. Olen rõõmus, et võitsime täna."

Hooaja keskel Arizona Coyotesist toodud ründaja oli varasemates mängudes üsna ebaefektiivselt tegutsenud. Playoffides on ta kokku kolm korda koosseisust välja jäetud.

Kohtumisega langesid paar Ducksi rekordit. Ryan Getzlaf jõudis Perry värava juures oma playoffide 15. söödupunktini ning neid pole varasemalt hooaja jooksul ühe mängija poolt nii palju tulnud. Etemi värava juures sai endale karjääri 27. playoffide söödupunkti Francois Beauchemin ja see tõstab ta Ducksi kaitsjate arvestuses läbi aegade edetabeli liidriks.


Seeria liigub nüüd tagasi Anaheimi. Blackhawks pole Quenneville'i ajal kunagi kaotanud seeria 2-2 seisu pealt järgmist kohtumist. 16 võitu on võrdselt nii kodus kui võõrsil ära jagatud.

Tähtis otsus: Blackhawks jätkab Crawfordiga

Chicago Blackhawksi esiväravavaht Corey Crawford, kes lasi playoffide avamängus Nashville Predatorsi vastu esimese perioodiga kolm tükki enda selja taha, võis pärast seda karta halvimat, aga seda siiski ilma asjata. Vaatamata sellele, et kollanokk Scott Darling tõi meeskonnale väärtusliku võidu, alustab ka teist mängu Crawford.

(foto: Mark Humphrey/AP)
"See on kerge otsus," ütles eile pressile Blackhawksi loots Joel Quenneville. "Tema mängust välja võtmine oli arvatavasti raskem otsus. Ta on meie põhiväravavaht. Ta on kogu aasta vältel olnud meie tugevuseks ja üks kolmandik seda ei muuda."

Tegu oli esimese korraga, kui Quenneville väravavahi, kelle toel 2013. aasta karikavõiduni ratsutati, playoffides postide vahelt ära koristas. Crawford suutis 12-st pealeviskest tõrjuda vaid üheksa.

Darling sai samas 42 tõrjega nullimängu. Mängides vahetusmehena puhta paberini 67 minutit ja 44 sekundit püstitas ta NHL-i rekordi. Temast sai ajaloo jooksul teine puurivaht, kes oma playoffide debüüdil üle 60 minuti mänginud ning selle ajaga mitte ühtegi väravat lasknud. Esimesena sai sellega hakkama Detroit Red Wingsi Normie Smith, kes tegi asja ära 1936. aastal NHL-i läbi aegade pikimas mängus.

Põhja-Ameerika suurima hokiajakirja The Hockey News heaks töötav Adam Proteau säutsus väga tabavalt.


Quenneville on aga endale kindlaks jäänud ja ega iseenesest pole paanikaks ka põhjust. Ehk alles siis, kui Crawfordil ka tuleval ööl kavas olev teine mäng aia taha läheb.

Samal ajal on teatatud, et teist mängu järjest ei mahu koosseisu Antoine Vermette. Keskründaja, kelle eest veebruari lõpus loovutati drafti 1. ringi valik ning noor kaitsja Klas Dahlbeck, pole endale Chicagos kohta päikese ees veel leidnud. Põhiturniiril tuli tema poolt 19 mänguga vaid kolm söödupunkti.

Vermette jätkab Chicagos

Antoine Vermette pidas läinud ööl Bostonis Arizona Coyotesi värvides oma 215. kohtumise, kuid see jäi ka tema viimaseks. Coyotes leidis pärast mitmeid spekulatsioone enda jaoks lõpuks sobiliku vahetustehingu. Kõige paremini istus Chicago Blackhawksi pakkumine.

(foto: USATSI)
Blackhawks andis Coyotesile 32-aastase ründaja eest tänavuse drafti avaringi valiku ning 23-aastase kaitsja Klas Dahlbecki, kes on 2011. aasta drafti 3. ringi valik. Enne Coyotesit Ottawa Senatorsis ja Columbus Blue Jacketsis mänginud Vermette'ist saab Patrick Kane'i asendaja. Kuigi välistatud pole ka see, et Blackhawks võtab enne vahetustehingute tähtaega, mis on ukse ees, veel ette mõne lükke. Väidetavalt soovitakse Patrick Sharpist loobuda.

Vermette'il on tänavu 63 matšiga kirjas 13+22. Karjääri jooksul peetud 815 mänguga on ta kogunud 430 silma (194+236). Senatorsiga 2007. aasta karikafinaalis mänginud ründaja on tuntud oma töökuse ja kahesuunalise mängu poolest. Samuti on ta Blackhawksile suureks abiks lahtivisetel. Tänavu on ta võitnud 56% oma lahtivisetest ja see annab talle liiga edetabelis kaheksanda koha. Vahetult tema ees on uus meeskonnakaaslane Jonathan Toews.

"Antoine Vermette on suurepärane mängija ja ta saab Chicagos kindlasti oivaliselt hakkama," kommenteeris üleminekut Coyotesi peamänedžer Don Maloney. "Chicagole au andes, nad tegutsesid otsustavalt saamaks mängija, keda nad pidasid tähtsaks. Tegu on mõlema jaoks ausa tehinguga."

Väidetavalt olid Coyotesil laual mitu sarnast pakkumist, aga noormängijate seast meeldis Dahlbeck klubile kõige rohkem.

Mida soovivad jõuluvanalt NHL-i klubid? vol. 4

27. detsember on see kuupäev, millal NHL-is üleminekuteaken taas lahti läheb. Siis jätkatakse ka mängudega - kavas on tervelt 13 kohtumist - ja võib arvata, et aastalõpp kujuneb klubide peamänedžeride jaoks tempokaks perioodiks. Viimasena heidame pilgu Vaikse ookeani divisjonile.

(foto: Wayne Cuddington/Ottawa Citizen)
Anaheim Ducks on olnud suurim kannataja selles mumpsi epideemias, mis mitmed mängijad maha on murdnud. Seega võiks jõulusooviks olla just sellest vabanemine. Mängijateturu suhtes ollakse vägagi paindlikul positsioonil. Vaba palgaruumi on üle kuue miljoni ja nii oleks võimalik hetkel niigi tugevat koosseisu kergelt parandada. Ducks on jõuludele vastu läinud 51 punkti ja liiga liidripositsiooniga. Seejuures on oldud edukas täiesti keskpäraste numbritega. Näiteks nii ise tehtud kui endale lastud väravate arvult ollakse täpselt keskpunktis, 15. kohal. Kuna võrreldes teiste suurtega on Ducksil rohkem palgaruumi, siis võib arvata, et erinevate "rendimängijate" suhtes ollakse huviliste esireas.

Raske on aru saada, mis on plaanis San Jose Sharksil. Meeskond on hetkel kenasti playoffide konkurentsis, aga pidevalt kerkib üles koosseisu noorendamise teema. Seega võiks oletada, et plaanis on pikema perspektiiviga tehingud ja nendest, kellel käsil lepingu viimane või isegi eelviimane aasta hoitakse eemale. Jõuluvanalt võiks soovida seda, et hokijumal lõpetab aina üheväravalisi võite võtva Ducksi toetamise. Siis võiks Sharks isegi üllatuslikult hakata kandideerima divisjoni tiitlile.

Vancouver Canucksi peamänedžer Jim Benning on väidetavalt väga aktiivne telefoni otsas rippuja, aga klubil tehingutega kuskile kiiret ei ole. Uue peatreeneriga tulnud värskele filosoofiale on meeskond muretult üle läinud ja kuigi hiljutine kaotusteseeria oli kurja kuulutav, siis sellest saadi üle. Eelmisest hooajast on aga muidugi halb mälestus olemas, kuidas ühe hooaja poolega võib ennast täielikult konkurentsist kukutada ja võib arvata, et kui on võimalik mingeid muudatusi teha, siis Benningul jänes püksi ei tule.

Karikakaitsja Los Angeles Kingsi ainus soov on kindlasti see, et Slava Voinovi juhtum saaks õnneliku lõpu. Ühe põhikaitsja puudumine on meeskonna pannud keerulisse seisu. Eriti ajal, mil mitmed teised sinise joone mehed kipuvad endale vigastusi külge korjama. Kui vaadata koosseisu poole, siis võiks Kings soovida vabaneda Mike Richardsi lepingust. See annaks mängijateturul oma nõrkade kohtade parandamiseks veidi vabamad käed. Lisaks on kurjad pilved ümbritsemas Jordan Nolanit ja Kyle Cliffordit. Võimalike kaitselisanduste hulgas on loomulikult Andrej Sekera, Keith Yandle ja ka Braydon Coburn.

Calgary Flames on tuntud säästuklubi ja peamänedžer Brad Treliving selle üle ka uhke. Samas ollakse ühes divisjonis väga karmide konkurentidega ja olgugi, et Nashville Predators on ilusa tee ette sammunud, siis pigem on ikkagi ebatõenäoline, et kokkuhoiupoliitikaga palju saavutatakse. Hooaja algus oli ilus, aga viimase aja kehv seeria siiski reaalsus. Koosseis vajab parandamist ja Flamesi fännide jaoks on vähemalt julgustav see, et president Brian Burke on lubanud Trelivingul palgalimiidini välja minna, kui ta näeb turul sobivat hinna ja kvaliteedi suhet.

Arizona Coyotes alustab igat aastat ambitsioonikalt, aga välja kukub nii nagu alati. Ka tänavu on lati alt läbi joostud. See on viinud mitmed põhimängijad, eesotsas Antoine Vermette'i ja Keith Yandle'iga, erinevatesse üleminekute juttudesse. Uus omanikkond soovib väidetavalt kulusid kärpida, mis on niigi liiga ühed väiksemad, seega peaks Coyotes hakkama kuhjama drafti valikuid ja noormängijaid.

35-st mängust seitse võitu on see reaalsus, millega läks Edmonton Oilers jõuludele vastu. Võib öelda, et oma käitumisega selle kalendriaasta sees ei oldagi jõulukinke väärt. Klubi on omadega sügavas jamas ja tundub, et iga samm, mis olukorra parandamiseks ette võetakse, omab hoopis vastupidist mõju. Arvatavasti uisutatakse hooaja lõpuni rahulikult ära, aga siis võib klubi olla juba valmis loovutama mõne oma uhketest staarihakatistest. Kuigi Oilers on muidugi ka varasemalt üllatusi serveerinud. Selles mõttes ei saa pidada suureks šokiks seda, kui enne üleminekute tähtaja lõppu tuleb uudis, et Taylor Hall on kartulikoti vastu ära vahetatud.

Mida soovivad jõuluvanalt NHL-i klubid? vol. 2

Metro divisjonis on jõuludeks tekkinud väga huvitav seis. Pittsburgh Penguins ja New York Islanders on teistel eest libisenud. Nende järel tulevad paarisrakendina New York Rangers ja Washington Capitals ning seejärel kamp ambitsioonikaid klubisid, kes kindlasti pole oma viimast sõna veel öelnud.

(foto: windsorstar.com)
Pittsburgh Penguins on hetkel palkadele enim krõbisevat kulutav klubi ja vaba ruumi pole põhimõtteliselt üldse. Seega võib arvata, et mingisuguseid tehinguid kavas ei ole. Ja miks peakski olema? Meeskond on idakonverentsi liider ning uue peatreeneri Mike Johnstone'i käe all tegemas väga ilusat aastat. Välistada ei saa muidugi midagi ja kindlasti hoitakse "rendimängijate" suhtes silmad lahti, kuid kiiret pole tõesti kuhugi. Jõuluvanalt võiks ainsana soovida mumpsiviiruse ära viimist.

New York Islanders tegi oma suured käigud vahetult enne hooaja algust ära, kui tugevdati kaitseliini, mille vastu kõik ründajad viimastel aastatel lõbutsenud olid. Samas on meeskonnal palgaseis vägagi paindlik. Vaba ruumi on ligi kümne miljoni jagu. Kui heita pilk statistikale, siis on selge vajadus parandada oma vähemuses mängimise efektiivsust, mis on hetkel liiga halvim (72.3%). Ehk siis kaitsesse oleks veelgi veidi lisajõudu vaja. Samuti julgeks arvata, et enne üleminekute tähtaja lõppu tuuakse ründesse mõni kogenud kala. Brock Nelson, Anders Lee ja Ryan Strome on põnevad talendid, aga nagu hooaja käigus on selgunud, siis noorusest tingituna on nad ebastabiilsed ja playoffides pole aega oodata, et millal taas väravad voolama hakkavad.

Mumpsist sooviks kindlasti lahti saada ka New York Rangers. Suures Õunas on lood isegi nii halvad, et viirus on levinud klubi AHL-i meeskonda, kust paar venda käisid vahepeal auke lappimas. Praeguse koosseisu suhtes nurisemiseks põhjust pole. Henrik Lundqvist ja Cam Talbot toovad enamvähem igas kolmandas mängus puhta paberi ning kes saaks selle üle viriseda (välja arvatud vastased). Rangersit võib painata vaid see, et selle hooajaga on lõppemas mitme võtmemängija lepingud (Marc Staal, Derek Stepan, Mats Zuccarello, Carl Hagelin, Martin St. Louis) ning et uue tehingu kõnelused sujuvalt edeneksid oleks ehk vaja rohkem palgaruumi.

Washington Capitals tegi suvel kaitseduost Matt Niskanenist ja Brooks Orpikust justkui miljonimängu võitjad ning see tähendab, et edasiseks manööverdamiseks väga palju ruumi pole (vaba palgaruumi veidi üle kahe miljoni). Aga see ei tähenda, et klubi ei otsi võimalusi meeskonna parandamiseks. Eriti kuna, olgem ausad, hooaja algus pole olnud selline nagu sooviti. Suvel võis arvata, et Capitals hakkab Penguinsile divisjoni tipus tõsist konkurentsi pakkuma. Kui rääkida meeskonna parandamisest, siis üks väga huvitav nimi, mis on üles kerkinud on Antoine Vermette. 32-aastane tsenter võiks kenasti sobituda Nicklas Bäckströmi selja taha ja oleks ideaalne "rendimängija". Sarnaselt Islandersile on ka Capitalsil mitmed noored kuked (Jevgeni Kuznetsov, Andre Burakovsky, Tom Wilson), kelle mänguvorm on sama kõikuv nagu kütuse hind. Lisaks on suurima palga peal (kuus miljonit dollarit) oleval kaitsjal Matt Greenil käsil lepingu viimane aasta ja võimalik, et ta tehakse kaubaks. Tema eest oleks kindlasti võimalik mitmeid huvitavaid lülisid hankida.

Võib arvata, et üsna üksikud jõulud tulevad Philadelphia Flyersil. Klubil pole palgaruumi ja meeskonnas on mitu kehva lepinguga mängijat. Vincent Lecavalier supleb rahas, aga ei pea tihti isegi mitte varustust selga panema, sest Flyers on hakanud teda koosseisust välja jätma. Peamänedžer Ron Hextall on avalikult tunnistanud, et 34-aastasele ründajale otsitakse uut klubi. Kõik aga nõuavad, et Flyers jätkaks mingi osa endise superstaari palgast enda kanda ja Hextall pole sellegi seni nõus olnud. Kuniks jõuluimet ei juhtu ja Lecavalier'd Phillyst minema ei kupatata, on Flyersil väga raske mingisuguseid tehinguid teha. Kuigi kingisoovide nimekirjas võiksid olla kaitsjad. Pärast Kimmo Timoneni ootamatut auti langemist on kaitseliini tühimik jäänud ning enda selja taha on seni lastud 2.8 väravat mängus, millest on kogu liiga peale halvemad vaid seitse meeskonda. Nendest istub hetkel vaid Toronto Maple Leafs playoffide koha peal ja seal tahaks ka Flyers kangesti olla.

Columbus Blue Jacketsi ainus soov jõuluvanale on kindlasti see, et kaoks vigastustepisik, mis on meeskonda kogu hooaja räsinud. Viimasena langes nüüd auti Boone Jenner, kellel hooaja algus jäi juba vahele. Seljatraumast taastumine võib tal aega võtta kaks kuud. Rohked vigastused on juba pannud klubi oma koosseisu timmima ja võib arvata, et seda jätkatakse. Sobivad kõik mehed, kes pole katki.

Oma vigastusteprobleemidega on Jackets nähtavasti nakatanud ka New Jersey Devilsi, Alates detsembri keskpaigast on Devilsi mängijad kärbestena langema hakanud. Rünnak on kogu hooaja jooksul olnud erinevate probleemide tõttu halvatud. Võimalik, et see on üks põhjustest, miks Devils on 2.1 väravaga mängus hetkel üks liiga impotentsemaid meeskondi. Seisu nähti isegi nii halvana, et kuu alguses toodi klubisse tagasi täna 35ndat sünnipäeva tähistav Scott Gomez. Nullindate alguses tegi Gomez Devilsi eest mõned ilusad hooajad, aga viimastel aastatel on ta olnud siiski pigem musta töö tegija. Tema lisandumine tähendab, et Devilsil on enamus ründemeestest üle 30 aasta vanad ja parim enne on nii mõnelgi möödas. See teeb mängijateturul tantsupartneri leidmise keeruliseks. Ühtlasi tähendavad Cory Schneideri raskused, et meeskonnal võiks ehk olla vaja kogenud varuväravavahti, kuigi nooruke Keith Kinkaid on viimastes matšides kenasti hakkama saanud.

Carolina Hurricanes on idakonverentsi eelviimasest Buffalo Sabresist jäänud seitsme punkti kaugusele. Ehk siis lood on kehvad ja võimalik, et klubi on ka juba värskenduskuuriga alustanud. Eelmisel nädalal saadeti kaitsja Jay Harrison drafti 7. ringi valiku eest Winnipeg Jetsi. Nagu Atlandi divisjoni ülevaates mainitud, siis Andrej Sekera on kindlasti tahetud mees ja lõppemas on ka Jiri Tlusty, Jay McClementi ning Patrick Dwyeri lepingud. Kõik need ründemehed võiksid kellegi teise eest teha soliidset tööd. Räägitud on ka Eric Staali lahkumisest ja kuulujuttudes ringlevad seni kohutavas vormis olnud Aleksandr Sjomin ning Jeff Skinner, kuid võib eeldata, et päris luu ja nahani ennast koorida ei lasta.

Hooaja eelvaade: Arizona Coyotes

Aastal 2012 mängis Phoenix Coyotes läänekonverentsi finaalis, kuid see oli siis ja nüüd on praegu. Uue nimega Coyotes läheb murdma kaheaastast playoffide põuda. Eelmisel hooajal rikuti oma aasta ise ära. kui viimasest kaheksast matšist õnnestus võita vaid üks. See tuli hooaja viimases kohtumises Dallas Starsi vastu, siis kui oli juba kindel, et just Stars napsab endale läänekonverentsi viimase playoffide pileti. Suvi on Coyotesi mängijate jaoks olnud väga pikk-

(foto: Norm Hall/Getty Images)
Samuti oli suvi klubi pintsaklipslaste poolt tegus. Vahetustehinguga on sisse toodud Sam Gagner ja B.J. Crombeen. Vabaagentide turult haarati teiste seas endale Pittsburghis vaid võitudega harjunud Joe Vitale. Pärast aastast koostööd on katkestatud leping Mike Ribeiroga ning ründeliinist on läinud ka kuus hooaega klubis veetnud Radim Vrbata.

Meeskonna peatreener Dave Tippett usub, et need muudatused tõstavad Coyotesi konverentsi tippu tagasi, öeldes uue hooaja kohta. "Kui vaid paar asja lähevad teisiti, siis jõuame playoffidessse, aga me tahame olla parem meeskond kui lihtsalt playoffidesse jõudev sats. Eelmisel hooajal olime me lihtsalt liiga ebastabiilseid, et viimane playoffide koht endale saada."

Tippetti sõnad tunduvad veidi ülepaisutatuna, kui võtta arvesse lääne konkurentsitihedust, kuid mingis mõttes on tal ka õigus. Coyotes ei ole kaugel tippseltskonda kuulumisest. Seda saab arvutada erinevaid numbreid kokku lüües ja rohkeid "olekseid" kasutades. Lisaks eelpool mainitud kehva hooaja lõpu vältimisele oleks Coyotes saanud ka märgatava punktilisa, kui oleks suudetud hoida kahe kolmandikuga välja võideldud edu. Tippetti meeskond võitis vaid 69.7% mängudest, kus mindi viimasele perioodile vastu eduseisus. Selles arvestuses olid kehvemad vaid kaks satsi.

Edu sulamisele aitas kaasa ebakindel kaitsemäng, mis oli Coyotesi puhul üllatav. Keskmiselt lasti enda väravale sooritada 31 pealeviset mängus ja paraku suutis väravavaht Mike Smith sellises olukorras oma numbriteks saada vaid 2.64 ja 91.5%. Võrdluseks, Coyotesi superhooajal 2011/12 olid tema numbriteks 2.21 ja 93%. Oma suurte ambitsioonide täitmiseks peab Coyotes leidma lahenduse kaitseprobleemidele ja lootma, et see aitab ka Smithil taas mängukindluse leida. Meeste nagu Oliver Ekman-Larssoni ja Keith Yandle'iga ei peaks kaitse tsementeerimine kõige keerukam ülesanne olema. Lisaks on Tippettil suured lootused ka seoses noorema generatsiooniga.

"Ekman-Larssoni ja Yandle'i kõrval on meil Connor Murphy ja Brandon Gromley, kes on minu hinnangul valmis järgmiseks arenguetapiks. Meil on väga hea litrit liikvel hoidev kaitse, mis on noor ja liikuv," on märkinud Tippett, kes juhendas sel aastal ka Kanada MM-koondist.

Väärib märkimist, et Murphy ja Gromley on kahepeale NHL-is kirja saanud vaid 35 mängu. Seejuures esimesele kuulub nende seast 30 matši. Noored on saamas väga suure usalduse ja peavad ka välja vedama. Muud võimalust pole, kuna Coyotes ei hiilga just kõige sügavama kaitsjate pingiga.

Lisaks kaitse kokku tõmbamisele peab keegi rünnakul kompenseerima ka need ligi 100 punkti, millest Vrbata ja Ribeiro puhul ilma jäädakse. Põnevusega oodatakse, mida suudab eelmise aasta drafti 12. valik Max Domi. Märtsis 19-aastaseks saanud tsenter on OHL-is teinud kaks vinget hooaega ning pärast suviseid muudatusi on koht talle meeskonnas täitsa olemas. Tuleb lihtsalt olla mees ja see endale võtta.

"Vaimne koormus, mida peab üks 19-aastane mängija liigas täiskasvanud meeste vastu regulaarselt mängides kannatama pole nalja asi ja seetõttu ei näe me NHL-is väga palju 19-aastaseid," tõdes selle nädala alguses Coyotesi peamänedžer Don Maloney. "Kui me ei saa Maxile anda piisavalt mänguaega, et tema arengut edendada, siis on parem kui ta mängiks kusagil mujal."

Kui Domi tõesti veel NHL-is mängimiseks valmis ei ole, siis peab Tippett lootma, et meeskonna teised ründajad suudavad oma produktiivsust tõsta.

Hooaja küsimus - kes tõuseb esitsentriks?

Sama küsimus painas Coyotesit tegelikult kogu eelmise hooaja vältel. Ribeiro alustas esinumbrina, kuid vajus peagi järgmistesse kolmikutesse. Gagner on kogu oma karjääri olnud tsenter, kuid on samuti olnud alati lahtivisetel omadega hädas ning ta võiks olla efektiivsem hoopis äärena. Martin Hanzal tegi 40 punktiga mullu karjääri parima aasta, aga tegu on mehega, kelle võimed lubavadki pigem mängida teist või kolmandat viiulit. Antoine Vermette tõusis eelmisel hooajal 24 väravaga meeskonna suurimaks väravakütiks, kuid ta on 10-aastase karjääri jooksul 50 punkti kätte saanud vaid kaks korda. On üllatav, et Coyotes pole suve jooksul teinud käike selleks, et olukorda parandada. Ometi on klubil vaba palgaruumi üle 11 miljoni. Usutavasti on aga Tippettil mingisugune kindel idee selle tühimiku täitmiseks olemas ja ta näeb seda ka efektiivse lahendusena. Seega pole siin ehk ka kritiseerimiseks suurt põhjust.