Hooaja eelvaade: Pittsburgh Penguins

Pittsburgh Penguins oli eelmise detsembri keskpaigas üsna nadis seisus. Peatreener Mike Johnston ei suutnud kuidagi oma meeskonnast maksimumi välja pigistada ja käsil oli seeria, mille käigus võideti seitsmest mängust vaid kaks. Ent seejärel edutati AHL-ist meeskonna peatreeneriks Mike Sullivan ning edasine on ajalugu.

(foto: Ezra Shaw/Getty Images)
Sullivan alustas Pittsburghis nelja järjestikuse kaotusega, mis kõik ka normaalajaga tulid, ent ülejäänud hooaja jooksul kaotati järjestikused kohtumised vaid neli korda. Seejuures alates jaanuari keskpaigast vaid korra. See oli idakonverentsi finaalis Tampa Bay Lightningu vastu, mil 2015. aasta finalist edu kordamisest ühe võidu kaugusele jõudis.

Lõpuks lõid pingviinid aga verinoore väravavahi Matt Murray toel Lightningu uppi ja sama tehti ka Stanley karikavõistluse finaalis San Jose Sharksiga ning 4-2 seeria võit tõi klubile pärast 7-aastast pausi esimese karikavõidu.


"Mängijad olid väga vastuvõtlikud sellele, mida üritasime neile sisendada. Tegu oli protsessiga, mis viis meid seisu, kus soovisime olla," rääkis Sullivan suvel edu alustest.

Uus süsteem võeti üsna kiirelt omaks ja karikani sammumisel ei häirinud isegi mitmed olulised vigastused. Phil Kessel mängis kogu hooaja käevigastusega, Jevgeni Malkin jäi karikamängudes küünarnukitrauma tõttu kahvatuks ja meeskonna üheks põhikaitsjaks kerkinud Trevor Daley hooaeg lõppes idafinaali neljanda mänguga ära.

Kui Johnston praktiseeris ettevaatlikku, kaitsest lähtuvat stiili tänu millele meeskond isegi veel tema vallandamise hetkel oli liiga parimate kaitsesatside seas, siis Sullivan rõhus tempokale ja agressiivsele mängule.

Põhiturniiril jäi Penguinsi pealevisete suhe +3.5 alla vaid LA Kingsi +4.5-le. Ise tehtud ürituste osas oldi 33.2-ga kogu liiga parim. Ja seda isegi pärast Johnstoniga tehtud algust, mil esimese 28 mängu keskmine oli 30.6.

Viimase kümne hooaja jooksul on suurim pealevisete keskmine 2008/09 Detroit Red Wingsi 36.2. Saab olema huvitav näha, mida suudab terve rivistusega ja kogu hooaja jooksul Sullivaniga mängiv Penguins.

Pingviinid alustavad aastat praktiliselt sama koosseisuga. Põhimeestest on lahkunud vaid New Jerseysse siirdunud kaitsja Ben Lovejoy. Devilsi särgis mängib uuel hooajal ka Beau Bennett, aga tema oli nagunii enamuse ajast katki.

2.94 kolli skoorinud rünnak on võrreldes finaalseeria lõpuga täiesti sama. Kuigi nii mõnelgi pool on jutuainet pakkumas see, et milline ikkagi on Penguinsi teine ründekolmik. Kas ikka see, kus Malkin figureerib või playoffides pöörases hoos olnud HBK kolmik, kes kõik olid meeskonna punktitabeli TOP 5 seas.

(foto: dailyfaceoff.com)
Nimekirjast puudub hetkel Matt Cullen, aga ka tema on aastase lepinguga Pittsburghis tagasi.

"Surve langeb alati tähtmängijate peale," on peamänedžer Jim Rutherford rünnakuga seoses tunnistanud. "Nad mängivad kõige rohkem minuteid, on kõige raskemates olukordades mängus ja kui sa saad oma kolmanda või neljanda kolmiku panna mänge võitma, siis oled kenasti teel saamaks heaks meeskonnaks. Meie oleme sellega jätkamas. Üritame rivistust võimalikult tasakaalukalt ehitada."

Rännakuga seoses loodetakse, et noored Bryan Rust, Tom Kühnhackl ja Oskar Sundqvist on valmis uueks arenguetapiks. Chris Kunitz pole pärast Sidney Crosbyst lahku löömist rünnakul suutnud enam särada ja järelkasv peaks tema poolt tulemata jäävad väravad ära tegema. 37-aastasest ründajast sai mullu üheksas aktiivne kolme karikavõiduni jõudnud mängija, aga algamas on lepingu viimane hooaeg ning ta ei pruugi selle lõpuni enam ka meeskonda jääda.

Mullu keskmiselt 2.43 väravat lasknud kaitse on suvel kõvasti sügavust juurde saanud. Tagasi toodi hooaja keskel Devilsile loovutatud David Warsofsky, kes Sullivanile hirmsasti meeldib ning koha pärast hakkavad konkureerima ka Chad Ruhwedel, Stuart Percy ja Cameron Gaunce.

(foto: dailyfaceoff.com)
Liigast leiab kindlasti nii mõnegi kaitseliini, mis Penguinsi omast nimede poolest kõvem. Ent kuna palju rõhutakse Sullivani poolt rakendatavale mänguskeemile, mis vajab teatud tüüpi sinise joone mehi, siis ei tasu vast rivistuses kahelda. Seejuures oli Sullivani meeskond vaatamata sellele, et mitmed kaitsemehed on ründava mentaliteediga, üks mulluse hooaja edukamaid karistuste surmajaid. 84.4%-line efektiivsus andis 5. koha.

Lisaks ei pea muidugi kaitsemeeste kvaliteedi pärast väga muretsema, kui sul on väravas sellised mehed nagu Murray ja Marc-Andre Fleury. Kuna karikavõidu vaht tuli maailmakarikalt tagasi vigasena, siis saab kogenud Fleury uue hooaja alguses taas võimaluse haarata oma koht tagasi.

Fleury oli eelmise hooaja alguses Johnstoniga mängides praktiliselt ainuke pingviin, kelle kohta midagi head võis öelda. Sullivani režiimi ajal tema numbrid veidi kukkusid, ent need olid siiski heal tasemel - endale lastud keskmine 2.29 ja tõrjed 92.1%. 58-st mängust õnnestus võita koguni 35.

Murray võitis põhiturniiril oma 13-st üheksa, lasi keskmiselt täpselt kaks ja tõrjus 93%-ga. Playoffides tuli 15 võitu numbritega 2.08, 92.3%. "Meil on nüüd kaks väga head esikinnast, üks kes oma karjääri alustamas ja teine, kes on juba suurepärase karjääriga ning kellel on mitmeid häid aastaid veel pakkuda," kommenteeris Rutherford postidevahelist seisu playoffide lõppedes.

Hooaja väljavaated

Septembri alguses ilmus Crosby poolt huvitav mõtisklus eelmisest hooajast. See lõppeb ridadega: "Selle aasta meeskonnal on kõigiga võrdsed võimalused. Riietusruumis on palju eneseusku ja -kindlust seoses sellega, et me kõik teame oma rolli meeskonnas ja seda, kuidas koos mängida. Teame, et tulemas on raske aasta. Viimase 20 aasta jooksul pole põhjuseta ükski meeskond järjestikustel aastatel karikat võitnud. Kõik soovivad sinu pead ning 82-mängulise hooaja ja 4-ringilise playoffide jooksul on raske pidevalt võita. Kindel on aga see, et isegi kui hakkame endas uuesti kahtlema, siis anname ikkagi parima. Ma ei taha, et mullune hooaja esimene pool uuesti korduks. Tahan teist osa. Tahan karika säilitada."

Kuna mitmed meeskonnad on hakanud Penguinsi eduvalemit - kiirust ja sügavust rünnakul - kopeerima, siis pole tõesti tulemas kerget aastat. Vastastel on olnud mitu kuud aega valmistuda Penguinsi alistamiseks ja teades, milliseid fanatte liigas leidub, siis ei ole väljakirjutatu kindlasti niisama sõnakõlks. Aina rohkem luuakse klubides erinevaid osakondi, mis spetsiifiliselt mõne üksiku elemendiga tegelevad. Seega võib kuskil olla kogu suvi kinniste kardinate taga Penguinsi mängude videoid vaadanud härrad-prouad.

Juhus või mitte, aga just Penguins oli seitse aastat tagasi üks meeskondadest, kes järjestikustel hooaegadel finaalis mängis. Red Wingsi vastu mängiti eelnenud 2-4 kaotus 4-3 võiduks. Nagu ka meeskonna kapten ise on tunnistanud, siis järjestikustel aastatel võitmine on raske. Kuid raske oli eelmisel hooajal ka Penguinsi peatada ning see võib nüüd ka korduda.

Vinge lõpuspurt tõi Kanadale teise maailmakarika

Kolmest kaks. Täpselt selline on Kanada edukus maailmakarikal, mis pärast 1996. aastal peetud esimest turniiri alles 20 aastat hiljem kolmanda vaatuseni jõudis. Finaalis andis Euroopa koondis jäähoki sünnimaale kõva lahingu, kuid sellest jäi siiski väheseks. Otsustavas matšis mängis Kanada endale võidu välja vinge lõpuspurdiga.

(foto: mediasportsnews.com)
Sidney Crosby & Co oli mängus väga harjumuspäratus olukorras. Enne finaalseeriat kogu turniiri käigus kokku vaid 2 minutit ja 41 sekundit kaotusseisus olnud meeskond jäi kohe avakolmandikul tagaajajaks ega pääsenud sellest rollist kuni viimaste minutiteni. Zdeno Chara näitas noorematele ette, et alati ei pea pealevise tugev olema, täpsusele rõhumine võib samuti edu tuua.

Euroopa meeskond suutis sarnaselt finaali avakohtumisele vastase mängu taas kenasti kontrolli all hoida ning juhtis pärast kahte kolmandikku näiteks pealevisete arvestuses 27-21. Kanada jäi pärast Venemaa vastu peetud 2006. aasta OM-i veerandfinaali esimest korda kahe kolmandikuga nulli peale.

Viimasel kolmandikul asusid eurooplased oma eduseisu kaitsma ja nii pandi Kanada särgis 16. järjestikuse võiduni jõudnud Carey Price'i väravale vaid kuus pealeviset. Mike Babcocki meeskond jõudis 13 ürituseni ja viimasest kolmest kaks tehti väravaks.

Viigini jõuti kolm minutit enne lõppu, mil ülekaalus Patrice Bergeron oma turniiri neljanda väravani jõudis ja võidukangelaseks kerkis vähemuses skoorinud Brad Marchand, kes viie kolliga maailmakarika parimaks väravakütiks osutus.

"Kõige tähtsamatel hetkedel on nad alati paremad, nad ei saa end parandada, nad on võitmisest sõltuvuses," ütles Babcock pärast lahingut oma hoolealuste kohta.

Viigivärava juures sööduandja olnud Crosby lõpetas turniiri kümne silma (3+7) ja MVP tiitliga. Temaga koos on koondis nüüd alates Vancouveri olümpiast võitnud 25 järjestikust matši.


Euroopa meeskonnas jagasid turniiri resultatiivseima mängija au Mats Zuccarello ja Anže Kopitar, kes mõlemad lõpetasid nelja silmaga. Kolme kolliga oli suurim väravakütt Tomaš Tatar.



Vaatamata finaali kaotusele võivad ka eurooplased end siiski võitjatena tunda. Paljudele kriitikutele õnnestus vastu nina panna. Enim rõõmustab vast Dennis Seidenberg, kes just maailmakarikal näidatud esitustega endale uue NHL-i lepingu teenis. Suvel Boston Bruinsi poolt hüljatud sakslane tegi kolmapäeval aastase lepingu New York Islandersiga.

VIDEO: Canucks vs Oilers mängus jäi selge värav lugemata

Edmonton Oilers läks läinud ööl külla Vancouver Canucksile kaasas Connor McDavid, Milan Lucic ja mitmed teised põhivennad. Hooajaeelses mängus tuli aga Canucksi noorukite vastu leppida 3-5 kaotusega. Kuigi seda võib pidada ka Canucksi 6-3 võiduks, kuna kohtunikud jätsid ühe kodumeeskonna selge värava lugemata.

(foto: vancouversun.com)
Näis, et Ben Hutton oli teise perioodi alguses Canucksi 3-2 ette viinud, kuid tabamust märkas vaid üks mängija, kes aktiivselt võrgus oleva litri suunas žestikuleeris. Sellest aga kohtunike veenmiseks ei piisanud. Kontrollkohtumistes ei kasutada ka videokorduseid ja nii jäi täiesti määrustepärane koll lugemata.


Teleülekande kordus näitas, et värava sünnis polnud kahtlustki.

Maailmakarika finaalseeria teises kohtumises on mõlema meeskonna eesmärgiks perfektne mäng

Tuleval ööl on kavas maailmakarika finaalseeria teine mäng ja kui see õnnestub võidukalt lõpetada, siis on Kanadal kotis järjekordne suurturniiri tiitel. Ent kohtumist ei minda ainult võitma. Pärast kahvatutut avamängu soovitakse pakkuda enda staatuse vääriline esitus. Euroopa meeskond loodab samal ajal veel kolmanda kohtumise välja pigistada.

(foto: cbc.ca)
Kanada võitis esimese matši selge ülekaaluga, kuigi 3-1 tulemusega lõppenud kohtumises olid ka Euroopal omad eduvõimalused. Nendest on kõvasti julgust saadud.

"Lähme seda kohtumist hirmu tundmata mängima. Asume uuesti pea ees ründama," on enne tänast rääkinud eurooplaste peatreener Ralph Krueger. "Mängisime Kanadaga minu hinnangul mitmetes olukordades nagu võrdne võrdsega ja oleme selle üle uhked, aga see ei paku meile rahulolu. Soovime seda mängu võita!"

Eurooplased said avamatšis Carey Price'i väravale 33 pealeviset, kuid peatreeneri sõnul võinuks tema hoolealused veelgi rohkem Kanada puurilukku testida. Kuigi selge on see, et Price'i alistamiseks on vaja midagi väga erilist. "Tundub, et ta teeb alati tähtsa tõrje just siis kui seda kõige rohkem vaja on," kiidab Price'i Brad Marchand.

Marchand on maailmakarikal koos Sidney Crosby ja Patrice Bergeroniga moodustanud kolmiku, mida nii mõnigi hokisõber võib pärast turniiri lõppu hakata legendaarseks nimetama.


Just selle kolmiku takistamine võib Kanada alistamise mõttes olla võtmeks. Meeskond on küll tohutult talenti täis, ent numbrid räägivad enda eest. Seni ligi 40% oma meeskonna punktidest kogunud rivistus on olnud üliohtlik ja nagu näitas finaali esimene mäng, siis võivad just nemad vahtralehemaa kehva esituse korral hädast välja aidata. Samas on selge, et täna on tõenäoliselt jääle tulemas hoopis teistsugune Kanada.

"Soovime näidata palju rohkemat, üritame tuua rohkem energiat ja emotsiooni," ütles Jonathan Toews.

Kanada peatreener Mike Babcock on tunnistanud, et tema meeskonna kehv esitus oli suureks põhjuseks, miks Euroopa sats suutis endast hea mulje jätta. "Nad viisid oma mänguplaani hästi ellu ja mängisid tempokalt. Me ei suutnud kuidagi litrit oma tsoonist välja vedada ja nii käis mäng edasi-tagasi. Meil olid väljakul kutid, kes omavahel ei suhelnud, seega ei saanud me tempokalt mängida ning kaotasime ründetsooni sisendes litri. Nii tundusid nemad kiiremana kui meie ja meie arvatavasti aeglasemad kui me tegelikult oleme."

Vaatamata kehvale algusele suutis Kanada mängu 2-0 juhtima minna ja see näitab nii mõndagi. Samas õnnestus eurooplastel oma käkkidest ehitatud kaotusseisust kosuda ning küünte ja hammastega kinni hoides püsiti päris pikalt mängus. Teises kohtumises aga see enam õnnelikuks ei tee.

"Meil ei ole mängu tasavägisena hoidmine mõtetes, soovime kohtumist võita," on tunnistanud kaitsja Mark Streit. "Teame, mida me peame selleks tegema. Teame, milline potentsiaal meie meeskonnas on:"

Mõlemad meeskonnad loodavad täna näidata perfektset mängu. Kanada selleks, et oma võimu tõestada ning eurooplased selleks, et maailma šokeerida. Kohtumine algab sarnaselt avamänguga kell kolm öösel.

VIDEO: Auston Matthews viskas esimeses Leafsi trennis klaasi puruks

Tänavuse drafti esinumber Auston Matthews, kes maailmakarikal Põhja-Ameerika meeskonna eest mängides kolme kohtumisega kahe värava ja ühe söödupunktini jõudis, liitus sel nädalal Toronto Maple Leafsi treeningutega ja endast jäetud esmamulje oli võimas. Noor jänki viskas klaasi puruks.

(foto: Jeffrey T. Barnes/Getty Images)
Matthews oli trennis lihvimas koostööd teise Leafsi supertalendi Mitch Marneriga.


Loodetavasti polnud peamänedžer Lou Lamoriello väga pahane.


Hiljuti 19-aastaseks saanud Matthews, kes oma osavusega isegi kogenud hokireportereid jahmatanud, saab tõenäoliselt esimest korda Leafsi särgis mängu tuleval ööl, mil kohtutakse Buffalo Sabresiga.

Hooaja eelvaade: San Jose Sharks

Kuivõrd palju võib 12 kuuga muutuda. Pärast 10-aastase playoffide seeria murdumist näis eelmisel suvel, et San Joses ollakse valmis meeskonda õhkima, ent suurejooneliseks tagasitulekuks piisas vaid uuest peatreenerist. Peter DeBoer tõi klubile ajaloo esimese Stanley karikavõistluste finaalikoha.

(foto: foxsports.com)
DeBoeriga olid hooaja esimeses pooles mõned künkad, kui näiteks detsembrit alustati kuue järjestikuse kaotusega, kuid pärast seda jäi kuni finaalseeria lõpuni aasta pikimaks kaotuste jadaks üks kolmene seeria. Otsustavad kohtumised lõppesid 2-4 allajäämisega Pittsburgh Penguinsile, aga pikk rännak playoffides andis meeskonnale ja peatreenerile kõvasti tarkust juurde.

Sharks jäi Penguinsi vastu kiiruse osas hätta. Suvel peeti just seda elementi silmas, kui meeskonda täiendusi otsiti. Koosseisu parandamisel jäädi üsna vaoshoituks, kui liitusid vaid kaks meest - Mikkel Bødker ja David Schlemko. Koos Arizona Coyotesis mänginud paar on olnud pikalt Sharksi skautide vaateväljas, kuna ühes divisjonis olles on aasta peale toimunud mitmed kohtumisi.

"Mikkeli parimaks omaduseks on tema tohutu kiirus ja tal on võimekus kaitsjatest vabaneda tänu oma väleduse ja pehmete käte kombinatsioonile. Tema loovus ja litrivaldamise võimed teevad temast kaitsest rünnakule ümberlülitudes ohtliku mängija. Arvame, et ta õitseb meie mängijate grupi hulgas," iseloomustas suvel taanlast peamänedžer Doug Wilson.

DeBoer on Schlemko puhul samuti kiitnud tema kiirus ning ka liikuvust. "Oleme väga rahul, et ta valis oma omaduste juures meid," lisas Wilson. "Tegu on litrit liigutava mängijaga, kes litriga väga tasakaalukas. Tal oli väga hea aasta. Kiirus on tema mängu osa."

29-aastane Schlemko veetis eelmise hooaja New Jersey's, kus jõudis karjääri parimat tähistava 19 punktini (3+16). Tegu on olnud mängijaga, kes pidevalt karjääri jooksul olnud nii öelda seitsmes kaitsja, kes enamjaolt vaid häda korral koosseisu pääseb, kuid San Joses nähakse talle tähtsamat rolli. Sellele vihjab temaga tehtud üsna pikk, 4-aastane leping.

(foto: dailyfaceoff.com)
Schlemko võtab koosseisus endale Roman Polaki ja Matt Tennysoni poolt vabaks jäetud koha. Kõige muu ilusa kõrval peaks ta olema ka veel üks relv liiga ühele parimale ülekaalule. Sharks lõpetas selle osas mullu 22.5% ja 3. kohaga. Vaid Patrick Kane kogus Brent Burnsi 30-st ülekaalus rohkem punkte.

31-aastane habemik tegi 75 punktiga ülivõimsa hooja, mille kordamine saab olema keeruline. Kuid kuna algamas on lepingu viimane aasta, siis ei tohiks midagi motivatsiooni taha jääda. Indu võiks juurde anda ka see, et vaatamata rohkele kiitusele jäi ta hooaja parima kaitsja valmisel ikkagi ainult kolmandaks.



Burns & Co lasi endale eelmisel hooajal keskmiselt vaid 27.4 pealeviset ja see oli liiga paremuselt 2. näitaja. Endale lastud väravate vähesus ei olnud eriti muljetavaldav, kuna 2.52-ga mahuti vaid napilt TOP 10 sekka, kuid samas oli väravate suhe jällegi üks liiga parimaid. Vaid viis satsi suutsid paremad olla 0.37-st.

Keskmiselt 2.89 kolli skoorinud rünnak sai Burnsilt kõva panuse ja Schlemko suguse litri liigutaja lisamine võiks seda veelgi teravdada. Nagu ka Bødkeri kiirus.

(foto: dailyfaceoff.com)
Eelmise hooaja Arizona ja Colorado Avalanche'i vahel ära jaganud Bødker ületas karjääri jooksul teist korda 50 punkti piiri. Jumalike Joe'de kõrval mängides võiks ta kerkida tasemelt veel kõrgemale. Seejuures korjas ta oma 51-st silmast 19 ülekaalus ehk temagi võiks susisevale erimeeskonnale vunki juurde lisada.

Sharks on läinud usinalt kaasa hoogu koguva trendiga, mille kohaselt peab ühel korralikul meeskonnal olema 3-4 ründekolmikut, mis vastasmeeskonnale kurja suudavad teha. "Me saime lüüa meeskonnalt, kellel oli Phil Kessel kolmandas kolmikus," on DeBoer finaalseeriat meenutanud. "See näitab, milliseid ebamugavusi vastase jaoks saab teha, kui sul on selline sügavus."

Huvitav on seis Sharksi väravasuul ja eelkõige seetõttu, et see peaks rõõmustama kõiki balti rahvaid. Dainius Zubrus on küll satsist lahkunud, aga meesmodellist puurilukk Mantas Armalis kindlustab selle, et leedukate konsistents jääb San Joses samaks. Mõnevõrra üllatuslikult ei ole Wilson pärast James Reimeri lahkumist läinud otsima kogenumat varuvahti. Armalisele peaksid konkurentsi pakkuma klubi süsteemi teised puurilukud

Põhimehena jätkab Martin Jones. LA-s karjääri varukindana alustanud kanadalane sai uues klubis suure vastutuse ega vedanud oma debüüthooaja jooksul alt. Tema kuuest nullimängust oli parem vaid Chicago Blackhawksi Corey Crawford ning karikamängudes tuli neid veel kolm tükki juurde. Seejuures läksid need kirja vaid neljamängulise perioodi käigus.

"Jones oli uskumatu. Tüüp on kuradima hea väravavaht. Oleme õnnega koos, et ta on meie mees," kiitis pärast hooaja lõppu Logan Couture, kes oli 30 silmaga playoffides ülekaalukalt resultatiivseim mängija.

26-aastane puurilukk võitis põhiturniiril 65 stardi juures 37 mängu, lasi 2.27 väravat ja tõrjus 91.8%-ga. Playoffides läks käsi veel teravamaks - 2.16, 92.3%. Arvestades, et paljud mängijad on rääkinud sellest, kuidas DeBoeriga kohanemine oli alguses raske, siis võib sama kehtida ka Jonesi suhtes. Ehk uuest hooajast võiks oodata veelgi paremaid põhiturniiri numbreid.

Hooaja väljavaated

NHL-is ei ole kerge järjestikustel aastatel finaali pääsemine, kuid tunne San Joses on päris enesekindel. "Meil on suurepärane mängijate grupp. Meile kõigile meeldib üksteisega koos olla. Treenerid tegid tohutult head tööd. Nad oli meie jaoks tänavu ülitähtsad," rääkis Joe Thornton pärast playoffide lõppu. "Kõik naasevad uueks hooajaks ja oleme siis isegi veel näljasemad. See saab meie jaoks olema põnev aasta."

Uus hooaeg on aga Sharksi jaoks ka veidi uudne. Kuna meeskond polnud pikalt playoffides kaugel käinud, siis lõppes hooaeg harjumatult hilja. Nüüd on paljud rivistusest olnud osalised ka maailmakarikal (Kanada satsis on just enim Sharksi mehi (4) ja kokku läks turniirile seitse mängijat). "Tegu oli väga kurnava aastaga," on DeBoer mulluse kohta öelnud. "Oli kurnav arv mänge ja kurnav reisikalender. Peame välja mõtlema plaani, millega pärast maailmakarikat hooaega alustades kindlustame selle, kuidas jälgida seda, mis seisus nad (mängijad) on ja kuidas nad end tunnevad."

Mängijad võivad olla väsinud, aga tervikuna tundub Sharksi seis lubavana. DeBoeri näol on leitud treener, kes oskab meeskonna tugevustele mängida ja neid tugevamaid külgi on suviste käikudega veelgi lihvitud. Väsimus võib hooaja jooksul teemaks osutuda, aga kuna klubil on süsteemis nii mõnigi põnev ründetalent, siis saab nendega seisu värskendada. Meeskond on valmis uueks pikaks playoffide rännakuks ja potentsiaal selleks on satsis kahtlemata olemas.

VIDEO: Väravavahi imetõrje jättis Jason Pominville'i fantoomväravat tähistama

Karjääri jooksul mitu vähemalt 30 väravaga hooaega teinud Jason Pominville piirdus mullu vaid 11 tabamusega ja on selge, et Minnesota Wild ootab temalt selgelt rohkemat. Läinud ööl näis, et vähemalt kontrollkohtumiste esimene on kirja saadud, kuid 33-aastane ründaja jäi tänu Colorado Avalanche'i väravavahile punaste põskedega fantoomväravat tähistama

(foto: todaysslapshot.com)
Avalanche'i väravas oli 25-aastane Nathan Lieuwen, kes ei lasknud 20 minutiga enda selja taha ühegi litrit ja aitas meeskonna 4-1 võiduni.


Wildi eest debüteerinud Eric Staali kõrval mänginud Pominville'i jaoks lõppes kodus peetud kohtumine kolme pealeviske ja -2 näitajaga.

Lieuwen polnud ka ainus puurivaht, kes varakult oma esituse aasta parima tõrje konkursile kirja pani. Chad Johnson lõpetas oma esimese mängu Calgary Flamesi särgis 21 tõrje ja puhaste paberitega. Winnipeg Jetsi vastu saadud 3-0 võidus oli üks tõrje tõelisest ekstraklassist.

Panarin tahab suurt palgatõusu

Stan Bowman on Chicago Blackhawksi peamänedžerina tegutsedes pidanud korduvalt kitsa palgafondi tõttu tegema vangerdusi ja seni on ta nendega muljetavaldavalt hakkama saanud. Aga Artemi Panariniga seoses seisab tal nüüd ees kõige raskem väljakutse. Venelane soovib suurt palgatõusu.

(foto: bostonherald.com)
Panarini põhipalgaks oli eelmisel hooajal, mis lõppes liiga parima uustulnuka auhinnaga, vaid 700 000 dollarit. Erinevate boonustega sai 24-aastane venelane aga kõvasti krõbisevat juurde. Näiteks laekus 1.725 miljonit liiga punktitabeli TOP 10 koha eest.


Uuel hooajal on debüütaasta 77 punktiga lõpetanud mehe põhipalgaks 925 000 dollarit, kuid koos kõigi boonustega võib kogutasu kerkida 3.5 miljoni peale.

Blackhawksi palgafondist võtab Panarin enda alla ligi 3.39 miljonit. Järgmisel suvel on temast saamas piiratud vabaagent ning nüüd on selgunud ka tema soovid seoses uue lepinguga. Jutud on läinud lahti kuuest aastast ja keskmisest töötasust, mis üle kuue miljoni.

Klubi palgal on järgmiseks hooajaks juba kaheksa vähemalt neli miljonit saavat mängijat. Nende hulgas ka meeskonna esistaarid Patrick Kane ja Jonathan Toews, kes kahe peale võtavad 73-miljonilisest palgafondist enda alla tervelt 21 miljonit.

Bowman peab olukorra klaarimiseks kübarast jänese välja tõmbama. Enne seda on kahtlemata tulemas palju spekulatsioone ja võimalik, et järgmise hooaja koosseis ei tundu enam nii võimas kui praegu.

VIDEO: Shaw esimene esitus Canadiensi särgis lõppes kakluse ja mängust välja viskamisega

Suvel Chicago Blackhawksist Montreal Canadiensi ridadesse siirdunud Andrew Shaw lubas uue klubi fännidele töökaid ja võitluslikke esitusi ning nendest andis ta juba enne hooaja algust aimu. 25-aastase ründaja esimene esitus meeskonna särgis lõppes kakluse ja mängust välja viskamisega.

(foto: csnchicago.com)
Shaw sattus teisel kolmandikul kähmlusesse 2014. aastal esimese austraallasena NHL-i draftis valituks osutunud Nathan Walkeriga ja leidis keset rusikaheitlust aega isegi Bell Centre'i publiku ergutamiseks.


Olukord lõppes Shaw jaoks 30 karistusminutiga. Vaadatamata temast ilmajäämisele korjas Canadiens Washington Capitalsi vastu kerge 5-2 võidu. Teine suvine suurtäiendus Aleksandr Radulov, kes samuti oma debüüdi tegi, lõpetas oma NHL-i comebacki 1+1'ga.

Hooaja eelvaade: St. Louis Blues

St. Louis Bluesi kannatused ja pidev ebaõnnestumine said eelmise hooajaga lõpu. Pärast kolme järjestikust playoffide avaringis langemist pandi lausa sedavõrd vingelt, et esimest korda üle 15 aasta võideti kaks seeriat ning mängiti konverentsi finaalis.

(foto: Bill Greenblatt/UPI)
2015. aasta suvel näis klubi poolt üsna müstilise sammuna säilitada peatreeneri Ken Hitchcocki teened. 64-aastane kanadalane on üks NHL-i kogenumaid ja hinnatumaid treenereid, ent talendika mängijate grupiga korduvalt läbikukkumine oli selgelt liiast. Kuid usaldus temasse siiski säilis ja selle eest saadi korralikult tasustatud.

Ilusal lool on aga üks kurb külg. Suvel sai selgeks, et algav hooaeg jääb viis aastat klubis veetnud Hitchocki jaoks viimaseks. Isegi tema mantlipärija on juba väljavaadatud. Selleks saab endine Minnesota Wildi peatreener Mike Yeo, kes on algaval hooajal üks Hitchi abilistest.

"Mulle avaldas sügavat muljet tema valmisolek õppida ja olla osa personalist," rääkis Hitchcock suvel pärast Yeo palkamist. "Mike'il on suur tahe olla väga hea treener ja arvan, et on mõningaid elemente, mille osas saame mõlemad üksteist aidata. Ta esitab mulle väljakutse ja teeb mind paremaks ning pikas perspektiivis saan aidata tal läbida ees ootava miinivälja."

Dallas Starsi 1999. aastal Stanley karikani viinud Hitchcock loodab kahtlemata pauguga areenilt lahkuda. Kuid ta peab seda tegema uudses olukorras. Erinevalt eelnevatest aastatest ei ole Bluesil enam liiga ühte tugevaimat väravavahtide tandemit. Kahe kõva mehe - Jake Alleni ja Brian Elliotti - vahel esinumbrit valides langes otsus noorema kasuks. Suvel 26-aastaseks saanud Allen alustab meeskonnas oma kolmandat täishooaega.

"Arvame, et Jake on õige kutt. Rääkisin põhjalikult (väravavahtide treeneri) Jim Corsi ja (abimänedžeri) Martin Brodeuriga. Kõik arvasid, et see on nüüd Jake'i meeskond, käes on tema kord ja see tegi otsustamise lihtsaks. Arvame, et Jake'ist saab väga hea mängija ja ta soovib vastutust endale. Selle on ta nüüd saanud," rääkis kahe hooaja vahel olukorrast peamänedžer Doug Armstrong.

Allen võitis eelmisel hooajal 44 stardi juures 26 mängu, lasi 2.35 väravat ja tõrjus 92%-ga. Võrdluseks, Elliotti numbrid olid 38 starti, 23 võitu, 2.07 väravat ja 93%. Viimase kahe näitaja osas kuulus ta liiga tippu.

Aga kui juba selline korüfee nagu Martin Brodeur, kes mitmeid liiga väravavahtide rekordeid hoiab, oma toetust avaldab, siis ei maksa vast klubi otsuses kahelda. Ja eks tegelikult ole ka aastate jooksul räägitud, et Bluesi väravavahte on paluski aitamas Hitchcocki kavalad kaitseplaanid, mis puurilukkude tulemusi ilustavad. Eks sama võib siis edaspidi loota ka Alleni uus kamraad Carter Hutton.

30-aastane Hutton on kogu karjääri jooksul olnud varuväravavahiks ja teinud oma tööd korralikult. 76 mängu peale on ta lasknud keskmiselt 2.56 väravat ja tõrjunud 91%-ga. Seejuures olid tema numbrid mullu Nashville Predatorsi eest mängides isegi sealsest raudkindast Pekka Rinnest paremad.

Suve alguses tundus, et suur muudatus on tulemas ka kaitseliini osas, kuna Kevin Shattenkirk alustab oma lepingu viimast hooaega ja tema pikenduseks pole lihtsalt vahendeid võtta. Ent hetkel on 27-aastane ameeriklane siiski Bluesi mees.

(foto: dailyfaceoff.com)
Hitchcocki meeskond oli mullu endale lastud väravate osas 2.40-ga liiga paremuselt neljas. Heade numbrite eest tuleb suurt tänu avaldada just liiga parimat tõrjeprotsenti (91.9%) omanud väravavahtidele, kuna endale lastud pealevisete arvestuses oldi oma 29.7-ga ohtlikult lähedal liiga viimasele kümnele.

Vanade tegijate kõrvale leiti eelmisel hooajal Colton Parayko näol vägev uus tulija. 2012. aasta drafti 3. ringi valik mängis nagu oma aastakäigu TOP 10 talent, lõpetades hooaja 33 punktiga (9+24). Tema efektiivsusnäitaja +28 oli ülekaalukalt uustulnukate parim (järgnevatel oli see +12). Kogu liiga peale jäi temast selle arvestuses ette vaid neli mängijat.


23-aastane kanadalane jaksas tipptasemel mängimist isegi ülikooliõpingutega siduda, kui tegi hooaja otsustavas faasis, playoffide 2. ringi mängude ajal, viimaseid eksameid. "Ta ütles mulle, et peab kaks semestritööd ära lõpetama ja kirjutab ühe tuleva öö käigus," meenutas liigas peatreenerina kokku 20 hooaega töötanud Hitchcock kevadel seda, kuidas ta noore mängumehe "salaelust" teada sai. "Oskasin küsida vaid, et kuidas palun? Sa kuuled sellistest asjadest kahe hooaja vahel, aga mitte kunagi keset hooaega. Vähemalt mina pole varem kuulnud, et keegi sedamoodi teeks."

Kui tavaliselt peavad meeskonna kogenumad mängumehed oma pühendumust noorematele kaaslastele edasi andma, siis Bluesis tundub, et asi võiks vabalt vastupidi käia.

Meeskond sai eelmisel hooajal ka 2.67 väravat skoorinud rünnakule nooruslikku särtsu juurde, kui 20-aastane Robby Fabbri läbimurde tegi. 72 matšiga õnnestus koguda 37 punkti (18+19). Vaid Vladimir Tarasenko ja suvel klubist lahkunud meeskonna kapten David Backes said põhiturniiril rohkem väravaid kirja. Järgnesid 15 punktiga karikamängud, mille käigus oli ta 11 sööduga meeskonna parim ja jagas Tarasenkoga punktide osas liidrikohta.

(foto: dailyfaceoff.com)
Lisaks Backesile on Blues suvel vabaagentidena kaotanud ka Troy Brouweri ja Steve Otti. Augud üritatakse suuresti lappida olemasolevate meestega, kuid meeskonda on toodud näiteks tagasi ka klubi kunagine drafti avaringi valik David Perron. Samuti oldi valmis avasüli vastu võtma KHL-ist põgeneda üritavat Vladimir Sobotkat, aga viimaste uudiste kohaselt on tšehhist ründajal siiski endiselt Omski Avangardiga igati kehtiv ja õiguspärane leping.

Blues on suvel palju pühendanud aega meeskonna tuumiku lepingutele ja seetõttu võib öelda, et koosseis on juba koos ka järgmiseks hooajaks. Esimene ründekolmik peaks kokku jääma vähemalt 2019. aasta suveni ja Tarasenko, Jaden Schwartzi ning viimasena pikenduse saanud Alexander Steeni lepingud ulatuvad lausa järgmisesse kümnendisse.

Hooaja väljavaated

Süües kasvab isu. Blues oli pikalt kimpus avaringist edenemisega, aga nüüd rahuldutakse vaid karikavõiduga. "Me teame nüüd, et suudame sedavõrd kaugele jõuda ja teame, et oleme võimelised alistama häid meeskondi," muljetas Tarasenko pärast konverentsi finaalis San Jose Sharksile 2-4 allajäämisega lõppenud hooaega. "Soovime olla igal aastal konkurentsis ja minna veel kaugemale ning tahame võita karika. Selle nimel me mängimegi."

Pealtnäha on Bluesil karika nimel heitlemiseks kõik komponendid olemas - korralik puurivaht, sügav kaitseliin ja mitmekülgne rünnak, mille ees äsja karjääri esimese 40 väravaga hooaja teinud mees (Tarasenko). Samuti tugevad erimeeskonnad, mis just playoffides võtmerolli mängima hakkavad. Ülekaalu osas oldi mullu 21.5%-ga liiga kuues ja vähemuses jäädi 85.1%-ga ainult Anaheim Ducksile alla.

Hitchcocki aastad St. Louisis pole kordagi playoffideta lõppenud. Tõenäoliselt ei lõppe ka viimane. Äkki saab isegi lahkumiskingituseks divisjoni tiitli, millest eelmisel hooajal ainult kaks punkti puudu jäi. Klubi ajaloo esimene karikavõit näib juba liiga muinasjutulisena, kuid spordimaailmas on viimastel aastatel aina sagedamini hakanud juhtuma erinevaid imesid, millest võiks korraliku filmistsenaariumi kirjutada.

Kanada kallutas maailamakarika finaalseeria avamängu enda kasuks

Maailmakarika finaalseeria algas lihtsa ja loogilise tulemusega, kui Kanada 3-1 võidutses, ent tulemust võib pidada mõnevõrra petlikuks. Maailmale väga head finaali pakkuma läinud Euroopa meeskond jättis endast korraliku mulje ja peaks esitusest enesekindlust juurde saama.

(foto: wnem.com)
Kohtumise saatuse otsustasid pisikesed detailid. Eurooplased tegid matšile hoogsa alguse ja said kohe esimesel minutil hakata ülekaalu proovima, kuid see jäi kasutamata, nagu ka turniiri eelnevad 13 võimalust. Seekordne ebaõnnestumine oli ka eriti valus, kuna karistuspingilt mängu karanud Brad Marchand viis Kanada kolmanda minuti keskel ette.

Eurooplased olid avakolmandikul pealevisetega üle 13-9, kuid pidid esimesele pausile võtma 0-2 kaotusseisu. Steven Stamkos oskas väga heale ajale ajastada oma turniiri esimese kolli ning sellele eelnevalt eksis Euroopa meeskonna kõige kogenum Zdeno Chara kõige halvemal hetkel, lastes Ryan Getzlafil endalt litri ära röövida.

Kanada jaoks üsna rutiinselt tulnud 2-0 edu järgselt võis arvata, et sama murevabalt mängitakse kohtumine lõpuni, aga nii siiski ei läinud. Mike Babcocki meeskond oli kuidagi uimane ja hooletu. See lasi eurooplastel jõudu koguda ja teisel perioodil oldi valmis nõelama.

"Mängu jooksul dikteerisime tempot päris pikka aega, seega tunnen, et suudame nendega mängida ja peame kohtumisest selle kaasa võtma," rääkis pärast matši Anže Kopitar. "Esimesed kaks väravat olid meiepoolsed vead, peame neist vabaks saama ja oma mängu mängima."

Kopitar on olnud turniiri enim mänguaega saanud ründemängija ja tema algatas teisel perioodil ka Euroopa meeskonna auvärava toonud liikumise. Tabamuse au läks poolfinaali kangelasele Tomaš Tatarile.

Ralph Kruegeri meeskonnal ei jäänud palju puudu ka viigini jõudmisest, kui kolmandiku lõpuosas Andrej Sekera vastaste ülekaalu ajal Carey Price'iga 1 vs 1 olukorda pääses. Alagrupiturniiril omavahelises kohtumises puhanud Price aga päästis omad, nagu nii mõnelgi korral selle kohtumise jooksul.


Price nihutas oma personaalse võiduseeria Kanada särgis 15 mängu peale. See sai alguse 2007. aasta juuniorite MM-il. Ta on endale lasknud keskmiselt 1.05 väravat ja tõrjunud 96.1%-ga. Kolmandik mängudest on lõppenud puhta paberiga.

Viimasel perioodil pani kohtumisele punkti palju räägitud kolmik Marchand - Sidney Crosby - Patrice Bergeron. Realiseerimisau jäeti seekord viimasele. Need mehed tulevad riburadapidi ka turniiri punktitabeli tipus: 1. Crosby 9, 2. Marchand 7, 3. Bergeron 6.

"Arvan, et suudaksime paremini tegutseda, kuid lõpuks leidsime viisi võitmiseks ja see on tähtis, Peame lihtsalt kindlustama selle, et meil oleks oma mänguga võiduvõimalus," rääkis kahe sööduga lõpetanud Crosby. "Minu arvates kinkisime litri liiga palju kordi ära ja kaotasime mõned kahevõitlused, eriti esimestel kolmandikel. Mängisime viimasel kolmandikul paremini ja loodetavasti suudame seda jätkata."

Pealevisete numbrid olid lõpuks Kanada kasuks 38-33. Ligi pooled (17) saadi kirja teisel kolmandikul.


Homme peetavas seeria teises mängus peaks selguma, kas kehv algus oli tõepoolest Kanada enda lohakus või suutis Euroopa lihtsalt sedavõrd hästi mängurütmi häirida.

Vigastuste tont käib Dallases ringi

Tyler Seguni Kanada koondisest vigasena tagasi saanud Dallas Stars on maailmakarika tõttu ilma jäänud ka Aleš Hemskyst ja Radek Faksast. Lisaks on sunnitud traumat ravima Cody Eakin, keda ei näe nii pea väljakul. Esimese kolme suhtes on seis rõõmsam.

(foto: Jerome Miron/USA TODAY Sports)
Senise karjääri jooksul just hea tervisega silma paistnud ja viimase nelja hooaja jooksul ainult viiest matšist puudunud Eakin on põlvevigastusega riiulile pandud. Klubi sõnul on 25-aastane ründaja uuesti mänguvalmis kuue nädala pärast.

Eakin, kes aitas eelmisel aastal Kanada MM-kullani, käis mullu jääl kõigis 82 põhihooaja matšis ja jõudis neis 16 värava ning 35 punktini. Ta oli playoffides kaheksa punktiga üks meeskonna resultatiivseimatest.

Mulluse hooaja 39 silmaga (13+26) lõpetanud Hemskyt on vaevamas kubemeprobleem ja klubi 2012. aasta drafti avaringi valik Faksa naases Tšehhi koondise juurest peapõrutusega.

Starsi õnneks on peamänedžer Jim Nill maininud, et nii Seguin, Hemsky kui Faksa peaksid olema hooaja avamatšiks valmis. Lindy Ruffi meeskond alustab aastat 13. oktoobril kodus Anaheim Ducksi vastu.

Euroopa meeskond tahab pakkuda maailmale väga hea finaali

Sel nädalal selgub Kanada ja Euroopa meeskonna vahelisest vastasseisust ajaloo kolmas jäähoki maailmakarika võitja ning tõenäoliselt juhtub see seeria teise mänguga, mis Eesti aja järgi kavas ööl vastu reedet. Superstaare täis Kanada alustab ülisuure favoriidina. Ent eurooplased loodavad kahe võiduni mängitavas seerias pakkuda kõva konkurentsi.

(foto: Michael Peake/Toronto Sun)
Kanada on alates Vancouveri olümpiamängudest parimatest parimate osalusel peetavatel turniiridel võitnud 14 matši järjest. Maailmakarika alagrupimängudest tuldi välja väravate suhtega 14-3. Kolme võidu hulka mahtus ka 4-1 üleolek Euroopa vastu.

Omavahelises kohtumises õnnestus eurooplastel väga vähe. Marian Hossa teise kolmandiku värav andis julguse unistada suurest üllatusest, aga kogu kohtumise peale jäädi pealevisetega 20-46 alla ning Jonathan Toewsi kahe tabamuse toel korjas Mike Babcocki meeskond kindla võidu.

Toewsi osalusel on Kanada pärast poolfinaalis välja mängitud 5-3 tulemust Venemaa vastu nüüd võitnud 51-st mängust tervelt 48. Chicago Blackhawksi kaptenist on koos Sidney Crosby, Patrice Bergeroni ja Corey Perryga saamas mängijad, kes kuulsa Kolme Kulla Klubi liikmetena teeninud ka neljanda "kulla". Seni on neid mängijad olnud vaid viis.

"See on arvatavasti kõigi aegade parim meeskond," on enne finaali öelnud norralane Mats Zuccarello, kes nelja silmaga (1+3) Euroopa meeskonna resultatiivseim. "Peame mängima perfektset mängu ja omama õnne. Litter peab meie jaoks soosivalt põrkama. Hokit mängides võib kõike juhtuda, seega peame olema positiivsed ja andma endast parima."

Euroopa meeskond on endast seni parima andnud. Seda pärast nelja esimest koos mängitud kolmandikku, mille käigus saadi Põhja-Ameerikalt kontrollkohtumiste käigus sugeda koguskooriga 1-9. Asjad hakkasid vaikselt laabuma pärast teise mängu avakolmandikku. Alates sellest hetkest on meeskonna väravate suhe 19-12.

"Tänan lapsukesi, et nad meid nii tugevalt nüpeldasid," ütles eurooplaste peatreener Ralph Krueger pärast seda, kui tema meeskond turniiri üllatava, aga igati teenitud 3-0 võiduga USA vastu alustas.

Meeskonna esimesed ühiselt peetud kohtumised olid justkui suitsukatteks, nagu kapten Anže Kopitar USA mängu lõpus ütles. Õudne algus tähendas seda, et kihlveokontorites Euroopa meeskonna karikavõidule panustades saanuks raha tagasi 33-kordselt. Nüüdseks on koefitsient kukkunud kümne kanti.

Aga näib, et meeskonda alahinnati teenimatult. Kaheksa riigi mängijatest koosnevas satsis on 16 olümpial osalenud meest, kellest nii mõnigi on karjääri jooksul jõudnud ka Stanley karikani. Hossa isegi kolm korda. Ka Babcock on öelnud, et kvaliteeti on vastasmeeskonnas kõvasti.

"Kui panna kõik need riigid kokku, siis seal on palju häid mängijaid. Mulle meeldib nende kaitse ja väravavahid, Arvan, et nad on ka meeskonna keskosa (tsentrid) kokkupanemisel teinud väga head tööd. Nende meeskond näeb hea välja. Selleks peabki neid mänge mängima. Kõik eksperdid võivad ükskõik mida ennustada, aga pead tulemuse otsustamiseks mängud ära mängima," on Kanadale kaks järjestikust olümpiavõitu toonud Babcock enne tänast rääkinud.

Kuna heas hoos väravavahiga võib hokis igasugu imesid teha, siis ei saa ka Euroopa meeskonna võimalusi enne finaalseeriat täielikult maha teha. Jaroslav Halakit võib hinnata kogu turniiri parimaks puurilukuks. 31-aastane slovakk, kes pidanuks tegelikult olema viga saanud Frederik Anderseni järel meeskonna teine number, on üks neljast puurivahist, kes jõudnud nullimänguni. Ta on endale lasknud keskmiselt 1.96 väravat ning tema tõrjete efektiivsus 94.7% jääb põhimeeste seas alla vaid Kanada Carey Price'ile. Aga seda vaid 0.01% võrra.

Väravavahtide osas on tulemas põnev ja intrigeeriv duell. Halak ja Price on endised meeskonnakaaslased Montreal Canadiensist. Esimene löödi üsna vastuolulisel kombel 2010. aasta suvel meeskonnast minema, kui mõlemad puurivahid olid piiratud vabaagendid ja klubi pidi otsustama kummast esinumber saab. Playoffides näidatud edukad esitused ei olnud piisavad selleks, et Halak saanuks Canadiensis jätkata.

"Ma ei taha öelda, et tegu oleks rivaliteediga, kuid mõlemad kutid teavad, kes väljaku teises otsas on," ütles duelli kohta Kanada peamänedžer Doug Armstrong, kes St. Louis Bluesis samas ametis olles Halaki teenetest 2014. aastal loobus. "Oleme enda väravavahis väga kindlad ja tean, et nemad on ka oma väravavahis kindlad, seega peaks see olema väga huvitav."

Armstrong on Euroopa meeskonna edu nimetanud suurepäraseks looks, lisades: "Peaksime häbi tundma, kui me neid pärast nende seniseid saavutusi tõsiselt ei võta."

Kanada 2014. aasta olümpiavõitu meeskonna konsultandina panustanud Krueger, kes nüüd igapäevaselt Inglismaa meistriliiga klubi Southamptoni juhatuse esimehena tegusemas hoopis jalgpallimaailmas, on oma hoolealuste võimetes samuti kindel. "Soovime pakkuda Kanadale ja maailamale väga hea finaali. Meil on endiselt jäänud veidi hokit mängida ja tahame olla konkurentsivõimelised. Soovime Kanadal maailmakarika võitmise teha keeruliseks."

Vastasseisu esimene matš on kavas tuleval ööl kell kolm.

Hooaja eelvaade: Tampa Bay Lightning

Osava meeskonna ehitusega kaasneb ka suur peavalu. Tampa Bay Lightningu peamänedžer Steve Yzerman on mõne aastaga kokku pannud koosseisu, mis kahel järjestikusel hooajal mänginud vähemalt idakonverentsi finaalis. Aga selle säilitamiseks on vaja tohutult vaeva näha.

(foto: foxsports.com)
Yzermanil möödus kogu eelmine hooaeg, mis lõppes konverentsi finaalis 3-4 alla jäämisega Pittsburgh Penguinsile, muremõtetega seoses Steven Stamkosega. Meeskonna esistaarist oli saamas vabaagent ja kogu aasta jooksul jõudis infot kõnelustest minimaalselt avalikkuse ette. Ent lõpp hea, kõik hea. #91 tegi vahetult enne vana lepingu ametlikku lõppu uue diili, sidudes end klubiga 2024. aasta suveni.

"See meeskond on loodetavasti mitmeks aastaks jäämas Stanley karikale konkureerima. Tundsin südames, et Tampa oli alati koht, kuhu soovisin jääda. Kuulasin südamehäält ja näitan lojaalsust organisatsioonile, mis mu üles kasvatas," rääkis Stamkos pärast pikenduse allkirjastamist.

Kui kapten oli eeskuju näidanud, võttes vastu ehk vähem raha kui ta mujal oleks saanud, hakkasid doomino tükid järjepanu kukkuma. Meeskonna esikaitsja Victor Hedman tegi samuti pikalt kestva uue lepingu, tööka ründaja Alex Killorniga jõuti kokkuleppele ning allkiri saadi kätte ka varukindalt Andrei Vasilevskilt. Vene kontingenti jääb satsi esindama ka Vladislav Namestnikov.

Pärast tihedat tintimist, mis pausi järgselt jätkus selle nädala alguses kaitsja Nikita Nesterovi uue lepinguga, on jäänud vaid veel üks tõsisem teema õhku - palgale on vaja saada ka piiratud vabaagendi staatuses olev Nikita Kutšerov.

Arvestades Yzermani sõnavõtte, siis peaks uudis meeskonna mulluse resultatiivseima mängija uuest lepingust peagi tulema. "Olen lootusrikas, et suudame midagi välja mõelda," ütles Yzerman nädalavahetusel, lisades et kõnelusi on takistanud venelase osalemine maailmakarikal.


Lightningul on vaba palgaruumi umbes 5.8 miljoni jagu. Pikemaajalise tehinguni jõudmine näib selle juures välistatud, aga Yzerman on ennegi suutnud üllatavaid kokkuleppeid sõlmida. Võimalik, et kaadri taga on klubi boss plaanimas mõnda vahetustehingut, mis rohkem vahendeid avaks.

Kõigi eelduste kohaselt võib Kutšeroviga meeskonna uue hooaja ründeliini rivistust prognoosides arvestada. Kuigi esialgu puudub nimekirjast Ryan Callahan, kes alustab aastat pärast puusaoperatsiooni vigastuspausiga, mis tõenäoliselt kestab novembri teise pooleni.

(foto: dailyfaceoff.com)
Rünnak on täpselt sama, mis mullu, kuid selle puhul tuleb siiski meeles pidada paari nüanssi. 2013. aasta drafti 3. valik Jonathan Drouin kukkus eelmisel hooajal üks hetk pipardama ja nii jagus talle vaid 21 põhihooaja matši. Kevadel meeskonda tagasipääsenuna näitas ta aga playoffides oma tohutut potentsiaali, jõudes 17 mänguga 14 punktini (5+9).

Tyler Johnson jagas Patrick Kane'iga 2015. aasta playoffide resultatiivseima mängija au, kuid kukkus pärast läbimurde hooaega 72 punkti pealt 38 peale. Ent eeldatavasti ei pea meeskonna peatreener Jon Cooper muretsema, et tegu oli vaid ühe hooaja liblikaga. Esitusi pärssis vigastus.

"Mul polnud üldse jõudu ega painduvust," ütles Johnson hiljuti 2015. aasta finaalseerias viga saanud parema randme kohta. "Läks pikalt aega, et ma üldse midagi teha saaksin. Alles jaanuari paiku sain lõpuks kätekõverdusi teha."

Lightning oli eelmisel aastal tihti oma paremuse maksma panemisel väravate saamisega hädas. Aasta varem näidatud resultatiivsus 3.16 väravat mängu peale, mis oli liiga parim, kukkus 2.73 peale. Täie tervise juures Johnson ja meeskonda sulandunud Drouin peaksid satsi väravate keskmise uuesti kolme lähedale aitama.

Kaitses on seis samuti suures osas sama. Lahkunud on Matt Carle, kelle leping kehvate esituste tõttu suvel välja osteti. Ühe tähelepanuvääriva muutuse võib tuua treeninglaager. Nimelt on testimisel suurte kogemustega James Wisniewski, kes endale ehitanud ülekaalu spetsialisti maine. Just see oli meeskonna mullune Achilleuse kand, kui 15.8%-lisest efektiivsusest piisasa vaid kahe konkurendi edestamiseks.

(foto: dailyfaceoff.com)
Endale lastud väravate osas oli Lightning mullu liiga paremuselt viies, lastes keskmiselt 2.41 kolli. Esiväravavaht Ben Bishop aidati Vezina trofee väärilise hooajani. 29-aastane ameeriklane lasi endale vaid 2.06 väravat ja tõrjus 92.6%-ga. Esimesega oli ta kogu liiga parim, teise arvestuses jäi vaid Brian Elliottile alla.

Bishop on alustamas oma lepingu viimast aastat ja see on 99%-lise tõenäosusega jäämas tema viimaseks selles meeskonnas. Juba suvel oli pikakasvuline puurivaht klubivahetusele lähedal ja ei ole välistatud, et mingil hetkel Yzerman kitsa palgafondi poolt peale sunnitud käigu ka ära teeb. Aga seni kavatseb Bishop oma tööd rahulikult jätkata ning usub, et ühte puuri mahuvad kaks vahti kenasti ära.

"Kui vaadata Montreali, siis nad olid raskustes kui Carey Price auti langes. Arvan, et vajad kahte väravavahti, kes annavad sulle igal õhtul võimaluse võita," rääkis Bishop suvel.

Vasilevskit nähakse supertalendina, kuid eelmisel hooajal olid tal siiski mõningad raskused. Endale lastud väravate arvuks jäi 2.76 ja tõrjete efektiivsus oli 91%. Kuid võimalik, et ka teda oli segamas vigastus, sest ta saabus 12 kuud tagasi üsna omapärase traumaga treeninglaagrisse. Playoffides, kus Bishop teist aastat järjest vigastada sai, õnnestusid venelasel asjad juba märgatavalt paremini. Väravate keskmine jäi samaks, aga tõrjed tõusid 92.5% peale.

Hooaja väljavaated

Lightning on mänginud end idakonverentsi üheks parimaks meeskonnaks ja edukaks peaks kujunema ka uus hooaeg. Yzermanil jagub meeskonna kooshoidmisel kukla kratsimist, kuna järgmisel suvel on Drouin, Johnson ja Ondrej Palat piiratud vabaagendid, kuid enne edasist lepingutega sahkerdamist võiks meeskond anda kuuma seni, kuni veel võimalus on.

Viimasel paaril aastal kõvasti kasvanud meeskonna jaoks ei defineeri edu ka enam lihtsalt konverentsi finaali või karikavõistluste finaali jõudmine. Rahulolu pakuks vaid võimalus korraldada karikaparaad. "Oleme viimasel kahel aastal olnud lähedal, aga lihtsalt lähedal olemine ei ole piisavalt hea. Teise või kolmanda koha eest ei saa midagi. See ei ole see, mida me tahame," tunnistas Johnson septembri keskel.

Idakonverentsis ja kogu liiga jaoks on Pittsburgh Penguins uueks miilikiviks, Washington Capitals on äsja teinud võimsa hooaja ning Lightningu osariiginaaber Florida Panthers on jõudsalt tipu poole pürgimas. Konkurents finaalikoha peale on kujunemas karmiks ja oma eesmärgi täitmine saab Cooperi meeskonnal olema keeruline. Aga eks seda magusam ole lõpuks ka triumf. Lightning on end selgelt sellele häälestanud.

Marian Gaborik jääb maailmakarika finaalist ja uue hooaja algusest eemale

Air Canada Centre'is nähti täna kurba vaatepilti. Marian Gaborik lahkus hallist karkudel, kipsis parema jalaga. Los Angeles Kingsi ründaja jääb seetõttu nii maailmakarika finaalist kui uue hooaja algusest eemale. Raviks kulub kaheksa nädalat.

(foto: Getty Images)
Gaborik tegi endale liiga maailmakarika poolfinaalis, kus Euroopa meeskond üllatuslikult Rootsi alistas. Seal oma turniiri teise väravani jõudnud slovakk sai teisel kolmandikul litriga jala pihta ja olgugi, et mängis kohtumise lõpuni (nagu ühel õigel hokimehel ikka kombeks), siis trauma ikkagi finaalis jääle ei lase tulla.

Lisaks Euroopa meeskonnale on tegu paraja põntsuga ka Kingsi jaoks. 34-aastane ründaja piirdus eelmisel hooajal põhiturniiril põlvevigastuse tõttu vaid 54 mänguga ja just tema pidanuks uuel hooajal olema mees, kes teeb tagasi Milan Luciciga kaotatud 20 kolli. Nüüd aga terendab ees kahekuuline mängupaus.

Kui Euroopa meeskond finaalis juhuslikult seitset kaitsemeest ei hakka kasutama, siis peaks Gaboriku koht minema Mikkel Bødkerile. Meeskonna peatreener Ralph Krueger pole taanlast seni turniiril üheski kohtumises veel kasutanud.

Brad Marchand mängis elu parima hooaja suureks lepinguks

Boston Bruinsi ründaja Brad Marchand, kes maailmakarikal Sidney Crosby kõrval mängides eredalt säranud, on klubiga sõlminud 8-aastase lepingupikenduse. Mullu NHL-is oma karjääri parima aasta teinud mees paneb pika lepinguga tasku 49 miljonit dollarit.

(foto: tsn.ca)
28-aastane Marchand on maailmakarikal Crosbyga samas kolmikus mängides jõudnud kolme värava ja viie punktini. Just #87 ise edestab teda ainsana turniiri punktitabelis. Eelmise NHL-i hooaja lõpetas Marchand 37 värava ja 60 punktiga. Karjääri rekordid tulid mõlemas valdkonnas väga õigel ajal, kuna aasta pärast oleks tema leping lõppenud.


"Tegu on minu ja mu pere jaoks ülimalt põneva päevaga," ütles 2006. aasta drafti 3. ringist hangitud Marchand pärast pikenduse allkirjastamist. "Soovin tänada Jacobsite perekonda, Cam Neeleyt, Don Sweeneyt, Claude Julieni, kogu treenerite personali, oma meeskonnakaaslaseid ja fänne nende jätkuva toetuse ja minusse uskumise eest. Olen alates profikarjääri algusest olnud üks Bruin ja ma ei soovi kuskil mujal mängida. Ootan põnevusega võimalust anda endast kõik, aitamaks meeskonda ja toomaks Stanley karika tagasi Bostonisse."

2011. aastal karikat võites meeskonna üheks parimaks väravakütiks kujunenud ja tänavu Kanada koondises MM-kullani jõudnud Marchandi leping on üsna huvitava ülesehitusega. Suur osa palgarahast tuleb boonustena kätte.


Marchand on alustamas oma kaheksandat hooaega. Seni on kokku 454 mänguga tulnud temalt 153 väravat ja 288 punkti.

Meeskonnakaaslane Perreault ei mõista Trouba nõudmisi

Nädalavahetusel ilmnes, et Jacob Trouba on juba alates kevadest soovinud Winnipeg Jetsist lahkuda. Põhjuseks rahulolematus oma rolliga meeskonnas. Tiimikaaslased on sellega seoses jagunenud kahte leeri. Noorel kaitsemehel on mitmeid toetajaid, kuid Mathieu Perreault ei mõista üldse tema nõudmisi.

(foto: jetsnation.ca)
Kaks hooaega klubis veetnud Perreault näitas suvel oma lojaalust Jetsile, tehes neljaaastase lepingupikenduse, mis hakkab järgmisest suvest kehtima. 28-aastane ründaja sooviks sellist pühendumist näha ka oma nooremalt meeskonnakaaslaselt.

"Tüüp mängib keskmiselt 22 minutit ja siis hakkab nurisema oma mänguaja üle. Kui palju ta seda veel juurde tahab?" küsis Perreault.

"See on veider olukord. Olen temas lahkumissoovi väljendamise pärast veidi pettunud, Ta on noor mängija, kes alles liigaga liitunud."

Perreault lisas, et meeskond ei kavatse lasta end potentsiaalselt pikaks kujunevast saagast häirida ja lõpuks võib Trouba olla suur kaotaja. "Tema juhtumiga seoses võib mängima mitte tulemine isegi halvem olla. Kui alustame aastat ja kõik läheb hästi, siis tekib tunne, et me ei vajagi teda."

Aga Detroidi külje all Rochesteris sündinud Troubat, kes jäänud omapäi kodukohta harjutama, on mitmed Jetsi liikmed siiski ka tagasi ootamas. Temaga palju koos mänginud kaitsja Mark Stuart ütles: "Loodan, et kõik laabub ja loodan, et see juhtub siin. Ta on väga oluline osa meie meeskonnast ja väga hea sõber."

Koos Troubaga Michigani ülikoolis mänginud Andrew Copp, kes pärast Jetsi meeskonda murdmist temaga ka elukohta jagas, on kahe tule vahel. "Olen teda toetamas, aga olen ka Jetsi poolel. Peame tegema enda jaoks parima otsuse. Olen kahe vahel, aga samas pean teda toetama ja tegema kõik, mida ta parimaks peab."

Toetust on avaldanud ka Tyler Myers, kes just Trouba poolt ihaldatud parempoolse kaitsja kohta on hoidmas. "Alates hetkest, mil meeskonnaga liitusin on Trouby olnud mängudes suureks abiks ja väga hea kutt riietusruumis."

Jets on lahkuda sooviva mehe eest vastu tahtmas vasakpoolset kaitsjat, kes oleks samas vanuses ja sama kaliibriga.

Bruinsi suurlootus Vatrano läheb täna lõikusele

Loui Erikssoni lahkumisega potentsiaalsest 30-st väravast ilma jäänud Boston Bruins lootis, et vähemalt osa nendest tabamustest võiksid uuel hooajal tulla Frank Vatrano poolt. Ent 22-aastane ründaja läheb täna lõikusele ja alustab hooaega pika vigastuspausiga.

(foto: nesn.com)
Eelmisel hooajal oma esimese 39 NHL-i mänguga 8 värava ja 11 punktini jõudnud Vatrano tegi endale hiljuti joostes liiga, rebestades vasakus jalas paar sidet. Pärast operatsiooni ootab teda kuni kolme kuu pikkune taastusravi.

Vatrano oli mullu AHL-i suurim väravakütt, saades 36 matšiga kirja keskmiselt täpselt ühe tabamuse mängu kohta. Kokku õnnestus koguda 55 silma. Tema ja Colorado Avalanche'i nooruki Mikko Rantaneni vahel läks liiga ajaloos teist korda hooaja parima uustulnuka auhind jagamisele.

Pärast hooaja lõppu andis ameeriklane endast jõuliselt märku ka MM-il, kus jõudis 10 mänguga kaheksa punktini (3+5).

Hooaja eelvaade: Washington Capitals

Presidentide trofee needuse jutud koguvad aina hoogu. NHL-i põhiturniiri parimale antav tiitel läks eelmisel hooajal selge vahega 120 punkti kogunud Washington Capitalsile, aga seitsmendat korda viimase kaheksa hooaja jooksul ei õnnestunud enamuse aastast domineerinud meeskonnal siiski Stanley karikat koju viia.

(foto: rukkus.com)
Barry Trotzi meeskond oli mullu võimas. Esimesed järjestikused kaotused tulid alles uue aasta alguses ja normaalajaga kaotas Capitals kaks mängu järjest alles playoffide avaringis Philadelphia Flyersi vastu. Pärast seerias 3-0 edu saavutamist tuldi sealt kindlalt mängudega 4-2 välja, ent sama tulemusega jäädi järgmises ringis Pittsburgh Penguinsile alla.

Vinges vastasseisus otsustati vaid üks kohtumine rohkema kui ühe väravaga ja pooled kuuest mängust lõppesid lisaajaga. Capitals jäi kiruma halba õnne, kuna kõvasti kolistati väravaraamistikku ning pingviinid said nii mõnegi õnnega pooleks värava. Aga eks õnn soosibki tugevamaid ja Mike Sullivani meeskond tõestas karikavõiduga, et Penguins hooaja otsustavas faasis kõigist parem ka oli.

"Meil on palju suurepäraseid mängijaid, aga miski on puudu. See mängijate grupp on 2. ringist rohkemaks võimeline," ütles meeskonna kapten Aleksandr Ovetškin pärast konkurentsist pudenemist.

Põhihooaja järgselt oli Capitalsile raske midagi ette heita. Keskmisest väravasaagist 3.02 oli parem vaid Dallas Stars (3.23), kaitsenumbrite osas jäi 2.33-st paremaks vaid Anaheim Ducksi 2.29. Nii ise sooritatud (30.6) kui endale lastud (28.4) pealevisete arvestuses lõpetati kindlalt liiga esikümnes. Väravavahtide tõrjete efektiivsuses oli 91.8% halvem ainult St. Louis Bluesi 91.9%-st. Nii ülekaalu kui vähemuse efektiivsus oli liiga TOP 5 hulgas - 21.9% ja 85.1%.

Aga halb õnn või siis tõesti needus, tähendasid lõpuks seda, et teist aastat järjest tuli 2. ringis langemine.

Peamänedžer Brian MacLellan on näinud suurimaid puudujääke rünnakul. Paljud on rääkinud sellest, kuidas aina olulisemaks on kujunemas see, et ka tagumiste ründekolmikute mehed suudaksid rünnakul panustada ja seda loodab MacLellan ka Capitalsi edurivi uutest liikmetest. Montrealist hangiti Lars Eller ja vabaagendite turult toodi sisse Brett Connolly.

Karjääri jooksul 442 mänguga 73 värava ja 156 punktini jõudnud Ellerit on varem pidevalt rivistuses ringi liigutamisega solgutatud. Nüüd on tal võimalus panna juured maha Capitalsi kolmanda tsentrina.

(foto: dailyfaceoff.com)
"Olen kindel, et saan enda kõrvale head ääred ja kavatsen suure lõbuga mängida ning palju väravavõimalusi luua, kuid samas plaanin ka kaitses vastutustundlikuks jääda," rääkis taanlane suvel oma rollist.

Connolly on endine Tampa Bay Lightningu drafti avaringi valik, kes seni aga vaid harva sähvatanud. 210 mänguga on tulnud 27 kolli ja 59 punkti. Kuna 24-aastane mängumees võeti väga tagasihoidliku lepingu peale, millega makstakse talle tuleva hooaja eest 850 000 dollarit, siis on tegu vaid väikese riskiga. Samas võib kasu olla suur.

"Brettil on endiselt veidi arenguruumi, tal on oskuslikkus ja ründeomadused, mis pole veel täielikult meie ega ka tema arvates avanenud. Loodetavasti suudame sellest kasu lõigata. Ta on heas suuruses, suudab hästi uisutada, omab häid käsi ja sooritab hästi pealeviskeid," iseloomustas MacLellan suvel eelmisel hooajal Bostonis üheksa värava ja 25 punktini jõudnud meest.

Capitalsil oli eelmisel hooajal kuus vähemalt 20 väravaga meest. Üks neist on Jason Chimera näol lahkunud. Eller ja Connolly on aga kindlasti suutelised kahe peale selle augu lappima ning isegi kuhjaga üle tegema. Mulluse hooaja eest liiga parimaks peatreeneriks valitud Trotz peab igatahes leidma viisi, kuidas see ellu viia.

Kaitses jätkab Trotzi sats tuttava rivistusega. Pikalt oli küll segane seis Dmitri Orloviga, keda hakati juba vahepeal KHL-iga seostama, ent 25-aastane venelane sõlmis eelmisel nädalal klubiga siiski uue lepingu, mis kehtib järgmise suveni. Töötasuks 2.57 miljonit dollarit.

(foto: dailyfaceoff.com)
Ainus tilk tõrva meepotis mullu väga kindlalt tegutsenud kaitse puhul on see, et kuna Trotz plaanib Orlovile uuel hooajal anda suurema rolli, siis on meeskonna üks kõrgemapalgalisemaid kaitsemehi, aastas viis ja pool miljonit teeniv Brooks Orpik jäämas viimasesse paari. Tegu koleda ja klubi jaoks kindlasti ka valusa raha raiskamisega. Pärast Orlovi lepingut on Capitalsile jäänud vaba raha alla miljoni ja see välistab praegusel hetkel edasise koosseisu tugevdamise.

Samas näitas eelmine hooaeg, et koosseisule pole midagi ette heita. Suvel lisatud oskuslikumad vennad peaksid andma ka playoffides parema võimaluse, aidates tasavägised mängud õigele poolele kallutada.

Võimalusi karikamängudes peaks kergitama ka see, et Braden Holtby on taas aasta võrra kogenum. Juba mitu hooaega tagasi end väga talendika puurivahina näidanud kanadalane pani mulluste esituste eest kotti oma esimene Vezina trofee. Ta võitis põhihooajal 66-st mängust klubi rekordit tähistavad 48, lasi keskmiselt 2.20 väravat ja tõrjus 92.2%-ga. Nuriseda võis vaid nullimängude vähesuse üle. Neid läks kirja ainult kolm. Näiteks aasta varem kogunes puhtaid pabereid tervelt kolm korda rohkem.


Tavalisel mängupäeval alustab Holtby enne kell 19 toimuvat lahtiviset kohtumiseks valmistumist poolteist tundi varem 10-minutilise meditatsiooniga. Järgnevad silma-käe kordinatsiooni harjutused, mille käigus viskab ta kummipalli vastu seina ja kui kell saab 18, siis otsib ta mänguhallis rahuliku koha, asetab lõua oma kapi peale ning asub siis silmade soojenduseks põrnitsema erinevaid ümbruses olevaid detaile.

"Teadsin üsna varakult juuniorina, et teised kutid saavad minust paremaks. Pidin leidma teistsuguse valdkonna, milles end järgmisele tasemele viia ja selleks sai mängu vaimne osa," on oma meetodite kohta öelnud Holtby, kes ka kitarri mängimist oma mänguks valmistumise rutiinis kasutab.

Muusikageen on tulnud suguvõsast. Vanavanematelt ja emalt Tamilt, kes kantrimuusika valdkonnas endiselt aktiivselt tegutsemas. "Ta oskab vägevalt mängida ja tal on tegelikult väga hea hääl ka," ütles suvel oma ametivenna musikaalsuse kohta Capitalsi varumees Philipp Grubauer, kes kõigi eelduste kohaselt on uuel hooajal saamas rohkem mänguaega, kui mullused 22 matši.

Holtby tunnistas pärast hooaja lõppu, et teda vaevas playoffides põlveprobleem. Väiksema koormusega saanuks seda ehk vältida. Seejuures kordas ta üleeelmisel hooajal 73 mängus osalemisega klubi väravavahtide rekordit. Grubauer võitis eelmisel hooajal pooled oma 16-st stardist, lastes 2.32 väravat ja tõrjudes 91.8%-ga.

Hooaja väljavaated

Capitals oli mullu võimas, jõudes 56 võiduga klubi rekordini, aga meeskonnal peaks arenguruumi endiselt jaguma. Kasvõi juba selle arvelt, et üks põhikaitsjatest John Carlson lõi mullu kaasa vaid 56 mängus ja Orpik jättis täpselt pooled põhihooaja matšidest vahele. Kui kogu kaitsekuuik suudab tervena püsida, siis peaksid tagala numbrid veelgi paranema. Sama kehtib ka veidi värskendatud rünnaku kohta.

Presidentide trofee võideti viimati järjestikustel aastatel kümnendi alguses Vancouver Canucksi poolt. Capitals tundub olevat igati võimeline seda saavutust kordama. Kuigi uue hooaja eesmärgiks saab olema jõuvarude laialijaotamine. Mis muidugi pole üldse kerge. "Soovime seda (head vormi) veidi paremini laialijaotada, aga ma ei usu, et seda saab kontrollida," tõdes McLellan suvel.

Lisaks Presidentide trofee needusele võib Capitalsi puhul rääkida ka playoffide needusest. Pärast 1998. aastal finaalis mängimist ja seal Detroit Red Wingsile kuivalt alla jäämist ei ole meeskond kordagi karikamängudes 2. ringist kaugemale saanud. Praeguses olukorras ei tee seda lihtsamaks ka playoffide formaat, mida Ovetškin hiljuti kritiseeris.

"Vaatamata Presidentide trofee võitmisele on sinu kava playoffides veidi veider. Esimesena mängid neljanda vastu ja siis Pittsburghiga, mitte Islandersi või mõne teise meeskonnaga. Hakkad mõtlema, et miks on sul vaja Presidentide trofee võita selleks, et mängida kohe parimate meeskondadega," rääkis venelane lõppeva kuu keskel.

Mingil määral on venelasel õigus. Samas tuleb karikaunistuse elluviimiseks lõpuks siiski kõik uppi lüüa ja Capitals ei saanud sellega eelmisel hooajal hakkama. Võimalik, et see ei õnnestu ka uuel hooajal, kuigi potentsiaali selleks on.

Kanada finaalivastaseks sai Euroopa meeskond

Mõni neist on iidvana, neil pole hümni ja nad alustasid kahe kohutava esitusega, aga ometi on Euroopa meeskonna mängijad maailmakarika finaalis Kanada vastaseks. Kaheksa riigi mängijatest kokku klopsitud koosseis alistas poolfinaalis lisaajal Rootsi 3-2.

(foto: Twitter @NHL)
Põneva ja tasavägise heitluse põhikangelaseks kerkis slovakk Tomaš Tatar. Detroit Red Wingsi 25-aastane ründaja tegi oma meeskonna teise värava ning samuti lisaajal 3 minuti ja 43 sekundi möödumisel mängu võiduvärava.

Kanadas sündinud sakslase Ralph Kruegeri poolt juhendatav meeskond jäi teisel kolmandikul Nicklas Bäckströmi väravast tagaajaja rolli, ent sai mõni minut enne perioodi lõppu tänu teisele slovakile Marian Gaborikule viigi uuesti tabloole.

Viimasel kolmandikul ei õnnestunud arvatavasti paljudel veel korralikult mäng uuesti sisse eladagi, kui Tatar 12 sekundiga oma esimese Henrik Lundqvisti selja taha toimetas. Euroopa meeskond asus selle järgselt oma eduseisu kaitsma, kuid see ei õnnestunud. Otse lahtiviskest tegi Erik Karlsson pärast vendade Sedinide eeltööd neli ja pool minutit enne normaalaja lõppu 2-2.

Ees ootas NHL-i playoffide reeglitega lisaaeg ja seal tõmbas Kruegeri meeskond Tatari väravaga pikema õlekõrre vahetult pärast ühte Jaroslav Halaki supertõrjet. Kuigi võidutabamus võinuks vabalt jääda ka lugemata, sest tundus, et Tatar suunas litri jalaga võrku.


Üheksandat korda järjest omavahelises duellis Lundqvisti alistanud Halak lõpetas mängu 37 tõrjega. Rootslase nimele jäi 28 tõrjet.


Kahe võiduni peetav finaalseeria algab meie aja järgi ööl vastu kolmapäeva. Mängitakse ühepäevaste vahedega ehk võitja selgub hiljemalt pühapäeva varahommikul.