Kümnendi alguses karikaparaadide korraldamise tavapäraseks muutnud Chicago Blackhawks on viimasel paaril hooajal jäänud ebaharilikult lahjaks. Kaks aastat jutti on playoffide avaringis pudenetud. Ent jätkuvalt alustatakse uut hooaega ühe favoriidina.
Rünnakul vana punt uuesti koos
Arvestades seda, mida Chicagos suvel tehtud, siis on nähtavasti heade aegade taastamiseks nendele tagasi vaadatud ja siis toodud uuesti satsi mehed, kes kuldsetel aastatel kaasas olid. Meeskonna ründeliinist leiab taas Patrick Sharpi ja Brandon Saadi. Esimene on kolmekordne karikavõitja ja teine lõi kaasa viimasel kahel karikateekonnal. Kuigi ette on jäänud ka üks suur tühimik. Marian Hossa peale ei saa enam loota.
"Arvan, et teda ei saa asendada, kuna ta on eriline mängija," ütles suvel slovaki kohta meeskonna peatreener Joel Quenneville. "Ma ei taha öelda, et hakkame otsima uut Marian Hossat. Meil oli õnne seoses sellega, kuidas ta hankisime ja kuidas ta meie juures mängis. Raske on öelda, kuidas ta asendame, aga kahjuks pole võimalik teda uuesti leida."
Hossa saabus 2009. aastal vabaagendina Chicagosse ja mängis olulist rolli meeskonna kõigi kolme karikavõidu juures, mis tulid 2010., 2013. ja 2015. aastal. Tema ründenumbrid on võrreldes tippaegadega kõvasti kukkunud, aga ta on olnud usaldusväärne kahesuunaline mängija, kelle panust kaitsetöös ehk isegi rohkem hinnatakse. 26 kolli eelmisel hooajal oli ka muidugi kõva sõna.
Meeskond tervikuna tegi mullu kõva hooaja, kui kokku saadi 109 punkti, mis klubi ajaloo teine näitaja, ent kaardimaja lagunes playoffides ootamatult koost. Quenneville'i meeskonnast sai liiga ajaloos esimene ühe konverentsi esimese asetusega meeskond, kes karikamängudes ilma ühegi võiduta viimase asetuse vastu langenud. Põhiturniiril ligi kolm väravat mängus teinud sats sai Nashville Predatorsi vastu kogu seeria peale kirja vaid kolm tabamust kirja.
Hooaja otsustav faas tõi välja nõrkuse, mis pika põhiturniiri käigus tähelepanuta jäi - kiirus. "Ta annab meile kõik vajaminevad osad, tema väledus ja kiirus on ohtlik," märkis Quenneville sel nädalal Saadi kohta.
Blackhawksil on pärast Saadi lahkumist 2015. aastal olnud pidev probleem kapteni Jonathan Toewsi kõrvale sobiva mehe leidmisega, kuid nüüd peaks see olema lahendatud. Toews ja meeskonna teine täht Patrick Kane olevat ka peamised põhjuseks, miks peamänedžer Stan Bowman oma uhkuse veidi alla neelas ja paar aastat tagasi tehtud käigu ümberpööras. Saad on nende jaoks tuttav mängija ja temaga leiti kiirelt ühine keel. Edasi võiks isegi veel paremini minna.
"Arvan, et olen nüüd parem mängija," rääkis Saad suvel. "Olen palju küpsem ja suurema pühendumusega. Olen pidanud üle elama vahetustehingu ja mänginud teise organisatsiooni eest. Olen rohkem näinud ja seeläbi suuremate kogemustega."
Detsembris 36seks saav Sharp on öelnud, et tema on samuti paremaks läinud. Vähemalt võrreldes viimase Chicagos veedetud hooajaga, mis lõppes 68 mängu peale kogutud 45 punktiga (16+27). Viimasel kahel aastal Dallases mängides elas ta üle ühe puusaoperatsiooni, mis temalt eelmise hooaja lõpu röövis. Pärast seda võis arvata, et kaalumisele võib tulla isegi karjääri lõpetamine, kuid 2014. aasta olümpiavõitja on siiski valmis veel jätkama.
Hjalmarssonita kaitse
Paar karikavõitude kangelast on tagasi toodud, aga ühest on ka ilma jäädud. Kaitsja Nicklas Hjalmarsson loovutati suvel Arizona Coyotesile. Tema eest vastu tulnud Connor Murphyl on suured saapad täita. 30-aastane rootslane pole kunagi olnud säravate kaitsjate seas, aga musta töö tegijana on ta olnud hindamatu mees. Chicagos loodetakse, et Murphyst saab samaväärne sõdalane.
"Arvan, et ta on valmis astuma oma parimasse mängija ikka," ütles Bowman suvel 24-aastase mängumehe kohta. "Usun, et ta on järgmise sammu tegemiseks valmis.
Räägitakse, et NHL-is kulub korralikuks kaitsjaks sirgumisele 300 mängu. Murphy on enne algavat hooaega 258 peal. Mängijatüübilt on ta Hjalmarssoniga üsna sarnane. Ründetsoonis enamasti kahvatu, aga kaitses hea eneseohverdaja ja võitleja.
Blackhawks polnud eelmisel hooajal kaitses kõige korralikum, kui endale lasti panna keskmiselt 2.58 väravat. Lisaks Hjalmarssonile puudub nüüd valikust ka Johnny Oduya ja Brian Campbell. Seis on enne uut hooaega leebelt öeldes intrigeeriv.
Crawfordil uus sõber
Chicagos on suvel olnud mitmeid muutusi, nii mängijate kui treenerite seas. Teiste seas on lahkunud varuväravavaht Scott Darling. Läbi tõeliste raskuste, kaasa arvatud alkoholismi, tähtedeni jõudnud ameeriklane mängis Blackhawksi särgis lihtsalt liiga hästi. Nii head meest, kelle karjääri keskmisteks näitajateks endale lastud väravate arvestuses 2.37 ja tõrjete efektiivsuse osas 92.3%, oli võimatu teise numbrina meeskonnas hoida.
Esikinda kohas on jätkuvalt kinni Corey Crawford. Kuigi eelmine hooaeg oli tema jaoks üks viimaste aegade halvimatest. Endale lastud keskmisest 2.55 ongi halvemini läinud vaid korra ja tõrjed olid 91.8%. See on tema karjääri keskmine näitaja, aga mehelt, kes eelnevatel aastatel oli pannud vähemalt 92+%-ga, tundus see natukene tagasihoidlikuna.
Crawford olevat aga vaimselt väga tugev väravavaht. Seega võib uskuda, et eelmise hooaja väikene langus asendub uuel hooajal tavapäraste või äkki isegi paremate numbritena. "Teda ei häiri mitte miski. Ta lihtsalt mängib, läheb väravasuule ja unustab kõik muu. Seda on raske teha," rääkis suvel oma hoolealuse kohta Blackhawksi väravavahtide treener Jimmy Waite.
Darlingu poolt vabaks jäänud koht on minemas Anton Forsbergile, kes koos Saadiga Columbusest hangiti. 24-aastasel rootslasel on seni tippliigas kirjas väga koledad numbrid (10 mängu peale 4.02 ja 87.9%), aga Waite usub, et temast saab veel asja. "Ootan põnevusega temaga töötamist. Olen temast mitmeid videoid näinud. Ta hakkab teile kindlasti meeldima," lausus ta juulis iga-aastasel klubi fännide kogunemisel.
Erimeeskonnad luubi all
Blackhawks sai mullu hakkama ühe klubi ajaloo parima hooajaga, vähemalt põhiturniiri osas, kuid kogu aasta jooksul saatis klubi murepilv seoses erimeeskondadega. Vähemuse 77.7% oli liiga halvimate hulgas ja ülekaalu 18% suutis napilt end viimase kümne seast eemal hoida. Erimeeskondadega seoses on nüüd ka huvitav olukord. Hjalmarsson oli vähemuses väga oluline mees, nagu ka suvel Carolinas maandunud Marcus Krüger. Ülekaal on ilma jäänud Saadi eest ära antud Artemi Panarinist.
Kehv karistuste surmamine sai kahe hooaja vahel saatuslikuks selle eest vastutanud abitreenerile Mike Kitchenile, kes ühtlasi Quenneville'i lähedane sõber. "Ma polnud sellega rahul, olin pettunud," märkis Quenneville suvel Bowmani otsuse kohta. "Kaotasime suurepärase treeneri ja kellegi, kellega koos pikalt töötasin. See oli karm, aga oleme nüüd edasi liikunud."
Kitcheni amet on üle läinud Ulf Samuelssonile, kelle juhendamisel oli New York Rangersi karistuste surmamine aastatel 2014 ja 15 liiga parimate seas. Uued ideed on kahtlemata tervitatavad, aga vähemuse personal on selgelt nõrgenenud. Kuigi paradoksaalsel kombel polnud need erimeeskonnad, mis Blackhawksi kevadel avaringis langetasid. Ülekaal oli 22.2% ja vähemus 87.5%. Äkki ei olegi lood nii halvad, kui tunduvad.
 |
| (foto: Getty Images) |
Arvestades seda, mida Chicagos suvel tehtud, siis on nähtavasti heade aegade taastamiseks nendele tagasi vaadatud ja siis toodud uuesti satsi mehed, kes kuldsetel aastatel kaasas olid. Meeskonna ründeliinist leiab taas Patrick Sharpi ja Brandon Saadi. Esimene on kolmekordne karikavõitja ja teine lõi kaasa viimasel kahel karikateekonnal. Kuigi ette on jäänud ka üks suur tühimik. Marian Hossa peale ei saa enam loota.
"Arvan, et teda ei saa asendada, kuna ta on eriline mängija," ütles suvel slovaki kohta meeskonna peatreener Joel Quenneville. "Ma ei taha öelda, et hakkame otsima uut Marian Hossat. Meil oli õnne seoses sellega, kuidas ta hankisime ja kuidas ta meie juures mängis. Raske on öelda, kuidas ta asendame, aga kahjuks pole võimalik teda uuesti leida."
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Meeskond tervikuna tegi mullu kõva hooaja, kui kokku saadi 109 punkti, mis klubi ajaloo teine näitaja, ent kaardimaja lagunes playoffides ootamatult koost. Quenneville'i meeskonnast sai liiga ajaloos esimene ühe konverentsi esimese asetusega meeskond, kes karikamängudes ilma ühegi võiduta viimase asetuse vastu langenud. Põhiturniiril ligi kolm väravat mängus teinud sats sai Nashville Predatorsi vastu kogu seeria peale kirja vaid kolm tabamust kirja.
Hooaja otsustav faas tõi välja nõrkuse, mis pika põhiturniiri käigus tähelepanuta jäi - kiirus. "Ta annab meile kõik vajaminevad osad, tema väledus ja kiirus on ohtlik," märkis Quenneville sel nädalal Saadi kohta.
1
Blackhawksil on pärast Saadi lahkumist 2015. aastal olnud pidev probleem kapteni Jonathan Toewsi kõrvale sobiva mehe leidmisega, kuid nüüd peaks see olema lahendatud. Toews ja meeskonna teine täht Patrick Kane olevat ka peamised põhjuseks, miks peamänedžer Stan Bowman oma uhkuse veidi alla neelas ja paar aastat tagasi tehtud käigu ümberpööras. Saad on nende jaoks tuttav mängija ja temaga leiti kiirelt ühine keel. Edasi võiks isegi veel paremini minna.
"Arvan, et olen nüüd parem mängija," rääkis Saad suvel. "Olen palju küpsem ja suurema pühendumusega. Olen pidanud üle elama vahetustehingu ja mänginud teise organisatsiooni eest. Olen rohkem näinud ja seeläbi suuremate kogemustega."
Detsembris 36seks saav Sharp on öelnud, et tema on samuti paremaks läinud. Vähemalt võrreldes viimase Chicagos veedetud hooajaga, mis lõppes 68 mängu peale kogutud 45 punktiga (16+27). Viimasel kahel aastal Dallases mängides elas ta üle ühe puusaoperatsiooni, mis temalt eelmise hooaja lõpu röövis. Pärast seda võis arvata, et kaalumisele võib tulla isegi karjääri lõpetamine, kuid 2014. aasta olümpiavõitja on siiski valmis veel jätkama.
Hjalmarssonita kaitse
Paar karikavõitude kangelast on tagasi toodud, aga ühest on ka ilma jäädud. Kaitsja Nicklas Hjalmarsson loovutati suvel Arizona Coyotesile. Tema eest vastu tulnud Connor Murphyl on suured saapad täita. 30-aastane rootslane pole kunagi olnud säravate kaitsjate seas, aga musta töö tegijana on ta olnud hindamatu mees. Chicagos loodetakse, et Murphyst saab samaväärne sõdalane.
"Arvan, et ta on valmis astuma oma parimasse mängija ikka," ütles Bowman suvel 24-aastase mängumehe kohta. "Usun, et ta on järgmise sammu tegemiseks valmis.
Räägitakse, et NHL-is kulub korralikuks kaitsjaks sirgumisele 300 mängu. Murphy on enne algavat hooaega 258 peal. Mängijatüübilt on ta Hjalmarssoniga üsna sarnane. Ründetsoonis enamasti kahvatu, aga kaitses hea eneseohverdaja ja võitleja.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Crawfordil uus sõber
Chicagos on suvel olnud mitmeid muutusi, nii mängijate kui treenerite seas. Teiste seas on lahkunud varuväravavaht Scott Darling. Läbi tõeliste raskuste, kaasa arvatud alkoholismi, tähtedeni jõudnud ameeriklane mängis Blackhawksi särgis lihtsalt liiga hästi. Nii head meest, kelle karjääri keskmisteks näitajateks endale lastud väravate arvestuses 2.37 ja tõrjete efektiivsuse osas 92.3%, oli võimatu teise numbrina meeskonnas hoida.
Esikinda kohas on jätkuvalt kinni Corey Crawford. Kuigi eelmine hooaeg oli tema jaoks üks viimaste aegade halvimatest. Endale lastud keskmisest 2.55 ongi halvemini läinud vaid korra ja tõrjed olid 91.8%. See on tema karjääri keskmine näitaja, aga mehelt, kes eelnevatel aastatel oli pannud vähemalt 92+%-ga, tundus see natukene tagasihoidlikuna.
Crawford olevat aga vaimselt väga tugev väravavaht. Seega võib uskuda, et eelmise hooaja väikene langus asendub uuel hooajal tavapäraste või äkki isegi paremate numbritena. "Teda ei häiri mitte miski. Ta lihtsalt mängib, läheb väravasuule ja unustab kõik muu. Seda on raske teha," rääkis suvel oma hoolealuse kohta Blackhawksi väravavahtide treener Jimmy Waite.
Darlingu poolt vabaks jäänud koht on minemas Anton Forsbergile, kes koos Saadiga Columbusest hangiti. 24-aastasel rootslasel on seni tippliigas kirjas väga koledad numbrid (10 mängu peale 4.02 ja 87.9%), aga Waite usub, et temast saab veel asja. "Ootan põnevusega temaga töötamist. Olen temast mitmeid videoid näinud. Ta hakkab teile kindlasti meeldima," lausus ta juulis iga-aastasel klubi fännide kogunemisel.
Erimeeskonnad luubi all
Blackhawks sai mullu hakkama ühe klubi ajaloo parima hooajaga, vähemalt põhiturniiri osas, kuid kogu aasta jooksul saatis klubi murepilv seoses erimeeskondadega. Vähemuse 77.7% oli liiga halvimate hulgas ja ülekaalu 18% suutis napilt end viimase kümne seast eemal hoida. Erimeeskondadega seoses on nüüd ka huvitav olukord. Hjalmarsson oli vähemuses väga oluline mees, nagu ka suvel Carolinas maandunud Marcus Krüger. Ülekaal on ilma jäänud Saadi eest ära antud Artemi Panarinist.
Kehv karistuste surmamine sai kahe hooaja vahel saatuslikuks selle eest vastutanud abitreenerile Mike Kitchenile, kes ühtlasi Quenneville'i lähedane sõber. "Ma polnud sellega rahul, olin pettunud," märkis Quenneville suvel Bowmani otsuse kohta. "Kaotasime suurepärase treeneri ja kellegi, kellega koos pikalt töötasin. See oli karm, aga oleme nüüd edasi liikunud."
Kitcheni amet on üle läinud Ulf Samuelssonile, kelle juhendamisel oli New York Rangersi karistuste surmamine aastatel 2014 ja 15 liiga parimate seas. Uued ideed on kahtlemata tervitatavad, aga vähemuse personal on selgelt nõrgenenud. Kuigi paradoksaalsel kombel polnud need erimeeskonnad, mis Blackhawksi kevadel avaringis langetasid. Ülekaal oli 22.2% ja vähemus 87.5%. Äkki ei olegi lood nii halvad, kui tunduvad.
