Pikalt võimatuna näinud asi on 2017. aastal tehtud. Alates 1998. aastast tuli oodata järgmist edukat Stanley karikakaitsjat ning Sidney Crosby & Co tegid selle ära. Nüüd sihib Pittsburgh Penguins saavutust, mida pole nähtud alates 80ndatest.
Edurivis kaks tõsist tühimikku
New York Islanders oli 80ndate alguses viimane meeskond, kellel õnnestus kolm korda järjest NHL-is võidutseda. Toona tehti seda isegi neljal järjestikusel hooajal. Liiga on alates sellest ajast läinud mitmekordselt tasavägisemaks ja on selge, et järjekordse tähiseni jõudmine saab Mike Sullivani meeskonnal olema väga raske. Eriti pärast suvel toimunut.
Penguins on Nick Bonino ja Matt Culleni näol kaotanud kaks tsentrit ning sellega on jäähoki üks olulisematest positsioonidest selgelt nõrgemaks jäänud. Crosby ja Jevgeni Malkini järel toimub tohutu kvaliteedi langus. Peamänedžer Jim Rutherford on rääkinud plaanidest tuua keegi oma tähtede selja taha, kuid seni pole ühtegi diili vormunud ning rahadega on samuti kitsas. Palgafondist on täitmata alla 2.5 miljoni.
"Tähtis on see, et me ei satuks paanikasse," rääkis Rutherford olukorrast suvel. "Olen Mike'iga sellest rääkinud ja ta on öelnud, et seni, kuni tema kaks peamist kutti püsivad tervetena pole hooaja alguses mingeid takistusi."
Märksõnaks on "hooaja algus". Pika aasta peale kogunevad paratamatult vigastused ja väga vähesed, kui üldse keegi, jõuab üle finišijoone ilma traumade küüsis olevate mängijateta. Isegi läinud suvel tehti karikavõidu otsustanud tabamus Patric Hörnqvisti poolt murtud sõrmega.
Usutavasti ripub Rutherford telefoni otsas, kuni 26. veebruarini välja, mil on uue hooaja vahetustehingute tähtpäev. Enne Pittsburghi saabumist 2006. aastal Carolina Hurricanesi Stanley karikani viinud mees on seni näidanud osavat silma ja head nina mängijateturul, tuues keset aastat sisse mängijaid, kes lõpuks väga olulisel kohal. Samas vaimus on vaja jätkata ka algaval hooajal.
Penguins oli 3.39 väravaga mängus eelmisel hooajal liiga resultatiivseim meeskond ja võib arvata, et vaatamata lahkujatele jäädakse nende hulka ka tänavu. Crosby ja Malkin on lihtsalt sedavõrd head mängijad, et nende kõrvale võib panna ükskõik kelle ja väravad hakkavad voolama. Nii nagu on viimastel aastatel olnud uue generatsiooni pingviinidega Conor Sheary, Jake Guentzeli ja Bryan Rusti kehastuses.
Sheary kogus eelmisel hooajal 61 mänguga 53 punkti (23+30), Rust sai 57 matšiga kirja 28 (15+13) ja playoffides meeskonna edukaimaks väravakütiks osutunud Guentzel pani 40-ga 33 (16+17). Mõju on olnud ka vastastikune. Crosby ületas läinud hooajal alles teist korda oma karjääri jooksul 40 värava piiri, jõudes 44-ga liiga väravaküttide edetabeli tippu ja Malkin kogus keskmiselt 1.16 punkti mängu peale, mis tema viimase kolme hooaja parim näitaja.
Meeskonna mõlemad superstaarid on alles 30ndate alguses ja valmis oma koha eest tipus võitlema. "Peame kindlustama selle, et leiame oma identiteedi ja meie suhtumine peab seisnema selles, et meil tuleb end uuesti tõestada," ütles Crosby hiljuti. "Seda ei juhtu niisama. Mitte keegi ei hakka meile seda lihtsalt andma. Kutid, kes eelmisel hooajal mängisid ja üritasid järjestikuste võitudeni jõuda, teavad kui raske see on. Arvan, et kõige olulisemaks saab mitte liiga palju ette vaatamine."
Crosby on tuntud oma tööeetika poolest ja Sullivan on teda isegi nimetanud mitte ainult maailma parimaks hokimängijaks, vaid ka parimaks kahesuunaliseks mängijaks. Tema tahtes võita pole kahtlustki, aga see tuleb sisendada nüüd ka meeskonda, mis mitmest veteranist ilma jäänud. Culleni ja Bonino kõrval on rünnakult minema jalutanud ka Chris Kunitz. Kaitses pole enam Trevor Daleyt, Ron Hainseyt ja Mark Streiti.
Lahkujatele võib aga järele vaadata ka positiivse mõtteviisiga. Vanade jalgade asendamine võiks tempoka meeskonna veelgi kiiremaks muuta. Penguins on kaks hooaega järjest olnud põhiturniiril enim pealeviskeid kirja saanud meeskond. Eelmisel hooajal jäi keskmiseks numbriks 33.6. Ründav stiil tõi meeskonna mängude ajal mitmed vana kooli skoore nagu 7-4, 8-5 ja 8-7. Isegi playoffides tehti seitse vähemalt seitsme väravaga kohtumist. Ja räägitakse, et kaitse peab tiitlite võitmiseks raudkindel olema...
Letang on tagasi, aga kui kauaks?
Teine järjestikune karikavõit oli mitmes mõttes muljetavaldav. Üheks põhjuseks oli tõsiasi, et meeskond mängis ilma oma põhikaitsjata. Kris Letang läks veebruari lõpus kaelavigastusega riiulile. Tema traumade nimekiri on juba nii pikk, et mitte keegi ei jaksa neid enam kokku lugeda. Sellest tuleneb ka kartus, et üks hetk ta suudab end nagunii uuesti vigastada. Aga vähemalt hooaja alguses on ta jalul.
"Kui tema on koosseisus, siis oleme me palju parem meeskond," ütles Sullivan treeninglaagri alguses Letangi kohta. "Tunnustasin eelmisel aastal tohutult kõiki kaitsjaid selle eest, kui palju vaeva nad nägid, et auku täita, sest teda on keeruline asendada. Oleme rõõmsad, et ta on tagasi jääl ja loodame, et meil õnnestub teda seal hoida."
Letang jõudis eelmisel hooajal 41 mänguga koguda 34 punkti (5+29), enne kui hooaeg pooleli jäi. Ta oli liikumas oma karjääri parima aasta suunas. Ehk võimsad pingviinid võinuks olla veel võimsamad ja nüüd, mil 30-aastane kanadalane on uuesti terve, peaks sats vurtsu juurde saama.
Penguinsi kaitses valitses eelmisel hooajal suures plaanis korralagedus. Mitte ükski playoffidesse pääsenud meeskond ei lasknud endale neist rohkem väravaid (keskmiselt 2.79) ja pealeviskeid (36.2). Karistusi surmati vähem kui 80%-lise efektiivsusega (79.8). Need on läbinisti nadid numbrid. Nagu mingisugune võluloits oleks meeskonna lõpuks 111 punktini aidanud, mis klubi parim alates hooajast 1992/93.
Murray edaspidi puuri ainuvalitseja
Vaatamata edukale lõpule oli Penguinsil mullu probleeme palju ja endale lastud väravaid võib otseselt seostada seisuga väravasuul. Seal oli kummaline olukord, kui pikalt esikindana tegutsenud Marc-Andre Fleury pidi juba praktiliselt hooaja algusest saadik hakkama leppima sellega, et tegu on Pittsburghis tema viimase hooajaga. See päädis lõpuks ka päris kohutava lahkumisaastaga. 32-aastane väravavaht lasi esimest korda pärast oma kollanoka hooaega keskmiselt üle kolme värava (3.02) ja tõrjete efektiivsuseks kujunes viimase seitsme hooaja halvim 90.9%.
23-aastane Murray tegi oma kogenumale ametivennale pika puuga ära. Näitajateks kujunesid 2.41 ja 92.3%. Ta võitis 32 oma 49-st mängust, Fleury sai 38-st kirja 18, mis samuti pärast tema esimest hooaega halvim saak.
"Meie suhe oli unikaalne, aga kindlasti oli see suurepärane, ta aitas mind kõvasti," kommenteeris Murray suvel.
Uuel hooajal on noore puuriluku abiliseks Antti Niemi. 2010. aastal esimese soomlasest väravavahina Stanley karikani jõudnud mängumees on viimaste hooaegadega minetanud võimekuse olla mõne satsi nr. 1, aga varumehena võiks ta jätkuvalt kvaliteeti pakkuda. Tema karjääri keskmisteks näitajateks on 2.43 ja 91.3%. Seda isegi pärast täielikku õuduste hooaega Dallases, mil ta lasi kõvasti üle kolme (3.30) ja tõrjus alla 90%-ga (89.2%).
Suurimaks vaenlaseks väsimus?
Meeskond on hea ja iga konkurendi jaoks verstapostiks, ent eeldatavasti ei tule uuel hooajal võidelda vaid vastastega. Näpistama võib hakata ka väsimus, mida viimaste edukate hooaegadega kogutud. Kui Los Angeles Kings 2015. aasta kevadel karikakaitsjana playoffidesse ei kvalifitseerunud, siis oli see üsna kummaks teemaks. Meeskond oli eelneva kolme hooaja jooksul karikavõistlustel pidanud 64 matši ehk lisakoormusena oli kaelas 3/4 ühest tervest hooajast. Penguinsil on vaikselt sama probleem tekkinud.
Enne kui pingviinid Nashville'is oma viienda karikavõidu kindlustasid, oli juba selge, et püstitatakse üks uus liiga rekord. Nimelt saadi kahe hooaja peale kokku rekordarv playoffide kohtumisi. Finaalseeria 6. mäng oli viimase kahe aasta 49. karikamäng. Kingsi tasemele sellega veel ei küündi, aga võrreldes paljude konkurentidega on üle poole ühest põhiturniirist juba rohkem mängitud. Rääkimata sellest, et karikaunistuse täitmiseks peab mängima juuni keskpaigani ja juba see jätab uueks hooajaks vähem puhkeaega.
Võib eeldada, et Penguinsil põhiturniirilt edasi jõudmisega probleeme ei teki, aga edasine edu on küll juba suuremat sorti küsimärgi all. Maagiline kolmekordne võit on suurepäraseks stiimuliks, aga keha ei pruugi lõpuks enam vaimule järgi tulla. Seda silmas pidades oleks veelgi olulisem leida meeskonda uusi mängijaid, keda võidujanu kannustaks. Aga see kõik on muidugi vaid teooria. Tõde selgub hooaja käigus.
 |
| (foto: denverpost.com) |
New York Islanders oli 80ndate alguses viimane meeskond, kellel õnnestus kolm korda järjest NHL-is võidutseda. Toona tehti seda isegi neljal järjestikusel hooajal. Liiga on alates sellest ajast läinud mitmekordselt tasavägisemaks ja on selge, et järjekordse tähiseni jõudmine saab Mike Sullivani meeskonnal olema väga raske. Eriti pärast suvel toimunut.
Penguins on Nick Bonino ja Matt Culleni näol kaotanud kaks tsentrit ning sellega on jäähoki üks olulisematest positsioonidest selgelt nõrgemaks jäänud. Crosby ja Jevgeni Malkini järel toimub tohutu kvaliteedi langus. Peamänedžer Jim Rutherford on rääkinud plaanidest tuua keegi oma tähtede selja taha, kuid seni pole ühtegi diili vormunud ning rahadega on samuti kitsas. Palgafondist on täitmata alla 2.5 miljoni.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Märksõnaks on "hooaja algus". Pika aasta peale kogunevad paratamatult vigastused ja väga vähesed, kui üldse keegi, jõuab üle finišijoone ilma traumade küüsis olevate mängijateta. Isegi läinud suvel tehti karikavõidu otsustanud tabamus Patric Hörnqvisti poolt murtud sõrmega.
Usutavasti ripub Rutherford telefoni otsas, kuni 26. veebruarini välja, mil on uue hooaja vahetustehingute tähtpäev. Enne Pittsburghi saabumist 2006. aastal Carolina Hurricanesi Stanley karikani viinud mees on seni näidanud osavat silma ja head nina mängijateturul, tuues keset aastat sisse mängijaid, kes lõpuks väga olulisel kohal. Samas vaimus on vaja jätkata ka algaval hooajal.
Penguins oli 3.39 väravaga mängus eelmisel hooajal liiga resultatiivseim meeskond ja võib arvata, et vaatamata lahkujatele jäädakse nende hulka ka tänavu. Crosby ja Malkin on lihtsalt sedavõrd head mängijad, et nende kõrvale võib panna ükskõik kelle ja väravad hakkavad voolama. Nii nagu on viimastel aastatel olnud uue generatsiooni pingviinidega Conor Sheary, Jake Guentzeli ja Bryan Rusti kehastuses.
Sheary kogus eelmisel hooajal 61 mänguga 53 punkti (23+30), Rust sai 57 matšiga kirja 28 (15+13) ja playoffides meeskonna edukaimaks väravakütiks osutunud Guentzel pani 40-ga 33 (16+17). Mõju on olnud ka vastastikune. Crosby ületas läinud hooajal alles teist korda oma karjääri jooksul 40 värava piiri, jõudes 44-ga liiga väravaküttide edetabeli tippu ja Malkin kogus keskmiselt 1.16 punkti mängu peale, mis tema viimase kolme hooaja parim näitaja.
Meeskonna mõlemad superstaarid on alles 30ndate alguses ja valmis oma koha eest tipus võitlema. "Peame kindlustama selle, et leiame oma identiteedi ja meie suhtumine peab seisnema selles, et meil tuleb end uuesti tõestada," ütles Crosby hiljuti. "Seda ei juhtu niisama. Mitte keegi ei hakka meile seda lihtsalt andma. Kutid, kes eelmisel hooajal mängisid ja üritasid järjestikuste võitudeni jõuda, teavad kui raske see on. Arvan, et kõige olulisemaks saab mitte liiga palju ette vaatamine."
Crosby on tuntud oma tööeetika poolest ja Sullivan on teda isegi nimetanud mitte ainult maailma parimaks hokimängijaks, vaid ka parimaks kahesuunaliseks mängijaks. Tema tahtes võita pole kahtlustki, aga see tuleb sisendada nüüd ka meeskonda, mis mitmest veteranist ilma jäänud. Culleni ja Bonino kõrval on rünnakult minema jalutanud ka Chris Kunitz. Kaitses pole enam Trevor Daleyt, Ron Hainseyt ja Mark Streiti.
Lahkujatele võib aga järele vaadata ka positiivse mõtteviisiga. Vanade jalgade asendamine võiks tempoka meeskonna veelgi kiiremaks muuta. Penguins on kaks hooaega järjest olnud põhiturniiril enim pealeviskeid kirja saanud meeskond. Eelmisel hooajal jäi keskmiseks numbriks 33.6. Ründav stiil tõi meeskonna mängude ajal mitmed vana kooli skoore nagu 7-4, 8-5 ja 8-7. Isegi playoffides tehti seitse vähemalt seitsme väravaga kohtumist. Ja räägitakse, et kaitse peab tiitlite võitmiseks raudkindel olema...
Letang on tagasi, aga kui kauaks?
Teine järjestikune karikavõit oli mitmes mõttes muljetavaldav. Üheks põhjuseks oli tõsiasi, et meeskond mängis ilma oma põhikaitsjata. Kris Letang läks veebruari lõpus kaelavigastusega riiulile. Tema traumade nimekiri on juba nii pikk, et mitte keegi ei jaksa neid enam kokku lugeda. Sellest tuleneb ka kartus, et üks hetk ta suudab end nagunii uuesti vigastada. Aga vähemalt hooaja alguses on ta jalul.
"Kui tema on koosseisus, siis oleme me palju parem meeskond," ütles Sullivan treeninglaagri alguses Letangi kohta. "Tunnustasin eelmisel aastal tohutult kõiki kaitsjaid selle eest, kui palju vaeva nad nägid, et auku täita, sest teda on keeruline asendada. Oleme rõõmsad, et ta on tagasi jääl ja loodame, et meil õnnestub teda seal hoida."
Letang jõudis eelmisel hooajal 41 mänguga koguda 34 punkti (5+29), enne kui hooaeg pooleli jäi. Ta oli liikumas oma karjääri parima aasta suunas. Ehk võimsad pingviinid võinuks olla veel võimsamad ja nüüd, mil 30-aastane kanadalane on uuesti terve, peaks sats vurtsu juurde saama.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Murray edaspidi puuri ainuvalitseja
Vaatamata edukale lõpule oli Penguinsil mullu probleeme palju ja endale lastud väravaid võib otseselt seostada seisuga väravasuul. Seal oli kummaline olukord, kui pikalt esikindana tegutsenud Marc-Andre Fleury pidi juba praktiliselt hooaja algusest saadik hakkama leppima sellega, et tegu on Pittsburghis tema viimase hooajaga. See päädis lõpuks ka päris kohutava lahkumisaastaga. 32-aastane väravavaht lasi esimest korda pärast oma kollanoka hooaega keskmiselt üle kolme värava (3.02) ja tõrjete efektiivsuseks kujunes viimase seitsme hooaja halvim 90.9%.
23-aastane Murray tegi oma kogenumale ametivennale pika puuga ära. Näitajateks kujunesid 2.41 ja 92.3%. Ta võitis 32 oma 49-st mängust, Fleury sai 38-st kirja 18, mis samuti pärast tema esimest hooaega halvim saak.
"Meie suhe oli unikaalne, aga kindlasti oli see suurepärane, ta aitas mind kõvasti," kommenteeris Murray suvel.
Uuel hooajal on noore puuriluku abiliseks Antti Niemi. 2010. aastal esimese soomlasest väravavahina Stanley karikani jõudnud mängumees on viimaste hooaegadega minetanud võimekuse olla mõne satsi nr. 1, aga varumehena võiks ta jätkuvalt kvaliteeti pakkuda. Tema karjääri keskmisteks näitajateks on 2.43 ja 91.3%. Seda isegi pärast täielikku õuduste hooaega Dallases, mil ta lasi kõvasti üle kolme (3.30) ja tõrjus alla 90%-ga (89.2%).
Suurimaks vaenlaseks väsimus?
Meeskond on hea ja iga konkurendi jaoks verstapostiks, ent eeldatavasti ei tule uuel hooajal võidelda vaid vastastega. Näpistama võib hakata ka väsimus, mida viimaste edukate hooaegadega kogutud. Kui Los Angeles Kings 2015. aasta kevadel karikakaitsjana playoffidesse ei kvalifitseerunud, siis oli see üsna kummaks teemaks. Meeskond oli eelneva kolme hooaja jooksul karikavõistlustel pidanud 64 matši ehk lisakoormusena oli kaelas 3/4 ühest tervest hooajast. Penguinsil on vaikselt sama probleem tekkinud.
Enne kui pingviinid Nashville'is oma viienda karikavõidu kindlustasid, oli juba selge, et püstitatakse üks uus liiga rekord. Nimelt saadi kahe hooaja peale kokku rekordarv playoffide kohtumisi. Finaalseeria 6. mäng oli viimase kahe aasta 49. karikamäng. Kingsi tasemele sellega veel ei küündi, aga võrreldes paljude konkurentidega on üle poole ühest põhiturniirist juba rohkem mängitud. Rääkimata sellest, et karikaunistuse täitmiseks peab mängima juuni keskpaigani ja juba see jätab uueks hooajaks vähem puhkeaega.
Võib eeldada, et Penguinsil põhiturniirilt edasi jõudmisega probleeme ei teki, aga edasine edu on küll juba suuremat sorti küsimärgi all. Maagiline kolmekordne võit on suurepäraseks stiimuliks, aga keha ei pruugi lõpuks enam vaimule järgi tulla. Seda silmas pidades oleks veelgi olulisem leida meeskonda uusi mängijaid, keda võidujanu kannustaks. Aga see kõik on muidugi vaid teooria. Tõde selgub hooaja käigus.
