NHL-is viie erineva meeskonna ridades mängides 970 kohtumist kirja saanud ja 455 punkti (193+262) kogunud endine tsenter juhendas AHL-is Utica Cometsit neli hooaega. Tema juhtimisel jõudis meeskonda 2015. aastal Calderi karikavõistluste finaali, ent samas jäädi kaks korda ka üldse playoffidest välja.
Varasemast ajast on 46-aastane Green treenerina Portland Winterhawksile toonud WHL-i tiitli.
"Travis on talendikas treener, kes Cometsi juures olles omanud võtmerolli meie noormängijate arengus," tutvustas klubi ajaloo 19. peatreenerit peamänedžer Jim Benning. "Tal on tugev soov võita ja ehitada meeskonnale identiteet, mis põhineb töökusel, vastutustundlikul tegutsemisel mõlemas väljaku otsas ja võitluslikuses. Ta mõistab suurepäraselt, millises seises meie organisatsioon on ja oleme kindlad tema võimes aidata meil meeskonda ehitada ja arendada võidukultuuri."
Canucksi presidendi Trevor Lindeni sõnul oli Green ainsaks valikuks ja kellegi teisega ei räägitudki. Temaga sõlmiti 4-aastane leping.
Greenist sai praeguse 29 NHL-i peatreeneri hulgas 23. AHL-ist läbi käinud tüürimees.
Arvestades, et Vancouver Canucks jõudis mullu pärast vaheaastat uuesti playoffidesse, siis võib tänavust hooaega pidada vähikäigu tegemiseks. Kuid erinevalt 2014. aasta kevadest ei pea meeskonna tähtsamad ninad oma töökoha pärast kartma.
(foto: Darryl Dyck/CP)
Canucks vallandas kaks aastat tagasi pärast ebaõnnestunud hooaega nii peatreeneri John Tortorella kui ka peamänedžeri Mike Gillise. Willie Desjardins'i ja Jim Benningut sama saatus ei oota.
Klubi president Trevor Linden teatas: "Ootasime seda, et oleme tänavu väga-väga noor meeskond ja nii on ka läinud. Andsime koosseisuga, kus mitmed kollanokad, Willie'ile kõva väljakutse ja arvan, et ta on sellega hästi hakkama saanud. Ma ei otsi vabandusi, aga meil pole mitte mingisuguseid põhjuseid muudatuste tegemiseks. Uustulnukad on edasi sammu teinud. Mitte keegi pole ideaalne."
Canucks on hetkel 62 punktiga playoffidest kümne silma kaugusel. Imesid muidugi aeg-ajalt juhtub, aga võib siiski üsna kindlalt öelda, et pärast viite järjestikust playoffidega hooaega - nende hulgas ka 2011. aasta finaalseeria - on meeskond nüüd viimase kolme aasta jooksul kevadel teist korda golfiradadele siirdumas.
Ei ole just sagedane nähtus see, et Vancouver Canucks jääb playoffidest eemale - alates millenniumi algusest on see juhtunud vaid kolm korda - aga tunamullu nii läks. Meeskond näitas terve aasta üsna kohutavat mängu. Võis arvata, et ees seisabki üks mõõnaperiood, aga siiski suudeti ennast playoffidesse tagasi mängida.
(foto: rantsports.com)
Valmistutakse Sediniteta eluks
Kaksikud Henrik ja Daniel Sedin tähistavad järgmisel nädalavahetusel oma 35ndat sünnipäeva. Mõlemad tegid eelmisel hooajal pärast ebaõnnestunud aastat uue tõusu, aga on selge, et Canucks ei saa enam väga pikalt nende peale enam loota. Kuid seni, kuni kütust veel jagub, loodetakse neilt endiselt suurt panust.
"Mul on neisse suur usk. Nad on hämmastavad mängijad, teevad jäält eemal tugevat tööd ja näevad kogu suve kõvasti vaeva. Nad on valmis ja fokusseeritud," rääkis nädala alguses kaksikute kohta peamänedžer Jim Benning, lisades et neid üritatakse sarnaselt eelmisele hooajale väiksema koormusega värskena hoida.
Sedinid on Canucksi edu suhtes üliolulised. Eelmisel hooajal ületasid mõlemad 70 punkti piiri - Daniel 76, Henrik 73 - ja toitsid veel korralikult Radim Vrbatat (63 silma), aga siis tuli juba paras kanjon, kuna ükski teine mängumees ei ületanud 40 punkti piiri. Selle järgselt on edurivi ka veidikene värskendatud.
Suurte lootustega on meeskonda toodud Brandon Sutter ning lootusrikkad ollakse ka uue generatsiooni suhtes. "Meil on mõned noored mängumehed, kes vajavad NHL-is mängimise võimalust, et näidata milleks nad suutelised on. Seetõttu tegime mõned rasked otsused, et neile ruumi tekitada," tunnistas Benning suvel.
Noorukite esinumbrina tuleb 20-aastane Bo Horvat, kes nühkis mullu tagumistes kolmikutes mängides 68 matšiga välja 25 punkti (13+12). "Tema jaoks on käes põnevad ajad," märkis hiljuti Horvati kohta klubi president Trevor Linden. Loodetakse, et 2013. aasta drafti 9. valikust kujuneb samasugune klubi ikoon nagu seda on hetkel Sedinid ning nagu enne neid oli just Linden.
Keskmisest suurema õhinaga on Vancouveris räägitud ka Sven Bärtschist. 22-aastane šveitslane toodi eelmise hooaja keskel klubisse Calgary Flamesist. Suure rivaali rivistuses jäid Bärtschil pärast AHL-is säramist korralikud mängud tegemata, aga hooaja lõpus Canucksi eest jääle pääsedes tuli kolme mänguga kaks kolli.
Sedinide kõrvale on toodud noori õpetama Brandon Prust. "Soovin olla konkurentsivõimeline ja tahan, et nooremad kutid õpiksid vanematelt, kuidas võitmiseks asju õigesti teha. Veteranide olemasolu on hindamatu väärtus," on Benning märkinud.
Kuigi ka klubi vahetanud veteranid võivad end muidugi uuesti noorena tunda.
Daniel Sedin passed me the puck on a 2 on 1 today and I scored. It could of been Henrik, but I think it was Daniel. #eitherwayitwasawesome
Selge on see, et tasapisi hakatakse ennast juba harjutama Sediniteta eluks. Uue generatsiooni seas tuleb ka üks lätlane. 24-aastane Ronalds Keninš, kes eelmisel suvel vabaagendina Šveitsi liigast hangiti, sai mulluse põhiturniiri teises pooles viisakalt mänguaega ning jättis positiivse esmamulje - 30 mänguga 4+8.
Kaitse tundub habras
Willie Desjardinsi meeskond lasi eelmisel hooajal endale keskmiselt 2.68 väravat mängus, millega pääseti napilt liiga viimase kümne seast. Litri enda võrgust välja hoidmisel oldi hädas vaatamata sellele, et 85.7%'ga jäi meeskonna vähemuses mängimise efektiivsus alla vaid Minnesota Wildile (86.3%). Nüüd on loobutud klubis kümme hooaega mänginud Kevin Bieksast ja sinisel joonel on ainus väljaspoolne täiendus Matt Barkowski, kes oli Bostonis selline nii ja naa vend.
Pärast Bieksa lahkumist jääb kaitse toetuma Alexander Edlerile ja Dan Hamhuis'le. Nendega seoses tulevad aga omad probleemid. Nimelt on tegu üsna kehva tervist omavate meestega. Rootslane on senise 9-aastase karjääri jooksul suutnud 82 mänguga hooaja teha vaid korra. Hamhuis'le tiksub uuel hooajal peale 33. eluaasta ja tõsine kubemetrauma röövis temalt mullu 23 mängu.
(foto: Jeff Vinnick/Getty Images)
Põhimeeste järel tulevad Chris Tanev, Yannick Weber ja Luca Sbisa. Viimane neist on kõige kogenum, aga temalgi on selja taga vaid nelja täishooaja jagu mängupraktikat. Rünnakul on mitmeid põnevaid talente, aga kaitses tuleb nende peale tilkumist veel oodata. 22-aastane Frank Corrado on aeg-ajalt proovimas käinud, kuid pole seni esindusmeeskonnas veel kanda kinnitanud. Temale järgneb veidi noorem seltskond, keda juhib P.K. Subbani vend Jordan, aga need härrad on veel paari-kolme aasta kaugusel oma panuse andmisest.
Kas väravavahtide karussell saadakse pidama?
Ei ole kaugel see aeg, mil Roberto Luongo ja Cory Schneider Vancouveris väravavahi ametit jagasid - kord rõõmsalt, teine kord negatiivsemate emotsioonidega - aga pärast seda on postide vahel paras karussell käinud. Ryan Miller toodi aasta tagasi esinumbriks ja nii on see ka uuel hooajal, aga tema varumees on välja vahetatud. Fännide suur lemmik Eddie Läck saadeti Carolinasse ja AHL-ist edutati Jacob Markström.
Samas pole 25-aastane rootslane ka mingisugune uus nägu. Ta on NHL-is juba 50 kohtumises jääl käinud. Seni ei ole asjad aga õnnestunud - vaid 13 võitu, endale lastud väravate keskmine 3.19 ja tõrjed 89.6%. Neid numbreid saab ilustada vaid selle faktiga, et praktiliselt kõik senised mängud on tulnud Florida Panthersi eest ja pantrid olid pikalt kõigi jaoks poksikoti rollis.
Väravavahid aga loomulikult küpsevad kauem ja ehk on toredamad ajad veel ees. AHL-is liikus igatahes Canucksi järelkasv mullu suuresti just tänu Markströmile finaali. Tema põhihooaja numbriteks olid 32-st mängust 22 võitu, väravad 1.88 ja tõrjed 93.4%. Pärast sellist aastat on muidugi ootused ja lootused laes. "Mulle tundub, et Markström on kujunemas väga heaks esiväravavahiks ja tahtsime, et tal oleks võimalus ennast arendada," kommenteris Benning suviseid lükkeid.
Millerile 2010. aastal tulnud liiga parima väravavahi auhind on jäämas aina kaugemale minevikku ja aina harvemaks on jäämas ka tema efektiivsed aastad. Näiteks pärast 2009/10 hooaega on tal tõrjete efektiivsus üle 92% olnud vaid korra. Mullu jäi selleks 91.1%. Keskmiselt lendas selja taha 2.53 väravat ja mõlemad näitajad on tema karjääri numbritest halvemad (2.59, 91.5%). Kas Markström on tõesti sellise kaliibriga vend, kes võib tema mantli üle võtta või siis asendab korralikult vigastuse korral? Hetkel ei saa seda täiekindlusega väita.
Hooaja väljavaated
Canucks on parajalt bipolaarne meeskond. Eelmisel hooajal oli playoffidesse jõudmine üllatuseks, aga samas siis jälle pettumuseks see, et avaringis lasti ennast üsna kergelt Flamesil üle mängida. Ega täpselt ei tea mitte keegi ka seda, kuidas Desjardinsi hoolealused uuel hooajal tegutsema hakkavad.
Meeskonna lootused on juba väikese tagasilöögi saanud, kuna selle asemel, et treeninglaagris ja kontrollkohtumistes ründekolmikuid ja kaitsepaare paika panna, peab peatreener taastuma puusaopist, mis eelmisel nädalal ette võeti. Heal juhul jõuab ta tagasi hooaja avamänguks, mis 7. oktoobril Calgarys tehakse, halvimal juhul peab aga meeskond juba alates esimesest nädalast hakkama raskustega võitlema.
Playoffid on muidugi haarde ulatuses. Võime eeldada, et Vaikse ookeani divisjonis lähevad esimesed kaks kohta Anaheim Ducksile ja Los Angeles Kingsile. Vabaks jääb üks automaatne kvalifitseerumise koht + wild-cardi positsioon (kuigi seni on mõlemad pärast uue formaadi loomist läinud Kesk divisjoni satsidele). Canucks võiks olla jahtijate grupis koos Flamesi ja San Jose Sharksiga. Arvatavasti eraldatakse terad sõkaldest kindlama kaitse ja parema väravavahi mänguga. Või siis suurema tahtmisega.
"Mulle meeldivad kutid, kes on võitlushimulised. Kui sul on sellised vennad koosseisus, siis on sinu vastu alati raske mängida. Kui ma olen vastasmeeskonnas, siis ei taha ma sellise kombinatsiooni vastu mängida," rääkis Desjardins vahetult enne treeninglaagri algust.
Vancouver Canucks oli tänavu pärast vaheaastat playoffides tagasi, kuid uue hooaja lootused tunduvad üsna tumedatena. Mitmed läänekonverentsi meeskonnad on paremaks saanud, samas kui Canucks on paigal tammunud ning paljude hinnangul isegi nõrgenenud. Igasugused nõrkuse jutud lükkab aga tagasi meeskonna üks kogenumaid ja pikemaajalisemaid liikmeid Alex Burrows
(foto: vancouversun.com)
"Mul on usk meie mänedžmendi gruppi eesotsas Jim Benningu ja Trevor Lindeniga. Ilmselgelt on tegu intelligentsete inimestega, kellel on plaan ning eelmine hooaeg oli nende plaani esimene aasta," rääkis 34-aastane ründaja hiljutises intervjuus.
Canucks on selja taga aasta, kus Vaikse ookeani divisjoni teise satsina playoffidesse pääseti, aga seal kukuti mängudega 2-4 Calgary Flamesi vastu kohe konkurentsist. Järgnenud on suvi, kus drafti valikute eest on loobutud fännide poolt palavalt armastatud väravavahist Eddie Läckist ja ühest kaitse tugitalast Kevin Bieksast.
Burrows ja Bieksa olid nagu sukk ja saabas, kes mõlemad hooajal 2005/06 AHL-ist esindusmeeskonda toodi. Mõistagi ei olnud pikaajalise tiimikaaslase lahkumine Burrowsi jaoks kõige meeldivam kogemus. "Minu jaoks oli Kevin Bieksa lahkumine ilmselgelt veidi pettumust valmistav, kuna mängisime 11-12 aastat samas meeskonnas," tunnistas Burrows. "Ta on tõeline sõdalane. Meeskond aga tahtis nooremaks saada ning anda võimaluse kaitsjatele, kes AHL-is mänginud.
Senise NHL-i karjääri jooksul vaid kolmel aastal playoffidest eemale jäänud Burrows tunnistab, et klubi on suunanud pilgu tulevikule: "Uue juhtkonna jaoks on tegu üleminekuperioodiga ja meil on nendesse täielik usk. Mängijatena peame lihtsalt treeninglaagriks võimalikult hästi valmis olema."
Juba lõppenud hooajal tegid mitmed Canucksi noorukid, eesotsas 2013. aasta drafti avaringi valiku Bo Horvatiga, hüppe NHL-i ja Burrows usub, et neid on veelgi peale tulemas. Väärib ka märkimist, et klubi tütarmeeskond osales tänavu AHL-i finaalseerias, kus LA Kingsi omale alla jäädi.
Juhtkond on suurimaks sihiks seadnud tulevikus edu saavutamise, aga Burrows usub, et Canucks suudab ka uuel hooajal konkurentsivõimeline olla: "Kui meil saab olema hea meeskonnasisene keemia ja saame 20 kutti sama eesmärgi nimel töötama, siis pole meist keegi parem."
Kui Tyler Johnson saab uueks hooajaks luud-kondid terveks, siis tema endisel meeskonnakaaslasel Sami Salol seda lootust pole. Soomlasest kaitsjal jäi kogu tänavune hooaeg randmevigastusega vahele ning nüüd on selgunud, et seda ei annagi enam korralikult kokku lappida.
(foto: yle.fi)
Septembri alguses 41-aastaseks saav Salo on Soome meediale teatanud, et lõpetab karjääri. Ta sai NHL-is kirja 15 hooaega, aga oli kogu selle aja paras klaasmees. Aastate jooksul ei saanud ta kirja mitte ühtegi hooaega, kus kaasa löödud kõik mängud. Seejuures jäi maksimumiks vaid 74 kohtumist. Õnnetu saatuse võtab hästi kokku olukord 2010. aasta playoffidest, kus ta Chicago Blackhawksi vastu peetud kohtumises valusalt otse kümnesse sai.
Kui tervis Turu vägilase aga jääle lasi, siis oli ta üsnagi produktiivne mängumees. 878 põhihooaja kohtumisega jäi kirja 339 punkti (99+240). Salo veetis Tampas karjääri viimased kaks aastat. Pikim ja edukaim periood oli tal Vancouver Canucksit ridades. 2011. aastal jäi Stanley karikast puudu vaid üks võit.
Püha lehm jäi võitmata, aga 1996. aasta draftis (fantastilistel aegadel, kui oli veel üheksa ringi) Ottawa Senatorsi poolt tagant kolmandana korjatud kaitsja sai Soomega ühe MM-hõbeda ja kolm olümpiamedalit - üks hõbe ja kaks pronksi.
Canucksi president Trevor Linden jagas pärast lõpetamise uudist oma endise meeskonnakaaslase kohta suuri sõnu: "Ta oli kõige alahinnatuim mängija Canucksi ajaloos.Ta oli kange, väga meeldiv ja väga hea."
Salo töötas tõsiselt selle nimel, et teha veel üks kimmotimonenlik viimane hurraa, kuid randmevigastus on sedavõrd tõsine, et ei lase isegi vabal ajal golfi mängida.
Linden valiti Canucki poolt liigasse 1988. aasta drafti teise valikuna. Juba 21-aastasena kerkis ta klubi kapteniks, olles sellega terve liiga peale läbiaegade üks noorimaid, kes sellesse rolli usaldatud on. Kaptenina sai ta ka edukalt hakkama tüürides Canucksi 1994. aasta Stanley karika finaali, kus jäädi mängudega 3-4 alla New York Rangersile.
Ta on Canucksi ajaloos enim mänge pidanud mees. Neid sai ta kirja 1140. Esindades ka Montreal Canadiensit, New York Islandersit ja Washington Capitalsi sai ta enda nimele lõpuks 1382 NHL-i mängu. Ta viskas neis 375 väravat ja andis 492 söötu (kokku 867 punkti).
Pärast mängijakarjääri on ta ametis olnud NHL-i mängijate ühenduses mängijate huvide esindajana.
Spekuleeritakse, et peamänedžeri koha võtab üle teine Canucksi endine mängija Markus Näslund.
Kaotusega Anaheim Ducksile playoffidest välja jäänud Vancouver Canucks alustas kohe ka klubisiseseid muudatusi. Võib arvata, et pärast ebaõnnestunud hooaega on paku peal nii mõnigi pea ja esimesena lendas presidendi ja peamänedžeri ametit pidanud Mike Gillise oma. Raske uskuda, et otsus sündis just tänu sellele, et Ducksi mängu ajal klubi fännid häälekalt seda nõudsid, kuid kindlasti oli see protsessi kiirendav ettevõtmine.Viimane asi, mida klubi raskel ajal vajaks oleks fännide toetuse kaotus.
(foto: canucksarmy.com)
Gillise režiim Canucksi juures algas 2008. aasta kevadel. See tõi endaga kaasa kaks konverentsi poolfinaal- ja veerandfinaalikoht. Samuti ühe Stanley karika finaali, mis kaotati 2011. aastal mängudega 3-4 Boston Bruinsile, keda Gillis mängijana esindas. Klubi võitis tema valitsemise ajal 455-st kohtumisest 260.
Asendajat pole veel nimetatud, kuid homseks on juba paika pandud uus pressikonverents, kus eeldatavasti see nimi ka välja hõigatakse. Spekuleeritakse, et ameti võtab üle endine Canucksi mängumees Trevor Linden.
Kui oled otsinud kohta, kus rahuldada oma uudishimu seoses NHL-iga, siis võid rännakud nüüd lõpetada. NHL iga kell on ainus eestikeelne lehekülg, kust leiab regulaarselt värsket materjali selle kohta, mis toimub maailma ühes vingeimas spordiliigas.
