Viimastel aastatel suve üheks peamiseks jututeemaks olnud küsimus, kas ja millal Eric Lindros Kuulsuste Halli valitakse, on nüüd vastuse saanud. Eile avalikustati 2016. aasta klassi nimed ning 90ndate üks domineerivamaid mängijad sai viimaks kutse. Lisaks temale ennistatakse novembris peetava tseremoonia käigus liikmeteks ka Sergei Makarov, Rogie Vachon ja Pat Quinn.
14 hooaega NHL-is mänginud Lindros oli Kuulsuste Halli kõlblik juba kuus aastat tagasi ja ootus kujunes ootamatult pikaks. Kuid lõpp hea, kõik hea.
"Pidin kuue aasta näol mõningat aega ootama, aga samas saan nüüd öelda, et olen igavesti Halli liige. Mul ei ole väga muud öelda, kui et ootan põnevusega novembrikuist pühitsemist," kommenteeris Lindros.
1991. aasta draftis Quebec Nordiquesi poolt esimesena valitud, kuid skandaalsel kombel meeskonna eest mängimast keeldunud ründaja tegi endale nime Philadelphia Flyersi särgis. 486 kohtumisega jõudis ta 290 värava ja 659 punktini. Kogu karjääri numbriteks jäid 760 matši, 372 väravat ja 865 punkti.
Kanada koondisega 2002. aasta OM-kulla võitnud Lindrosist on ajaloo jooksul kiiremini 300 ja 400 punktini jõudnud vaid kolm mängijat. 500 punkti on kiiremini kätte saanud neli mängijat ja võidujooksus 600 punktini edestasid teda ainult viis mängijat.
Traumaderohke karjääri viimase aasta Dallas Starsi ridades veetnud ja lisaks ka New York Rangersis ning Toronto Maple Leafsis mänginud kanadalase Kuulsuste Halli valimine tähendab seda, et kõik Hart trofee võitjad aastatest 1955-98 on selle au osaliseks saanud. Lindros valiti põhihooaja MVP-ks 1995. aastal.
Kokku on nüüd vaid kolm Halli poolt ninanipsu saanud Harti trofee võitjat - Tommy Anderson (1942), Al Rollins (1954) ja Jose Theodore (2002).
Lindrosi kuueaastane ootus oli aga muidugi vaid nohu võrreldes Vachoni omaga. Montreal Canadiensiga kolmekordseks karikavõitjaks tõusnud ja mitmeid Los Angeles Kingsi väravavahtide rekordeid omav kanadalane pidi ootama koguni 31 aastat.
16-aastase karjääri viimased hooajad Detroidis ja Bostonis mänginud Vachon võitis 795-st mängust 355. Pensionile jäämise hetkel oli tema võitude arvust paremad vaid neli puurivahti.
Makarov on kahekordne olümpiavõitja ja kaheksakordne maailmamaiester, kes raudse eesriide tõttu üsna hilises eas NHL-i jõudis. Kuid maha pandud märk oli korralik - 424 mänguga 134 väravat ja 384 punkti. Venelane valiti 1990. aastal 31-aastasena hooaja parimaks uustulnukaks, kui Calgary Flamesi särgis tuli 80 mänguga 86 silma (24+62). Lisaks Flamesile jõudis ta lühikese karjääri jooksul esindada ka San Jose Sharksi ja Dallas Starsi värve.
2014. aasta novembris meie seast lahkunud Quinn on põhihooaja võitude osas (684) läbi aegade edetabelis 7. kohal. Ta valiti kaks korda hooaja parimaks treeneriks ning sama arv kordi õnnestus tal oma meeskond ka Stanley karikavõistluste finaali tüürida. Mõlemad korrad (Philadelphia Flyers 1980, Vancouver Canucks 1994) lõppesid küll kaotusega, aga suured saavutused õnnestus Kanada koondise juures ära teha. Just tema oli 2002. aastal pärast poole sajandi pikkust pausi uuesti olümpiavõitjaks tõusnud koondise peatreener. Lisaks tõi ta Vahtralehemaale ka 2004. aasta maailmakarika. Samuti võitis ta ühe juuniorite MM-kulla ja ühe U18 MM-kulla.
Lisaks Flyersile ja Canucksile juhendas Quinn NHL-is LA Kingsi, Toronto Maple Leafsi ja Edmonton Oilersit. Tema üle 30 aasta kestnud peatreenerikarjääri viimaseks hooajaks jäi 2009/10.
 |
| (foto: Rich Stewart/Allsport) |
"Pidin kuue aasta näol mõningat aega ootama, aga samas saan nüüd öelda, et olen igavesti Halli liige. Mul ei ole väga muud öelda, kui et ootan põnevusega novembrikuist pühitsemist," kommenteeris Lindros.
1991. aasta draftis Quebec Nordiquesi poolt esimesena valitud, kuid skandaalsel kombel meeskonna eest mängimast keeldunud ründaja tegi endale nime Philadelphia Flyersi särgis. 486 kohtumisega jõudis ta 290 värava ja 659 punktini. Kogu karjääri numbriteks jäid 760 matši, 372 väravat ja 865 punkti.
Kanada koondisega 2002. aasta OM-kulla võitnud Lindrosist on ajaloo jooksul kiiremini 300 ja 400 punktini jõudnud vaid kolm mängijat. 500 punkti on kiiremini kätte saanud neli mängijat ja võidujooksus 600 punktini edestasid teda ainult viis mängijat.
Traumaderohke karjääri viimase aasta Dallas Starsi ridades veetnud ja lisaks ka New York Rangersis ning Toronto Maple Leafsis mänginud kanadalase Kuulsuste Halli valimine tähendab seda, et kõik Hart trofee võitjad aastatest 1955-98 on selle au osaliseks saanud. Lindros valiti põhihooaja MVP-ks 1995. aastal.
Kokku on nüüd vaid kolm Halli poolt ninanipsu saanud Harti trofee võitjat - Tommy Anderson (1942), Al Rollins (1954) ja Jose Theodore (2002).
Lindrosi kuueaastane ootus oli aga muidugi vaid nohu võrreldes Vachoni omaga. Montreal Canadiensiga kolmekordseks karikavõitjaks tõusnud ja mitmeid Los Angeles Kingsi väravavahtide rekordeid omav kanadalane pidi ootama koguni 31 aastat.
16-aastase karjääri viimased hooajad Detroidis ja Bostonis mänginud Vachon võitis 795-st mängust 355. Pensionile jäämise hetkel oli tema võitude arvust paremad vaid neli puurivahti.
Makarov on kahekordne olümpiavõitja ja kaheksakordne maailmamaiester, kes raudse eesriide tõttu üsna hilises eas NHL-i jõudis. Kuid maha pandud märk oli korralik - 424 mänguga 134 väravat ja 384 punkti. Venelane valiti 1990. aastal 31-aastasena hooaja parimaks uustulnukaks, kui Calgary Flamesi särgis tuli 80 mänguga 86 silma (24+62). Lisaks Flamesile jõudis ta lühikese karjääri jooksul esindada ka San Jose Sharksi ja Dallas Starsi värve.
2014. aasta novembris meie seast lahkunud Quinn on põhihooaja võitude osas (684) läbi aegade edetabelis 7. kohal. Ta valiti kaks korda hooaja parimaks treeneriks ning sama arv kordi õnnestus tal oma meeskond ka Stanley karikavõistluste finaali tüürida. Mõlemad korrad (Philadelphia Flyers 1980, Vancouver Canucks 1994) lõppesid küll kaotusega, aga suured saavutused õnnestus Kanada koondise juures ära teha. Just tema oli 2002. aastal pärast poole sajandi pikkust pausi uuesti olümpiavõitjaks tõusnud koondise peatreener. Lisaks tõi ta Vahtralehemaale ka 2004. aasta maailmakarika. Samuti võitis ta ühe juuniorite MM-kulla ja ühe U18 MM-kulla.
Lisaks Flyersile ja Canucksile juhendas Quinn NHL-is LA Kingsi, Toronto Maple Leafsi ja Edmonton Oilersit. Tema üle 30 aasta kestnud peatreenerikarjääri viimaseks hooajaks jäi 2009/10.
