Viimastel aastatel tulega mänginud, aga ikka playoffidesse pääsenud Detroit Red Wings sai läinud kevadel lõpuks kõrvetada. Esimest korda pärast 1990. aastat jäid karikamängud Mootorite linnas nägemata. Neid ei pruugi ka 2018. aasta kevadel tulla.
Muutusteta ründeliin
Red Wingsi aina langev resultatiivsus jõudis läinud hooajal uue madalpunktini, mil aasta peale kokku tehti vaevu üle 200 kolli (207). Keskmine saak 2.41 lubas edestada vaid nelja konkurenti. Vaatamata sellele tullakse aga uuele hooajale peale ikka sama ründeliiniga. Võib isegi öelda, et see on nõrgenenud, kuna rivistuses pole Thomas Vanekit, kes keset hooaega pärast 48 mängus 38 punkti (15+23) teenimist Floridasse siirdus.
Mulluse nukra seisu rünnakul võtab päris hästi kokku tõsiasi, et vaatamata vaid enamvähem poole hooaja mängimisele oli Vanek ikka lõpuks klubi punktitabelis viiendal kohal. Ainsana sai 50 punkti täis uue hooaja alguses 37-aastaseks saav Henrik Zetterberg, kes suutis 68 silmaga teha oma edukaima aasta pärast hooaega 2010/11.
Red Wings on jätkuvalt suuresti alates 2013. aastast kapteni rollis oleva Zetterbergi meeskond. Rivistus on küll varasemaga võrreldes noorenenud, ent mitmete uue generatsiooni mängijate areng on ühel või teisel põhjusel toppama jäänud. Ja mõne äralangemist ei oskagi otseselt seletada. Dylan Larkinist sai üleeelmisel hooajal 23 tabamusega klubi ajaloos kuues kollanokk, kes meeskonna parima väravakütina lõpetanud, aga 21-aastane ameeriklane keevitas edukale debüüthooajale otsa vaid 35 silmaga (17+12) aasta. Teda pole isegi vigastused kimbutamas käinud, olles seni mõlemad aastad lõpetanud 80 mänguga.
Kuna Larkini poolt jäi järgmine samm tegemata ja ükski teine nooruk samuti erilist arengut ei suutnud teha, siis jäigi üle pika aja Pavel Datsjukita mänginud Red Wings rünnakul hätta. Kodumaale naasnud venelase poolt jäänud auk osutus arvatust suuremaks. Selle lappimisel sai isegi hokimaailma ühe perspektiivikaima treeneri Jeff Blashilli mõistus otsa.
Ideetu oli kohati ka mängijate tegutsemine, mida näitab tõsiasi, et Red Wings suutis eelmisel hooajal keskmiselt kirja saada vaid 28.5 väravale läinud pealeviset, millest halvimat näitajat mitte keegi klubi ajaloos ei mäleta. Vähemalt pole see selle sajandi jooksul madalamal olnud. Kaugemale ulatuvat statistikat on raske leida, aga arvestades kuivõrd domineeriv Red Wings 90ndatel oli, siis võivad veelgi hullemad aastad jääda aega, mil karikamänge polnud imelik ilma Detroidi meeskonnata jälgida.
Kaitsesse lisandus "lunastaja" Daley
Kui edurivi jäi suvel tähelepanuta, siis 2.98 väravat jäänud kaitse on ikkagi ühe märkimisväärse täienduse saanud. Vabaagentina saadi palgale kaks aastat järjest Stanley karikat peos hoidnud Trevor Daley. Blashill näeb temas võtmefiguuri.
"Trevor oli meil prioriteediks, kuna soovisime hankida kaitsja, kes suudaks mängida suuri minuteid, eriti paremal pool," ütles Blashill suve keskel. "Ta on hea hokimängija, kes aitab meil paremaks saada. Ta sobib hästi meie mängustiiliga. Ta suudab hästi uisutada, mis tähendab, et ta aitab litri rünnakule viia. Mida rohkem sa litrit rünnakule viid, seda vähem pead mängima enda väljakupoolel."
Iseküsimus on see, kui hästi suudab peatreeneri liikuvusega seotud plaane ellu viia mängija, kes peagi saamas 34-aastaseks. Juba varem oli Red Wingsi sinisel joonel Niklas Kronwalli ja Jonathan Ericssoni näol kaks 30+ vanuses meest, kelle jaoks füsiolaud saanud väga tuttavaks kohaks. Esimene, kes mängib kroonilise põlvevaluga, suutis eelmisel hooajal meeskonda aidata 57 kohtumises ja teine piirdus 51 matšiga. Daley ise alustab uue klubis pärast vaid 56 põhihooaja kohtumisega aastat.
Kehv produktiivsus rünnakul on osalt seotud kaitsjate panusega. Litri sujuv kaitsest ette viimine on väga oluline ja selle osas on Kronwalli sugused ühe jalaga mehed satsi viimastel hooaegadel tagasi hoidnud. Daley lisamine on teoorias mõistetav ja hea otsus, aga tema kolmeaastane leping võib veel peamänedžeri Ken Hollandit tagumikust hammustada.
Holland on niigi viimastel aegadel jaganud kaitsjatele välja mitmeid suuri lepinguid, aga erilist kvaliteeti nagu sinisel joonel polegi. Mike Green oli kunagi vinge ründav kaitsemees, aga oma kuuemiljonilist palka ta kindlasti enam välja ei mängi. Danny DeKeyser on kohalik Michiganist pärit tüüp, aga eelmisel suvel tulnud viiemiljoniline leping jättis ta justkui loorberitele puhkama. Lisaks võtab Ericsson palgafondist üle nelja miljoni ära ja mõnel pool räägitakse, et ta ei pruugi uueks hooajaks isegi satsi mahtuda ning ees võivad olla ajad ühe AHL-i kõrgepalgaliseima mängijana.
Halvad lepingud on jätnud klubi palgafondiga seoses täbarasse seisu. See võib ühe meeskonna lootustandvamatest mängijatest Andreas Athanasiou viia uueks hooajaks KHL-i.
Puur kuulub taas Howardile
Ei ole vast liialdus, kui öelda, et Red Wingsi allakäik on saanud alguse segadusest väravasuul. Mitu aastat Jimmy Howardile kuulunud puur on viimastel aastatel läbi käinud ka Petr Mrazeki valdusest ja ameeriklase kehva tervise tõttu pole meeskonnal olnud selget esinumbrit. Eelmisel hooajal murdis Howardi maha põlvevigastus, mille järel kogunes talle kokku vaid 26 mängu. Suurema vastutuse saanud Mrazek ei suutnud samal ajal sellega toime tulla, tehes karjääri halvima aasta, lastes keskmiselt üle kolme värava mängus ja tõrjudes napilt üle 90%-ga.
Kurvalt lõppenud hooaeg võinuks Red Wingsi jaoks terve Howardiga olla palju roosilisem. 33-aastane jänki näitas oma parimat hokit, saades nii endale lastud keskmise (2.10) kui tõrjete (92.7%) arvestuses kirja uued karjääri tippmargid.
Blashill loodab, et vana kala hea minek aitab ka nooremaid konkurente motiveerida.
"Arvan, et Jimmy on mitmed raskused läbi elanud ja naasnud tugevamana. Usun, et Petriga läheb samamoodi," ütles meeskonna juures kolmandat hooaega alustav peatreener, kes seni 164-st mängust toonud 74 võitu.
Blashill on suvel kiitnud ka Jared Coreau'd, kes aitas eelmisel hooajal klubi AHL-i meeskonna meistritiitlini. Võimalik, et temast saab kiirelt uus Howardi varumees. Kuigi Mrazekil võiks olla kõvasti motivatsiooni oma positsiooni taastamiseks, sest ees ootab lepingu viimane aasta.
Uus mänguhall pakub rõõmu
Blashill on muu hulgas väljendanud oma usku, et Red Wings naaseb uuel hooajal 100%-liselt playoffidesse. Ta peaks aga olema üks vähestest, kes meeskonda sedavõrd kõrgelt hindab. Tõenäoliselt tuleb taas varakult suvepuhkusele minna. Ent selle ajani saab vähemalt nautida uues koduhallis mängimist.
Joe Louis Arena, või lühidalt lihtsalt The Joe, on olnud NHL üks legendaarsemaid halle, kus ilusatel aegadel kaheksajalad jääle lennanud, ent viimastel hooaegadel on seal valitsenud päris nukker vaatepilt. Hoone on olnud amortiseerunud ja olgugi, et ametliku statistika kohaselt on kõik mängud alates hooajast 2011/12 olnud väljamüüdud, siis on seal ikkagi mängude ajal jäänud silma mitmeid täitmata kohti.
Uus kodu Little Caesars Arena on üdini modernne, mitmete uuenduslike lahendustega kompleks, mille peale pandi lõpuks hakkama ligi 900 miljonit dollarit. Samas hallis hakkab sellest sügisest mängima ka NBA Detroit Pistons ehk tegu pole Red Wingsi jaoks enam päris oma koduga, kuid õhkkond on seal publiku jaoks kindlasti meeldivam ja äkki ka mängijate jaoks. Võimalik, et koos saavutatakse ka sünergia, mis aitab meeskonna lõpuks erinevatest hooaja prognoosidest kõrgemale.
 |
| (foto: freep.com) |
Red Wingsi aina langev resultatiivsus jõudis läinud hooajal uue madalpunktini, mil aasta peale kokku tehti vaevu üle 200 kolli (207). Keskmine saak 2.41 lubas edestada vaid nelja konkurenti. Vaatamata sellele tullakse aga uuele hooajale peale ikka sama ründeliiniga. Võib isegi öelda, et see on nõrgenenud, kuna rivistuses pole Thomas Vanekit, kes keset hooaega pärast 48 mängus 38 punkti (15+23) teenimist Floridasse siirdus.
Mulluse nukra seisu rünnakul võtab päris hästi kokku tõsiasi, et vaatamata vaid enamvähem poole hooaja mängimisele oli Vanek ikka lõpuks klubi punktitabelis viiendal kohal. Ainsana sai 50 punkti täis uue hooaja alguses 37-aastaseks saav Henrik Zetterberg, kes suutis 68 silmaga teha oma edukaima aasta pärast hooaega 2010/11.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Kuna Larkini poolt jäi järgmine samm tegemata ja ükski teine nooruk samuti erilist arengut ei suutnud teha, siis jäigi üle pika aja Pavel Datsjukita mänginud Red Wings rünnakul hätta. Kodumaale naasnud venelase poolt jäänud auk osutus arvatust suuremaks. Selle lappimisel sai isegi hokimaailma ühe perspektiivikaima treeneri Jeff Blashilli mõistus otsa.
Ideetu oli kohati ka mängijate tegutsemine, mida näitab tõsiasi, et Red Wings suutis eelmisel hooajal keskmiselt kirja saada vaid 28.5 väravale läinud pealeviset, millest halvimat näitajat mitte keegi klubi ajaloos ei mäleta. Vähemalt pole see selle sajandi jooksul madalamal olnud. Kaugemale ulatuvat statistikat on raske leida, aga arvestades kuivõrd domineeriv Red Wings 90ndatel oli, siis võivad veelgi hullemad aastad jääda aega, mil karikamänge polnud imelik ilma Detroidi meeskonnata jälgida.
Kaitsesse lisandus "lunastaja" Daley
Kui edurivi jäi suvel tähelepanuta, siis 2.98 väravat jäänud kaitse on ikkagi ühe märkimisväärse täienduse saanud. Vabaagentina saadi palgale kaks aastat järjest Stanley karikat peos hoidnud Trevor Daley. Blashill näeb temas võtmefiguuri.
"Trevor oli meil prioriteediks, kuna soovisime hankida kaitsja, kes suudaks mängida suuri minuteid, eriti paremal pool," ütles Blashill suve keskel. "Ta on hea hokimängija, kes aitab meil paremaks saada. Ta sobib hästi meie mängustiiliga. Ta suudab hästi uisutada, mis tähendab, et ta aitab litri rünnakule viia. Mida rohkem sa litrit rünnakule viid, seda vähem pead mängima enda väljakupoolel."
Iseküsimus on see, kui hästi suudab peatreeneri liikuvusega seotud plaane ellu viia mängija, kes peagi saamas 34-aastaseks. Juba varem oli Red Wingsi sinisel joonel Niklas Kronwalli ja Jonathan Ericssoni näol kaks 30+ vanuses meest, kelle jaoks füsiolaud saanud väga tuttavaks kohaks. Esimene, kes mängib kroonilise põlvevaluga, suutis eelmisel hooajal meeskonda aidata 57 kohtumises ja teine piirdus 51 matšiga. Daley ise alustab uue klubis pärast vaid 56 põhihooaja kohtumisega aastat.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Holland on niigi viimastel aegadel jaganud kaitsjatele välja mitmeid suuri lepinguid, aga erilist kvaliteeti nagu sinisel joonel polegi. Mike Green oli kunagi vinge ründav kaitsemees, aga oma kuuemiljonilist palka ta kindlasti enam välja ei mängi. Danny DeKeyser on kohalik Michiganist pärit tüüp, aga eelmisel suvel tulnud viiemiljoniline leping jättis ta justkui loorberitele puhkama. Lisaks võtab Ericsson palgafondist üle nelja miljoni ära ja mõnel pool räägitakse, et ta ei pruugi uueks hooajaks isegi satsi mahtuda ning ees võivad olla ajad ühe AHL-i kõrgepalgaliseima mängijana.
Halvad lepingud on jätnud klubi palgafondiga seoses täbarasse seisu. See võib ühe meeskonna lootustandvamatest mängijatest Andreas Athanasiou viia uueks hooajaks KHL-i.
Puur kuulub taas Howardile
Ei ole vast liialdus, kui öelda, et Red Wingsi allakäik on saanud alguse segadusest väravasuul. Mitu aastat Jimmy Howardile kuulunud puur on viimastel aastatel läbi käinud ka Petr Mrazeki valdusest ja ameeriklase kehva tervise tõttu pole meeskonnal olnud selget esinumbrit. Eelmisel hooajal murdis Howardi maha põlvevigastus, mille järel kogunes talle kokku vaid 26 mängu. Suurema vastutuse saanud Mrazek ei suutnud samal ajal sellega toime tulla, tehes karjääri halvima aasta, lastes keskmiselt üle kolme värava mängus ja tõrjudes napilt üle 90%-ga.
Kurvalt lõppenud hooaeg võinuks Red Wingsi jaoks terve Howardiga olla palju roosilisem. 33-aastane jänki näitas oma parimat hokit, saades nii endale lastud keskmise (2.10) kui tõrjete (92.7%) arvestuses kirja uued karjääri tippmargid.
Blashill loodab, et vana kala hea minek aitab ka nooremaid konkurente motiveerida.
"Arvan, et Jimmy on mitmed raskused läbi elanud ja naasnud tugevamana. Usun, et Petriga läheb samamoodi," ütles meeskonna juures kolmandat hooaega alustav peatreener, kes seni 164-st mängust toonud 74 võitu.
Blashill on suvel kiitnud ka Jared Coreau'd, kes aitas eelmisel hooajal klubi AHL-i meeskonna meistritiitlini. Võimalik, et temast saab kiirelt uus Howardi varumees. Kuigi Mrazekil võiks olla kõvasti motivatsiooni oma positsiooni taastamiseks, sest ees ootab lepingu viimane aasta.
Uus mänguhall pakub rõõmu
Blashill on muu hulgas väljendanud oma usku, et Red Wings naaseb uuel hooajal 100%-liselt playoffidesse. Ta peaks aga olema üks vähestest, kes meeskonda sedavõrd kõrgelt hindab. Tõenäoliselt tuleb taas varakult suvepuhkusele minna. Ent selle ajani saab vähemalt nautida uues koduhallis mängimist.
Joe Louis Arena, või lühidalt lihtsalt The Joe, on olnud NHL üks legendaarsemaid halle, kus ilusatel aegadel kaheksajalad jääle lennanud, ent viimastel hooaegadel on seal valitsenud päris nukker vaatepilt. Hoone on olnud amortiseerunud ja olgugi, et ametliku statistika kohaselt on kõik mängud alates hooajast 2011/12 olnud väljamüüdud, siis on seal ikkagi mängude ajal jäänud silma mitmeid täitmata kohti.
Uus kodu Little Caesars Arena on üdini modernne, mitmete uuenduslike lahendustega kompleks, mille peale pandi lõpuks hakkama ligi 900 miljonit dollarit. Samas hallis hakkab sellest sügisest mängima ka NBA Detroit Pistons ehk tegu pole Red Wingsi jaoks enam päris oma koduga, kuid õhkkond on seal publiku jaoks kindlasti meeldivam ja äkki ka mängijate jaoks. Võimalik, et koos saavutatakse ka sünergia, mis aitab meeskonna lõpuks erinevatest hooaja prognoosidest kõrgemale.
