Kuvatud on postitused sildiga artiklid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga artiklid. Kuva kõik postitused

2017 vabaagentide klassi kümme vingemat venda

Alates pühapäevast on kõigil klubidel võimalus hakata pidama läbirääkimisi piiranguteta vabaagentidega. Nädalavahetusel jäi tänavune vabaagentide klass T.J. Oshie näol ilma ühest väga heast ründajast ning kaitsjate hulgast võis maha kriipsutada Kris Russelli, kes tegi Edmonton Oilersiga neljaaastase ja 16-miljonilise lepingu, ent sellele vaatamata on saadaval veel mitu vinget venda.


(foto: Getty Images)
Jaromir Jagr

Jagr on mitu hooaega järjest teinud aastaseid lepinguid, aga sel suvel on suureks erinevuseks see, et kui varem on ta uue lepingu juba mitu kuud ette ära saanud, siis seekord mitte. Üheks selle põhjuseks võib kindlasti pidada liiga laienemise drafti. Olnuks Jagril järgmiseks hooajaks leping olemas, siis pidanuks Florida Panthers teda kindlasti ühe mängijana Las Vegase meeskonna eest kaitsma.

Üheks lepingu puudumise põhjuseks võib olla ka taseme langus. 45-aastasena tegi Jagr lõppenud hooajal 20-punktilise kukkumise 66 pealt 46 juurde ja seda vaatamata tõsiasjale, et ta tegi kaasa kõik 82 põhiturniiri mängu..

Ei ole välistatud, et Jagr Floridas jätkab, kuna tema näol on tegu väga hea mentoriga noorele meeskonnale ja pole ka kuulda olnud, et temast enam huvitatud ei olda. Samas saavad aga nüüd kõik temaga rääkida ja lauale võivad tulla paremad pakkumised. Võimalikku uut koduklubi peaks otsima idarannikult. Tänaseks üle 1700 mängu kirja saanud mehel on selja taga väga pikk karjäär, aga läänes on ta veetnud vaid mõned kuud, kui ta 2013. aastal kandis Dallas Starsi särki.

Aleksandr Radulov

Mitu aastat kodumaal veetnud venelane tegi üldjoones eduka comebacki NHL-i. Hooaja saagiks jäi 54 punkti, mis tulid ära 72 mänguga. Produktiivsusele andis suure põntsu pikk mõõnaperiood, mis järgnes pärast peatreenerivahetust. Kui see kõrvale jätta, siis sobis ta Montreal Canadiensile päris hästi.

Peagi 31-aastaseks saava ründaja jätkamine Montrealis on aga suure küsimärgi all. Tema esindajad ja Canadiensi peamänedžer Marc Bergevin on pikalt vedanud vägikaigast seoses tulevase palgaga. Viimase info kohaselt nõudvat Radulov koguni seitset miljonit hooaja peale ja seda kuueks aastaks. See teeks temast liiga palgaedetabelis TOP 30 mehe.

Canadiens ei ole kindlasti valmis sedavõrd suurt investeeringut tegema ja on raske uskuda, et üldse mõni NHL-i klubi sellega nõus on. Möödunud hooajal teenis Radulov 5.75 miljonit. Nõutav palganumber võib kahaneda, kui välja käia tõenoolest pikk leping, ent kuna tegu on juba 30+ vanuses mängumehega, siis puudub klubil selleks huvi. Bergevin peab hakkama muretsema ka selle pärast, mis saab Carey Price'ist. Tal on leping veel vaid üheks hooajaks ja temast on saamas piiranguteta vabaagent.

Kevin Shattenkirk

Radulovi palganõudmised on vinged, aga võib arvata, et lõpuks kujuneb Shattenkirkist mees, kes saab kõige suurema lepingu. 28-aastasel ameeriklasel lõppeb kontraht, mis tõi talle aasta peale 4.25 miljonit. Kaitsjad on alati vabaagentidena nõutud kaup ja see toob tihti ülemaksmise. Heaks näiteks Shattenkirki selle hooaja meeskonnakaaslased Washington Capitalsis Brooks Orpik ja Matt Niskanen, kes said mõlemad kolm suve tagasi üle viiemiljonilised lepingud, olgugi et tegu on kaugel tippklassi meestest. Iroonilisel kombel on nüüd Capitalsil just teiste kaitsjate tõttu praktiliselt võimatu ära siduda Shattenkirki, kes selgelt talendikam mees.

Hooaega St. Louis Bluesis alustanud jänki tegi tänavu 56 punktiga uue karjääri rekordi ja kosilastest tal puudu ei tule. Kindlasti üritab ikkagi ka Capitals mingisugust diili teha, aga tõenäoliselt ta siiski pealinnas ei jätka. Küll võib ta aga jätkata Metro divisjonis. New York Rangers on Dan Girardi lepingu välja ostmisega saanud endale portsu vaba palgaruumi ning seda võib veelgi juurde tekkida, kui teine kaitsja Kevin Klein otsustab oma NHL-i karjääri lõpetada. Huvitava käiguna sihtivat ta Euroopasse siirdumist.

Rangers on end pärast väikest mõõna karikanõudlejate sekka tagasi mänginud ja seega võiks olla tegu klubiga, mis ka Shattenkirki ambitsioonidele vastab. Kuna vanus pole veel päris kriitilise piiri peal, siis võiksid vaateväljas olla ka nõrgemad, aga suure tuleviku ja tühja palgalehega meeskonnad nagu näiteks New Jersey Devils, kes endale äsja drafti avavaliku saanud ja kes võib kena kauba vastu saada Ilja Kovaltšuki mängijaõiguste maha ärimisega.

Martin Hanzal

Pikalt Arizona Coyotesis olnud, aga tänavuse hooaja Minnesotas lõpetanud Hanzal pole vast eriti uhke nime, aga ta on mitmekülgne mängumees, kes paljudele sobiks. Samuti võiks ta olla üsna soodne variant, arvestades et on 30 aastat vana ja seisus, kus karikas võitmata. Lõppeva lepinguga võttis ta palgafondist ära 3.1 miljonit ja must-valge statistika ning klaasmehe reputatsioon ei luba palgatõusu.

Pikakasvulise tsentri hinda võib alla tõmmata ka Wildi peamänedžeri Chuck Fletcheri ütlused pärast hooaja lõppu. Üsna kummalise käiguna kahetses ta avalikult Hanzaliga seotud tehingut, mille hulgas olid mitmed drafti valikud, kaasa arvatud tänavuse suve 1. ringi oma.

Kui mõni kahetseb, siis keegi teine, kes sel suvel Hanzalile võimaluse annab, võib lõpuks riskantsest otsusest lõigata väga head vilja. Tema 39 punkti oli sel hooajal keskpärane number, aga 20 väravaga sai püstitatud uus karjääri rekord. Lisaks oli ta üks liiga edukamatest lahtivisete võitjatest, saades sel hooajal edukuseks 56.4%.

Karl Alzner

Alzner on Hanzaliga sarnast tüüpi mängija selle poolest, et tegu pole särava vennikesega, kuid oma teeb ta alati ära. Tema punktirekordiks on vaid 21, aga näiteks +/- näitaja osas on ta +61'ga aktiivsete kaitsemängijate seas 21. kohal. Selle hooaja +23'st olid paremad ainult üheksa ametivenda.

2007. aasta drafti 5. valikul saab läbi leping, mille keskmiseks töötasuks oli vaid 2.8 miljonit. 28-aastane kanadalane on ise väljendanud soovi Washingtonis jätkata aga muljalt on tulemas kindlasti paremaid pakkumisi ja see viib ta tõenäoliselt ikkagi uude klubisse.

Raudmees, kes seitse hooaega järjest osalenud kõigis põhihooaja mängudes, sobiks hästi mõne hapra kaitseliiniga meeskonna tagalat kindlustama. Dallas Stars ja Winnipeg Jets on meeskonnad, kellel ründepotentsi küll ja veel, ent kaitse auklik nagu juust. Oma kindla mängustiili ja tippklubis olemise kogemusega oleks Alzner mõlemale väärt täienduseks.

Justin Williams

"Härra 7.mäng" on veel üks Capitalsi tänavustest vabaagentidest. Kolmekordne karikavõitja on viimased kaks hooaega Washingtonis veetnud, puududes kokku vaid kahest põhihooaja mängust ja kogudes täpselt sada punkti. Oktoobris 36-aastaseks saaval ründajal lõppeb leping, mis võttis palgafondist enda alla 3.25 miljonit.

Nagu hüüdnimi ütleb, siis võib Williamsile alati playoffides loota ja seega peaks ta olema mitmete karikavõidu mõtetega klubide vaateväljas. Sel kevadel jäid tema numbriteks 13 mänguga 3+6. Williams sobis hästi Capitalsi meeskond ja kuna vanust on juba päris palju, siis võib pidada üsna tõenäoliseks, et ta seal ka jätkab. Samas ei siirdunud ta kindlasti pealinna 2. ringis välja kukkumiseks. Ehk küsimärgid on seoses tema enda huviga. On ka olnud kosta, et meeskonnas tulevad sel suvel muudatused ja Williams võib nende puhul olla üheks lahkujaks.

Andrei Markov

Markov on Canadiensi teine venelane, kellega seoses segased lood. Kogu karjääri Montrealis veetnud kaitsemees on väljendanud soovi jätkata, aga on soovimas kaheaastast lepingut, mis Bergevini morjendab. Tegu mängumehega, kes saab enne käimasoleva aasta lõppu 39-aastaseks.

Töösuhte jätkamise osas on heaks uudiseks see, et Markov on üheksa hooaega järjest paugutanud lepinguga, mis toonud talle 5.75 miljonit dollarit ehk erinevalt Radulovist, ei tohiks palganumber takistuseks olla. Krõbisevat on juba piisavalt palju ja Markovi sooviks nähtavasti kindlustada see, et ta saab lõpetada ühe klubi mehena, mis iseenesest väga sümpaatne. Ent enne kui allkirjad paberil, pole võimalik lahkumist välistada.

Brian Elliott

Eelmisel hooajal liigat tõrjeprotsendi osas 93%-ga juhtinud ja mõned aastad tagasi kogu hooaja peale endale vaid 1.56 väravat lasknud puurivahiga seose on lugu üksjagu kummaline. Ta on seni olnud üsnagi soodsa lepinguga (2.5 miljonit aasta peale) ja kindlasti on tema näol tegu väga soliidse väravavahiga. Ent suures osas ebaõnnestunud hooaeg Calgary Flamesis on huvilisi eemale peletamas. Ka Flames ise ei olnud koostööst enam huvitatud ja võttis uueks esikindaks hoopis Mike Smithi.

32-aastasena on Elliott kindlasti sihtimas endale viimast suurt lepingut ja see kitsendab potentsiaalsete maandumiskohtade hulka veelgi, kuna paljudel on juba suure palgaga esinumber olemas. Kanadalasel sattus väga halvale aastale viimaste aegade halvim hooaeg. Samas näitavad karjääri keskmised näitajad 2.42 lastud väravat ja tõrjed 91.3%, et oma tööd võiks ta kellegi puuris ikkagi asjalikult teha.

Thomas Vanek

Kunagine 40 värava mees on viimastel hooaegadel palju ringi rännanud, sest praegune mängutase ei kannata võrdlust varasemaga, ent läinud hooajal suutis ta oma aktsiaid uuesti kergitada. Detroit Red Wingsi ja Florida Panthersi peale ära jagatud aasta tõi 68 mänguga 17 väravat ja 48 punkti. Eriti hea oli minek Detroidis, kus 48 matšiga tuli 38 silma (15+23). Lepingu väärtuseks oli tal tagasihoidlik 2.6 miljonit.

Head esitused Mootorite linnas võivad austerlase sinna tagasi viia, kuigi on ebaselge, millise suuna nüüd Red Wings võtab pärast seda, kui üle hulga aja playoffidest eemale jäädi. 33-aastane Vanek võiks olla praegusel hetkel hea panustaja, kuid klubi võib sihtida tuleviku tegijaid. Karjääri peale tehtud 333 väravat ja 697 punkti võiksid aga samas kogenud ründaja jaoks mitmed uksed lahti hoida.

Steve Mason

Mason on viimastel nädalatel olnud nagu kuum kartul. Tema agent Anton Thun ütles kuu keskel, et Philadelphia Flyersiga pole olnud olnud mitte mingisuguseid lepingujutte, aga eelmisel nädalal andis klubi peamänedžer Ron Hextall mõista, et Mason ikkagi on veel nende vaateväljas.

2009. aastal hooaja parimaks uustulnukaks valitud puurilukk on väga müstiline kuju. Heal päeval väga hea, kuid sageli ka halb ning see ebastabiilsus tõi talle lõppenud hooaja näitajateks 2.66 ja 90.8%. Tegu tema Philadelphias veedetud nelja hooaja halvimate numbritega. 29-aastasena peaksid tal aga elu parimad hooajad veel ees olema ning see, kes temaga käed lööb, võib end lõpuks tunda lotovõitjana. Kuigi loterii puhul võib kergelt minna ka vastupidiselt.

Valikust on nimme välja jäetud San Jose Sharksi duo Joe Thornton ja Patrick Marleau, kes mõlemad tõenäoliselt samas klubis jätkavad. Nimekirja kõigi vabaagentidega näeb SIIT.

Karikafinaalis algab kõik uuesti otsast peale

Stanley karikavõistluste finaalis mängis kahe võiduga alustanud Pittsburgh Penguins end väga kindlale positsioonile, ent pärast nelja matši on seis taas lahtine. Nashville Predatorsi võitude järel algab kõik justkui uuesti otsast peale. Pittsburghis minnakse täna jääle 2-2 seisuga.

(foto: Ayrika Whitney/USA TODAY Sports)
Penguins võitis esimesed mängud koguskooriga 9-4. Predatorsist sai NHL-i ajaloos 51. meeskond, kes karikafinaali alustanud kahe kaotusega ja kantrimuusika pealinnas võis taevas väga tume olla. Eelnevalt on vaid viis meeskonda suutnud finaalseerias 0-2 kaotusseisu võiduks pöörata ning varasem 90%-line võidukalt alustanud meeskondade edu vihjas sellele, et Penguins kerkib alates 1998. aastast esimeseks meeskonnaks, kes Stanley karikat edukat kaitsnud. Kõik muutus aga Nashville'is peetud mängudega.

Predators vastas omakorda domineerivate koduvõitudega, jäädes kokku peale 9-2. Viimase 20 aasta jooksul playoffides esimesest kümnest kodumängust vähemalt üheksa võitnud meeskondadest koosnev klubi kasvas kaheksaliikmeliseks. Viimati oli hooaja otsustavas faasis sedavõrd heas koduvormis 2013. aasta Chicago Blackhawks, kes teenis lõpuks 13-st mängust 11 võitu ja sai ka karika enda kätte. Samuti ei tundu enam Predatorsi karikavõit nii ulmelisena kui vaid nädal tagasi. Paljude hinnangul on isegi favoriidistaatus seerias muutunud.

Peter Laviolette'i meeskonda paneb eelistama tänasele mängule kaasa tulev võitudega kogutud hoog ja väravavaht Pekka Rinne, kes kosunud ülikehvast algusest. 34-aastane soomlane suutis esimeses kahes mängus tõrjuda vaid 77.7%-lise efektiivsusega ehk laias laastus läks tema selja taha iga neljas-viies vastase väravale lennanud pealevise. Tegu täiesti kohutava näitajaga, kuna isegi NHL-i halvimad meeskonnad on suutelised mängu peale üle 20ne ürituse genereerima. Järgmises kahes matšis on Rinne tõrjunud aga 96.1%-ga. Penguinsi Matt Murray esitused on samal ajal kukkunud 93.75% pealt 86.2% peale.

Penguinsi peatreener Mike Sullivan on märkinud, et tema meeskond ei kaotanud eelmisi mänge väravavahi tõttu ja see on ka tõsi, kuna ise vaid korra skoorides on praktiliselt võimatu mõnda hokimatši võita, kuid samas taandusid ikkagi Murray numbrid märgatavalt. Kuna karikakaitsja on playoffide käigus pidevalt pealevisete kirja saamisega raskustes olnud (enne tänast on keskmiseks näitajaks 28.9), siis on väravavahi mäng kujunenud veelgi tähtsamaks kui tavaliselt ja sealt ei saa endale absoluutselt mitte mingisuguseid järeleandmisi lubada.


Finaalis on oma osa tugevalt mängimas ka nii öelda litriõnn. Penguinsil oli seda veel eriti palju esimestes kohtumistes, kus Rinnest läks mööda nii mõnigi veider üritus ja oli ka paar omaväravat. Kogu kevade jooksul on hokijumal pingviine kõvasti soosinud. Seeria 2. mängule vastu minnes oli meeskonna pealevisete edukus kõigi playoffide kohtumiste peale kokku 10.8%. Viimase 20 aasta jooksul on sellest suurema näitajaga karikavõiduni jõudnud vaid Blackhawks (2010. aastal) ja Colorado Avalanche (2001. aastal). Esimeses kahes Predatorsi vastu peetud mängus oli see näitaja kokku isegi 23.1%. Oli ilmselge, et seda pole võimalik edasi hoida ja nii ka läks. Kuigi järsk kukkumine lausa 3.8% peale oli ka päris veider.

Finaalseeria on olnud väga mitmenäoline ja seetõttu on ka üliraske ennustada, kuidas asjad edasi lähevad. Penguins on viimastes mängudes mitmeid häid võimalusi raisanud ja võib öelda, et Rinne on olnud liiga hea. Samas oli alguses omakorda Sullivani meeskonnal harukordselt palju õnne ja kui Rinne poleks väravasuul aukliku pangena seisnud, siis võiks seeria praegu Predatorsi kindlas haardes olla. Otsustavaks võib saada lõpuks koduväljakueelis ja see toetab Penguinsi. Predators on kodupubliku ees olnud superhoos, aga lood võõrsil on vastupidised. Viimasest seitsmest kohtumisest on kaotatud viis. Penguins on omakorda enda fänne rõõmustanud viies järjestikuses mängus. Kõikide karikamängude peale on kodus 12-st kohtumisest kirjas üheksa võitu.

Ei ole juhus, et mõlemad meeskonnad on seni finaalis kodujääl alistamatuks jäänud. Alates 2009. aastast on finaalseerias kodumeeskonnad võitnud ligi 70% kohtumistest. Trendi jätkumine võiks Penguinsile hästi sobida. Kui vastasseis läheb seitsme mängu peale, siis lõpetatakse Pittsburghis ja sel juhul on neljakordsel karikavõitjal võimalus teha midagi, mis varem pole õnnestunud - saada karikas kätte enda fännide ees. Kuigi enne selleni jõudmist on rangelt soovituslik tänane mäng võita. Aastate jooksul on Stanley karikas finaalseeria 2-2 viigi pealt 5. mängu võitjale läinud 70.1% juhtudest.

Stanley karikavõistluste finaal: Pittsburgh Penguins vs Nashville Predators

Konkurentsitiheduse tõttu on NHL-is ligi kümme aastat tundunud tiitli kaitsmine millegi võimatuna, ent nüüd on selle võimalus õhus. Pittsburgh Penguins on tagasi finaali jõudmiseks pidanud üle elanud loendamatu hulga raskusi, aga ometi tuldi nendega toime. Kuid suurim takistus on viimase vastase Nashville Predatorsi näol veel ees.

(foto: sports.gunaxin.com)
Omavahelised põhihooaja mängud

Penguins 4 - 2 Predators
Kunitz, Daley, Hörnqvist x 2 - Järnkrok, C. Wilson

Predators 5 - 1 Penguins
Arvidsson x 2, Fiala x 2, Järnkrok - S. Wilson

Pittsburgh Penguins

Penguins läheb kordama oma 1991. ja 92. aasta saavutust, mis ise 2009. aastal Detroit Red Wingsilt rööviti. Aasta varem finaalis 4-2 võidutsenud Mootorite linna esindus ei suutnud finaalseerias 2-0 edu võiduks mängida ning kaotas lõpuks kodus 7. mängu 1-2. Viimasest kohtumisest vigastusega väljunud Sidney Crosby sai oma neljandal hooajal esimest korda enda nime Stanley karika peale ning Jevgeni Malkin kerkis läbi aegade esimeseks venelasest playoffide MVP-ks. Vägevad ajad tundusid ees olevat, ent need on saabunud erinevatel põhjustel - mille hulgas ka Crosby vigastused - mitu aastat hiljem.

Oma viiendat karikavõitu jahtiv klubi on alates 2015. aasta detsembrist, mil meeskonda asus peatreenerina tüürima Mike Sullivan, kasvanud tõeliseks supertiimiks, kes pole lasknud end isegi vigastustest häirida. Kogu tänavune karikateekond on kulgenud ilma põhikaitsja Kris Letangita, esimestes ringides ei saanud loota põhiväravavahile Matt Murrayle ning erinevaid traumasid on olnud ka mitmetel teistel mängijatel, kaasa arvatud Crosbyl.

"Usun, et kindlameelsus ja vastupanuvõime on selle meeskonna tugevuseks," ütles Sullivan pärast idakonverentsi finaali lõpplahendust.

Ottawa Senators hirmutas eelmises ringis pingviine kõvasti ja arvestades seda, kuidas edasipääs sõltus lõpuks ühest ainsast lisaajaõnnestumisest, siis võiksid lood vabalt täna olla teistsugused. Finaali põhiliseks narratiiviks saaks pidada seda, kuidas üks Kanada klubi uuesti karika peale mängima on sattunud ja äkki õnnestub murda alates 1993. aastast kestev Vahtralehemaa põud. Ent Penguinsi on oma võimega olla üle erinevatest tagasilöökidest andnud endale võimaluse kaitsta karikat lõpuni välja.


"Meil on olnud erinevaid kutte, kes võtnud vastutuse enda peale," kiidab Crosby. "Meil on olnud usaldus ja usk sellesse ning kõik koosseisu lülitatud mängijad on teinud suurepärast tööd. See kasvatab enesekindlust. Oleme edu saavutanud mitmet moodi ja see on arvatavasti meie peamiseks tugevuseks."

Tõelist meeskonnana kulgemist näitab hästi see, et praeguseks on vähemalt kümnes kohtumises osalenud mängijate hulgas väravata vaid kolm venda. Üheksaga on tabeli tipus tänavune komeet Jake Guentzel, kuigi Senators suutis suures plaanis 22-aastase kollanoka neutraliseerida ning seitsme mängu jooksul jõudis ta vaid kahe punktini ja mitte ühegi väravani. Aga kiirelt olid valmis otsa üle võtma teised. Ja sama seis oli ka väravasuul.

Uueks hooajaks tõenäoliselt Las Vegases maanduv Marc-Andre Fleury oli sel kevadel tegemas väga ilusat lahkumisetendust, aga asjad jäid olude sunnil ida finaali 3. mängus (vähemalt) praeguseks katki. Murray tervenes ja oli selge, et pärast üheksa pealeviskega nelja värava laskmist Fleuryl järgmisesse mängu enam asja pole. Saades koha tagasi, on Murray seda kohe ka raudses haardes hoidnud. Neljast stardist on võidetud kolm, lastud väravate keskmine on 1.35 ja tõrjeprotsent 94.6%. Kiirelt läks kirja ka karjääri teine playoffide nullimäng. Tänavu oma nii öelda tõelist kollanokka hooaega tegeval kanadalasel on võimalus tõusta ajaloo esimeseks puurivahiks, kes uustulnukana Stanley karika lausa kaks korda võitnud.

Predatorsi Pekka Rinne on tänavu playoffides olnud väravavahtide seas kuumim nimi, aga võimalik, et Murrayl õnnestub kogu tähesära veel endale haarata. Väljaku teises otsas on samal ajal domineerinud 24 punktiga Malkin ja tipu lähedal on 20-ga ka Crosby. Seejuures on Guentzel vaatamata oma praegusele põuale endiselt jagamas karikamängude edukaima väravaküti au. Meeskonnal on mitmeid relvi ja see annab karika kaitsmiseks väga hea võimaluse.

Penguins võidab karika, kui...

Patric Hörnqvist jätkab endise leivaandja terroriseerimist. Penguinsil on mitmeid ründeässasid, aga x-faktoriks võiks kujuneda just Hörnqvist. 30-aastane rootslane lahkus Senatorsi vastu peetud 1. mängust vigasena ega teinud kaasa üheski järgnenud kohtumises, ent kuuldavasti on ta nüüd uuesti mängukõlblikuks saamas ja seda väga heal ajal. Tema näol on tegu endise Predatorsi mängijaga, kes valiti kuulsal kombel 2005. aastal, Crosby draftis viimasena. Nashville'ist lahkus ta 2014. aastal vahetustehinguga, mis viis James Neali vastassuunas. Pärast seda on Hörnqvist vähemalt omavahelistes mängudes endise klubi pannud antud lüket kahetsema. Kuue kohtumisega on kirjas kolm väravat ja viis punkti. Kui seda edu õnnestub jätkata, siis on Penguinsil finaalis veel üks lisakäik juures.


Nashville Predators

Penguinsi mitmekülgsusest rääkides ei saa alahinnata ka Predatorsi pingi sügavust. Ja eks see ole ka tõsi, et erinevalt mõnest teisest sel nädalal lõppjärku jõudvast liigast, kus kolm aastat järjest samad finalistid, ei piisa NHL-is lõpuni välja liikumiseks vaid mõnest staarist. Edu taga on kogu meeskonna töö. Eriti suureks väärtuseks võib pidada nende mängijate esitusi, kes vigastusega langenud kaaslasi edukalt asendavad.

Kui Ryan Johansen läänekonverentsi finaali 4. mängu järgselt erakorralisele operatsioonile viidi ning Anaheim Ducks seeria 2-2 viigistas, siis tundus, et Predatorsi lips on läbi. Sama mänguga liitus vigastatud meeste nimekirjaga ka kapten Mike Fisher. Tsentri positsioonilt, mis jäähokis üks tähtsamatest, kaotati korraga kaks põhilüli ning jama oli majas. Ometi suutis peatreener Peter Laviolette kokku klopsida piisavalt hea rivistuse, mis Ducksi vastu kaks järgmist kohtumist võitis. Ja kuidas veel! Otsustavas mängus tuli kübaratrikk Colton Sissonsilt, kes oli just üks neist, kelle kanda suurem roll jäi.


"Oleme siia jõudnud tänu kõigile," märkis P.K. Subban nädalavahetusel. "See on uskumatu. Ma pole kunagi varem olnud meeskonnas, mis üksteise heaks nii palju vaeva näeb. Seda on hästi näha."

Subban on üks Predatorsi mitmetest silmapaitvatest kaitsemängijatest. Olles Senatorsi ja nende kaitsetäku Erik Karlssoni auti lükanud, märkis Penguinsi 7. mängu kangelane Chris Kunitz finaali kommenteerides hästi: "Neil on meeskonnas neli Karlssonit."

Oma ajaloo esimeses finaalis mängival Predatorsil on viiest praegusest resultatiivsemast mängijast kolm kaitsjad. Nende viie seas on ka Johansen, kellele enam loota ei saa. Ehk Subban & Co peab edusse veel suurema panuse andma. Isegi olukorras, kus Crosby, Malkini ja teiste takistamisel saavad kindlasti käed-jalad tööd täis olema. Rinne numbrid - endale lastud väravate keskmine 1.70, tõrjed 94.1% - peaksid kindlasti saama põntsu.

Rinne eluvormi toel on Predators olnud tänavu playoffides väga hea kaitsemeeskond. Endale on seni keskmiselt lastud vaid 1.81 väravat. Ise on tehtud 2.94. Penguins tuleb vastu numbritega 2.32 ja 3.05. Laviolette'i meeskond peab hakkama kustutama tänavuste karikamängude kõige kuumemat rünnakut, mis kõvasti elanud ülekaalu najal. Penguins on oma 25%-ga olnud superhoos, aga nüüd on vastas 88.1%-ga karistusi surmav sats. Sellega on Predators hästi kompenseerinud pärast head algust üsna vaikseks jäänud ülekaalu, mille efektiivsuseks kujunenud 14.9%. Penguinsil on omakorda vähemuses näitajaks 85.5%, mis paranes kõvasti eelmise seeriaga, kus vastane täiesti saamatu oli. Või olid Sullivani mehed lihtsalt nii head? Igal juhul tuleb järjekordselt üks põnev erimeeskondade duell.

Vägev vastasseis toimub ka treenerite pingil. 2017. aasta finaal on läbi aegade esimene, kus kaks ameeriklasest peatreenerit kokku saanud. Laviolette on kerkinud ajaloo neljandaks tüürimeheks, kes kolm erinevat meeskonda finaali viinud. Mees, kellest oleks peaaegu saanud üldse Penguinsi boss, saavutab kiirelt edu, enne kui asjad hapuks hakkavad minema. Nagu ta ise on öelnud - paljude meeskondade finaali viimine näitab ka seda, et teda on palju vallandatud. Just viimane vallandamine oleks ta peaaegu Pittsburghi viinud.

Penguinsi peamänedžer Jim Rutherford, kes koos Laviolette'iga Carolinas koos töötanud ja 11 aastat tagasi karika võitnud, on enne finaalseeria algust avaldanud, et võtnuks oma vana treeneri ka uude klubisse kaasa, aga ajastus oli veidi vale. Rutherford sai ametisse neli nädalat pärast seda, kui Predators oli 2014. aasta kevadel Laviolette'i palganud. Ja siin me nüüd siis oleme.



Predators võidab karika, kui...

Kodu jääb kindluseks. Enne läänekonverentsi finaali 4. mängus tulnud kaotust oli Predators playoffides kodus võitnud kümme matši järjest. Viimase 28 aasta jooksul on sellega hakkama saanud vaid kolm meeskonda. Mõlemad eelnevad satsid olid karikavõidu kaliibriga - Detroit Red Wings 1998. aastal ja Colorado Avalanche 1996. aastal. Kuigi tõsi, Avalanche'i seeriasse mahtus kuldsest hooajast vaid üks kodumäng. Seeria katkes 1997. aastal, mil Red Wings nende teekonna konverentsi finaalis lõpetas. Aga seda võib siiski arvestada ja Predatorsi jaoks heaks endeks pidada.

Ennustus: Penguins võidab karika 4-3

1998. aasta Red Wings oli ka viimane meeskond, kes suutis Stanley karikat edukalt kaitsta. Harva esinevaks saavutuseks on vaja väga erilist meeskonda ja tundub, et Penguinsil on see olemas. Küll mitte ehk nii nimekas, kui mõnedel eelkäijatel, aga siiski peatreeneri visiooni järgi vormitud ühtne löögirusikas. Predators saab hooaja viimasteks mängudeks arvatavasti Fisheri tagasi ja naasmas on ka seni vaid neljas karikamängus osalenud Craig Smith, aga Johansenit on praktiliselt võimatu asendada ning Sissons ei hakka kindlasti igat kohtumist nüüd ära otsustama. Penguinsil on vähemalt Justin Schultzi näol Letangi tüüpi vaese mehe valik olemas. Predatorsi fännide rõõmustamiseks väärib aga märkimist, et kuna alates 2. ringi algusest on kõik ennustused täppi läinud, siis on eksimine vaid aja küsimus. Mõlemad oleksid tegelikult igati väärilised võitjad. Peamine, et vahelduseks näeks ära jälle ühe 7-mängulise finaali. Viimane jääb 2011. aastasse.

Idakonverentsi finaal: Pittsburgh Penguins vs Ottawa Senators

Tuleb minna tagasi aastasse 2009, et leida viimane kord, mil üks meeskond kahel hooajal järjest Stanley karikavõistluste finaalis mängis ja siis oli neid isegi kaks tükki - Pittsburgh Penguins ja Detroit Red Wings. Esimene on nüüd seda saavutust kordamas. Enne tuleb aga veel Ottawa Senators uppi lüüa

(foto: ftw.usatoday.com)
Omavahelised põhihooaja mängud

Senators 2 - 1 (KV) Penguins
Hoffman, Ryan - Bonino

Senators 4 - 1 Penguins
Ryan, Hoffman, Pyatt, Stone - Sheary

Penguins 8 - 5 Senators
Rust x 3, Crosby, Cullen, Kessel, Schultz, Malkin - Turris, Karlsson, Stone, Hoffman

Pittsburgh Penguins

Eelmise kümnendi lõpp oli Pittsburghis ilus aeg. Klubi lõpetas 90ndate algusest kestnud karikapõua ning Sidney Crosby oli oma võimete tipul. Penguinsi kapten polnud siis veel saanud esimest oma paljudest peapõrutustest, mis ootamatult tänavuste playoffide 2. ringis uuesti kuumaks teemaks kerkis.


Kiirelt väljakule naasmine oli imetlustvääriv, ent kõikide paukude juures tekib paratamatult küsimus - kui palju veel? Pärast mängijakarjääri lõppu tuleb ka edasi elada ning elukvaliteet ei pruugi siis enam eriti hea olla.

Õnneks ei ole aga Crosby end järjekordsest tagasilöögist mõjutada lasknud. Vigastuspausile sai vastatud kolmemängulise punktiseeriaga, mis aitasid tal karikamängude kogusaagi kasvatada 14 peale. Keskmine saak 1.27 polegi aga meeskonna parim. Karikamängude punktitabeli tipus istuv Jevgeni Malkin on kogunud isegi 1.5 silma mängu peale. Kokku on meeskonnas neli mängijat, kes seni keskmiselt vähemalt punkti mängu kohta kogunud. Mike Sullivani hoolealused on taas võimsalt marssimas.

Penguins on pärast kahte ringi playoffide kõige resultatiivsem meeskond. Seni on keskmiselt tehtud 3.42 väravat mängus. Tegu ülekaalukalt parima näitajaga. Anaheim Ducks on ainsana veel suutnud kolme piiri ületada, jõudes 3.18 tabamuseni. Terav rünnak on taas meeskonda karikani viimas, kuid samas ei saa öelda, et kaks hooaega oleksid nagu samast paarist kindad.

Sullivani meeskond pakkus eelmisel kevadel kõvasti kõneainet sellega kuivõrd võimsalt vastastest järjepanu üle käidi. Meeskond sai lõpuks keskmiselt kirja 34.9 pealeviset, lastes endale vaid 28.0. Sel hooajal on aga seis vastupidine. 12 kohtumise peale on seni olnud vaid üks, kus ise vastastest rohkem pealeviskeid kirja saanud. Keskmine ürituste suhe on 27.7-35.3. Pealevisete arvestuses sedavõrd suurelt allajäävad meeskonnad istuvad tavaliselt põhiturniiri käigus liigatabeli tagumistel kohtadel. Karikakaitsja liigub aga muretult edasi. Tuleb kiita oma võimaluste efektiivset realiseerimist ja väravavahti.

Tänavused karikamängud algasid Penguinsi jaoks mäletatavasti väikese šokiga, kui avaringi seerias vahetult enne Columbus Blue Jacketsi vastu peetud esimest matši Matt Murray viga sai. Postide vahel sai uuesti oma võimaluse Marc-Andre Fleury ja 32-aastane puurilukk on kõigile meelde tuletamas, kui hea väravavahiga tegelikult tegu on. Tal on värskelt kirjas tänavuste playoffide esimene nullimäng ning konverentsi finaali alustab ta tõrjeprotsendiga 92.7%. Seejuures oli põhiturniiril vastav näitaja 90.9%.

Penguins edeneb, kui...

Vigastusi rohkem ei tule. Pingviinid tulid haavatuna karikamängudele peale ning on ka esimeste ringidega uusi hoope saanud. Murray on küll juba piisavalt terve, et Fleury seljatagust katta, ent näiteks Washington Capitalsi vastu peetud 2. ringi seerias jäädi viimaseks kaheks kohtumiseks ilma Trevor Daleyst. Pole teada, millal 33-aastane kaitsja uuesti mänguvormis on. Tagalast on juba puudu Kris Letang ja veel mõne vigastuse puhul läheks seis juba päris problemaatiliseks.

Ottawa Senators

Vigastused on teemaks ka Ottawas. Täpsemalt ühe mehe vigastus. Erik Karlsson on mängimas vasakus kannas oleva kahe mõraga. Vaatamata sellele on rootslasest kaitsemängija karikamängudes keskmiselt jääl olnud ligi pool tundi (28:57) ja juhib selgelt meeskonna punktitabelit. 12 mänguga on tulnud 13 silma (2+11). Järgmised on Bobby Ryan ja Derick Brassard, kes mõlemad üheksa peal. Kaitsehärg on ka oma põhitööd suurepäraselt tegemas.


Karlsson on Senatorsi jaoks hindamatu väärtusega mängija. Heaks tõestuseks eelmises ringis New York Rangersi vastu nähtu, kus meeskonna kapten oli seeria viimaseks jäänud kohtumises viimasest kaheksast minutist ja 14-st sekundist jääl 6:27. Meeskonnakaaslastel on tema kiitmiseks juba sõnad otsa saanud ja tihti piirdutaks vaid ühe lausega - "Ta on maailma parim mängija."

Senators on üldises plaanis ühtlane meeskond aga Karlsson paistab seltskonnast selgelt välja. Selle kuu lõpus 27-aastaseks saav mängumees on juba kaks korda NHL-i hooaja parimaks kaitsjaks valitud ja saab nüüd, mil meeskond pärast kümneaastast pausi uuesti konverentsi finaalis, näidata end suuremale ringkonnale.


Guy Boucheri meeskond on end karikafinaalist ühe seeriavõidu kaugusele mänginud suuresti heale vaimutugevusele. Alates avaringist saadik on oldud osalised mitmetes üheväravavalise vahega mängudes ning kuus korda on mängitud ka lisaaega. Seejuures, kui enne tänavust hooaega oli klubil aastate jooksul playoffides kogunenud neli võitu, mis tulnud pärast kaheväravalises kaotusseisus olemist, siis nüüd on neid ühe kevadega õnnestunud võtta tervelt kolm. Näidatud on väga head võistlusvaimu.

Keskpäraste näitajatega playoffidesse vastu tulnud meeskond on samamoodi ka karikamängudes edasi pannud. On ka igati oodatav, et tasavägistes mängudes osaledes ei kerki ükski mänguelement väga esile. Küll aga väärib välja toomist senaatorite karistuste surmamise efektiivsus. Enne konverentsi finaali algust on see 87.5, millega jagatakse konkurentsi jäänud meeskondade osas Nashville Predatorsiga parimat näitajat.

Senators edeneb, kui...

Ülekaal saadakse käima. Vähemuses mängides on Boucheri mehed olnud superhead, aga ülekaalu efektiivsus 14.6% päris nukker. Seda tuleks finaalipääsu unistuste elus hoidmiseks kindlasti parandada. Penguins on seni karistusi tapnud 80%-ga, mis peaks Kanada klubile pakkuma lootust, et vastaste karistusi õnnestub senisest paremini ära kasutada. Paranemisele võiks vihjata ka see, et vaid kaks ehk 15.3% Karlssoni praegustest punktidest on tulnud ülekaalust. Põhihooajal võttis ta 38% oma punktidest ülekaalu mängides.

Ennustus: Penguins finaali 4-2

Senators on tore sats, aga jõu vastu ei saa. Paar võitu teenitakse ehk oma jonnakusega välja, ent nelja tulemist on väga keeruline näha. Penguins on lihtsalt liiga võimas ja nagu erinäolised esitused on näitamas, siis ka mitmekülgne. Craig Anderson võiks olla võimalikuks x-faktoriks, ent eelmises ringis tuli temalt kuue mängu peale vaid kaks esitust, kus tõrjete protsent üle 90% ja kõikide kohtumiste peale kokku on see seni 91.4%. Raske uskuda, et tal õnnestub Fleury (või Murray) üle mängida ning kohe kindlasti ei suudeta Penguinsi lihtsalt üle skoorida. Arvestades viimases omavahelises põhiturniiri mängus juhtunut, võiks aga seeria tulla võitlustlik ja mitte täielikult ühepoolne.

Läänekonverentsi finaal: Anaheim Ducks vs Nashville Predators

Ühe aastaga võib palju muutuda. 2016. aasta kevadel alustasid Anaheim Ducks ja Nashville Predators oma karikateekond avaringi vastasseisuga. Esimese saamatus seoses 7. mängudega andis siis teisele võimaluse edenemiseks. Nüüd ollakse uuesti vastakuti ja seda läänekonverentsi finaalis.

(foto: Kelvin Kuo/USA TODAY Sports)
Omavahelised põhihooaja mängud

Ducks 4 - 3 (KV) Predators
Getzlaf, Ritchie, Rakell, Eaves - Wilson, Ellis, Forsberg

Predators 5 - 0 Ducks
Ellis, Neal x 2, Sissons, Forsberg

Ducks 6 - 1 Predators
Ritchie, Silfverberg x 2, Perry, Cogliano, Kesler - Wilson

Anaheim Ducks

Tänavusega on Ducks oma 7. mängu deemonitest jagu saanud. 2. ringi vastasseisus Edmonton Oilersiga tundus otsustavas kohtumises kiirelt, et ikka läheb asi vana rada pidi edasi, aga varajasest kaotusseisust suudeti siiski kosuda. Tegu on küll kogenud meeskonnaga, aga võib arvata, et lõpuks ühe 7. mängu võitmine annab ikkagi enesekindlust ja -usku juurde. Eelmisel suvel Randy Carlyle'i palkamisega kümne aasta tagusesse aega tagasi pöördumine ei tundugi enam kukalt kratsima paneva otsusena.

2007. aastal klubile seni ainsa karikavõidu toonud peatreener on Ducksist vorminud satsi, keda on raske maha murda, aga kes samas võib tormiliselt skoorida. Suurepäraseks tõestuseks selle kohta Oilersi vastu 5. mängus vähem kui nelja minutiga tehtud kolm väravat, mis aitasid lõpuks ülimagusa võiduni. Kõva kaitset iseloomustab omakorda hästi see, kuidas mõlemad senised seeriad on lõpetatud mänguga, kus endale lastud vaid üks värav.

Kuid samas on kaitsenumbritel halvaks kombeks minna ka üsna koledateks. Enne ülikindlat viimast matši lasti Oilersil endale kuue mängu peale viies panna vähemalt kolm tükki. 6. mängus tuli isegi kohutav 1-7 kaotus. Põhihooaja lõpus pikalt audis olnud esiväravavaht John Gibson on mänginud väga kõikuva tasemega. Pärast kahte ringi on tema tõrjete efektiivsuseks vaid 90.8% ning meeskonna endale lastud keskmine nii kaugele jõudnud satsi kohta kohutavalt kõrge 3.00.

Kaitsega seoses on jätkuvalt väga hädine ka Ducksi karistuste surmamise edukus. Selle osas saavutatud 69% ei tohiks kuidagi kokku käia ühe konverentsi finaalis mängiva meeskonnaga, aga ometi on suudetud seda seaduspärasust eirata. Seda tänu oma resultatiivsusele. 3.18 väravat mängus on kinniste playoffide kohtumiste peale imetlustvääriv saak. Seejuures on rünnak kuum olnud vaatamata 13.9%-lisele ülekaalule. Edurivi on hästi vedamas Ryan Getzlaf, kes kordas eelmises ringis kümne punkti kogumisega klubi ühe seeria rekordit. Neist neli tulid ühe väga domineeriva esituse käigus.


Juba eelneva ringi eelvaates sai kirjutatud, et Carlyle'i hoolealused peavad erimeeskondade efektiivsust tõstma ja nüüd tuleb end korrata. Predatorsi näol on vastas sats, kes tippklassist nii ülekaalu (20%), kui vähemuse (87.5%) osas. Hooaja 2014/15 Chicago Blackhawks on alates aastast 1990 kõige kehvema karistuste surmamise efektiivsusega Stanley karika võitnud meeskond. See oli 79%, mis siiski kõvasti parem, kui see mida Ducks suudab hetkel näidata.

Ducks edeneb, kui...

Gibsoni vorm paraneb. 23-aastasena on ameeriklane veel väga noor väravavaht, aga ei saa öelda, et ta oleks kogenematu. Tema esimesed playoffide kohtumised tulid juba kolm aastat tagasi. Ometi on klubi 2011. aasta drafti 2. ringi valik kõvasti väristamas. Koos tänavustega on tema karjääri keskmised näitajad karikamängudes - endale lastud väravad 2.81 ja tõrjete efektiivsus 90.9%. Need ei ole piisavalt head. Arvestades Pekka Rinne praegust vormi, siis võib Gibsoni ja tema meeskonna jaoks pidu samamoodi jätkates väga kiirelt ära lõppeda.

Nashville Predators

Peamänedžeri David Poile'i hea vaistuga kokku pandud Predators mängib klubi ajaloo jooksul esimest korda konverentsi finaalis ja on selles mõttes kogenematu, aga kindlasti ei saa öelda, et seerias ollakse autsaider. Tegu on meeskonnaga, kes seni pakkunud kõige veenvamaid esitusi ja seda väga heade vastaste vastu. Ducks on taas üks hea mõõdupuu. Kuigi aasta tagasi näidati juba, et Vaikse ookeani divisjoni valitseja alistamine on võimalik.

Täpselt nagu eelmisel hooajal alustab Peter Laviolette'i meeskond ka seekord võõrsilmängudega. Mullu pandi kahe 3-2 võiduga pakkudelt minema. Eufooria taandus kiirelt, kui järsku jäädi seerias 2-3 tagaajajaks, ent kahe võiduga lõpetades õnnestus ikkagi 2. ringi pilet lunastada. Kaugel polnud siis ka juba konverentsi finaali koht, aga pärast kõva pressimist sai ramm San Jose Sharksi vastu lõpuks täielikult otsa ning 7. mäng kaotati kuivalt 0-5.


Mullune nii ligidal, aga samas kaugel olemine andis aga kindlasti väärtuslikud õppetunnid. Nii meeskonna mängijatele, peatreenerile kui Poile'ile, kes peagi pärast seda tegi hulljulge sammu, saates kapteni Shea Weberi Montreali. Uue hooaja algus midagi head selle järgselt ei lubanud, kui esimesest kaheksast kohtumisest kuus kaotati, ent siin me nüüd siis oleme. Kui poleks Pittsburgh Penguinsi mängus, siis võiks äkki isegi väita, et Predators on karikavõidu favoriit.

Laviolette'i meeskonnad on alati olnud tuntud agressiivse rünnaku poolest. 2006. aastal Stanley karikat võites tegi tema Carolina Hurricanes playoffides keskmiselt 3.49 väravat ja 2010. aastal idakonverentsi finaalis olnud Philadelphia Flyers pani 3.30 kollli. Ent Predators on tänavu 52.aastase ameeriklase juhendamisel olnud harukordselt hea kaitses. Isegi nii hea, et kui Chicago Blackhawks avaringis kergelt kukutati, siis ütles Patrick Kane, et vastane mängis koledat mängu. See väidetav kole mäng on toomas aga ilusaid tulemusi.

Kahe seeria peale on seni olnud vaid kaks kohtumist, kus Predators endale lasknud rohkem kui kaks väravat. Rinne on tõrjunud 95.1%-ga, mis ajaloo parim näitaja ühe hooaja jooksul vähemalt kümnes karikavõistluste mängus kaasa löönud puurivahtide hulgas. Väga muljetavaldav on ka see, et rünnak pole kaitsele keskendumisest väga suurt hoopi saanud. 2.80 tabamust mängus on täitsa viisakas näitaja.

Predators edeneb, kui...

Ründajad annavad suurema panuse. Predators on Weberi ajastust edasi liikunud, aga tänavustes playoffides on see end meelde tuletanud. Meeskonna ühed resultatiivsemad mängijad on kaitsjad. Ryan Ellis jagab Ryan Johanseniga punktitabeli esikohta ning viie enim punkte kogunud mängija seas on tervelt kolm kaitsjat. 37.5% meeskonna väravatest on seni sinise joone meestelt tulnud. Põhihooaja vastav näitaja oli 18.9%. Mis saab siis, kui kaitsemeestel enam litriõnne pole? Rinne vorm tundub ka olevat lõpuni hoidmiseks liiga hea. Üks aeg võiksid ründemängijad ikkagi oma põhitööga tegelema hakata.

Ennustus: Predators finaali 4-3

Tegu on päris võta üht ja viska teist seeriaga. Mõlemat poolt saab eelistada ning see annab hea eelduse selleks, et tuleks maksimumarv mänge. Küll aga peab lõppkokkuvõttes siiski konverentsi finaalide uustulnukat eelistama. Eelnevad esitused on olnud raudkindlad ja muu hulgas ainsad kaks kaotust ka vaid minimaalse vahega tulnud. Parema õnne korral võiks siin maal olla äkki isegi puhaste paberitega. Ducks on samal ajal olnud ebastabiilne - kohati väga hea, aga siis jälle kehv.

Playoffide 2. ring: Washington Capitals vs Pittsburgh Penguins

Järjekordselt on aeg kiruda veidi playoffide formaati. Teist aastat järjest kohtuvad kaks idakonverentsi hiidu Washington Capitals ja Pittsburgh Penguins juba karikamängude 2. ringis. Kolme lisaajaga seeria kaldus aasta tagasi 4-2 skooriga pingviinide kasuks. Tegu on vastasega, kes Capitalsile alati probleeme valmistab.

(foto: Charles LeClair/USA TODAY Sports)
Omavahelised põhihooaja mängud

Penguins 8 - 7 (LA) Capitals
Malkin x 3, Sheary x 2, Bonino, Rust, Crosby - Burakovsky, Bäckström, Williams, Connolly, Eller x 2, Oshie

Capitals 5 - 2 Penguins
Ovetškin x 2, Williams, Bäckström, Eller - Malkin, Hörnqvist

Capitals 7 - 1 Penguins
Oshie, Bäckström x 2, Orlov, Williams, Ovetškin - Kessel

Penguins 3 - 2 (KV) Capitals
Hörnqvist, Malkin, Kessel - Burakovsky x 2

Washington Capitals

Capitals on Penguinsi vastu üle elanud mitmeid avaringis kukkumisi, aga tuttavaks on saamas ka 2. ringi langemised.


Eelmisel aastal oldi 1-3 kaotusseisust 7. mängu välja pigistamisele lähedal, kuid Penguins võitis viimaseks jäänud kohtumise kodus lisaajal 4-3. Seerias olnud kolmes lisaajast võitis Penguins kokku kaks. Tegu oli väga võrdse seeriaga, kus kõikide mängude arvestuses oli lõpuks karikavõiduni välja põrutanud pingviinide ülekaal pealevisete osas 208-202. Aleksandr Ovetškin pidi oma igipõlise rivaali Sidney Crosby vastu alla neelama järjekordse mõru pilli. Kuigi võib uskuda, et rivaliteet on natukene üle punnitatud.


Ovetškin tegi tänavu ühe oma karjääri halvima põhiturniiri ja ei suutnud playoffide avaringis Toronto Maple Leafsi vastu samuti väga särada. Oma tavapärased kolm kolli tegi ta ära, aga need jäidki tema ainsateks punktideks, Näiteks kolmikukaaslane T.J. Oshie korjas tervelt seitse silma (3+4). Üsna kõnekas on ka fakt, et täpselt samad numbrid (3+0) läksid kirja Tom Wilsonile, kes tavaliselt vastaseid lihvimas Capitalsi viimases ründekolmikus.

Venelase õlgadel on suur taak. Ta pole oma karjääri jooksul kordagi 2. ringist kaugemale jõudnud. Tuleval sügisel tiksub talle turjale 32. eluaasta ja on selge, et ega väga palju võimalusi oma nime karika peale saamiseks pole enam jäänud. Eriti julgustav pole seis ka pärast tänavust kehvapoolset 1. ringi, kus meeskonna elu läks selgelt keerulisemaks, kui võis arvata. Seeriat sooviti kindlasti kiirelt ära lõpetada, aga läks hoopis teisiti. Lisaks koguti viie lisaajaga endale rohkesti lisatööd.

"Pittsburghile meeldis arvatavasti väga see, et mängisime igas kohtumises lisaaega," on pärast avaringi rääkinud Capitalsi kaitsja ja endine Penguinsi mees Brooks Orpik. 36-aastane ameeriklane mainis ka, et füüsilise väsimuse asemel omab hoopis suuremat mõju vaimne kurnatus.

Enne seeria algust on Capitals juba mänginud ligi 100 minuti jagu rohkem, kui Penguins. Hooaja lõppfaasis, kus kõik konkurentsi jäänud meeskonnad tegelikult väga võrdsel tasemel, võivad just seesugused pisikesed detailid hakata suurt rolli mängima. Vastuargumendina saab öelda, et Penguins võib veidi roostes olla, kuna avamatš mängitakse täpselt nädal pärast eelmist kohtumist. Ent sellega seoses on märgitud, et oma hoo üles saamiseks ei kulu tavaliselt rohkem kui üks periood.

Capitals edeneb, kui...

Oma taset suudetakse tõsta. Pealinna klubi esitused avaringis olid kaugel veenvatest. Mitmel korral oli vaja kaotusseisust välja rabeleda ja tervikuna ei saadud selgelt pöördeid nii hästi üles, kui põhihooaja vältel. Sama asi ei tohi 2. ringis korduda. Vastas on karikakaitsja, kes enda esimesele vastasele pika puuga pani ja seda pärast arvamusi, et seeria võib ebamugavaks kujuneda. Võimalik, et Capitalsi probleemid esimestes mängudes tulenesid suuresti häälestatusest ja üks silm oli juba 2. ringi peal, aga seda peab nüüd meeskond tõestama.

Pittsburgh Penguins

Penguins tuli avaringist välja kõige resultatiivsema meeskonnana, tehes keskmiselt 4.20 väravat mängus. Seda viie mänguga. Parimat kuuemängulise seeria teinud meeskonda, kelleks oli just Capitals, edestati ikka kolme väravaga. Vahetult enne avaringi algust jäädi halba seisu, kui selgus, et Matt Murray meeskonda aidata ei saa, ent Marc-Andre Fleury oli kutseks valmis. Endisele esikindale pole sammal peale veel kasvanud. Viie mängu peale läksid kirja täitsa kobedad numbrid - tõrjed 93.3% ja keskmiselt lastud väravaid 2.52. Natukene võib viimase näitaja kallal ilkuda, ent meeskonna resultatiivsus kindlustas selle, et enamus võitudest olid ikkagi selge ülekaaluga.

Väga oluliseks osutus just Fleury tõrjete efektiivsus. Penguins oli jätkuvalt raskustes vastaste pealevisete vähendamisega ning neid jäi lõpuks kirja keskmiselt 38.8. Tegu oli avaringi halvima näitajaga. Meeskondlikust tõrjeprotsendist olid aga paremad vaid neli konkurenti. Võrdluseks, Braden Holtby tõrjed olid Capitalsi esimestes mängudes 92.5%.

Sidney Crosby tuli 1. ringist edasi 7 punktiga (2+5) ja Jegveni Malkin hullas 11 silmaga (2+9), ent punkte jagus ka teistele. Isegi sedavõrd hästi, et 27-aastane uustulnuk Carter Rowney oli väljakumängijatest ainus, kes punktideta jäi. Just sügav pink ja neli heal tasemel ründekolmikut oli üks põhjustest, miks meeskond aasta tagasi lõpuni välja läks. Sellega seoses on huvitav ka see, et parimateks väravaküttideks ei ole satsi esistaarid. Väravatetabelit juhivad hoopis Bryan Rust (4) ja Jake Guentzel (5). Viimasest sai avaringis NHL-is ajaloos teine kollanokk, kes playoffides kübara teinud ja selle lisaajal vormistanud.


Omavahel kohtuvad kaks silmapaistvat ülekaalu meeskonda ja tubli vähemuse satsi. Vaid Calgary Flames oli esimestes mängudes ülekaalu osas Penguinsi 33.3%-st parem ja Capitals ei jäänud oma 29.4%-ga palju maha. Karistuste surmamisel jäi mõlemale kirja 83.3%. Aasta tagasi oli omavahelises seerias Capitals PP väravatega parem 5-3, aga Mike Sullivani meeskond sai oma ülekaalu käima täpselt õigel ajal. Otsustavas mängus kasvatati kahe ülekaalu väravaga teisel kolmandikul edu kolmeväravaliseks. Seegi on üks pisiasjadest, mis kahte kanget võib lahutama jääda.

Penguins edeneb, kui...

Oma tasemel ei lasta langeda. Meeskond on nädal aega kodus passinud ja võib eeldada, et seeria esimene kohtumine tuleb raske, eriti alguses. Tähtis on võimalikult kiirelt oma mängumootor uuesti käima saada. Heaks uudiseks on vaba nädala jooksul olnud see, et Chris Kunitz läheneb väljakule naasmisele. Ühtlane rivistus saaks tema näol veel ühe hea käigu juurde ja see võiks aidata stagnatsiooni vältida. Samas tasub ka märkida, mida Sullivan ütles pärast avaseeria viimast matši. Meeskonna peatreener teatas, et tema sats võib isegi veel paremaks minna. Jääme põnevusega ootama.

Ennustus: Penguins edasi 4-2

Tore oleks näha Ovetškinit karikat võitmas, aga kui meeskond aasta-aastalt Penguinsist mööda ei saa, siis on see paraku võimatu. Seekord on edenemist samuti raske näha. Lihtsaks põhjuseks see, et Leafsi vastu polnud esitused veenvad, samas kui Penguins täitis oma favoriidirolli perfektselt. Seda julgeks isegi öelda, et tugevama vastase vastu. Seitse mängu selles seerias oleks vägev vaatepilt, aga ajalugu on näidanud, et Capitalsil õnnestub see harva välja mängida.

Playoffide 2. ring: Ottawa Senators vs New York Rangers

Enne Ottawa Senatorsi ja New York Rangersi vahelise seeria algust on juba omamoodi ajalugu tehtud. Dion Phaneuf on esimest korda oma 12-aastase karjääri jooksul jõudnud playoffide avaringist edasi! Seejuures on täitsa head võimalused, et kange kanadalane astub kohe ka järgmise sammu.


(foto: newsday.com)
Omavahelised põhihooaja mängud

Senators 3 - 1 Rangers
Hoffman, Brassard, Pageau - Zibanejad

Rangers 4 - 3 Senators
Holden x 2, Stepan x 2 - Borowiecki, Smith, Ceci

Rangers 0 - 2 Senators
Pageau, Stone

Ottawa Senators

Senaatorite seeria New York Rangersi vastu on eriline ka selle poolest, et omavahel kohtuvad kaks meeskonda, kes eelmisel suvel ühe liiga suurima vahetustehingu tegid. Kohti vahetasid Mika Zibanejad ja Derick Brassard. Kanada klubi andis noorema mängumehe ära, lootes pärast playoffideta hooaega kiirelt konkurentsi tagasi tõusta. Rangers tahtis koosseisu värskendada ja kiiremaks saada. Lõppkokkuvõttes võib vist märkida, et tegu on tehinguga, mille mõlemad osapooled võivad end võitjana tunda.

Brassardi resultatiivsus kukkus küll pärast 58 silmaga hooaega 39 peale, aga usutavasti ei hangitudki teda põhihooajal säramiseks. Rääkimata sellest, et peatreeneri Guy Boucheri filosoofia ei eeldagi väravaterohkeid kohtumisi. 29-aastast ründajat võib vabalt kutsuda playoffide spetsialistiks. Enne tänavusi karikamänge oli 2016. aasta maailmameistril playoffides 59 kohtumisega kirjas 44 silma (18+26). Imelikul kombel oli tema kõige kahvatumaks hooajaks meeskonna viimaste aastate parim. Kui võtta välja 2014. aasta karikafinaaliga lõppenud hooaja numbrid, siis jääb Brassardi nimele playoffides 36 kohtumisega koguni 32 punkti (12+20).

2006. aasta drafti 6. mees pole pettumust valmistanud ka tänavu. Ta oli avaringis kaheksa silmaga (2+6) Senatorsi resultatiivseim. Brassard pole ka meeskonna ainus, kes säranud on. Põhihooaja vaid 13 tabamusega lõpetanud Bobby Ryan on playoffides kuue mänguga pannud neli kolli ja kogunud seitse punkti. Hiilgaval tasemel, sama särav kui tema väravasööt Boston Bruinsi vastu peetud seeria 3. mängus, on olnud ka Erik Karlsson.


Oma tänavuste esituste eest karjääri jooksul neljandat korda hooaja parima kaitsemängija kandidaatide sekka valitud rootslane kogus avaseeriaga kuus punkti, mis kõik tulid söötudest. Ja seda vigasena mängides! Karlsson avaldas pärast 4-2 võiduga lõppenud seeria lõppu, et tal oli vasakus kannas kaks mõra. Aga nii sai rassitud küll ja isegi sedavõrd palju, et mitte keegi teine ei mänginud avaringis Karlssoni 30:24-st keskmiselt rohkem. Vigastus olevat tema liikumist mõjutanud, aga 2. ringi mängudeks peaks kand täiesti tipp-topp olema.

Mitme mehe suurepärane tegutsemine tähendab ka seda, et ühtlasi on tervikuna meeskonna numbrid väga head. Vaid Minnesota Wild lubas avaringis Senatorsi 27.5-st pealeviskest vähem üritusi ja Craig Andersoni kindla tegutsemise toel lasti endale ainult 2.17 väravat. Ise saadi kirja 2.50. Heal tasemel oli nii ülekaal (21.7%) kui vähemus (81.3%).

Senators edeneb, kui...

Anderson mängib Henrik Lundqvisti üle. Lundqvist on äsja olnud duellis üle mehest, keda kutsutakse maailma parimaks jäähoki väravavahiks. Kehv põhiturniir näib olevat unustatud ja tema üle mängimine kujunenud parajaks pähkliks. Anderson lasi Bruinsi vastu keskmiselt 1.94 väravat ja tõrjus 92.1%-ga. Potentsiaali rootslase alistamiseks peaks olema. Seejuures on Senatorsi ajaloos esimese mehena kolmel erineval hooajal playoffides vähemalt ühe nullimängu kirja saanud väravavaht aastate jooksul nautinud väga Rangersiga kohtumist. Eriti Madison Square Gardenis, kus koos playoffidega tema karjääri numbriteks 13 mänguga neli puhast paberit, tõrjed 95.1% ja keskmiselt lastud väravaid 1.59.

New York Rangers

Lundqvist pidi avaringis Montreal Canadiensi vastu oma parimal tasemel olema, kuna Carey Price'i tegutsemine jättis meeskonna ründenumbriks tagasihoidliku 2.33 väravat mängus. Brassardi näol andis meeskond ära ühe potentsiaalse playoffide kangelase, aga vähemalt esimeste kohtumistega on Zibanejad näidanud, et võib selle koha perfektselt täita. Ta oli nelja punkti ja kolme sööduga Canadiensi vastu meeskonna parim.

Rangers toetus kõvasti Lundqvisti peale, aga samas näidati ka head meeskondlikku tegutsemist. Kogu seeria jooksul jääl käinud 20-st väljakumängijast jäid nulli peale vaid kaks meest. Vähemalt ühe värava said kirja kaheksa mängijat. Iroonilisel kombel alustab seeriat Senatorsi vastu parima väravakütina kolm tabamust kirja saanud Mats Zuccarello, kes oli varasemalt New Yorgis Brassardiga lahutamatu. Osa hokimaailmast on ka leinas, et need kaks üksteist nüüd vihkama peavad.


Seesugust elulist intriigi annab vastasseisule ka tõsiasi, et Rangersi peatreener Alain Vigneault on Ottawa külje alt pärit. Pärast jõulupausi sõitis ta isegi ühele mängule Senatorsi lennukiga. Vigneault on oma meeskonna üheksandat aastat järjest playoffidesse viinud, aga pärast Vancouver Canucksiga 2011. aasta finaalis käimist on edu jäänud harvaks. Viimase kuue aasta jooksul on ta alles kolmandat korda avaringist edasi jõudnud. Heaks märgiks on aga see, et alati, kui avaring on selja taha jäänud, siis on tulnud ka konverentsi finaal.

Ent edasi liikumiseks peab Vigneault seekord üle kavaldama mehe, kes aktiivsete peatreenerite hulgas playoffide võiduprotsendi osas 2. kohal. 2011. aastal Tampa Bay Lightningu idakonverentsi finaali viinud Boucher kukkus järgnenud hooaegadel läbi, aga on nüüd uuesti oma kvaliteeti näitamas. Tema karikamängude edukusest (62.5%) on parem vaid Pittsburgh Penguinsi Mike Sullivan (63.9%).

Rangers edeneb, kui...

Võidetakse erimeeskondade duell. Nagu eelpool sai märgitud, siis Senators oli esimeses seerias nii ülekaalu kui vähemuses osas heast klassist. Rangers tegi enda töö poolikult ära. Edasi pääsenud meeskondadest omatakse parimat vähemuse efektiivsust (85%), aga samal ajal jagatakse St. Louis Bluesiga halvimat ülekaalu edukust (6.7%). Ei taha üldse uskuda, et sedamoodi jätkates veel ühest vastasest mööda saadakse.

Ennustus: Senators edasi 4-2

Senaatorite mängu ei ole alati ilus vaadata, aga oma tööd tehakse efektiivselt ja see väärib austust. Edu Bruinsi vastu võis olla tingitud vastase vigastustest, aga nüüd ongi meeskonnal võimalus näidata, et see polnud juhus. Rangers oli avaringis väravate leidmisega hädas ja kui nüüd vastas osavalt mängu surmav meeskond, siis ei möödu otsingud kindlasti sujuvamalt. Järgmisesse ringi saamiseks on vaja üks-kaks käiku veel juurde panna ja ei julge öelda, et selleks ollakse suutelised. Lisaks oleks ju ka omamoodi tore näha, kuidas tänavu lähevad veel korra omavahel kokku meeskonnad, kelle vahele põhiturniiri lõpus üks mahlane tüliõun kasvas.

Playoffide 2. ring: Anaheim Ducks vs Edmonton Oilers

San Jose Sharksi näol Vaikse ookeani divisjoni ühe traditsioonilise suure maha murdnud Edmonton Oilers on lauale saanud kohe järgmise. Anaheim Ducks on vaatamata viiele järjestikusele divisjoni esikohale olnud playoffides pigem ebaõnnestujate hulgas, aga tänavune algus on paljulubav.

(foto: edmontonsun.com)
Omavahelised põhihooaja mängud

Oilers 3 - 2 (LA) Ducks
McDavid, Lucic, Draisaitl - Getzlaf, Eaves

Ducks 4 - 3 Oilers
Eaves, Lindholm, Manson, Rakell - Draisaitl, McDavid, Letestu

Ducks 0 - 4 Oilers
Draisaitl x 2, Nugent-Hopkins, Kassian

Oilers 3 - 2 (LA) Ducks
Caggiula, Nugent-Hopkins, Draisaitl - Kesler, Rakell

Ducks 4 - 1 Oilers
Ritchie, Fowler, Kesler, Vermette - Draisaitl

Anaheim Ducks

Avaringi paarilist Calgary Flamesi nähti Randy Carlyle'i meeskonna jaoks üsna ebamugava vastasena, kuid seeria lõpetati vähem kui nädala ja nelja mänguga ära. Vaid Pittsburgh Penguins tegi esimestes mängudes Ducksi 3.50-st väravast rohkem kolle ja samal ajal oli endale lastud keskmine 2.25 samuti üks parimatest näitajatest. Corey Perry ja Ryan Getzlaf said end käima ning lõpuks oli isegi meeskonna parim söödusepp Kevin "kõik saavad peksa" Bieksa. Põhimõtteliselt kogu kulgemine oli nagu lust ja lillepidu. Ning veel ilusamaks võib minna.


Carlyle ei saanud Flamesi vastu kasutada oma esikaitsjat Cam Fowlerit ning kohe esimese matšiga langes auti ka Sami Vatanen, aga nad peaksid Oilersi vastu naasma. Mõlemad mehed kogusid põhihooajal suure osa oma punktidest - soomlane isegi enamuse - ülekaalus mängides, seega võib 23.1%-lise efektiivsusega ülekaal muutuda edaspidi veel ohtlikumaks. Oilersi näol on vastas ka napilt 80% karistustest surmanud sats ning erimeeskonnad võivadki asjad siin lõpuks ära otsustada. Sellega seoses on Ducksi küljes rippumas ka üks päris nukker näitaja.

Esimene vastane alistati lõppkokkuvõttes päris kergelt, kuid Carlyle'i meeskonnal olid suured probleemid vähemuses mängides. Kõigis neljas mängus lasti endale vähemalt üks PP värav ära panna ja lõpuks oli karistuste surmamise edukus vaid 62.5%, mis kujunes kõigi meeskondade peale esimese ringi halvimaks. Samas oldi põhiturniiril 84.7%-ga parimate hulgas ja äkki valmistas lihtsalt probleeme tõsiasi, et kaitsest olid kaks põhimängijat puudu.

Võimalik ka, et vaatamata Fowleri ja Vataneni naasmisele tuleb ikkagi jätkuvalt katkise kaitsega edasi mängida. Hampus Lindholm tuli 4. mängust vigastusega ära ning puudus nädala alguses treeningutelt. Pole teada, mis seisus ta on ja mis vigastus üldse täpsemalt painab. Vaid Fowler kogus põhiturniiril 23-aastasest rootslasest keskmiselt rohkem mänguaega. Kui Flamesi vastu sai 80-90%-ga mängimist endale veel lubada, siis teise Alberta provintsi satsi vastu on soovituslik olla 100%-liselt terve.

Ducks edeneb, kui...

Nutune vähemus saadakse käima. Oilers ei olnud avaringis ülekaalus eriti hea, realiseerides oma võimalusi 12.5%-ga, aga väljakule saadetav rivistus on päris hirmuäratav. Connor McDavid ja Leon Draisaitl esimeses viisikus ja kui neil asjad ei õnnestu, siis tulevad veel Jordan Eberle ja Ryan Nugent-Hopkins. McDavid olid põhihooajal 24 ülekaalu sööduga üks liiga parimatest. Vastavalt 11 ja 12 ülekaalu väravat teinud Mark Letestu ja Milan Lucic olid nende osas TOP 20 seas. Oilers on ka tegelikult enamuse hooajast ülekaalus väga hea olnud, pannes põhiturniiril oma võimalustest võrku 22.9%.

Edmonton Oilers

Eelnevat arvestades on väga üllatav, et Oilers on vaatamata oma mitmekülgsele ründetalendile 2. ringi edenenud meeskondadest kõige halvema resultatiivsusega. Avaringis tehti keskmiselt vaid kaks väravat mängus. Kuigi sellega seoses tuli positiivseid märke seeria lõpust, mil kaks kohtumist järjest vähemalt kolme väravani jõuti. Võib öelda, et paljuski jäi ründetootlikus just lonkava ülekaalu taha.

Tänu ühele šokeerivale 0-7 kaotusele on Todd McLellani meeskond ka ainus, kes edasi pääsenud satsidest võtnud kaasa negatiivse ise tehtud ja endale lastud väravate suhte. Pärast avamängu kaotust saadi kaks järjestikust nullimängu kirja, aga siis tulid järsku kõik eelnevalt tulemata jäänud väravad vastase poolt ühes mängus ära. Sharks kusjuures ei suutnud nüüd teist korda oma ajaloo jooksul mõnda seeriat vaatamata ühes mängus seitsme värava tegemisele võita.


On imetlustvääriv, kuidas suuresti playoffide kogemustega meeskond suutis sellisele sahmakale vastata võiduga ning ei kaotanudki enam mitte ühtegi matši. Oilers tuli karikamängudele musta hobusena, aga on kihlveokontorites tänaseks kerkinud juba 4. favoriidiks. Seejuures hinnatakse läänekonverentsis nende võimalustest paremateks vaid Ducksi omasid. Üks kahest on omavahelise seeria võitmisega ühtlasi juba karikafinaali lävele jõudmas. Ja miks ei võiks olla just Oilers see, kes konverentsi playoffide viimases seerias esindab? Aina raskem on leida põhjuseid, miks meeskond (juba) piisaval hea karikavõiduks pole.

Oilersi viimane suur küsimärk oli seoses väravavahi Cam Talbotiga. 29-aastane puurilukk polnud enne tänavust kevadet playoffides mitte ühtegi kohtumist alustanud. Nüüd on karjääri esimese kuue stardiga kirjas kaks nullimängu. Üks kohtumine läks küll totaalselt nihu, aga sellele vaatamata on Talbotil kirjas vägevad numbrid. Kui jätta arvestusest välja täiesti omaette klassist olnud Pekka Rinne ja Jake Allen, siis oli Talboti 92.7%-lisest tõrjete efektiivsusest paremad vaid nelja esinumbri näitajad. Endale lastud keskmine oli ka täitsa viisakas 2.03.

Oilers edeneb, kui...

Draisaitli edu vastasseisus jätkub. Ütled Oilers, mõtled McDavid ja vastupidi. Aga tema varjus tegi ka 21-aastane sakslane väga hea hooaja. Põhiturniiril läks 82 kohtumisega kirja 29 väravat ja 77 punkti. Lemmikvastaseks kujunes just Ducks. Igas omavahelises kohtumises läks vähemalt üks värav kirja ning lõpuks kogunes tabamusi kuus. Vaid Patrick Laine kaheksa väravaga lammutustöö Dallas Starsi vastu oli kogu liiga peale Draisaitli partide praadimisest vägevam. McDavidit valvatakse alati pingsalt ja see peaks tema kolmikukaaslastele rohkem vabadust andma. Sharksi vastu 1+2 teinud Draisaitl on näidanud, et suudab hästi seda ära kasutada.

Ennustus: Ducks edasi 4-3

Käes on aeg hakata valmistuma selleks, et pikemaks ajaks asuvad omavahel karikat jagama kaks Kanada klubi, aga nii nagu oli natukene vara Toronto Maple Leafsi jaoks, on veidi tõelisest tipust puudu ka Oilersil. Ducks on suurema kogemustepagasiga ning võrreldes varasemate ebaõnnestunud hooaegadega tundub meeskond olevat ka enesekindlam. Samuti peaks Ducks pärast Chicago Blackhawksi langemist haistma võimalust jõuda tagasi finaali. Perry ja Getzlaf on juba 30+ vanuses. Paremat võimalust ei pruugi enam tulla ja tahaks uskuda, et selle nimel pressitakse kõik mahlad välja.

Playoffide 2. ring: St. Louis Blues vs Nashville Predators

Vana tõdemus selle kohta, et playoffides on sul hea väravavahiga selgelt paremad võimalused, peab hästi paika St. Louis Bluesi ja Nashville Predatorsi puhul, kes tänavu läbi aegade esimest korda karikamängudel kohtuvad. Jake Allen ja Pekka Rinne alustavad vastasseisu pärast suurepärast avaringi.

(foto: Jeff Curry/USA TODAY Sports)
Omavahelised põhihooaja mängud

Blues 4 - 1 Predators
Tarasenko, Steen, Perron, Edmundson - Johansen 

Blues 0 - 4 Predators
Weber, Forsberg, Arvidsson, Wilson

Predators 6 - 3 Blues
Neal, Forsberg, Johansen, Fisher x 2, Ribeiro - Shattenkirk, Reaves, Hunt

Blues 3 - 1 Predators
Perron, Broziak, Tarasenko - Ribeiro

Predators 3 - 1 Blues
Järnkrok x 2, Neal - Schwartz

St. Louis Blues

Kui anda välja avaringi sümboolne parima mängija auhind, siis rändaks see kindlasti Allenile. Minnesota Wild sai hakkama vaat, et ajalooliselt domineeriva seeriaga, kuid 26-aastasest väravavahist saadi mööda vaid kaheksa litrit.


Alleni numbrid pärast avaringi on vägevad, endale lastud keskmine 1.47 ja tõrjed 95.6%, aga tegelikult leidus ka veel üks vingem sell. Rinne lasi endale keskmiselt 0.70 väravat ja tõrjus 97.6%-ga. Nelja kohtumise peale läks kirja kaks nullimängu ning Chicago Blackhawksist sai NHL-i ajaloos esimene 1. asetusega meeskond, kes konverentsi 8. asetuse saanud satsi poolt ära pühiti.

Enne tänavust karikamängudes karjääri keskmisteks näitajateks 2.29 ja 90.2% saanud Alleni esiletõus on Bluesi jaoks kindlasti rõõmustav, ent samas võis esimesest seeriast kaasa tulla ka kuhjaga murepilvi. Wildi Corsi protsent, mis näitab pealevisete ülekaalu ja millega jäähokis mõõdetakse litrivaldamise osakaalu, oli seerias lõpuks 60.1%.

Alates hooajast 2007/08, mil seda näitajat hakati mõõtma, on playoffides ühes seeria ühe meeskonna poolt 60% kätte saadud seitse korda ja Wildist kujunes teine meeskond, kes sellist ülekaalu võiduks ei suutnud vormistada. Enamus nendest seeriatest on lõppenud domineeriva tiimi 4-2 võiduga. Corsi arvestusaja jooksul on playoffides vähemalt 55%-list ülekaalu omanud meeskond läinud järgmisesse ringi 77% juhtudest.

Seeria Wildi vastu võib vabalt minna ajalukku, kui läbi aegade üks kummalisemaid. Vaatamata domineerimisele suutis Bruce Boudreau meeskond eduseisu hoida vaid 43 minuti ja 10 sekundi jagu. Blues juhtis aga seda Alleni toel 46.3% kogu mänguajast. Ent arvatavasti teistkordselt seesugune "kobistamine" enam läbi ei lähe ja seega peab Blues oma taset tublisti parandama. Allen tõrjus tänavu põhiturniiril 91.5%-ga ja võib eeldada, et tema playoffide number hakkab ka sinna kanti tagasi kukkuma. Sellest võib omakorda eeldada, et tema esitused teises ringis enam nii hiilgavad ei tule, kui esimeses.

Vaid Edmonton Oilers sai 2. ringi edenenud meeskondadest keskmiselt vähem väravaid kirja kui Blues (2.20) ja on selge, et edasiseks eduks on vaja rohkem tabamusi. Vladimir Tarasenko jõudis alles avaringi viimases mängus oma esimese tabamuseni, seega ei pea ka kaugele vaatama, kust võiks lisavunki tulla. Jõudu peaks juurde andma ka Paul Stastny mängukõlblikuks saamine. 31-aastane ameeriklane on Bluesi parim lahtivisete mees ja lahtivisete võitmine on just üks moodustest, kuidas litrit endale hoida ning vastase domineerimist vältida. Saanuks Stastnyt kogu seeria jooksul kasutada, siis vaevalt, et Wildi pealevisete ülekaal olnuks kesmiselt 36.4-26.8.

Blues edeneb, kui...

Oma mäng saadakse käima. Blues ei ole tegelikult meeskond, kes tulemuste saamiseks oma väravavahi kukil istub. Alate 1. veebruarist, mil Mike Yeo peatreeneriks sai, oli põhiturniiril 32 kohtumise jooksul vaid 13 matši, kus vastastele pealevisetega alla jäädi. Predators jättis Blackhawksile keskmiselt 31.5 üritust, jõudes ise kirja 31-ni ehk Yeo meeskonnal peaks olema võimalus saada järje peale tagasi. Juba eelnevalt sai märgitud, et pärast Shea Weberist loobumist ei ole Predators võimaluste limiteerimisel enam tippklassist olnud ja tulise Tarasenkoga võib Blues nüüd äkki hoopis ise teerullina vastasest üle sõita.

Nashville Predators

Rinne on hetkel väravavahtide statistiliste näitajate osas tipus, aga tegelikult ei tulenenud edu Blackhawksi vastu vaid tema esitustest. Predators jagas tänavu põhiturniiril 12 erineva vähemalt kümne väravaga mehega liiga esikohta ja näitas oma sügavust kohe ka karikamängudel. Mänge oli küll vaid neli, aga 19-st jääl käinud väljakumängijast jäi nulli peale vaid neli venda. Seejuures oli üks neist P.A. Parenteau, kes sai koosseisu vaid viimases matšis, asendades viga saanud Craig Smithi.

Ajaloolist seeriat ilmestas hästi ka naljakas fakt, mille kohaselt kogus Rinne sama palju punkte (2), kui Blackhawksi resultatiivseimad mängijad Patrick Kane ja Jonathan Toews. Seejuures, kui Toews poleks viimases mängus 5:12 enne lõppu Kane'i ja Artemi Panarini söötudest tulnud ülekaalu väravat teinud, siis oleks Rinnel olnud tuntud ründeässadest kirjas rohkem punkte. Lisaks muidugi ka kolmas puhas paber.


Predatorsi võitu seerias uskusid vähesed, aga nüüd tundub see tegelikult täitsa loogilisena. Rinne on pikalt kuulunud NHL-i parimate väravavahtide sekka. 34-aastane soomlane pole suutnud varasemalt playoffides väga hiilata, aga parem meeskond annab talle selleks nüüd võimaluse. Meeskond on sügava pingiga nii rünnakul, kui ka kaitses. Mitte küll äkki nimede poolest, aga omavaheline koostöö sujub väga hästi. Kena kompott tähendas muu hulgas lõpuks seda, et meedia esindajatele välja jagatud kangema kraami võis playoffide alguses jätta mustemateks päevadeks.


Kuna lõpumängudes läheb iga ringiga aina raskemaks, siis on edaspidi Jack Danielsi viskit usutavasti ka vaja. Ilusa avaringi järel võib ilkuda erimeeskondade kallal, mis Predatorsi alt vedasid ja kui edaspidi paremini ei lähe, siis võivad mängud peagi mängitud saada. Peter Laviolette'i hoolealuste 12.5%-lisest ülekaalust olid halvemad vaid Blues ja New York Rangers (mõlemad 6.7%). Vähemuses mängides jäi edukus 77.8% peale. Edasi pääsenud meeskondade seas läks halvem näitaja kirja vaid Anaheim Ducksile (62.5%). Blues surmas enne Wildi vastu peetud viimast mängu karistusi 91.7%-ga. 5. matšis lastud kaks kolli tõmbasid efektiivsuse 83.3% peale, aga see võib petlik olla. Põhiturniiril oldi selle osas liiga tippude seas.

Predatorsi jaoks on ohusignaaliks tõsiasi, et Blackhawks oli tänavu vähemuses kohutav ja selle eest vastutanud abitreener Mike Kitchen vabastati esmaspäeval ametist, aga samas peaks meeskonnal ka enda parandamiseks potentsiaali olema. P.K. Subban, kes korjas ligi pooled (16) oma põhihooaja punktidest (40) ülekaalus mängides, oli playoffide avaringis varjus, piirdudes vaid kahe silmaga. Tema võiks olla relv, kelle toel niigi hästi alustanud meeskond saaks veel parem olla.

Predators edeneb, kui...

End ei lasta edul uinutada. Rinne ütles pärast Blackhawksi auti lükkamist: "Hetkel ei hooli ma sellest, kes meile vastu tuleb, kui sedamoodi jätkame, siis võime ükskõik kelle alistada." Suur triumf on meeskonnale kõvasti enesekindlust andnud ja see võib edaspidi kasu tuua. Aga see võib ka negatiivset mõju avaldada. Liigne enesekindlus karistatakse sageli ära ja kindlasti ei tohi end nüüd alistamatuna tunda.

Ennustus: Predators edasi 4-3

Seeria tuleb mõlema meeskonna jaoks võrreldes esimeste mängudega täiesti teistsugune. Võidab see, kes olukorraga paremini kohaneb ja sisetunne ütleb, et Predators on selleks paremini valmis. Blues on kuhjaga oma karikavõiduks vajalikku õnne juba ära kasutanud ning 2. ringi jõudmisega omamoodi imega hakkama saanud. Imesid aga juhtub teadupärast harva ja veel harvemini tuleb neid kaks tükki lühikese aja jooksul, seega kipub kaalukauss Predatorsi poolele.

Playoffide avaring: Anaheim Ducks vs Calgary Flames

Kõik, kelle hinnangul kuuluvad ühe õige hokimängu juurde kaklused, räpased võtted ja veri, peaksid oma tähelepanu suunama kindlasti Anaheim Ducksi ja Calgary Flamesi vahelisele vastasseisule. Meeskondade vahele on juba enne avaringi seeriat tüliõun tekkinud ja piltlikult öeldes pääseb edasi see, kes ellu jääb.

(foto: flameforthought.com)
Omavahelised põhihooaja mängud

Ducks 3 - 1 Flames
Eaves, Bieksa, Wagner - Backlund

Flames 3 - 4 Ducks
Versteeg x 2, Frolik - Eaves, Silfverberg, Holzer, Shaw

Flames 1 - 3 Ducks
Backlund - Vermette, Silfverberg, Rakell

Flames 8 - 3 Ducks
Gaudreau, Bouwer, Chiasson, Stajan, Bennett, Hamilton, Monahan, Giordano - Kesler x 2, Shaw

Ducks 4 - 1 Flames
Stoner, Kesler x 2, Cogliano - Chiasson

Anaheim Ducks

Ducks alustab karikamänge ilma oma esikaitsja Cam Fowlerita, kes tehti just meeskondade viimases omavahelises vastasseisus Mark Giordano poolt katki. Mängus järgnesid selle peale mitmed rüselused ja pärast kohtumist sõnasõda.


"Kuulen jutte, kuidas Gio on hea kutt ja muud säärast, Torontos ütleb meedia, et ta on tore tüüp. Aga ta on seda ka varem teinud. Ma ei austa neid, kes põlvi sihivad. Põlvede tõttu lõppevad karjäärid kiirelt ära. Mulle see ei meeldi," plahvatas Ducksi peamänedžer Bob Murray juhtunu järgselt.

Ametivend Calgaryst Brad Treliving nimetas neid kommentaare rumalateks. Giordano polevat räpane mängija ning Ducksi poolelt üritatakse lihtsalt enne algavat seeriat kohtunikke mõjutada.

Fowleri eemaleoleku ajaks on nimetatud 2-6 nädalat. Välistatud pole avaringi seerias naasmine, aga seda võiks pidada pigem ebatõenäoliseks.

25-aastane kaitsja tegi tänavu põhiturniiril 39 silmaga uue karjääri rekordi ning aitas meeskonna kaitse osas liiga esikolmandikusse. Vaid Washington Capitals ja Columbus Blue Jackets lubasid Ducksi 2.40-st vähem väravaid. Suur osa kaitse edust tulenes tugevast karistuste surmamisest. 84.7% oli liiga paremuselt 4. näitaja.

Kuna Corey Perry piirdus täishooaegade arvestuses pärast oma debüütaastat esimest korda vähema kui 20 väravaga, siis rünnakul lood sama säravad polnud. Ise tehtud keskmine 2.68 jättis meeskonna üsna lähedale liiga viimasele kümnele. Ülekaal oli kahvatu 18.7%-ga. Kuigi sellega seoses tulid head märgid põhihooaja viimastest mängudest. Viimase kuue kohtumise jooksul oli efektiivsuseks 23%. Flamesi näol on vastu tulemas sats, kes erimeeskondade osas liiga esikümne piirimail. Selle duelli võitmist võib tähtsaks pidada.


Rünnakul ei suutnud Ducks tänavu hiilata, aga sai oma tuumikusse Rickard Rakelli näol uue liikme juurde. 23-aastane rootslane püstitas 51 punktiga uue karjääri rekordi ja oli meeskonna ainus vähemalt 30 tabamusega mees (33). Lisaks ei pidanud edurivi pärast väga pead vaevama seetõttu, et väravavahid tegid väga head tööd. Vaid supervahtitega Capitals ja Blue Jackets said kirja Ducksist parema väravavahtide tõrjete efektiivsuse (91.9%). John Gibson oli põhihooaja lõpuosas pikalt eemal, aga siis tuli Jonathan Bernier ja tuletas meelde, miks teda alles paar aastat tagasi väga kõrgelt hinnati.

Väravavahtidega seoses on Anaheimis ka väikene dilemma tekkinud. Gibson on alates märtsist teinud kaasa vaid neljas mängus. Ta on olnud meeskonna esinumber ja omab ka vingeid näitajaid, endale lastud keskmine 2.22, tõrjed 92.4%, aga Bernier on olnud kuum. Endine Los Angeles Kingsi ja Toronto Maple Leafsi puurilukk lõpetas põhihooaja 13-mängulise punktiseeriaga, kaotades selle jooksul vaid kaks matši ja lastes kuus korda ühe või vähem. Bernier hooaja numbriteks on 2.50, 91.5%.

Ducks edeneb, kui...

Ei keskendu liigselt kõrvalistele asjadele. Kaaslane on viga saanud ning ta katki teinud mängija on ise väljakul. Arusaadavatel põhjustel januneb hing õigluse järele. Aga loodetavasti ei hakka pardid seda liigselt taga otsima ning Josh Mansoni lõuahaagiga on juba oma kättemaks tehtud. Flames realiseeris põhiturniiril ülekaalu võimalusi 20.2%-ga. Liiga palju šansse ei tohi neile anda ja selleks peab rumalaid karistusi vältima. Kuigi need võivad ka naturaalsel kombel tulla. Ducks ja Flames olid tänavu ainsad meeskonnad, kes kogusid põhihooajal kokku üle 900 karistusminuti.

Calgary Flames

Flames on pärast 2004. aasta karikafinaalis mängimist võitnud vaid ühe playoffide seeria. Tõsiasi, mis väga palju ei luba tänavusest oodata, aga on ka fakte, millest meeskonda saab hoopis jõudu ammutada. Ja seda mitte ainult avaringi seeriat silmas pidades.

Mis on ühist eelmisel hooajal karika võitnud Pittsburgh Penguinsil ja tänavusel Flamesi? Nad mõlemad on eduseisuga ülihoolsad. Penguins kaotas kuulsal kombel alles sel hooajal Mike Sullivaniga esimese kohtumise, kus pärast kahte kolmandikku hoiti eduseisu. Põhiturniir lõpetati kahe sellise kaotusega. Sama palju oli neid ka näiteks Capitalsil. Flamesil oli neid 34 mängu peale aga ainult üks!


Meeskond alustas tänavu uue peatreeneri Glen Gulutzaniga kohtuvalt, ent sirgus aasta jooksul väga korralikuks meeskonnaks. Veebruaris-märtsis korrati isegi kümne järjestikuse võiduga klubi rekordit. Seejuures läks enne seda seeriat kümne võidu kogumiseks vaja 21 kohtumist. Hooaeg oli jaanuaris koost lagunemas. Siis võttis aga peatreener oma hoolealuste suhtes teravalt sõna ning edasi mängiti juba nagu noored jumalad.

Hiljem on ka selgunud, et peatreener tegi oma meeskonnaga piltlikult öeldes mõned õlled ja niimoodi lõõgastudes said sotid selgeks räägitud. Eriti hästi tundus see mõjuvat väravavahile Brian Elliottile. Kui enne kuulsat tiraadi õnnestus tal koguda kaheksa võitu, siis pärast tuli 18 tükki. 25 stardi jooksul oli vaid kaheksa mängu, kus ta lubas üle kahe värava. Tema toel sai Flames pärast väga ebaõnnestunud hooaja algust endale lastud väravate numbri lõpuks enamvähem korralikuks (2.67). Enda väravate saak jäi samasse suurusjärku (2.71).

Flames edeneb, kui...

Elliott ületab raskused. Endine St. Louis Bluesi puurilukk tegi vägeva hooaja teise poole, aga lõpus hakkas ta uuesti ära vajuma. Viimases mängus tuli 20 minutit varem pingile ära kolida ning kokku õnnestus viimasest viiest stardist võita vaid üks. Põhiturniiril sai Elliott kaks korda Ducksi vastu proovida ja midagi välja ei tulnud. Tõrjed jäid 86.8% peale ning endale lasi ta 3.69 väravat. Ilmselgelt on vaja nendest paremaid esitusi.

Ennustus: Ducks edasi 4-2

Flamesi juures on palju toredat, aga nad peavad seerias edasi liikumiseks Anaheimis vähemalt ühe mängu võitma ja seda nad ei oska. Erinevalt Flamesist alustab Ducks ka karikamänge hea hooga. Põhiturniir lõpetati 14-mängulise punktiseeriaga, millest 11 olid võidud. Seeriasse mahtus ka kaks Flamesist üleolekut. Fowleri puudumine on hoop, aga kaitseliini mehitus on üks meeskonna suurimatest tugevustest ja usutavasti ameeriklasest siiski väga puudust ei tunta.

Playoffide avaring: Washington Capitals vs Toronto Maple Leafs

Kui Mike Babcock enne eelmist hooaega Toronto Maple Leafsi peatreeneriks sai, siis lubas ta kuulsal kombel valu. See jäi mainimata, et see pühitakse kiirelt meelest. Leafsist sai tänavu pärast 2008. aasta Philadelphia Flyersit esimene meeskond, kes eelnevalt liiga viimasena lõpetades kohe playoffidesse hüpanud. Kuigi arvatavasti tuleb nüüd natukene veel valuga kohaneda, kuna vastas on põhiturniiri võitja.

(foto: Getty Images)
Omavahelised põhihooaja mängud

Maple Leafs 1 - 4 Capitals
Marner - Eller, Shattenkirk, Schmidt, Wilson

Capitals 6 - 5 (LA) Leafs
Williems, Oshie, Kuznetsov, Orlov, Carlson, Ovetškin - Kadri, Brown, Gauthier, Komarov, Marner

Leafs 4 - 2 Capitals
Martin, van Riemsdyk, Matthews, Kadri - Bäckström, Johansson

Washington Capitals

Capitalsist sai tänavu viimase 30 aasta jooksul neljas meeskond, kes konkurentsitihedas NHL-is suutnud kaks hooaega järjest põhihooaja parimana lõpetada. Küll tõsi, seekord veidi väiksema ülekaaluga. Kui aasta tagasi kaotas Dallas Stars 11 silmaga, siis tänavu jäi paremuselt teine meeskond Pittsburgh Penguins maha seitsme punktiga. Samas ei saa öelda, et Barry Trotzi hoolealused oleksid kehvemini esinenud. Äkki isegi vastupidi. Tänavust edu võib isegi kõrgemalt hinnata, kuna tulemata jäid mitmed Aleksandr Ovetškini väravad.

Venelane püstitas 12. hooaega järjest oma meeskonda väravate osas juhtimisega uue liiga rekordi, aga sattus tänavu korra isegi karjääri pikima põua peale ning pidi leppima "vaid" 33 tabamusega. Täishooaegade arvestuses oli ta viimati sedavõrd nüri värava ees hooajal 2010/11. Küll aga algab nüüd justkui kõik uuesti ja Leafsi on Capitalsi kapten aastate jooksul ka halastamatult terroriseerinud.


Huvitav on näha, et meeskonna keskmine väravate arv tegelikult isegi tõusis tänavusel hooajal. Aasta tagasi oli see 3.02, aga seekord 3.18, mis andis koha liiga TOP 3 seas. Samuti oldi esikolme hulgas ja täpsemalt esimene endale lastud väravate osas. Seegi paranes võrreldes eelmise hooajaga - 2.33 pealt 2.16 peale. Väravavaht Braden Holtby kordas üheksa nullimänguga karjääri rekordit ja oli selles arvestuses liiga parim. Kirja läksid ka karjääri parimad endale lastud väravate arv 2.07 ja tõrjed 92.5%. Esimese osas edestas teda napimast napimalt 0.01-ga Sergei Bobrovski, teises arvestuses jäi lisaks Bobrovskile ette Craig Anderson.


Vaadates, kuidas niigi võimsast meeskonnast on saanud veelgi tugevam sats, tundub et karikavõidu võimalused pole eales varem olnud paremad kui praegu. Leafs näib olevat kergeks eelroaks, kuid olles ootamatult uuesti karikamängudele jõudnud, võib Kanada klubil veel mõni jänes kübaras varuks olla.

Capitals edeneb, kui...

Oma töö tehakse professionaalselt ära. Põhiturniiri edu on Capitalsi teist aastat järjest playoffide avaringiks teinud suurfavoriidi. Eelmisel kevadel oli vastaseks Philadelphia Flyers ning oma töö tehti 4-2 tulemusega ära. Kuid asjad kujunesid keerulisemaks, kui algul tundus. Ovetškin & Co liikus 3-0 eduseisu, aga andis siis kaks mängu ära ning otsustav võit saadi ka vaid 1-0 tulemusega. Lisapuhkepäevad oleks äkki järgmises ringis vastasseisu Pittsburgh Penguinsiga pealinna klubi kasuks pööranud. Järgmise vastase peale ei tasu kindlasti liiga vara mõelda.

Toronto Maple Leafs

Leafs on võrreldes eelmise hooajaga teinud 26-punktilise hüppe. Kui Babcock oli hooaja alguses pannud paika plaani, kuidas playoffide konkurentsis olla, siis tundus see liiga ambitsioonikana ja isegi natukene naljakana, kuna meeskonnast ei kumanud seda kvaliteeti välja, aga lõpuks üllatati kõiki. Äkki isegi iseend.


Alates 1967. aastast karikapõua peal oleva klubi tõi konkurentsi tagasi harukordne grupp liiga uustulnukaid, kes lõpuks kogusid kambakesi üle 300 punkti. Rivistu tipus oli loomulikult mulluse drafti esinumber Auston Matthews, kellest sai liiga ajaloos alles neljas debüüthooaja vähemalt 40 väravaga lõpetanud teismeline. Ta jõudis liiga väravaküttide edetabelis esikolmikusse ja oli 69 punktiga kõigi uustulnukate seas parim. Tema aastat võib kindlasti nimetada üheks läbi aegade parimaks debüüthooajaks.

Matthewsi ja teiste noorukite toel oli Leafs üks liiga ohtlikumatest ründemeeskondadest. Keskmiselt saadi kirja 3.05 väravat mängus. Vaid playoffidest välja jäänud Buffalo Sabresil (24.5%) oli Babcocki meestest ohtlikum ülekaal (23.8%). Edukas rünnak aitas varjata puudujääke kaitses. Vaid Sabres ja Arizona Coyotes lasid endale Leafsi 32.6-st rohkem pealeviskeid ja seetõttu jäi meeskond ka endale lastud väravate keskmise 2.85-ga liiga tagumise kümne sekka.

Erinev statistika ja kindlasti ka koht liigatabelis võinuks aga olla selgelt parem, kui noort meeskonda poleks painanud üks väga halb harjumus - kehvad lõpud. Meeskond suutis võita vaid 75.6% mängudest, kus viimasele kolmandikule eduseisuga mindi. Avakolmandiku väravate osas oldi 85-ga liiga parim ja 88 tabamusega teise kolmandiku tabamuste arvestuses 4. kohal, aga viimasel kolmandikul tehtud 71 väravat jätsid nad tagumisse otsa. Nii mõnedki punktid läksid kaotsi ja kui seda poleks juhtunud, siis saanuks viimase 12 hooaja jooksul alles teist korda karikamängudele jõudes väga karmi avaringi vastast vältida.

Leafs edeneb, kui...

Juhtub ime. Capitalsi seeria võidukoefitsient on kihlveokontorites vahemikus 1.20-1.30, mis näitab, et edasi pääsemine peaks olema vormistamise küsimus. Isegi kui meeskond ühes mängus vääratab, siis on võimalus teha (mitu korda) vigade parandus. Nelja võiduni mängitavas seeria on väga raske näha Leafsil võimalusi. Olgu ka märgitud, et Leafs on omavahelistest mängudest suutnud viimased neli võitu korjata 14 kohtumisega ja siis läks ka ühe puhul vaja karistusviskeid.

Ennustus: Capitals edasi 4-1

Kordub veidikene eelmise aasta stsenaarium, kus Capitals alustab kindlalt, aga laseb siis korraks lõdvaks. Leo Komarov paneb 4. mängus kübara! Seekord võtavad aga Trotzi hoolealused end kiiremini käsile ning välditakse 7. mängu ohtu. Leafs saab väärtuslikud õppetunnid, nii et lõppkokkuvõttes võivad mõlemad rahul olla.