Minevikus kolamine võib tihti tuua negatiivseid emotsioone, aga see võib pakkuda ka meeldivaid üllatusi. Just nii oli eelmisel hooajal Anaheim Ducksiga, kes tõi meeskonna peatreeneriks tagasi 2007. aastal klubi Stanley karikani tüürinud Randy Carlyle'i.
 |
| (foto: tsn.ca) |
Päris Perry annaks rünnakule suure tõuke
Ducksi liidrid Ryan Getzlaf ja Corey Perry olevat olnud peamised persoonid, kes moosisid peamänedžer Bob Murrayt Carlyle'i tagasi tooma. Mõlema jaoks oli hooaeg 2015/16 väga vaevaline ja Bruce Boudreau nähtavasti ei osanud nende puhul enam õigetele nuppudele vajutada. Treenerivahetus pidanuks mehed uuesti mängima panema. Ent plaan õnnestus vaid poolenisti. Getzlafist sai uuesti 70 punktiga mees, aga Perry tegi 53-ga pärast oma kollanoka hooaega halvima aasta.
2011. aastal liiga kõige väärtuslikumaks mängijaks nimetatud ründaja on olnud stabiilne 30 väravaga mees ja temalt on korra tulnud isegi üks 50 kolliga aasta. Eelmisel hooajal jäi ta aga vaid 19 peale. Perry kahvatu tegutsemine jättis ka kogu meeskonna ründenumbrid tagasihoidlikuks. Keskmiselt tehti 2.68 väravat mängus, millest olid halvemad vaid kaks karikamängudele kvalifitseerunud meeskonda.
"Sain oma võimalusi ja viskekohti, aga litter ei läinud lihtsalt sisse," ütles Perry oma esituste kohta. "Selliseid asju ikka juhtub. Hooaja käigus ja karjääri jooksul on selliseid hetki. Tuleb lihtsalt olla keskendunud ja püüda olla positiivne."
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Kahekordne olümpiavõitja on oma raskuste põhjuseks samuti nimetanud aina paremaks minevaid väravavahte, vihjates et tal oleks regulaarselt skoorimiseks paremat abi vaja. Laias laastus võib väita, et tema probleemide taga on halb litriõnn. Perry karjääri keskmine pealevisete edukus on 13.2%, aga eelmisel hooajal oli see seletamatult madalal 8.8% peal. See annab klubile usku, et karjääri jooksul ligi 350 väravat teinud mängumees pole veel oma võimeid minetanud.
Tõsi on ka see, et meeskond sai Perry korraliku panuseta täiesti kenasti hakkama. Sellest hakati puudust tundma alles playoffides, kus 32-aastaselt kanadalaselt tuli 17 matšiga neli väravat ja 11 silma. Pealevisete edukus oli 9.7%. Põhiturniiril kulges Ducks juba viienda järjestikuse Vaikse ookeani divisjoni esikohani. Tegu oli läänekonverentsi parima kodumeeskonnaga, kes põhihooaja viimase 17 mängu puhul jäi punktilisata vaid korra.
Viies järjestikune playoffidega aasta lõppes läänekonverentsi finaalis, kui Nashville Predatorsile kaotati seeria 2-2 pealt kuue mänguga. Viimase kahe matši üldskooriks oli 4-9. Meeskonnal läks kõige hullemal ajal katki esiväravavaht John Gibson ja loota ei saanud ka mitmetele teistele mängijatele.
"Tundsime, et väärsime paremat saatust, aga me lihtsalt ei suutnud oma eesmärki täita," ütles Carlyle treeninglaagri alguses.
Uue hooaja alguses tuleb samuti vigastustega võidelda. Ryan Kesler on pikemaks ajaks edurivist puudu ning kaitses on jäänud tühimikud Sami Vataneni ja Hampus Lindholmi poolt.
Kuidas saab kaitse puudujateta hakkama?
Vaid Cam Fowler kogus eelmisel hooajal Anaheimis Lindholmist ja Vatanenist keskmiselt rohkem mänguminuteid. Nendest ilma olemine annab tunda nii kaitses kui rünnakul, Vatanen on näiteks hinnatud ülekaalu spetsialist. See vireles mullu niigi 18.7% peal. Vähemalt on aga heaks uudiseks see, et erinevalt Keslerist, kelle naasmise ajaks peetakse pühade perioodi, peaksid Lindholm ja Vatanen olema tagasi novembriks.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Igal juhul peab aga eelmisel hooajal keskmiselt 2.40 väravat lasknud meeskond märgatava tüki hooajast ilma kahe põhikaitsjata mängima.
Veritsevat haava on teiste seas toodud lappima Francois Beauchemin, kelle puhul on tehtud veel üks rännak minevikku, aga kvaliteedi vahe eelmise hooaja ja tänavuse algusega peaks olema märgatav.
"Kui kellegi jaoks uks sulgub, siis avaneb see kellegi teise jaoks," on Carlyle vigastustega seoses filosofeerinud. "Nii on karm öelda, aga see on spordimaailmas reaalsus."
Peatreener ei tundu väga mures olevat ja ega siis ei pea vast ka keegi teine Ducksi sinise joone pärast pead vaevama. Tõsi on ka see, et Gibsoni suguse puurivahiga mängides võib tagalast isegi rohkem kvaliteeti kaotada, enne kui see märke jätvalt hammustama hakkab.
Gibson on saanud hea mentori
24-aastane Gibson tegi mullu kõrgliigas oma teise täishooaja. Ta teenis 25 võitu, lastes endale keskmiselt 2.22 väravat. Tõrjete efektiivsuseks oli noore karjääri parimat tähistav 92.4%. Karjääri uueks tipuks olid ka 52 mängu ja võimalik, et suurenenud koormus maksis talle ja meeskonnale lõpuks kätte. Ameeriklane tuli lääne finaali 5. kohtumisest alakeha vigastusega ära ning tema playoffide näitajad olid selgelt halvemad 2.59 ja 91.8%.
Mullu Jonathan Bernier'ga väravat jaganud puurilukk on uueks partneriks saanud Ryan Milleri, kes endise liiga parima väravavahina võiks talle heaks mentoriks olla. 37-aastasel Milleril on NHL-is selja taga üle 700 põhihooaja matši. Anaheimis on tal täita kaks ametit - kasvatada Gibsonit edasi ja olla valmis, kui võimalus tekib.
"Ütleme kõik, et ta on meie põhivend, aga ta peab võrreldes eelmise aastaga veel ühe sammu edasi tegema," ütles Carlyle suvel Gibsoni kohta. "Arvame, et ta on tohutult andekas, aga soovime kindlad olla, et meil on ka hea tugi. Me usume Ryan Millerisse, ta sobitub sellesse, mida otsime."
Eelmistest hooajast ei taha NHL-is väga mitte keegi peale võitja palju rääkida, aga sellega seoses võib Ducksi puhul visata õhku ühe huvitava küsimuse. Mis oleks saanud siis, kui Gibsonit oleks playoffide kogemusteta Bernier asemel asendanud Miller? Ducks on oma seisu väravasuul liiga 2010. aasta parima puurvahi toomisega selgelt paremini kindlustanud.
Hooajale minnakse vastu lootusrikkalt
Kui oled karikafinaali jõudmisele väga lähedal olnud, siis pole põhjust suurteks muutusteks. Ducks on suvel olnud vaikne, tehes vaid hädavajalikke lükkeid. Meeskonna tuumik on hea ja valmis end taas playoffides sügavale mängima.
"Tunneme alati aasta alguses, et suudame Stanley karikale konkureerida. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks see aasta peaks olema erinev," ütles kahe hooaja vahel Fowler, kes tegi mullu 39 punktiga (11+28) uue karjääri rekordi.
Kui Carlyle esimest korda Ducksi peatreener oli, siis langeti tema debüütaastal samuti konverentsi finaalis. Hooaeg hiljem jõuti kuldse lõpuni. Kas ajalugu kordab end? Selleks peab meeskond veel natukene õppima.
"Peame kohe alguses olema kindla struktuuriga hokiklubi, kes suudab mänge 2-1 võita. Me ei suuda pelgalt oskustega meeskondi alistada. See oli üks suurimatest õppetundidest, mille pidime eelmisel aastal läbima," rääkis Carlyle hiljuti.
Ducks alustas mullu nelja järjestikuse kaotusega. Tänavune start on vigastuste tõttu raskendatud, aga kui kõik terveks saavad ja suudavad ka tervena püsida, siis on tegu väga hea meeskonnaga. Fännidel ja kõigil teistel asjaosalistel jääb üle loota, et alguses vahet konkurentidega liiga suureks ei lasta. Konkurents Vaikse ookeani divisjonis tõotab tulla väga vinge. Kuigi ega seal tippu tõusta polegi vaja. Aitab küll juba nendest divisjoni esikohtadest, aeg oleks tõelistes mängudes ilma teha.
