Taas on käes aeg vaadata üle need härrad, kes 1. juulil algaval vabaagentide möllul enim tähelepanu väärivad ja tõenäoliselt ka saavad. Teiste seas on üle 15 aasta lepinguta meeste hulgas taas Martin St. Louis, keda kogemuste ja varasema produktiivsuse tõttu võib ehk pidada kõige nimekamaks vabaagentiks.
 |
| (foto: Paul J. Bereswill/New York Post) |
St. Louis'il saab läbi 2011. aastal sõlmitud leping, mille koguväärtuseks oli 22.5 miljonit dollarit. Võib julgelt väita, et 40-aastasena on tema jaoks suured rahad sellega nüüd teenitud. See on hea uudis kõigile satsidele, kes endale kogemust lisada soovivad. New York Rangers, kelle ridades St. Louis viimased poolteist aastat mängis, tema teenetest enam huvitatud pole.
Karjääri jooksul üle 1100 mängu teinud ja nendes üle 1000 punkt kogunud ründaja andis tänavu selgelt kvaliteedis järele - 74 matšiga 21+31 - aga tänavu oli samas vaid 89 ründajat, kes 50 piiri ületasid ja see ei tohiks kosilasi minema hirmutada.
Omaette lugu on samas sellega, et päris iga sats härrale ei istu. Kui ta Tampa Bay Lightningust lahkus, siis soovis ta oma pere nimel siirduda just New Yorki. Seega äkki Islanders või New Jersey Devils? Olles Montreali külje alla sündinud võiks spekuleerida ka Canadiensi nimega, kuid tundub, et seal on alanud selge generatsiooni vahetus ning vanurid ei ole teretulnud. Miks mitte aga näiteks visata õhku Pittsburgh Penguinsi nimi?
Ka sealt on tulnud signaale selle kohta, et soovitakse noortele panustada, kuid St. Louis võiks kenasti Sidney Crosbyt või Jevgeni Malkinit aasta jooksul toetada.
Matt Beleskey
St. Louis'ist 13 aastat noorem ründaja on ka kindlasti ahvatluseks kõigile, kes ründesse abi otsivad. Kunagine drafti 4. ringi valik tegi tänavu Anaheim Ducksi särgis elu parima hooaja, kogudes 65 kohtumisega 32 silma (22+10). Tegu ülikõva panusega mehe poolt, kellele maksti tänavu vaid 1.4 miljonit dollarit.
Ducks üritas küll Beleskeyt endale jätta, aga kuna ees ootab palgatõus, siis ei leitud selleks piisavalt vahendeid ja võimalik, et tegelikult puudub klubil usk sellesse, et tegu on tõusva tähega. 27-aastase mängumehe puhul on välja toodud see, et ta ei kogu väga palju söödupunkte. Playoffides pani ta tänavu põhihooaja numbritele otsa 8+1. Sellest ka õigustatud küsimus - kas ta on tõesti osav väravakütt või naudib lihtsalt elu heade meeskonnakaaslaste kõrval? Samas justkui riski väärt. Parimad aastad on just algamas.
Mike Ribeiro
Kui minna ründeliini tugevdamisel kindla peale välja, siis on Ribeiro ehk parim variant. Karjääri numbrid 947-st mängust 718 punkti on selle tõestuseks. Veebruaris 35-aastaseks saanud keskründaja oli riskimaiguline vabaagent aasta tagasi, aga Nashville Predatorsi peamänedžer David Poille'i rind oli rasvane ning risk õigustas ennast. Mees, kellele maksti vaid veidi üle miljoni dollari, kogus 62 punkti (15+47). Söötude osas olid temast paremad vaid 11 meest.
Nüüd on Ribeirost saamas taas vabaagent, kuna mehe hind on kasvanud ning Predators pole talle veel sobivat lepingut lauale pannud. Samas peavad kõik tänavused riskivõtjad Ribeiro puhul arvestama sellega, et juuli lõpus on tal algamas kohtukeiss seoses seksuaalse ahistamisega. Kunagine lapsehoidja, keda seejuures Ribeirode perekond süüdistab varguses, tuli sellise avaldusega mõni kuu tagasi välja. Kui kõik lõpuks laheneb võib Ribeirolt taas ilusat hooaega oodata, kui kaasus hakkab venima, siis on lood temaga lepingu teinud meeskonna jaoks nutused.
Mike Green
Kuigi ründajatel on alati lauale panna uhkemad tulemused, siis on tihti hoopis kaitsjad need, kes priskema palgatšeki saavad. Hetkel on turul paremakäelised kaitsjad defitsiit. Kogu oma senise karjääri Washingtonis mänginud Green on aga just paremakäeline. Viimastel aastatel on ta produktiivsus kõvasti langenud - tänavu näiteks 72 mänguga 45 punkti (10+35) - aga teda võib siiski pidada liiga üheks parimaks ründavaks kaitsemeheks. Nullindate lõpus olnud vähemalt punkt mängu kohta hooajad on selle tõestuseks.
Samas peavad kõik Greeni talendi austajad kindlasti arvestama suure väljaminekuga. Ta pani tänavu tasku 6.25 miljonit ja 29-aastasena pole tal mitte mingisugust põhjust lasta oma palka kärpida. Lisaks tõotab talle kena palgapäeva ka just see, et häid paremakäeliseid kaitsjaid ei saa tõesti lihtsalt puu otsast võtta. Kõigile kosilastele võib aga heaks uudiseks olla see, et Green on esinenud avaldustega, kus vihjanud sellele, et on valmis võtma vähem raha selleks, et heasse meeskonda mahtuda.
Cody Franson
Franson on samuti paremakäeline kaitsja, mis tõotab tema jaoks ainult head. Ja eks mees ole selle ka ära teeninud pärast seda, kui kolm aastat järjest allkirjastas vaid aastaseid lepinguid. Tänavu tegi ta üsnagi kummalise hooaja. 36 punkti (7+29) on karjääri rekord, aga koguni 32 neist tulid Toronto Maple Leafsi särgis. Predatorsi eest käis ta väljakul rohkem kui 20 kohtumises, aga ei leidnud vana koduklubi särgis kuidagi endale õiget kohta. Seetõttu võib ka arvata, et tema jätkamine seal on ebatõenäoline.
Seni täpselt 400 matši teinud Franson on 27-aastaselt juba üsna kogenud ja valmis pikemaks ajaks ennast mõne klubiga siduma. Tänavune hooaja lõpp Nashville'is paneb kindlasti nii mõnegi peamänedžeri kukalt kratsima, aga mõni võib selle peale hoopis keelt limpsata. Võimalik, et see on Fransoni turuväärtuse alla löönud, mis tähendab, et kvaliteetse mehe saab kätte soodsa hinnaga. Tänavu oli tema palgaks 3.3 miljonit.
Justin Williams
Hr. "Seitsmes mäng" on Los Angeles Kingsist lahkumas, kuna klubi on oma palgalehega veidi jännis. Tal on selja taga kaks üsna keskpärast põhihooaega - kokku 84 punkti - aga nagu hüüdnimi vihjab, siis sööb ta alati enne playoffide algust lõvikonservi ning on seal täiesti teistsugune mängija. Selle eest on tal ette näidata 2014. aasta playoffide MVP tiitel ning kolm karikavõitu (kaks Kingsiga ning üks 2006. aastast Carolina Hurricanesiga).
Kõike on juba tehtud ja nähtud, seega on Williamsil omamoodi dilemma - kas jätkata karikate jahtimisega või rahulduda kuskil obskuurses kohas kena palgatšekiga. Lõppenud hooajal maksti talle veidi üle kolme miljoni dollari. Huvitav fakt on see, et ta ostis koos abikaasaga mõni aasta tagasi kodu New Jerseysse. Peres on kaks väikest last, seega võimalik, et potentsiaalse maandumispaiga ennustamisel tuleks vaadata just selles suunas.
Michael Frolik
Frolik on aastast 2013 karikavõidu samuti kätte saanud, aga 27-aastaselt peaks ambitsiooni kindlasti veel rohkelt olema. Viimased Winnipeg Jetsi rivistuses veedetud aastad on mõlemad lõppenud 42 punktiga. Tšehh, keda kunagi kutsuti "väikeseks Jagriks", pole ehk suutnud oma potentsiaali täielikult avada, aga ta on sellegi poolest igas klubis olnud hinnatud mees. Seetõttu pole tema palkamine ka väga odav lõbu - lõppenud hooajal teenis ta 3.3 miljonit.
Mitmekülgne mängumees, kellel kogemust rohkem kui 500 mängu jagu, kuluks enamusele meeskondadele, kui isegi mitte kõigile ära. Ei ole välistatud Winnipegis jätkamine, aga arvestades, et hooaja jooksul pole lepingupikenduseni jõutud, siis arvatavasti näeme teda uuel hooajal ikkagi mõne teise klubi särgis.
Drew Stafford
29-aastane ründaja on teine Jetsi mees, kellega klubi võiks vabalt edasi minna, aga pikenduseni pole jõutud. Stafford on aastate jooksul olnud 40-50 punkti mees, aga tänavu tegi ta hooaja keskel pärast Buffalost Winnipegi siirdumist võimsa hüppe. Uue klubi särgis tuli 26 mänguga 9+10. Varasema karjääri jooksul on ta teinud ka ühe 30 väravaga hooaja. Ameeriklasel on ette näidata nii mõndagi, millega ennast müüa.
Seoses Staffordiga on aga huvitav seis seoses tema palgaga. Sabres tegi temaga 2011. aasta suvel diili, kus aastapalgaks oli neli miljonit. Enne kui tänavu Winnipegis maandus ei suutnud ta seda õigustada. Kas see lühikest sorti sähvatus oli piisav näitamaks seda, et varasemad tagasihoidlikud numbrid tulenesid lihtsalt sellest, et Buffalos oli kehv meeskond?
Antoine Vermette
Aastate jooksul Staffordiga enamvähem samal tasemel - nii mänguliselt kui ka palga suhtes (3.75 miljonit) - olnud Vermette tegi tänavu põhihooajal uude meeskonda siirdudes vähikäigu. Coyotesi eest kogus ta 63 mänguga 35 silma, aga Blackhawksi eest 19 kohtumisega vaid kolm punkti. Samas on tal nüüd ette näidata kaks Stanley karika finaalseeria võiduväravat. Playoffides oli ta uuesti enda jaoks korralikul tasemel ja 20 mänguga tuli 4+3.
32-aastane Vermette toob endaga head liidriomadused ning viisaka produktiivsuse. Tänavune vabaagentide klass ei hiilga väga kvaliteetsete tsentritega, mis töötab Vermette'i kasuks. Lõppenud lepingu töötasu oli 3.75 miljonit ja kui agent on osav, siis on tal kindlasti võimalik isegi palgatõusuga mõnda heasse meeskonda saada.
Paul Martin
Mitmed mängijad on sellised, kelle väärtust ei saa hinnata puhtalt statistika põhjal. Mõned mängijad on lihtsalt sellised, kes teised paremaks muudavad. 34-aastane Martin on just üks nendest. Näiteks Penguinsi parim kaitseäss Kris Letang on öelnud, et tema tunneb ennast kõige mugavamalt just Martini kõrval mängides.
Lisaks teisi paremaks muutvale efektile on Martin ka tõeline playoffide spets. Penguinsi särgis on tal näiteks ette näidata 15 playoffide kohtumisega 11 punkti ja 13 matšiga 8 silma hooajad. Tõenäoliselt ta mõne playoffe sihtiva satsi koosseisu lähebki. Penguins sooviks teda kindlasti endale jätta, aga Martin peaks selleks nõustuma suure palgakärpega. Tänavu maksti talle viis miljonit.
