Kuvatud on postitused sildiga eelvaade. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga eelvaade. Kuva kõik postitused

Hooaja eelvaade: Pittsburgh Penguins

Pittsburgh Penguins oli eelmise detsembri keskpaigas üsna nadis seisus. Peatreener Mike Johnston ei suutnud kuidagi oma meeskonnast maksimumi välja pigistada ja käsil oli seeria, mille käigus võideti seitsmest mängust vaid kaks. Ent seejärel edutati AHL-ist meeskonna peatreeneriks Mike Sullivan ning edasine on ajalugu.

(foto: Ezra Shaw/Getty Images)
Sullivan alustas Pittsburghis nelja järjestikuse kaotusega, mis kõik ka normaalajaga tulid, ent ülejäänud hooaja jooksul kaotati järjestikused kohtumised vaid neli korda. Seejuures alates jaanuari keskpaigast vaid korra. See oli idakonverentsi finaalis Tampa Bay Lightningu vastu, mil 2015. aasta finalist edu kordamisest ühe võidu kaugusele jõudis.

Lõpuks lõid pingviinid aga verinoore väravavahi Matt Murray toel Lightningu uppi ja sama tehti ka Stanley karikavõistluse finaalis San Jose Sharksiga ning 4-2 seeria võit tõi klubile pärast 7-aastast pausi esimese karikavõidu.


"Mängijad olid väga vastuvõtlikud sellele, mida üritasime neile sisendada. Tegu oli protsessiga, mis viis meid seisu, kus soovisime olla," rääkis Sullivan suvel edu alustest.

Uus süsteem võeti üsna kiirelt omaks ja karikani sammumisel ei häirinud isegi mitmed olulised vigastused. Phil Kessel mängis kogu hooaja käevigastusega, Jevgeni Malkin jäi karikamängudes küünarnukitrauma tõttu kahvatuks ja meeskonna üheks põhikaitsjaks kerkinud Trevor Daley hooaeg lõppes idafinaali neljanda mänguga ära.

Kui Johnston praktiseeris ettevaatlikku, kaitsest lähtuvat stiili tänu millele meeskond isegi veel tema vallandamise hetkel oli liiga parimate kaitsesatside seas, siis Sullivan rõhus tempokale ja agressiivsele mängule.

Põhiturniiril jäi Penguinsi pealevisete suhe +3.5 alla vaid LA Kingsi +4.5-le. Ise tehtud ürituste osas oldi 33.2-ga kogu liiga parim. Ja seda isegi pärast Johnstoniga tehtud algust, mil esimese 28 mängu keskmine oli 30.6.

Viimase kümne hooaja jooksul on suurim pealevisete keskmine 2008/09 Detroit Red Wingsi 36.2. Saab olema huvitav näha, mida suudab terve rivistusega ja kogu hooaja jooksul Sullivaniga mängiv Penguins.

Pingviinid alustavad aastat praktiliselt sama koosseisuga. Põhimeestest on lahkunud vaid New Jerseysse siirdunud kaitsja Ben Lovejoy. Devilsi särgis mängib uuel hooajal ka Beau Bennett, aga tema oli nagunii enamuse ajast katki.

2.94 kolli skoorinud rünnak on võrreldes finaalseeria lõpuga täiesti sama. Kuigi nii mõnelgi pool on jutuainet pakkumas see, et milline ikkagi on Penguinsi teine ründekolmik. Kas ikka see, kus Malkin figureerib või playoffides pöörases hoos olnud HBK kolmik, kes kõik olid meeskonna punktitabeli TOP 5 seas.

(foto: dailyfaceoff.com)
Nimekirjast puudub hetkel Matt Cullen, aga ka tema on aastase lepinguga Pittsburghis tagasi.

"Surve langeb alati tähtmängijate peale," on peamänedžer Jim Rutherford rünnakuga seoses tunnistanud. "Nad mängivad kõige rohkem minuteid, on kõige raskemates olukordades mängus ja kui sa saad oma kolmanda või neljanda kolmiku panna mänge võitma, siis oled kenasti teel saamaks heaks meeskonnaks. Meie oleme sellega jätkamas. Üritame rivistust võimalikult tasakaalukalt ehitada."

Rännakuga seoses loodetakse, et noored Bryan Rust, Tom Kühnhackl ja Oskar Sundqvist on valmis uueks arenguetapiks. Chris Kunitz pole pärast Sidney Crosbyst lahku löömist rünnakul suutnud enam särada ja järelkasv peaks tema poolt tulemata jäävad väravad ära tegema. 37-aastasest ründajast sai mullu üheksas aktiivne kolme karikavõiduni jõudnud mängija, aga algamas on lepingu viimane hooaeg ning ta ei pruugi selle lõpuni enam ka meeskonda jääda.

Mullu keskmiselt 2.43 väravat lasknud kaitse on suvel kõvasti sügavust juurde saanud. Tagasi toodi hooaja keskel Devilsile loovutatud David Warsofsky, kes Sullivanile hirmsasti meeldib ning koha pärast hakkavad konkureerima ka Chad Ruhwedel, Stuart Percy ja Cameron Gaunce.

(foto: dailyfaceoff.com)
Liigast leiab kindlasti nii mõnegi kaitseliini, mis Penguinsi omast nimede poolest kõvem. Ent kuna palju rõhutakse Sullivani poolt rakendatavale mänguskeemile, mis vajab teatud tüüpi sinise joone mehi, siis ei tasu vast rivistuses kahelda. Seejuures oli Sullivani meeskond vaatamata sellele, et mitmed kaitsemehed on ründava mentaliteediga, üks mulluse hooaja edukamaid karistuste surmajaid. 84.4%-line efektiivsus andis 5. koha.

Lisaks ei pea muidugi kaitsemeeste kvaliteedi pärast väga muretsema, kui sul on väravas sellised mehed nagu Murray ja Marc-Andre Fleury. Kuna karikavõidu vaht tuli maailmakarikalt tagasi vigasena, siis saab kogenud Fleury uue hooaja alguses taas võimaluse haarata oma koht tagasi.

Fleury oli eelmise hooaja alguses Johnstoniga mängides praktiliselt ainuke pingviin, kelle kohta midagi head võis öelda. Sullivani režiimi ajal tema numbrid veidi kukkusid, ent need olid siiski heal tasemel - endale lastud keskmine 2.29 ja tõrjed 92.1%. 58-st mängust õnnestus võita koguni 35.

Murray võitis põhiturniiril oma 13-st üheksa, lasi keskmiselt täpselt kaks ja tõrjus 93%-ga. Playoffides tuli 15 võitu numbritega 2.08, 92.3%. "Meil on nüüd kaks väga head esikinnast, üks kes oma karjääri alustamas ja teine, kes on juba suurepärase karjääriga ning kellel on mitmeid häid aastaid veel pakkuda," kommenteeris Rutherford postidevahelist seisu playoffide lõppedes.

Hooaja väljavaated

Septembri alguses ilmus Crosby poolt huvitav mõtisklus eelmisest hooajast. See lõppeb ridadega: "Selle aasta meeskonnal on kõigiga võrdsed võimalused. Riietusruumis on palju eneseusku ja -kindlust seoses sellega, et me kõik teame oma rolli meeskonnas ja seda, kuidas koos mängida. Teame, et tulemas on raske aasta. Viimase 20 aasta jooksul pole põhjuseta ükski meeskond järjestikustel aastatel karikat võitnud. Kõik soovivad sinu pead ning 82-mängulise hooaja ja 4-ringilise playoffide jooksul on raske pidevalt võita. Kindel on aga see, et isegi kui hakkame endas uuesti kahtlema, siis anname ikkagi parima. Ma ei taha, et mullune hooaja esimene pool uuesti korduks. Tahan teist osa. Tahan karika säilitada."

Kuna mitmed meeskonnad on hakanud Penguinsi eduvalemit - kiirust ja sügavust rünnakul - kopeerima, siis pole tõesti tulemas kerget aastat. Vastastel on olnud mitu kuud aega valmistuda Penguinsi alistamiseks ja teades, milliseid fanatte liigas leidub, siis ei ole väljakirjutatu kindlasti niisama sõnakõlks. Aina rohkem luuakse klubides erinevaid osakondi, mis spetsiifiliselt mõne üksiku elemendiga tegelevad. Seega võib kuskil olla kogu suvi kinniste kardinate taga Penguinsi mängude videoid vaadanud härrad-prouad.

Juhus või mitte, aga just Penguins oli seitse aastat tagasi üks meeskondadest, kes järjestikustel hooaegadel finaalis mängis. Red Wingsi vastu mängiti eelnenud 2-4 kaotus 4-3 võiduks. Nagu ka meeskonna kapten ise on tunnistanud, siis järjestikustel aastatel võitmine on raske. Kuid raske oli eelmisel hooajal ka Penguinsi peatada ning see võib nüüd ka korduda.

Hooaja eelvaade: San Jose Sharks

Kuivõrd palju võib 12 kuuga muutuda. Pärast 10-aastase playoffide seeria murdumist näis eelmisel suvel, et San Joses ollakse valmis meeskonda õhkima, ent suurejooneliseks tagasitulekuks piisas vaid uuest peatreenerist. Peter DeBoer tõi klubile ajaloo esimese Stanley karikavõistluste finaalikoha.

(foto: foxsports.com)
DeBoeriga olid hooaja esimeses pooles mõned künkad, kui näiteks detsembrit alustati kuue järjestikuse kaotusega, kuid pärast seda jäi kuni finaalseeria lõpuni aasta pikimaks kaotuste jadaks üks kolmene seeria. Otsustavad kohtumised lõppesid 2-4 allajäämisega Pittsburgh Penguinsile, aga pikk rännak playoffides andis meeskonnale ja peatreenerile kõvasti tarkust juurde.

Sharks jäi Penguinsi vastu kiiruse osas hätta. Suvel peeti just seda elementi silmas, kui meeskonda täiendusi otsiti. Koosseisu parandamisel jäädi üsna vaoshoituks, kui liitusid vaid kaks meest - Mikkel Bødker ja David Schlemko. Koos Arizona Coyotesis mänginud paar on olnud pikalt Sharksi skautide vaateväljas, kuna ühes divisjonis olles on aasta peale toimunud mitmed kohtumisi.

"Mikkeli parimaks omaduseks on tema tohutu kiirus ja tal on võimekus kaitsjatest vabaneda tänu oma väleduse ja pehmete käte kombinatsioonile. Tema loovus ja litrivaldamise võimed teevad temast kaitsest rünnakule ümberlülitudes ohtliku mängija. Arvame, et ta õitseb meie mängijate grupi hulgas," iseloomustas suvel taanlast peamänedžer Doug Wilson.

DeBoer on Schlemko puhul samuti kiitnud tema kiirus ning ka liikuvust. "Oleme väga rahul, et ta valis oma omaduste juures meid," lisas Wilson. "Tegu on litrit liigutava mängijaga, kes litriga väga tasakaalukas. Tal oli väga hea aasta. Kiirus on tema mängu osa."

29-aastane Schlemko veetis eelmise hooaja New Jersey's, kus jõudis karjääri parimat tähistava 19 punktini (3+16). Tegu on olnud mängijaga, kes pidevalt karjääri jooksul olnud nii öelda seitsmes kaitsja, kes enamjaolt vaid häda korral koosseisu pääseb, kuid San Joses nähakse talle tähtsamat rolli. Sellele vihjab temaga tehtud üsna pikk, 4-aastane leping.

(foto: dailyfaceoff.com)
Schlemko võtab koosseisus endale Roman Polaki ja Matt Tennysoni poolt vabaks jäetud koha. Kõige muu ilusa kõrval peaks ta olema ka veel üks relv liiga ühele parimale ülekaalule. Sharks lõpetas selle osas mullu 22.5% ja 3. kohaga. Vaid Patrick Kane kogus Brent Burnsi 30-st ülekaalus rohkem punkte.

31-aastane habemik tegi 75 punktiga ülivõimsa hooja, mille kordamine saab olema keeruline. Kuid kuna algamas on lepingu viimane aasta, siis ei tohiks midagi motivatsiooni taha jääda. Indu võiks juurde anda ka see, et vaatamata rohkele kiitusele jäi ta hooaja parima kaitsja valmisel ikkagi ainult kolmandaks.



Burns & Co lasi endale eelmisel hooajal keskmiselt vaid 27.4 pealeviset ja see oli liiga paremuselt 2. näitaja. Endale lastud väravate vähesus ei olnud eriti muljetavaldav, kuna 2.52-ga mahuti vaid napilt TOP 10 sekka, kuid samas oli väravate suhe jällegi üks liiga parimaid. Vaid viis satsi suutsid paremad olla 0.37-st.

Keskmiselt 2.89 kolli skoorinud rünnak sai Burnsilt kõva panuse ja Schlemko suguse litri liigutaja lisamine võiks seda veelgi teravdada. Nagu ka Bødkeri kiirus.

(foto: dailyfaceoff.com)
Eelmise hooaja Arizona ja Colorado Avalanche'i vahel ära jaganud Bødker ületas karjääri jooksul teist korda 50 punkti piiri. Jumalike Joe'de kõrval mängides võiks ta kerkida tasemelt veel kõrgemale. Seejuures korjas ta oma 51-st silmast 19 ülekaalus ehk temagi võiks susisevale erimeeskonnale vunki juurde lisada.

Sharks on läinud usinalt kaasa hoogu koguva trendiga, mille kohaselt peab ühel korralikul meeskonnal olema 3-4 ründekolmikut, mis vastasmeeskonnale kurja suudavad teha. "Me saime lüüa meeskonnalt, kellel oli Phil Kessel kolmandas kolmikus," on DeBoer finaalseeriat meenutanud. "See näitab, milliseid ebamugavusi vastase jaoks saab teha, kui sul on selline sügavus."

Huvitav on seis Sharksi väravasuul ja eelkõige seetõttu, et see peaks rõõmustama kõiki balti rahvaid. Dainius Zubrus on küll satsist lahkunud, aga meesmodellist puurilukk Mantas Armalis kindlustab selle, et leedukate konsistents jääb San Joses samaks. Mõnevõrra üllatuslikult ei ole Wilson pärast James Reimeri lahkumist läinud otsima kogenumat varuvahti. Armalisele peaksid konkurentsi pakkuma klubi süsteemi teised puurilukud

Põhimehena jätkab Martin Jones. LA-s karjääri varukindana alustanud kanadalane sai uues klubis suure vastutuse ega vedanud oma debüüthooaja jooksul alt. Tema kuuest nullimängust oli parem vaid Chicago Blackhawksi Corey Crawford ning karikamängudes tuli neid veel kolm tükki juurde. Seejuures läksid need kirja vaid neljamängulise perioodi käigus.

"Jones oli uskumatu. Tüüp on kuradima hea väravavaht. Oleme õnnega koos, et ta on meie mees," kiitis pärast hooaja lõppu Logan Couture, kes oli 30 silmaga playoffides ülekaalukalt resultatiivseim mängija.

26-aastane puurilukk võitis põhiturniiril 65 stardi juures 37 mängu, lasi 2.27 väravat ja tõrjus 91.8%-ga. Playoffides läks käsi veel teravamaks - 2.16, 92.3%. Arvestades, et paljud mängijad on rääkinud sellest, kuidas DeBoeriga kohanemine oli alguses raske, siis võib sama kehtida ka Jonesi suhtes. Ehk uuest hooajast võiks oodata veelgi paremaid põhiturniiri numbreid.

Hooaja väljavaated

NHL-is ei ole kerge järjestikustel aastatel finaali pääsemine, kuid tunne San Joses on päris enesekindel. "Meil on suurepärane mängijate grupp. Meile kõigile meeldib üksteisega koos olla. Treenerid tegid tohutult head tööd. Nad oli meie jaoks tänavu ülitähtsad," rääkis Joe Thornton pärast playoffide lõppu. "Kõik naasevad uueks hooajaks ja oleme siis isegi veel näljasemad. See saab meie jaoks olema põnev aasta."

Uus hooaeg on aga Sharksi jaoks ka veidi uudne. Kuna meeskond polnud pikalt playoffides kaugel käinud, siis lõppes hooaeg harjumatult hilja. Nüüd on paljud rivistusest olnud osalised ka maailmakarikal (Kanada satsis on just enim Sharksi mehi (4) ja kokku läks turniirile seitse mängijat). "Tegu oli väga kurnava aastaga," on DeBoer mulluse kohta öelnud. "Oli kurnav arv mänge ja kurnav reisikalender. Peame välja mõtlema plaani, millega pärast maailmakarikat hooaega alustades kindlustame selle, kuidas jälgida seda, mis seisus nad (mängijad) on ja kuidas nad end tunnevad."

Mängijad võivad olla väsinud, aga tervikuna tundub Sharksi seis lubavana. DeBoeri näol on leitud treener, kes oskab meeskonna tugevustele mängida ja neid tugevamaid külgi on suviste käikudega veelgi lihvitud. Väsimus võib hooaja jooksul teemaks osutuda, aga kuna klubil on süsteemis nii mõnigi põnev ründetalent, siis saab nendega seisu värskendada. Meeskond on valmis uueks pikaks playoffide rännakuks ja potentsiaal selleks on satsis kahtlemata olemas.

Hooaja eelvaade: St. Louis Blues

St. Louis Bluesi kannatused ja pidev ebaõnnestumine said eelmise hooajaga lõpu. Pärast kolme järjestikust playoffide avaringis langemist pandi lausa sedavõrd vingelt, et esimest korda üle 15 aasta võideti kaks seeriat ning mängiti konverentsi finaalis.

(foto: Bill Greenblatt/UPI)
2015. aasta suvel näis klubi poolt üsna müstilise sammuna säilitada peatreeneri Ken Hitchcocki teened. 64-aastane kanadalane on üks NHL-i kogenumaid ja hinnatumaid treenereid, ent talendika mängijate grupiga korduvalt läbikukkumine oli selgelt liiast. Kuid usaldus temasse siiski säilis ja selle eest saadi korralikult tasustatud.

Ilusal lool on aga üks kurb külg. Suvel sai selgeks, et algav hooaeg jääb viis aastat klubis veetnud Hitchocki jaoks viimaseks. Isegi tema mantlipärija on juba väljavaadatud. Selleks saab endine Minnesota Wildi peatreener Mike Yeo, kes on algaval hooajal üks Hitchi abilistest.

"Mulle avaldas sügavat muljet tema valmisolek õppida ja olla osa personalist," rääkis Hitchcock suvel pärast Yeo palkamist. "Mike'il on suur tahe olla väga hea treener ja arvan, et on mõningaid elemente, mille osas saame mõlemad üksteist aidata. Ta esitab mulle väljakutse ja teeb mind paremaks ning pikas perspektiivis saan aidata tal läbida ees ootava miinivälja."

Dallas Starsi 1999. aastal Stanley karikani viinud Hitchcock loodab kahtlemata pauguga areenilt lahkuda. Kuid ta peab seda tegema uudses olukorras. Erinevalt eelnevatest aastatest ei ole Bluesil enam liiga ühte tugevaimat väravavahtide tandemit. Kahe kõva mehe - Jake Alleni ja Brian Elliotti - vahel esinumbrit valides langes otsus noorema kasuks. Suvel 26-aastaseks saanud Allen alustab meeskonnas oma kolmandat täishooaega.

"Arvame, et Jake on õige kutt. Rääkisin põhjalikult (väravavahtide treeneri) Jim Corsi ja (abimänedžeri) Martin Brodeuriga. Kõik arvasid, et see on nüüd Jake'i meeskond, käes on tema kord ja see tegi otsustamise lihtsaks. Arvame, et Jake'ist saab väga hea mängija ja ta soovib vastutust endale. Selle on ta nüüd saanud," rääkis kahe hooaja vahel olukorrast peamänedžer Doug Armstrong.

Allen võitis eelmisel hooajal 44 stardi juures 26 mängu, lasi 2.35 väravat ja tõrjus 92%-ga. Võrdluseks, Elliotti numbrid olid 38 starti, 23 võitu, 2.07 väravat ja 93%. Viimase kahe näitaja osas kuulus ta liiga tippu.

Aga kui juba selline korüfee nagu Martin Brodeur, kes mitmeid liiga väravavahtide rekordeid hoiab, oma toetust avaldab, siis ei maksa vast klubi otsuses kahelda. Ja eks tegelikult ole ka aastate jooksul räägitud, et Bluesi väravavahte on paluski aitamas Hitchcocki kavalad kaitseplaanid, mis puurilukkude tulemusi ilustavad. Eks sama võib siis edaspidi loota ka Alleni uus kamraad Carter Hutton.

30-aastane Hutton on kogu karjääri jooksul olnud varuväravavahiks ja teinud oma tööd korralikult. 76 mängu peale on ta lasknud keskmiselt 2.56 väravat ja tõrjunud 91%-ga. Seejuures olid tema numbrid mullu Nashville Predatorsi eest mängides isegi sealsest raudkindast Pekka Rinnest paremad.

Suve alguses tundus, et suur muudatus on tulemas ka kaitseliini osas, kuna Kevin Shattenkirk alustab oma lepingu viimast hooaega ja tema pikenduseks pole lihtsalt vahendeid võtta. Ent hetkel on 27-aastane ameeriklane siiski Bluesi mees.

(foto: dailyfaceoff.com)
Hitchcocki meeskond oli mullu endale lastud väravate osas 2.40-ga liiga paremuselt neljas. Heade numbrite eest tuleb suurt tänu avaldada just liiga parimat tõrjeprotsenti (91.9%) omanud väravavahtidele, kuna endale lastud pealevisete arvestuses oldi oma 29.7-ga ohtlikult lähedal liiga viimasele kümnele.

Vanade tegijate kõrvale leiti eelmisel hooajal Colton Parayko näol vägev uus tulija. 2012. aasta drafti 3. ringi valik mängis nagu oma aastakäigu TOP 10 talent, lõpetades hooaja 33 punktiga (9+24). Tema efektiivsusnäitaja +28 oli ülekaalukalt uustulnukate parim (järgnevatel oli see +12). Kogu liiga peale jäi temast selle arvestuses ette vaid neli mängijat.


23-aastane kanadalane jaksas tipptasemel mängimist isegi ülikooliõpingutega siduda, kui tegi hooaja otsustavas faasis, playoffide 2. ringi mängude ajal, viimaseid eksameid. "Ta ütles mulle, et peab kaks semestritööd ära lõpetama ja kirjutab ühe tuleva öö käigus," meenutas liigas peatreenerina kokku 20 hooaega töötanud Hitchcock kevadel seda, kuidas ta noore mängumehe "salaelust" teada sai. "Oskasin küsida vaid, et kuidas palun? Sa kuuled sellistest asjadest kahe hooaja vahel, aga mitte kunagi keset hooaega. Vähemalt mina pole varem kuulnud, et keegi sedamoodi teeks."

Kui tavaliselt peavad meeskonna kogenumad mängumehed oma pühendumust noorematele kaaslastele edasi andma, siis Bluesis tundub, et asi võiks vabalt vastupidi käia.

Meeskond sai eelmisel hooajal ka 2.67 väravat skoorinud rünnakule nooruslikku särtsu juurde, kui 20-aastane Robby Fabbri läbimurde tegi. 72 matšiga õnnestus koguda 37 punkti (18+19). Vaid Vladimir Tarasenko ja suvel klubist lahkunud meeskonna kapten David Backes said põhiturniiril rohkem väravaid kirja. Järgnesid 15 punktiga karikamängud, mille käigus oli ta 11 sööduga meeskonna parim ja jagas Tarasenkoga punktide osas liidrikohta.

(foto: dailyfaceoff.com)
Lisaks Backesile on Blues suvel vabaagentidena kaotanud ka Troy Brouweri ja Steve Otti. Augud üritatakse suuresti lappida olemasolevate meestega, kuid meeskonda on toodud näiteks tagasi ka klubi kunagine drafti avaringi valik David Perron. Samuti oldi valmis avasüli vastu võtma KHL-ist põgeneda üritavat Vladimir Sobotkat, aga viimaste uudiste kohaselt on tšehhist ründajal siiski endiselt Omski Avangardiga igati kehtiv ja õiguspärane leping.

Blues on suvel palju pühendanud aega meeskonna tuumiku lepingutele ja seetõttu võib öelda, et koosseis on juba koos ka järgmiseks hooajaks. Esimene ründekolmik peaks kokku jääma vähemalt 2019. aasta suveni ja Tarasenko, Jaden Schwartzi ning viimasena pikenduse saanud Alexander Steeni lepingud ulatuvad lausa järgmisesse kümnendisse.

Hooaja väljavaated

Süües kasvab isu. Blues oli pikalt kimpus avaringist edenemisega, aga nüüd rahuldutakse vaid karikavõiduga. "Me teame nüüd, et suudame sedavõrd kaugele jõuda ja teame, et oleme võimelised alistama häid meeskondi," muljetas Tarasenko pärast konverentsi finaalis San Jose Sharksile 2-4 allajäämisega lõppenud hooaega. "Soovime olla igal aastal konkurentsis ja minna veel kaugemale ning tahame võita karika. Selle nimel me mängimegi."

Pealtnäha on Bluesil karika nimel heitlemiseks kõik komponendid olemas - korralik puurivaht, sügav kaitseliin ja mitmekülgne rünnak, mille ees äsja karjääri esimese 40 väravaga hooaja teinud mees (Tarasenko). Samuti tugevad erimeeskonnad, mis just playoffides võtmerolli mängima hakkavad. Ülekaalu osas oldi mullu 21.5%-ga liiga kuues ja vähemuses jäädi 85.1%-ga ainult Anaheim Ducksile alla.

Hitchcocki aastad St. Louisis pole kordagi playoffideta lõppenud. Tõenäoliselt ei lõppe ka viimane. Äkki saab isegi lahkumiskingituseks divisjoni tiitli, millest eelmisel hooajal ainult kaks punkti puudu jäi. Klubi ajaloo esimene karikavõit näib juba liiga muinasjutulisena, kuid spordimaailmas on viimastel aastatel aina sagedamini hakanud juhtuma erinevaid imesid, millest võiks korraliku filmistsenaariumi kirjutada.

Hooaja eelvaade: Tampa Bay Lightning

Osava meeskonna ehitusega kaasneb ka suur peavalu. Tampa Bay Lightningu peamänedžer Steve Yzerman on mõne aastaga kokku pannud koosseisu, mis kahel järjestikusel hooajal mänginud vähemalt idakonverentsi finaalis. Aga selle säilitamiseks on vaja tohutult vaeva näha.

(foto: foxsports.com)
Yzermanil möödus kogu eelmine hooaeg, mis lõppes konverentsi finaalis 3-4 alla jäämisega Pittsburgh Penguinsile, muremõtetega seoses Steven Stamkosega. Meeskonna esistaarist oli saamas vabaagent ja kogu aasta jooksul jõudis infot kõnelustest minimaalselt avalikkuse ette. Ent lõpp hea, kõik hea. #91 tegi vahetult enne vana lepingu ametlikku lõppu uue diili, sidudes end klubiga 2024. aasta suveni.

"See meeskond on loodetavasti mitmeks aastaks jäämas Stanley karikale konkureerima. Tundsin südames, et Tampa oli alati koht, kuhu soovisin jääda. Kuulasin südamehäält ja näitan lojaalsust organisatsioonile, mis mu üles kasvatas," rääkis Stamkos pärast pikenduse allkirjastamist.

Kui kapten oli eeskuju näidanud, võttes vastu ehk vähem raha kui ta mujal oleks saanud, hakkasid doomino tükid järjepanu kukkuma. Meeskonna esikaitsja Victor Hedman tegi samuti pikalt kestva uue lepingu, tööka ründaja Alex Killorniga jõuti kokkuleppele ning allkiri saadi kätte ka varukindalt Andrei Vasilevskilt. Vene kontingenti jääb satsi esindama ka Vladislav Namestnikov.

Pärast tihedat tintimist, mis pausi järgselt jätkus selle nädala alguses kaitsja Nikita Nesterovi uue lepinguga, on jäänud vaid veel üks tõsisem teema õhku - palgale on vaja saada ka piiratud vabaagendi staatuses olev Nikita Kutšerov.

Arvestades Yzermani sõnavõtte, siis peaks uudis meeskonna mulluse resultatiivseima mängija uuest lepingust peagi tulema. "Olen lootusrikas, et suudame midagi välja mõelda," ütles Yzerman nädalavahetusel, lisades et kõnelusi on takistanud venelase osalemine maailmakarikal.


Lightningul on vaba palgaruumi umbes 5.8 miljoni jagu. Pikemaajalise tehinguni jõudmine näib selle juures välistatud, aga Yzerman on ennegi suutnud üllatavaid kokkuleppeid sõlmida. Võimalik, et kaadri taga on klubi boss plaanimas mõnda vahetustehingut, mis rohkem vahendeid avaks.

Kõigi eelduste kohaselt võib Kutšeroviga meeskonna uue hooaja ründeliini rivistust prognoosides arvestada. Kuigi esialgu puudub nimekirjast Ryan Callahan, kes alustab aastat pärast puusaoperatsiooni vigastuspausiga, mis tõenäoliselt kestab novembri teise pooleni.

(foto: dailyfaceoff.com)
Rünnak on täpselt sama, mis mullu, kuid selle puhul tuleb siiski meeles pidada paari nüanssi. 2013. aasta drafti 3. valik Jonathan Drouin kukkus eelmisel hooajal üks hetk pipardama ja nii jagus talle vaid 21 põhihooaja matši. Kevadel meeskonda tagasipääsenuna näitas ta aga playoffides oma tohutut potentsiaali, jõudes 17 mänguga 14 punktini (5+9).

Tyler Johnson jagas Patrick Kane'iga 2015. aasta playoffide resultatiivseima mängija au, kuid kukkus pärast läbimurde hooaega 72 punkti pealt 38 peale. Ent eeldatavasti ei pea meeskonna peatreener Jon Cooper muretsema, et tegu oli vaid ühe hooaja liblikaga. Esitusi pärssis vigastus.

"Mul polnud üldse jõudu ega painduvust," ütles Johnson hiljuti 2015. aasta finaalseerias viga saanud parema randme kohta. "Läks pikalt aega, et ma üldse midagi teha saaksin. Alles jaanuari paiku sain lõpuks kätekõverdusi teha."

Lightning oli eelmisel aastal tihti oma paremuse maksma panemisel väravate saamisega hädas. Aasta varem näidatud resultatiivsus 3.16 väravat mängu peale, mis oli liiga parim, kukkus 2.73 peale. Täie tervise juures Johnson ja meeskonda sulandunud Drouin peaksid satsi väravate keskmise uuesti kolme lähedale aitama.

Kaitses on seis samuti suures osas sama. Lahkunud on Matt Carle, kelle leping kehvate esituste tõttu suvel välja osteti. Ühe tähelepanuvääriva muutuse võib tuua treeninglaager. Nimelt on testimisel suurte kogemustega James Wisniewski, kes endale ehitanud ülekaalu spetsialisti maine. Just see oli meeskonna mullune Achilleuse kand, kui 15.8%-lisest efektiivsusest piisasa vaid kahe konkurendi edestamiseks.

(foto: dailyfaceoff.com)
Endale lastud väravate osas oli Lightning mullu liiga paremuselt viies, lastes keskmiselt 2.41 kolli. Esiväravavaht Ben Bishop aidati Vezina trofee väärilise hooajani. 29-aastane ameeriklane lasi endale vaid 2.06 väravat ja tõrjus 92.6%-ga. Esimesega oli ta kogu liiga parim, teise arvestuses jäi vaid Brian Elliottile alla.

Bishop on alustamas oma lepingu viimast aastat ja see on 99%-lise tõenäosusega jäämas tema viimaseks selles meeskonnas. Juba suvel oli pikakasvuline puurivaht klubivahetusele lähedal ja ei ole välistatud, et mingil hetkel Yzerman kitsa palgafondi poolt peale sunnitud käigu ka ära teeb. Aga seni kavatseb Bishop oma tööd rahulikult jätkata ning usub, et ühte puuri mahuvad kaks vahti kenasti ära.

"Kui vaadata Montreali, siis nad olid raskustes kui Carey Price auti langes. Arvan, et vajad kahte väravavahti, kes annavad sulle igal õhtul võimaluse võita," rääkis Bishop suvel.

Vasilevskit nähakse supertalendina, kuid eelmisel hooajal olid tal siiski mõningad raskused. Endale lastud väravate arvuks jäi 2.76 ja tõrjete efektiivsus oli 91%. Kuid võimalik, et ka teda oli segamas vigastus, sest ta saabus 12 kuud tagasi üsna omapärase traumaga treeninglaagrisse. Playoffides, kus Bishop teist aastat järjest vigastada sai, õnnestusid venelasel asjad juba märgatavalt paremini. Väravate keskmine jäi samaks, aga tõrjed tõusid 92.5% peale.

Hooaja väljavaated

Lightning on mänginud end idakonverentsi üheks parimaks meeskonnaks ja edukaks peaks kujunema ka uus hooaeg. Yzermanil jagub meeskonna kooshoidmisel kukla kratsimist, kuna järgmisel suvel on Drouin, Johnson ja Ondrej Palat piiratud vabaagendid, kuid enne edasist lepingutega sahkerdamist võiks meeskond anda kuuma seni, kuni veel võimalus on.

Viimasel paaril aastal kõvasti kasvanud meeskonna jaoks ei defineeri edu ka enam lihtsalt konverentsi finaali või karikavõistluste finaali jõudmine. Rahulolu pakuks vaid võimalus korraldada karikaparaad. "Oleme viimasel kahel aastal olnud lähedal, aga lihtsalt lähedal olemine ei ole piisavalt hea. Teise või kolmanda koha eest ei saa midagi. See ei ole see, mida me tahame," tunnistas Johnson septembri keskel.

Idakonverentsis ja kogu liiga jaoks on Pittsburgh Penguins uueks miilikiviks, Washington Capitals on äsja teinud võimsa hooaja ning Lightningu osariiginaaber Florida Panthers on jõudsalt tipu poole pürgimas. Konkurents finaalikoha peale on kujunemas karmiks ja oma eesmärgi täitmine saab Cooperi meeskonnal olema keeruline. Aga eks seda magusam ole lõpuks ka triumf. Lightning on end selgelt sellele häälestanud.

Hooaja eelvaade: Washington Capitals

Presidentide trofee needuse jutud koguvad aina hoogu. NHL-i põhiturniiri parimale antav tiitel läks eelmisel hooajal selge vahega 120 punkti kogunud Washington Capitalsile, aga seitsmendat korda viimase kaheksa hooaja jooksul ei õnnestunud enamuse aastast domineerinud meeskonnal siiski Stanley karikat koju viia.

(foto: rukkus.com)
Barry Trotzi meeskond oli mullu võimas. Esimesed järjestikused kaotused tulid alles uue aasta alguses ja normaalajaga kaotas Capitals kaks mängu järjest alles playoffide avaringis Philadelphia Flyersi vastu. Pärast seerias 3-0 edu saavutamist tuldi sealt kindlalt mängudega 4-2 välja, ent sama tulemusega jäädi järgmises ringis Pittsburgh Penguinsile alla.

Vinges vastasseisus otsustati vaid üks kohtumine rohkema kui ühe väravaga ja pooled kuuest mängust lõppesid lisaajaga. Capitals jäi kiruma halba õnne, kuna kõvasti kolistati väravaraamistikku ning pingviinid said nii mõnegi õnnega pooleks värava. Aga eks õnn soosibki tugevamaid ja Mike Sullivani meeskond tõestas karikavõiduga, et Penguins hooaja otsustavas faasis kõigist parem ka oli.

"Meil on palju suurepäraseid mängijaid, aga miski on puudu. See mängijate grupp on 2. ringist rohkemaks võimeline," ütles meeskonna kapten Aleksandr Ovetškin pärast konkurentsist pudenemist.

Põhihooaja järgselt oli Capitalsile raske midagi ette heita. Keskmisest väravasaagist 3.02 oli parem vaid Dallas Stars (3.23), kaitsenumbrite osas jäi 2.33-st paremaks vaid Anaheim Ducksi 2.29. Nii ise sooritatud (30.6) kui endale lastud (28.4) pealevisete arvestuses lõpetati kindlalt liiga esikümnes. Väravavahtide tõrjete efektiivsuses oli 91.8% halvem ainult St. Louis Bluesi 91.9%-st. Nii ülekaalu kui vähemuse efektiivsus oli liiga TOP 5 hulgas - 21.9% ja 85.1%.

Aga halb õnn või siis tõesti needus, tähendasid lõpuks seda, et teist aastat järjest tuli 2. ringis langemine.

Peamänedžer Brian MacLellan on näinud suurimaid puudujääke rünnakul. Paljud on rääkinud sellest, kuidas aina olulisemaks on kujunemas see, et ka tagumiste ründekolmikute mehed suudaksid rünnakul panustada ja seda loodab MacLellan ka Capitalsi edurivi uutest liikmetest. Montrealist hangiti Lars Eller ja vabaagendite turult toodi sisse Brett Connolly.

Karjääri jooksul 442 mänguga 73 värava ja 156 punktini jõudnud Ellerit on varem pidevalt rivistuses ringi liigutamisega solgutatud. Nüüd on tal võimalus panna juured maha Capitalsi kolmanda tsentrina.

(foto: dailyfaceoff.com)
"Olen kindel, et saan enda kõrvale head ääred ja kavatsen suure lõbuga mängida ning palju väravavõimalusi luua, kuid samas plaanin ka kaitses vastutustundlikuks jääda," rääkis taanlane suvel oma rollist.

Connolly on endine Tampa Bay Lightningu drafti avaringi valik, kes seni aga vaid harva sähvatanud. 210 mänguga on tulnud 27 kolli ja 59 punkti. Kuna 24-aastane mängumees võeti väga tagasihoidliku lepingu peale, millega makstakse talle tuleva hooaja eest 850 000 dollarit, siis on tegu vaid väikese riskiga. Samas võib kasu olla suur.

"Brettil on endiselt veidi arenguruumi, tal on oskuslikkus ja ründeomadused, mis pole veel täielikult meie ega ka tema arvates avanenud. Loodetavasti suudame sellest kasu lõigata. Ta on heas suuruses, suudab hästi uisutada, omab häid käsi ja sooritab hästi pealeviskeid," iseloomustas MacLellan suvel eelmisel hooajal Bostonis üheksa värava ja 25 punktini jõudnud meest.

Capitalsil oli eelmisel hooajal kuus vähemalt 20 väravaga meest. Üks neist on Jason Chimera näol lahkunud. Eller ja Connolly on aga kindlasti suutelised kahe peale selle augu lappima ning isegi kuhjaga üle tegema. Mulluse hooaja eest liiga parimaks peatreeneriks valitud Trotz peab igatahes leidma viisi, kuidas see ellu viia.

Kaitses jätkab Trotzi sats tuttava rivistusega. Pikalt oli küll segane seis Dmitri Orloviga, keda hakati juba vahepeal KHL-iga seostama, ent 25-aastane venelane sõlmis eelmisel nädalal klubiga siiski uue lepingu, mis kehtib järgmise suveni. Töötasuks 2.57 miljonit dollarit.

(foto: dailyfaceoff.com)
Ainus tilk tõrva meepotis mullu väga kindlalt tegutsenud kaitse puhul on see, et kuna Trotz plaanib Orlovile uuel hooajal anda suurema rolli, siis on meeskonna üks kõrgemapalgalisemaid kaitsemehi, aastas viis ja pool miljonit teeniv Brooks Orpik jäämas viimasesse paari. Tegu koleda ja klubi jaoks kindlasti ka valusa raha raiskamisega. Pärast Orlovi lepingut on Capitalsile jäänud vaba raha alla miljoni ja see välistab praegusel hetkel edasise koosseisu tugevdamise.

Samas näitas eelmine hooaeg, et koosseisule pole midagi ette heita. Suvel lisatud oskuslikumad vennad peaksid andma ka playoffides parema võimaluse, aidates tasavägised mängud õigele poolele kallutada.

Võimalusi karikamängudes peaks kergitama ka see, et Braden Holtby on taas aasta võrra kogenum. Juba mitu hooaega tagasi end väga talendika puurivahina näidanud kanadalane pani mulluste esituste eest kotti oma esimene Vezina trofee. Ta võitis põhihooajal 66-st mängust klubi rekordit tähistavad 48, lasi keskmiselt 2.20 väravat ja tõrjus 92.2%-ga. Nuriseda võis vaid nullimängude vähesuse üle. Neid läks kirja ainult kolm. Näiteks aasta varem kogunes puhtaid pabereid tervelt kolm korda rohkem.


Tavalisel mängupäeval alustab Holtby enne kell 19 toimuvat lahtiviset kohtumiseks valmistumist poolteist tundi varem 10-minutilise meditatsiooniga. Järgnevad silma-käe kordinatsiooni harjutused, mille käigus viskab ta kummipalli vastu seina ja kui kell saab 18, siis otsib ta mänguhallis rahuliku koha, asetab lõua oma kapi peale ning asub siis silmade soojenduseks põrnitsema erinevaid ümbruses olevaid detaile.

"Teadsin üsna varakult juuniorina, et teised kutid saavad minust paremaks. Pidin leidma teistsuguse valdkonna, milles end järgmisele tasemele viia ja selleks sai mängu vaimne osa," on oma meetodite kohta öelnud Holtby, kes ka kitarri mängimist oma mänguks valmistumise rutiinis kasutab.

Muusikageen on tulnud suguvõsast. Vanavanematelt ja emalt Tamilt, kes kantrimuusika valdkonnas endiselt aktiivselt tegutsemas. "Ta oskab vägevalt mängida ja tal on tegelikult väga hea hääl ka," ütles suvel oma ametivenna musikaalsuse kohta Capitalsi varumees Philipp Grubauer, kes kõigi eelduste kohaselt on uuel hooajal saamas rohkem mänguaega, kui mullused 22 matši.

Holtby tunnistas pärast hooaja lõppu, et teda vaevas playoffides põlveprobleem. Väiksema koormusega saanuks seda ehk vältida. Seejuures kordas ta üleeelmisel hooajal 73 mängus osalemisega klubi väravavahtide rekordit. Grubauer võitis eelmisel hooajal pooled oma 16-st stardist, lastes 2.32 väravat ja tõrjudes 91.8%-ga.

Hooaja väljavaated

Capitals oli mullu võimas, jõudes 56 võiduga klubi rekordini, aga meeskonnal peaks arenguruumi endiselt jaguma. Kasvõi juba selle arvelt, et üks põhikaitsjatest John Carlson lõi mullu kaasa vaid 56 mängus ja Orpik jättis täpselt pooled põhihooaja matšidest vahele. Kui kogu kaitsekuuik suudab tervena püsida, siis peaksid tagala numbrid veelgi paranema. Sama kehtib ka veidi värskendatud rünnaku kohta.

Presidentide trofee võideti viimati järjestikustel aastatel kümnendi alguses Vancouver Canucksi poolt. Capitals tundub olevat igati võimeline seda saavutust kordama. Kuigi uue hooaja eesmärgiks saab olema jõuvarude laialijaotamine. Mis muidugi pole üldse kerge. "Soovime seda (head vormi) veidi paremini laialijaotada, aga ma ei usu, et seda saab kontrollida," tõdes McLellan suvel.

Lisaks Presidentide trofee needusele võib Capitalsi puhul rääkida ka playoffide needusest. Pärast 1998. aastal finaalis mängimist ja seal Detroit Red Wingsile kuivalt alla jäämist ei ole meeskond kordagi karikamängudes 2. ringist kaugemale saanud. Praeguses olukorras ei tee seda lihtsamaks ka playoffide formaat, mida Ovetškin hiljuti kritiseeris.

"Vaatamata Presidentide trofee võitmisele on sinu kava playoffides veidi veider. Esimesena mängid neljanda vastu ja siis Pittsburghiga, mitte Islandersi või mõne teise meeskonnaga. Hakkad mõtlema, et miks on sul vaja Presidentide trofee võita selleks, et mängida kohe parimate meeskondadega," rääkis venelane lõppeva kuu keskel.

Mingil määral on venelasel õigus. Samas tuleb karikaunistuse elluviimiseks lõpuks siiski kõik uppi lüüa ja Capitals ei saanud sellega eelmisel hooajal hakkama. Võimalik, et see ei õnnestu ka uuel hooajal, kuigi potentsiaali selleks on.

Hooaja eelvaade: Dallas Stars

2013. aastal pärast pikka playoffide põuda uut tõusu alustanud Dallas Stars jäi kehva kaitse tõttu hooaeg hiljem karikamängudelt eemale, kuid tõusis mullu võimsalt uuesti kaardile tagasi. Põhiturniiril oldi klubi ajaloo ühe parima näitaja 109 punktiga läänekonverentsi parim meeskond. Kuigi otsustavatel hetkedel vedas taas kaitse alt.

(foto: Jerome Miron/USA TODAY Sports)
Lindy Ruffi meeskonna kaitse kärises väravavahtide tõttu. Kari Lehtonen ei mõista praeguseni, mis playoffide 2. ringi otsustavas kohtumises St. Louis Bluesi vastu valesti läks. Stars võitis oma lustliku mängustiiliga põhihooajal palju südameid, aga lõpuks pidas paika ikka see vana hea spordimaailma tõdemus - meistritiitleid võidad kaitsega.

Lehtonen ja Antti Niemi suutsid hooaja käigus kombineerida tõrjete efektiivsuseks vaid 90.4%. Samaga lõpetasid näiteks Toronto Maple Leafs ja Arizona Coyotes, kes mõlemad lõpuks playoffidest kaugele jäid. Seejuures teada tuntud läbikäiguhooviga Edmonton Oilersil oli see näitaja isegi 0.1% võrra parem!

Alates 2009. aastast klubis mängiv Lehtonen suutis võrreldes täielikult ebaõnnestunud eelneva aastaga oma numbreid parandada, jõudes keskmise endale lastud väravate arvu osas 2.94 pealt 2.76 peale ning tõrjete osas 90.3% pealt 90.6%, aga tegu numbritega, mis tema karjääri keskmistele (2.70, 91.3%) alla jäävad. Esimest aastat klubis mänginud Niemile läksid kirja üldse karjääri halvimad näitajaid 2.67 ja 90.5%. Keskmisteks on 2.43 ja 91.5%.

Playoffides olid mõlemad puurivahid juba päris kohutavate numbritega. Näiteks Lehtoneni tõrjete efektiivsuseks kujunes 89.9% ja Niemi omaks 86.5%.

Suvel on Starsi aktiivselt seostatud Tampa Bay Lightningu Ben Bishopiga, kes mullu nii endale lastud väravate keskmise kui tõrjete efektiivsuse osas liiga esikahe sekka mahtus, aga seni pole peamänedžer Jim Nill tehinguni jõudnud. Samas on klubi juht ka kindel, et soomlaste duo naaseb uuel hooajal targema ja paremana.

"Spordiäris ja -maailmas on kahjuks nii, et kõik mäletavad viimast esitust. Meil oli selleks 7. mäng St. Louisi vastu," rääkis Nill suvel. "Karil oli raske kohtumine. Arvan, et see on nii Karis kui Anttis tule sütitanud. Nad soovivad tulla ja näidata, mis papist nad tegelikult tehtud on."

Nill on uuele hooajal vastu minnes väravavahtidele ka kaitsesse kõva abilise toonud. Kaheaastane leping tehti maailmameistri ja olümpiavõitja Dan Hamhuis'ga.

(foto: dailyfaceoff.com)
"Ta toob meeskonda kõik, mida oleme otsinud. Ta on olnud igal tasemel võitja, ta on kogenud mängija, tal on suurepärased liidriomadused, ta saab mängida ükskõik, mis olukorras. Ta on suurepärane vastaseid kinnipanev kutt, ta suudab mängida suuri minuteid. Ta on kogu komplekt!" on Nill detsembris 34-aastaseks saava kandalase kohta öelnud.


Kuna Stars lasi suvel vabaagentidena Kris Russellil ja Jason Demersil minema kõndida, siis sõltub uuel hooajal tagalas palju noortest mängumeestest. Klubi omanik Tom Gaglardi kiitis neid suurejooneliselt juba aasta tagasi. Nüüd on noorukitel võimalus end näidata.

Parandamist vajab eelmisel hooajal endale lastud keskmiseks saavutatud 2.78 väravat. Seejuures võiks selle osas suur edasi samm toimuda just tänu väravavahtide paremale mängule, kuna endale lastud pealevisete osas oli Ruffi meeskond 28.9-ga täitsa kenasti liiga esirinnas.

Ise sooritatud pealevisete arvestuses oli Starsi 32-st üldse parem vaid lõpuks Stanley karikani jõudnud Pittsburgh Penguins (33.2). Jamie Benni ja Tyler Seguini juhtimisel ületati teist aastat järjest 260 värava piir. Keskmine väravasaak 3.23 oli ülekaalukalt liiga parim."

"Meil on väga vedanud," on Nill superduo kohta öelnud. "Meil on praeguse hetke kaks eliitmängijat. Jamie on arenemas selle ala kõige mitmekülgsemaks mängijaks. Tyler on arvatavasti üks parimatest väravaküttidest."

Benn oli üleeelmisel hooajal 87 punktiga liiga resultatiivseim mees ning jõudis mullu pärast 89 silmaga aastat MVP nominentide sekka. Seguin tegi kolmanda järjestikuse vähemalt 30 väravaga hooaja ja oli koos meeskonna kapteniga kaks mängijat kaheksast, kes kogusid vähemalt punkti mängu kohta.

Starsil oli mullu Jason Spezza näol ka väga korralik kolmas viiul ja nii oldi Boston Bruinsiga ainsad, kellel rivistuses kolm vähemalt 30 väravaga meest. Lisaks said tervelt 12 mängijat kätte vähemalt kümme väravat ja kuuel mehel oli vähemalt 30 söödupunkti. Rünnak töötas nii hästi kui üks korralikult õlitatud rünnak üldse töötada saab. Olgu märgitud, et Starsi eelmise hooaja keskmisest on viimase kuue aasta jooksul rohkem kolle kirja saadud vaid kaks korda (Penguins 2012. ja 2013. aastal).

(foto: dailyfaceoff.com)
Enne peagi algavat hooaega on meeskond KHL-i kolinud Valeri Nitšuškini näol kaotanud ühe terava ründaja, aga sisse toodud Jiri Hudler pole teps mitte halvem mees. Äkki isegi vastupidi. 32-aastane tšehh on väga kogunud ning kui vaadata üleeelmist hooaega, siis õigete kolmikukaaslaste puhul võimeline isegi karjääri parimaks aastaks.

Hooaja väljavaated

Stars on karikale võistlemiseks valmis, aga palju sõltub väravavahtidest. Lehtonen ja Niemi on liigas pikalt olnud hinnatud puurivahtide hulgas, seega võiksid nad õige raja uuesti siiski üles leida. Või võiks Nill siis ikkagi Bishopi või mõne teise turult leiduva väravavahi sisse tooma. Aega raisata pole.

"Tunneme, et meil on avanenud aken, mille jooksul peame üritama võitmist. Pakilisust on väljaku ääres tunda läbi Jimi ja Lindy, kes meid pidevalt paremaks soovivad vormida. Mängijatena peame mõistma, et oleme hea meeskond ja midagi ei saa iseenesest mõistetavana võtta," rääkis Spezza eelmisel nädalal, lisades et häid meeskondi on raske koos hoida.

Hea meeskonna koos hoidmise raskustest võib pikalt rääkida just Bishopi tuleviku osas võtmeid hoidev Lightningu peamänedžer Steve Yzerman. Palgalimiit välistab selle, et endale saab lõputult talenti kuhjata ning lõpuks soovivad kõik mängijad endale väärilist töötasu. Bennil algab näiteks viimane aasta lepingust, mis võtab palgafondist enda alla 5.25 miljonit dollarit. Uue lepinguga saab selleks numbriks juba 9.5 miljonit. Kaob kogu vaba palgaruum, mis klubil hetkel on (veidi üe 4.5 miljoni).

Palgafordiga seoses on kahtlemata ka kurb vaadata just palju räägitud väravavahtide seisu. Soomlased võtavad kahe peale enda alla 10.4 miljonit. Hinna ja kvaliteedi suhe on korralikult paigast ära. Ent äkki see uuel hooajal muutub. Sel juhul on selge, et kõik, kes läänekonverentsist karikafinaali soovivad pääseda, peavad just Starsi uppi lööma.

Hooaja eelvaade: New York Islanders

New Yorgis on pikalt olnud vaid üks tõeline hokimeeskond. Selleks on 90-aastase ajalooga ja edukas Rangers. New York Islanders on alates 90ndate algusest olnud enamjaolt lihtsalt üks sats, keda kõik kolkida saavad. Kuid enam mitte. Vähemalt eelmisel hooajal vahetus Suures Õunas juba võim.

(foto: Getty Images)
Playoffide avaringis Florida Panthersi mängudega 4-2 alistanud Islanders võitis karikamängudel oma esimese seeria pärast aastat 1993. Ühtlasi tehti pärast 12-aastast pausi oma linnanaabrist parem hooaeg, kui Rangers langes esimese ringi mängudega. Kuna Jack Capuano meeskonnal õnnestus jõuda teise järjestikuse 100 punktiga aastani, siis ollakse kindlasti valmis New Yorgi sinise poolega konkureerima ka algaval hooajal.

Pärast kümnendite pikkust kannatust on oma suurimale rivaalile ära tegemine kahtlemata omaette eesmärgiks, aga suurimaks sihiks on muidugi oma kunagise hiilguse taastamine. Islanders võitis 80ndatel Stanley karika neli aastat järjest.

"Stanley karika võitmine oli eelmisel aastal meie eesmärgiks ja me ei suutnud seda, aga võime sellest jõudu ammutada. Oleme kukesammude haaval arenenud," rääkis Capuano suvel. "Kutid teavad nüüd, millisteks standardid on kujunenud. Tunnen end meeskonna suhtes hästi. Kogemuse juures ja selle osas, mis Garth on meie hokiklubile lisanud, oleme lootusrikkad, et suudame teha järgmise sammu."

Peamänedžer Garth Snow on meeskonna kaptenile John Tavaresele toonud uued kolmikukaaslased. Andrew Ladd ja P.A. Parenteau on mõlemad suutnud tippvormi juures jõuda 60 punktini. Samuti on nad tublid tööhobused, kes võiksid kenasti asendada vabaagentidena lahkunud Kyle Okposot, Matt Martinit ja Frans Nielsenit. Ülikogenud Jason Chimeral on samal ajal selja taga 20+20 hooaeg.

(foto: dailyfaceoff.com)
Capuano on heietanud sellest kuivõrd vinge vana 10 aastat klubis mänginud Nielsen oli, aga samas loodab ta, et noored suudavad mitmekülgse taanlase saapad täita. "Arvan, et keskel mängides kujuneb Brockist (Nelson) meie jaoks väga tähtis mängija ja Ryan Strome saab nüüd arvatavasti võimaluse keskel, kuhu me ta draftisime ja kus ta on enamuse oma karjäärist mänginud. Ootan Ryanilt palju."

24-aastane Nelson jõudis eelmisel hooajal 26 väravaga noore karjääri parima näitajani. Vaid Tavares sahistas temast rohkem võrku (33 kolli). Napilt enne hooajaeelse treeninglaagri algust uue lepingu sõlminud Strome oli mullu kahvatu, aga näitas hooaeg enne seda head potentsiaali, kui korjas 50 silma (17+33).


Islanders jäi eelmisel hooajal keskmise väravasaagi osas 2.77-ga esimesena liiga esikümnest välja ja ega meeskonnal pole kunagi väga skoorimine probleeme valmistanud. Muret on tekitanud lekkiv kaitse ja sellel seisab nüüd pärast suviseid muudatusi ees kõva väljakutse. Nielsen oli üks meeskonna hinnatumaid karistuste surmajaid ja selle osas kuulus meeskond mullu liiga tippu. 84.5%-lisest efektiivsusest olid paremad vaid kolm konkurenti.

Lisaks võib rünnakul tootlikus langeda, sest Martini lahkumisega on ära lõhutud kolmik, mida viimastel aastatel kutsutud liiga parimaks neljandaks ründekolmikuks. Martin, Casey Cizikas ja Cal Clutterbuck korjasid eelmisel hooajal kokku 71 punkti, mis väga kõva panus kolmikult, mille peamiseks eesmärgiks vastaseid töödelda. Cizikase ja Clutterbucki uueks sõbraks on esialgu prognoositud Chimerat ning sarnases rollis on Kanada koondises 2007. aastal MM-kullani jõudnud ründaja viimastel hooaegadel Washingtonis edukalt mänginud, aga kohest klappi ei pruugi tulla.

Kaitse osas on Islanders viimastel hooaegadel jõudsalt arenenud. Kolm hooaega tagasi lasti endale veel 264 väravat, aga üleeelmisel hooajal oli numbriks juba 230 ja mullu 216. Keskmine number 2.57 andis 13. koha. Seejuures võinuks koht esikinda Jaroslav Halaki parema tervise juures olla silmapaistvam. 31-aastase puuriluku hooaeg lõppes märtsi alguses.

Tagalast on võrreldes mullusega kadunud Winnipegi kolinud Brian Streit, aga teda eeldatavasti ei hakata väga taga igatsema. Üsna kõikuva mängutaseme tõttu oli ta tihti kõrvaltvaatajaks. Temast vabanenud koht annab võimaluse noorukite esiletõusuks.

(foto: dailyfaceoff.com)
21-aastane Ryan Pulock on pärast veebruaris debüteerimist saanud ainult kiidusõnu ja tema ülitugev pealevise peaks märgatavalt parandama meeskonna mullust 18.3%-list ülekaalu efektiivsust.


Väravasuul jätkab Halaki abimehena Thomas Greiss. 30-aastane sakslane jättis eelmisel hooajal endast väga hea mulje ja pole välistatud see, et ta tõuseb uueks esinumbriks. Kuna klubid otsivad alati võimalusi säästmiseks, siis saaks Islanders seda väravavahtidega vangerdades kõvasti teha.

Halak tõrjus mullu 91.9%-ga ja lasi keskmiselt 2.30 väravat. Greissi numbriteks olid 92.5% ja 2.36. Tegu samast klassist statistikaga, mis näitab, et kvaliteedi vahet ei paistagi nende vahel olema. Küll aga on Halakil palju suurem leping - 4.5 miljonit hooaja peale vs 1.5 miljonit.

"Thomas avaldas saabudes kõigile oma iseloomu ja tööeetikaga muljet. See tõmbas kogu treenerite personali ja meeskonna tähelepanu. Ei olnud vahet, mis rollis ta oli - varumees või alustaja - ta püsis alati valmisolekus ja näitas, et võib selles liigas esinumbrina tegutseda," kiitis Snow pärast hooaja lõppu sakslast.

Juba ainuüksi sellest väljaütlemisest võib välja lugeda, et Halaki karjäär Islandersis ei pruugi enam pikalt jätkuda. Ja Snow ei pea tema vastu isegi uut väravavahti sisse tooma. 25-aastane Jean-Francois Berube, kellega suvel aasta võrra lepingut pikendati, näitas oma karjääri esimese seitsme NHL-i mängu ajal korralikku taset, korjates kolm võitu, tõrjudes 91.4%-ga ja lastes 2.71 väravat.

Hooaja väljavaated

Islanders jõudis viimati järjestikuste 100 punktiga hooaegadeni just 80ndatel,  oma hiilgeaegadel. Konkurents liigas on muidugi pärast seda kõvasti tihenenud ja on selge, et iga aastaga läheb edu saavutamine aina raskemaks, kuid tegu on toreda faktiga. Praegu on küll keeruline Capuano meeskonda favoriitide sekka lugeda, aga see võib hooaja käigus muutuda, kui värskenduse läbinud ründeliin hästi toimima saadakse.

Töö karika nimel igatahes käib ja eks selleks ole ka satsi toodud mõni vend, kes varem suure triumfini jõudnud. 2010. aastal Chicago Blackhawksi võidukas meeskonnas mänginud Ladd on öelnud: "Arvan, et iga meeskond, kellel on John Tavares, sedavõrd hea seis väravasuul ning selline kaitse on lähedal (karikavõidule). Ootan põnevusega väljakutset aidata see meeskond järgmisele tasemele ja selleks on Stanley karikas."

Need 100 punktiga hooajad pole samas Islandersi puhul enam nii muljetavaldavad, kui nentida fakti, et eelmisel hooajal oli Metro divisjonis koguni neli selle tähiseni jõudnud satsi. Olukord on seal ka kitsamaks minemas, kuna New Jersey Devils ja Carolina Hurricanes on mõlemad jõudsalt põhjast üles sammumas. Playoffide pääsu osas püsib Islandersi seis veel positiivsena, kuid jutud karikavõidust näivad siiski ennatlikud.

Hooaja eelvaade: Nashville Predators

Kevadel klubi 18-aastase ajaloo jooksul kolmandat korda playoffide avaringist edenenud Nashville Predators on end vähem kui 12 kuuga tõstnud liiga tugevate keskmike seast võimalikuks Stanley karika nõudlejaks. Seda tänu vahetustehingutega, millega peamänedžer David Poile kokku pannud väga tugeva koosseisu.

(foto: Aaron Doster/USA TODAY Sports)
Alates klubi algusaegadest saadik peamänedžerina tegutsev Poile tõi läinud talvel klubisse Ryan Johanseni ning suvel turgutas ta satsi veel ka P.K. Subbani lisamisega. Tegu parimates mängija aastates olevate tähtedega, kelle kaasabil võiks Predators aastateks tippkonkurentsi tõusta.

Jaanuaris hangitud Johansen on tõeline esitsenter, keda meeskonnas pole varem olnud. Resultatiivselt debüteerinud ja 42 mänguga 34 punktini (8+26) jõudnud mehelt oodatakse väga suur panust.

"Meil on temaga seoses suured ootused individuaalsete esituste, punktide, söötude suhtes. Ta peab olema meie resultatiivseim mängija ja koguma endale suured numbrid," on 24-aastase Johanseni kohta Poile suvel öelnud. "Arvan, et ta on jõudmas oma parimasse ikka ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks ta ei võiks teha väga-väga head aastat."

Subban on 27-aastasena veidi kogenum ja end ka juba tõestanud, jõudes 2013. aastal liiga parima kaitsja auhinnani. Ent ka temalt peaks olema veel rohkem tulekul. Mullu tegi ta kolmanda vähemalt 50 punktiga hooaja järjest ja seda vaatamata sellele, et kevad läks kaelatrauma ravimisele.

"Olen elevil meie meeskonna, linna ja eelkõige karika võitmise võimaluse suhtes. See on kõige olulisem," on Subban öelnud. "Siia tulemine ei ole populaarsuse kogumise võistlus. Siiatulek seisneb kõik meeskonna võitudele ja tiitlini aitamisel. Just selleks olen ma siin."


Predatorsi kaitseliin oli juba enne Subbani saabumist väga muljetavaldava koosseisuga. Kaptenist Shea Weberist loobumine oli julge otsus, aga Poile ongi end tõestanud peamänedžerina, kes ei karda riskida ja ajalugu on näidanud, et tema otsused kipuvad ka õiged olema.

(foto: dailyfaceoff.com)
"Meie kaitse puhul on tähelepanuväärne see, et esimest kolme - jättes Subbani välja - saab koosseisus ringi liigutada. Nad kõik suudavad uisutada ja litrit liigutada. Meil on väga liikuv esinelik," on oma sinise joone meeste kohta öelnud meeskonna peatreener Peter Laviolette.

Mobiilsus ja kiirus on aina tähtsamaks saamas. Nii nagu ka osavate kaitsemeeste olemasolu. Mida kiiremini litri kaitsetsoonist välja saad, seda väiksem on oht sinu väravale ja mida paremini kaitsjaid rünnakut suudavad toetada, seda rohkem tekib väravavõimalusi.

Kiirus on saanud sedavõrd oluliseks, et isegi läänekonverentsi meeskonnad nagu Predators on asunud eemalduma füüsilisusest, mis varasemalt konverentsis edukalt tegutsemiseks kõrgelt hinnatud oli. Jõudu peab muidugi endiselt olema, aga eelistatult kaasneb koos sellega kiirus ja osavus.

Rünnakuga seoses on oluline omada head tsentrite gruppi ning selleski kastis on Predatorsil linnuke kirjas. Meeskonna uus kapten Mike Fisher ja üle 1000 kohtumise NHL-is kaasa löönud Mike Ribeiro on mõlemad mitmekülgsed ründajad, kes võivad kahtlemata nii mõndagi veel ka Johansenile õpetada.

(foto: dailyfaceoff.com)
Predators, kes mängis pikalt Barry Trotzi juhendamisel, pole kunagi olnud tuntud hea ründemeeskonnanaga, kuid klubi juures kolmandat hooaega alustav Laviolette on selle osas muudatuse toonud. Pärast mitut viljatut aastat oli Predators mullu 2.73 kolliga mängus teist hooaega järjest liiga esikümne lähedal.

Meeskonnas oli eelmisel hooajal Filip Forsbergi ja James Neali näol tervelt kaks 30 väravaga meest. Seejuures jõudis rootslane 33 kolliga klubi rekordi korduseni. Playoffides, mis lõppesid  2. ringis hilisemale finalistile San Jose Sharksile 3-4 allajäämisega, näitas end tugevalt Colin Wilson, kes korjas 13 matši jooksul 14 silma (5+8). Teine ameeriklane Craig Smith on teinud kolm vähemalt 20 väravaga hooaega järjest.

Koos Jimmy Veseyga oleks edurivi veelgi tugevam, aga temast ilmajäämise kaotusevalu võib leevendada Kevin Fiala, kes korjas mullu AHL-is 66 matšiga 50 silma (18+32) ning sai viie mängu jooksul ka NHL-i lõhna nuusutada.

Kuna perfektset satsi on aga väga keeruline luua, siis on paradoksaalsel kombel Predatorsi kunagisest suurimast tugevusest saanud kõige valusam nõrkus. Laviolette'i meeskond oli mullu endale lastud pealevisete vähesuse osas 27.3-ga liiga parim, aga endale lastud väravate keskmine 2.60 jättis satsi liiga keskmikke sekka. Lühidalt tähendab see seda, et kolm korda Vezina auhinnale nomineeritud Pekka Rinne tase kukkus.

Kogu karjääri Nashville'is veetnud soomlane suutis eelmisel hooajal tõrjuda vaid 90.8%-lise efektiivsusega. Meeskond tervikuna jäi tõrjeprotsendi osas 90.5%-ga liiga viimase kümne sekka. Novembris 34-aastaseks saava Rinne peamiseks probleemiks on ebastabiilsus. Eelmise aasta oktoobris oli tema tõrjete efektiivsuseks 92.5%, aga järgmiste kuude jooksul sai ta 91% kätte vaid korra ja kahel kuul jäi see isegi alla 90%.

"Tegu on lihtsalt vaimsete asjadega. Hooaeg on pikk ja kui lased end nendest häirida, siis läheb raskeks. Võimalik, et vahest teen asjad vaimse poole pealt enda jaoks liiga raskeks," rääkis Rinne pärast hooaja lõppu.

Kuna kolm aastat klubis veetnud Carter Hutton lahkus vabaagendina St. Louisi, siis on uuel hooajal Rinnel uus varumees. Tõenäoliselt saab selleks Marek Mazanec, kes võttis kaks hooaega tagasi isegi ühe kuu parima uustulnuka auhinna. Pärast seda on aga tšehh praktiliselt kogu aja veetnud AHL-is. Eelmisel hooajal lasi ta seal endale 2.45 väravat ja tõrjus 91.2%-ga. Variandiks on ka Juuse Saros, aga 21-aastasena jääb tema siiski tõenäoliselt madalamasse liigasse veel küpsema.

Hooaja väljavaated

Pärast nappi alla jäämist Sharksile tõdes Poile, et meeskonnal on veel 1-2 mängijat puudu tõusmaks karikavõidu favoriitide sekka. Siis oli aga Johansen klubis mänginud vaid pool hooaega ja Subban oli veel Montreali armastatuim poeg. Nüüd näib, et meisterplaani viimased lülid on kokku kuhjatud.

Eelmisel hooajal tegi Predators jõulise sammu edasi ja kuna konverentsi finaal oli juba käega katsutav, siis võivad meeskonna fännid tõesti juba karikavõidust unistada. "Meie meeskond lõikab teise ringi jõudmisest kasu," tunnistas Mattias Ekholm eelmise hooaja lõpus. "Arvan, et saame vaid paremaks minna ja ootan seda põnevusega."

Rinne mänguvorm tekitab küsimusi, aga sellega seoses võib julgustavalt vaadata minevikku. Üleeelmisel hooajal tegi ta pärast 90.2%-lise tõrjete efektiivsusega aastat ühe karjääri võimsama hooaja, lõpetades 92.3%-ga. Hooajal 2012/13 olid tõrjed omakorda 91%. Ehk tal on kehvale aastale järgnenud alati hea hooaeg ja vastupidi. Nüüd peaks olema taas tõusu aeg. Kui nii tõesti välja kukub, siis peaksid Predatorsil olema päris head võimalused jõuda klubi ajaloo esimese divisjoni tiitlini ja sellele võiks järgneda ka edu playoffides.

Hooaja eelvaade: Chicago Blackhawks

Eelmist hooaega karikakaitsjana alustanud Chicago Blackhawks leidis end lõpuks päris harjumatu koha pealt. Esimest korda pärast 2012. aastat ei õnnestunud playoffides mitte ühtegi seeriat võita. Seda isegi olukorras, kus vastas oli kuulus avaringi ebaõnnestuja St. Louis Blues.

(foto: Mike DiNovo/USA TODAY Sports)
NHL-is pole ligi 20 aastat ükski meeskond suutnud tiitlit kaitsta ja see on ka liiga üks võludest. Ühelgi sügisel ei tea ette, kes hooaja lõpus võidutseb. Samal ajal on mõnes teises profiliigas tihtipeale samad meeskonnad järjestikustel aastatel finaalis. Ka seda pole NHL-is seitse hooaega juhtunud. Seega oli Blackhawksi taandumine, vaatamata mitmetele hiljutistele karikavõitudele, igati loogiline ja prognoositav.

Ent nagu ikka elus - igale langusele järgneb tõus. Peamänedžer Stan Bowman on kitsa palgaruumi tõttu pidanud suvel taas kõvasti vangerdama, aga tegu on klubi jaoks tuttava olukorraga ning ikka ja jälle on tõestatud, et koosseisu ümberkujundamine ei häiri meeskonna käekäiku.

Võrreldes eelmise hooaja lõpuga on lahkunud Dale Weise, Andrew Ladd, Teuvo Teräväinen, Bryan Bickell ja Andrew Shaw. Praktiliselt kahe kolmiku jagu ründajaid. Aukude lappimisel loodetakse eelkõige organisatsiooni noormängijate esile tõusule.

"Paljud neist kuttidest on mitmeid aastaid meie süsteemis olnud ja neil on raske olnud, kuna meil pole koosseisus kohti avanenud," rääkis Bowman suvel olukorrast, lisades et nüüd soovitakse noorukitele võimalus anda.

(foto: dailyfaceoff.com)
2014. aasta drafti avaringi valik Nick Schmaltz aitas läinud hooajal Põhja-Dakota ülikooli meistritiitlini, jõudes põhiturniiril 37 kohtumisega 11 värava ja 46 punktini. 2012. aastal 6. ringist avastatud Vince Hinostroza oli AHL-is 66 mängu jooksul kogutud 51 punktiga (18+33) silmapaistev ja mahtus isegi USA MM-koondisesse. 24-aastane Tanner Kero oli üleeelmisel hooajal Jack Eichelile läinud aasta parima ülikoolide mängija auhinna nominent. Ja neid võimalike esiletõusjaid on veel.

Uusi nägusid ootab põnevusega ka mulluse NHL-i põhiturniiri parim Patrick Kane, öeldes: "Näib, et meil on mõned väga talendikad noored, kes on valmis koheselt panustama ja loodetavasti teistest mängijatest jäänud kohad täitma."

Eelmisel hooajal koos Artjom Anisimovi ja liiga parimaks uustulnukaks valitud Artemi Panariniga liiga produktiivseima kolmiku moodustanud Kane on oma standardid tõstnud uutesse kõrgustesse ning kindlasti loodetakse, et ta suudab taset hoida.


Ühe ülimalt tulise kolmiku toel skooris Blackhawks mullu 2.85 väravat mängus, millega jõuti viimase seitsme hooaja jooksul kuuendat korda liiga esikuuikusse. Kõvasti kurja tehti ülekaaluga, mis oli 22.6%-ga liiga paremuselt teine. Asjad toimisid vaatamata sellele, et Jonathan Toews lõpetas täishooaegade arvestuses alles kolmandat korda vähema kui 60 punktiga ning Marian Hossa kukkus 64 mänguga 33 punkti peale.

Jaanuaris 38-aastaseks saav slovakk on tunnistanud, et särtsu hääbumine võib olla seoses vanusega. "On palju kutte, kellel suurepärased numbrid ja kui nad jõuavad teatud vanuseni, siis hakkavad numbrid kukkuma. Kõigi mängutase langeb mingil hetkel. Kuid seni, kuni suudan nooremate kuttidega koos uisutada, usun et saan meeskonnale palju anda, eelkõige kaitses või karistuste surmamisel. "

2.52 väravat lasknud kaitse on juurde saanud kaks uut liiget. Klubisse on tagasi toodud 2010. aasta karikavõidus osaline olnud Brian Campbell ja KHL-is hangiti Michal Kempny, keda on nimetatud perfektseks kaitsest puudu olnud pusletükiks.

(foto: dailyfaceoff.com)
Antud kuuiku selja taga on veel ka kenasti vangeramisruumi. Ülikogenud Michal Rozsivaliga tehti veel aastane pikendus ja oma võimalust ootavad teiste seas Soome maailmakarika koosseisu kuuluv Ville Pokka ja kevadel playoffides viies kohtumises kaasa löönud Erik Gustafsson.

"Sul ei saa kunagi olla liiga palju kaitsjaid," on Bowman öelnud. "Ma ei taha aastale vastu minna vaid seitsme kaitsjaga. Alustama peab 10-12 mehega, teades et kunagi pole olnud aastat, mil kasutad vaid seitset kaitsemeest."

Bowman on meeskonna kaitseliini nimetanud ka juba satsi tugevaimaks osaks.

Kõva kaitse toetub jätkuvalt väravas Corey Crawfordi peale ja ka vastupidi. Meeskonna kolmas täht, kellest küll palju harvemini räägitakse, tegi mullu teise järjestikuse 92.4%-lise tõrjete efektiivsusega aasta ja lasi keskmiselt 2.37 väravat. Ta oli seitsme nullimänguga kogu liiga parim. Ja seda isegi olukorras, kus ülakeha vigastus põhiturniiri ennatlikult katkestas.

Varukinda rollis jätkab Scott Darling, kes viimase kahe aastaga kerkinud liiga üheks parimaks varuväravavahiks. Suurepärase debüüthooaja järgselt käisid ameeriklase numbrid mullu küll alla, aga need olid sellele vaatamata korralikud - väravate keskmine 2.58, tõrjed 91.5%.

Hooaja väljavaated

Eelmisel hooajal võitude osas ajaloo teiseks peatreeneriks kerkinud Joel Quenneville asub lisa otsima 801 võidule. Ta on punktiprotsendi osas 61.1%-ga aktiivsete peatreenerite arvestuses kolmandal kohal. Kokku kolme erinevat klubi tüürinud peatreener valiti juba 16 aastat tagasi hooaja parimaks treeneriks. Kui keegi oskab muutuste ja uue koosseisuga kohaneda, siis peaks see just tema olema.

Peatreener loodab, et näeb uuel hooajal meeskonna poolt ühtlasemat tegutsemist. "Peame sel aastal olema rohkem nelja ründekolmikuga meeskond. Jäime minu hinnangul eelmisel aastal liialt 1-2 kolmikuga meeskonnaks. Arvan, et kui leime veidi rohkem stabiilsust ründekolmikute osas, siis oleme palju parem meeskond."

Kaheksa aastat järjest playoffides mänginud ja selle perioodi jooksul kolm korda karikavõiduni jõudnud meeskond on kahtlemata favoriitide seas ka tänavu. Mullu jäädi kohati tõesti liialt Kane'i kolmiku najal elama ja nii oli edu karikamängudes raskendatud. See võib muidugi korduda, aga Quenneville teeb kahtlamata kõik selleks, et nii ei läheks. Samal ajal annab võidulootusi juurde tugevnenud kaitseliin. Nagu ka Vezina trofeest ilma jäämisega aina enam motivatsiooni juurde koguv Crawford.

Hooaja eelvaade: Florida Panthers

Aastaid muidusööjate hulgas olnud Florida Panthers, kes oli enne eelmist hooaega 21 aasta jooksul vaid kolm kord playoffides mänginud, on vaikselt sammumas NHL-i tippmeeskondade sekka. Selja taga on klubi ajaloo parim põhiturniir ja meeskond peaks minema aina paremaks.

(foto: Joe Skipper/AP)
Panthers tegi mullu 103 punktiga oma rekordi, võites ka enda ajaloo teise divisjoni tiitli. Lisaks ilustasid hooaega mitmed rekordilised võiduseeriad. Selle järgselt lõppesid küll playoffides mängud New York Islandersi vastu vaid kuue matšiga, aga see peaks nooremapoolsele meeskonnale vaid motiveerivalt mõjuma.

Meeskonna peatreenerina kolmandat aastat alustav Gerard Gallant näeb satsis tohutut potentsiaali, mis võib juba algaval hooajal suure edu tuua.

"Minu hinnangul tegime eelmisel aastal väga hea sammu edasi ja selleks, et meist saaks parem meeskond ja et areng jätkuks, peame tegema veel ühe sammu ning seda kõigis valdkondades - meie ülekaal, karistuste surmamine, üldine mäng," rääkis Gallant suvel. "Mõlema aasta jooksul, mil oleme siin olnud, on meeskond teinud suuri edusamme ja see on tulenenud sellest, et meie nooremad mängijad on aasta võrra rohkem kogemusi saanud. Oleme koos mängijatega kasvamas. Oleme parem meeskond ja teame, et oleme hea hokimeeskond. Oleme enesekindel meeskond. Sel aastal ei karda me ühegi meeskonna vastu mängida."

Peatreener püsib entusiastlikuna vaatamata sellele, et suvel on koosseis läbinud päris korralikud muudatused. Mullu 2.44 väravat lasknud kaitsest on lahkunud ülikogenud Willie Mitchell ja Brian Campbell. Lisaks ei jätka meeskonnas Erik Gudbranson ja Dmitri Kulikov.

(foto: dailyfaceoff.com)
Muutused sinisel joonel on olnud põhjalikud, aga vaatamata nendele võib optimistlikult tulevikku vaadata. Eelmisel aastal NHL-i parimaks uustulnukaks valitud Aaron Ekbladi kõrvale on toodud üliosav sööduandja Keith Yandle, kes tippvormis olles kuulub kindlasti liiga parimate ründavate kaitsemeeste sekka. Jason Demers oli mullu kahvatu kaitsega Dallas Starsi üks stabiilsemaid sinise joone mehi ning Mark Pysyk on 24-aastase ja endise drafti avaringi valikuna veel üks potentsiaalikas meeskonnaliige.

Kaitse kõige huvitavamaks täienduseks võib aga kujuneda hoopis Michael Matheson. 22-aastane mängumees on NHL-is seni jääl käinud vaid kolmes matšis, aga aitas kevadel Kanada MM-kullani ja pärast kümne mänguga kuue punktini jõudmist tuli ka turniiri parima kaitsemehe au.

"Temast saab loodetavasti pikaks ajaks meie jaoks väga hea hokimängija. Meile meeldis, mida me temalt eelmisel aastal nägime nendes kahes-kolmes matšis ja hiljem playoffides," on Gallant öelnud klubi 2012. aasta drafti avaringi valiku kohta.

Pantrite draftimisest võiks kirjutada täiesti eraldi loo. Chicago Blackhawksist võimsa masina vorminud Dale Tallon on küll nüüdseks peamänedžeri ameti loovutanud Tom Rowe'le, aga seda praegust Panthersi rivistust võib siiski pidada tema kätetööks. Ja väga heaks kätetööks! Ekblad ja Matheson on vaid paar korralikust väga andekate mängijate hulgast, kes 2010. aastal Talloni juhtimisel draftist hangitud.

Eelmine hooaeg tõestas, et pantrid on päris lähedal Talloni hea töö viljade maitsmisele. Väärib märkimist, et meeskonna resultatiivsustabelis oli kaheksa esimese hulgas viis klubi enda drafti valikut. Neist kõige edukamad 59 punktini jõudnud Jonathan Huberdeau ja Aleksander Barkov, kes on igihalja Jaromir Jagriga moodustanud ühe liiga ohtlikuima ründekolmiku. Kolme peale kokku korjati eelmisel hooajal 184 punkti.

Jagr tähistab algava hooaja käigus oma 45. sünnipäeva, aga näib, et elav legend ei lõpeta enne, kui on uuesti saanud Stanley karikat enda pea kohal hoida. Väsimust, ega veel vähem tüdimust, ei paista veel kuskilt.


"Sa väsid hokist vaid siis, kui sa ei näe piisavalt palju vaeva ja teed mängides endale häbi. Sul on piinlik, kuna teised kutid on sinust paremad. Kuid seda seetõttu, et sa pole piisavalt palju selleks valmistunud," on Jagr oma elufilosoofia kohta öelnud.

Mullu 79 mänguga 27 värava ja 66 punktini jõudnud ründaja demonstreeris oma suhtumist väga hästi läinud kevade alguses, kui asus pärast ühte kohtumist keset ööd jõusaalis rassima.

NHL-is kokku kaheksat erinevat klubi esindanud Jagr oli mullu Panthersi resultatiivseim mees, aga meeskonna edu taga oli siiski rohkem kui vaid tema kolmiku sära. Satsis oli koguni kuus mängijat, kes said kätte 50 punkti piiri. Sellist saavutust polnud ette näidata isegi põhiturniiri domineerinud Washington Capitalsil.

(foto: dailyfaceoff.com)
Suvel on edurivis küll mõned ümberkorraldused toimunud, aga kõik mullused 50 silmaga mehed on siiski endiselt satsis.

"Arvan, et oleme kasvatanud oma talendi taset, kiirust ja kaitsest litri välja liigutamist," on Gallant suviste käikute kohta öelnud. "Minu arvates tegi meie kaitse mullu väga head tööd, aga paremaks saamiseks pidime lisama veidi rohkem talenti ja kiirust."

Postide vahelt on Panthers suvel kaotanud Montreali siirdunud Al Montoya, kes tegi varukindana oivalist tööd, aga tema asemele hangitud James Reimeris nähakse sarnast võimekust. Kuigi tõenäoliselt saab eelmise hooaja Toronto ja San Jose vahel ära jaganud väravavahist siiski kindel teine viiul. Esikindana jätkab Roberto Luongo, kes tegi mullu ühe karjääri parima aasta. 37-aastane kanadalane sai kirja 35 võitu, lasi keskmiselt 2.35 väravat ja tõrjus 92.2%-ga.

Hooaja väljavaated

Panthers on Gallanti ja noore meeskonnaga iga aasta stabiilselt arenenud ning sama võib oodata ka algavalt hooajalt. Ühtlasi tähendab see seda, et kõik konkurendid peaksid end ohustatuna tundma. Oma punktisaaki võidakse kasvatada naturaalselt juba pelgalt selle arvelt, et hooajale tehakse parem algus. Eelmisel sügisel kaotati esimesest 14-st mängust kaheksa ja sellesse seeriasse mahtus ka hooaja pikim, neljamänguline kaotuste jada.

Jagri vanus tekitab alati küsimusi, et kaua ta ikkagi jaksab ja kui tõsine lõpuks äralangemine on, aga seni kuni härra ise oma võimetes kindel on, siis ei maksa temas kahelda. Gallant on küll tema jaoks mängupäevadel treeningud teinud vabatahtlikuks, ent alati on ta siiski kõige kõvemini rassiv vend ja näib, et värskus tuleb puhkuse asemel hoopis suuremast vaeva nägemisest.

Meeskonda lisatud kiirus peaks eelmisel hooajal 2.83 kolli skoorinud koosseisu väravate arvet veelgi suurendama. Sellega võib kaasneda mõningaid järeleandmisi kaitses ja noore meeskonna jaoks võib ka veidi hirmutavam olla jõujunnide Kulikovi ja Gudbransonita mängimine, aga arvestades kui hästi satsi on ehitatud, siis pole põhjust juhtkonna otsustes kahelda. Julgeks pakkuda, et Panthers võidab tuleval kevadel oma esimese playoffide seeria pärast karikafinaaliga lõppenud 1996. aastat. Ja teekond karikamängudel võib päris pikaks osutuda.