Toronto Maple Leafs oli eelmisel hooajal kõige võimsam tõusja, aga nende kõrval väärib veel eraldi välja toomist Columbus Blue Jackets. Klubi, mis oli eelneva aasta lõpetanud vaid 76 silmaga, leidis järsku kuskilt üle 30 punkti juurde ja püstitas 108-ga ülivõimsa uue rekordi. Eelnevat ületati 15 punktiga.
Ümberkorraldused tulises ründeliinis
Jackets oli eelmisel hooajal oma keskmise väravasaagi 3.01-ga liiga parimate seas, aga samamoodi jätkamine nõuab mitmete uute mängijate kiiret kohanemist. Kümnest vähemalt kümne väravani jõudnud ründajast on kolm lahkunud. Sam Gagner jalutas vabaagendina Vancouverisse, Scott Hartnelli leping osteti välja ja Brandon Saad saadeti tagasi Chicagosse. 24-aastane ründaja oli paar suve tagasi klubi suurost, aga kui Blackhawks näitas välja huvi võtta Saad tagasi, siis oli sellest raske keelduda. Eriti arvestades seda, mida vastu pakuti. Viimaste aastate ühte põnevaimat mängijat Artemi Panarinit.
25-aastane venelane on oma esimese kahe NHL-i hooaja jooksul 162 mänguga kogunud 151 punkti (61+90). Columbuses saab ta näidata, et need numbrid ei tulnud vaid tänu Patrick Kane'i kõrval mängimisele.
"Kogu mu karjääri jooksul on inimesed öelnud, et mängin hästi vaid tänu kellelegi teisele. Keegi ei mäleta seda, kuidas ma enne viimast paari aastat esinesin. Olen sellega harjunud, ega pööra sellele üldse tähelepanu," rääkis hiljuti Panarin, kes on kohalikele hokisõpradele lubanud palju naeratusi, häid hetki ja väravaid.
Korkinos sündinud ja kasvanud mängumehel on kirjas kaks järjestikust vähemalt 30 väravaga hooaega. Saadil samal ajal üks 31 ja teine 24-ga. Mõlemad hooajad lõppesid tema jaoks 53 punktiga. Panarin on mõlemal aastal pannud 70+. Selle põhjal võiks öelda, et jakkide niigi hea rünnak on veelgi teravamaks läinud.
Gagneri ja Hartnelliga läinud väravaid loodetakse eelkõige näha tulemas noorukitelt Alexander Wennbergilt ja Oliver Bjorkstrandilt. "Me olime playoffides kõige noorem meeskond, seega tuleb meie meeskonna suurim areng seestpoolt kuttide mitmekülgse arengu ja kogemuste pealt," selgitas suvel peamänedžer Jarmo Kekäläinen.
Noor meeskond sai kevadel valusa, aga kahtlemata vajaliku õppetunni, kui selgus et põhihooaja hoki ja playoffid on kaks täiesti erinevat asja. Avaringi vastane oli karikakaitsja Pittsburgh Penguinsi näol mõistagi karm, aga sellest paarist oodati kindlasti rohkemat kui viis mängu. Neljast kaotusest kolm tulid vähemalt kaheväravalise vahega. Võib öelda, et puudu oli just Panarini sugune mängude otsustaja.
"Panarini toomine annab meie meeskonnale teistsuguse näo," ütles Kekäläinen pärast julget vahetustehingut. "Saad on hea mängija ja oli seda ka meie heaks, aga Panarini näol tuleb meile tõeline esimese kolmiku ründaja, kes lisab meie rünnakule ohtlikust, mida võis olla puudu või mida ta annab veidi juurde."
Panarin peaks lisama vunki ka Jacketsi ülekaalule. 19.9% tegid selle osas meeskonnast igati hea ülekaalu satsi, aga selgelt on veel ruumi edasiliikumiseks. See võiks tulla just Panarini pealt, kellel nähakse reserveeritud kohta esimeses ülekaalu meeskonnas. Saad, kes rohkem kahesuunaline mängija, oli satsis teise meeskonna vend.
Noori täis kaitseliin
Kekälaineni hea töö peamänedžerina draftides ja mängijateturul on tänaseks Jacketsile toonud esimese kaitsepaari, mis võib veel 10+ aastat vastaste kaitsjaid hirmutada ning isegi väravavahte masendada. Zach Werenski ja Seth Jones said mõlemad eelmisel hooajal kirja üle 40 punkti.
"Werenski on äsja saanud 20, Jones on 22. Nad on meie esimene kaitsepeer ja nad pole ligilähedalgi oma parimate aastate võimetele," märkis Kekäläinen. "Nad on sellest arvatavasti 4-5-6 aasta kaugusel, mis tähendab, et nende potentsiaalil on kõvasti kasvuruumi."
Siniselt joonelt leiab veel 23sed Ryan Murray ja Markus Nuttivaara. Kuigi esimene on juba nii palu mänginud, et kirjas on üle 200 kohtumise ja aeg-ajalt on kosta, et 2012. aasta drafti 2. valiku võib juba maha kanda. Aga vast veel siiski mitte. Koos Murray ja teistega kaitse lasi eelmise hooaja peale kokku vähem kui 200 väravat, mis väga hea näitaja. Täishooaegade arvestuses oli meeskonna eelmine rekord 216.
Psühholoog peab Bobrovski pea paika keerama
Kaitsjatel ja kogu meeskonnal on aga muidugi kerge mängida, kui puuri valvab selline mees nagu Sergei Bobrovski. Kui sel nädalal 29ndat sünnipäeva tähistanud venelane 2013. aastal liiga hooaja parimaks väravavahiks valiti, siis võis arvata, et tema karjääri tipphooaeg on juba ära olnud, aga mullu suutis ta uuesti pakkuda samaväärseid esitusi. Ta oli liiga parim puurivaht nii endale lastud keskmise (2.06) kui tõrjete efektiivsuse (93.1%) osas.
Paraku polnud põhiturniiri heast hoost lõpuks mitte mingisugust tolku. See tõi Bobrovskile karjääri teise hooaja parima väravavahi auhinna, aga jäähokis ei maksa individuaalsed saavutused teadupärast mitte midagi. Meeskond langes kiirelt playoffides ja seda kõvasti Bobrovski süül. Tema numbrid vormusid 3.88-ks ja 88.2%-ks.
Bobrovski karjääri keskmisteks karikamängude numbriteks on 3.63 ja 88.7%. Miskit on väga valesti. Pärast eelmise hooaja lõppu oli kuulda, et selle "miski" üles leidmiseks kavatseb puurilukk spordipsühholoogilt abi otsida. Tuleval kevadel näeme, kas vajalikud kruvid peas on paika saadud.
Üllatusfaktorit enam pole
Mullune oli Jacketsi jaoks esimene täishooaeg koos John Tortorellaga. Torts on 2004. aastast Stanley karikavõitja, aga tema reputatsioon liigas on leebelt öeldes vastandlik. Pärast Tampa Bay Lightninguga saavutatud võitu on ta kõvasti kredibiilsust kaotanud, kuna järgnenud aastatel on ta avaringist omad edasi viinud vaid kaks korda. Võib uskuda, et ei teda ega kogu meeskonda ei võetud eelmisel hooaja alguses tõsiselt.
Üllatusfaktorit omanud meeskonnal lasti üks aeg kokku panna lausa 16-mänguline võiduseeria, mis vaid ühe võrra vähem, kui liiga rekord. Vaadates tulemustele tagasi, siis kumab selgelt välja, et hooaja esimene osa oli palju edukam kui lõpuots. Jättes arvestusest välja klubi rekordi tähistava võiduseeria - esimese 20 mänguga tuli 26 punkti, viimase 47 mänguga 50 punkti. Pärast aastavahetust kukkunud punktide korjamise tempo võib näidata, et Tortorellat ja tema hoolealuseid hakati tõsisemalt võtma ning seetõttu oli tulemuste saamine raskem.
Uuel hooajal enam radari alt lendamisele loota ei saa. Eelmise hooaja kaks päris erinäolist hooaja osa teevad raskeks ka meeskonna edasise käekäigu prognoosimise. Sats on pealtnäha suvel tugevnenud, aga kui hea see üldse algselt oli? Arvestades kui palju rekordeid kukkus, nii klubi kui isiklikke, siis tundub samasuguse aasta tegemine väga ebatõenäolisena. Ja isegi, kui õnnestub sama kõrgele tõusta, siis võib õhupall Bobrovski pärast ikkagi kevadel lõhkeda.
 |
| (foto: unionandblue.com) |
Jackets oli eelmisel hooajal oma keskmise väravasaagi 3.01-ga liiga parimate seas, aga samamoodi jätkamine nõuab mitmete uute mängijate kiiret kohanemist. Kümnest vähemalt kümne väravani jõudnud ründajast on kolm lahkunud. Sam Gagner jalutas vabaagendina Vancouverisse, Scott Hartnelli leping osteti välja ja Brandon Saad saadeti tagasi Chicagosse. 24-aastane ründaja oli paar suve tagasi klubi suurost, aga kui Blackhawks näitas välja huvi võtta Saad tagasi, siis oli sellest raske keelduda. Eriti arvestades seda, mida vastu pakuti. Viimaste aastate ühte põnevaimat mängijat Artemi Panarinit.
25-aastane venelane on oma esimese kahe NHL-i hooaja jooksul 162 mänguga kogunud 151 punkti (61+90). Columbuses saab ta näidata, et need numbrid ei tulnud vaid tänu Patrick Kane'i kõrval mängimisele.
"Kogu mu karjääri jooksul on inimesed öelnud, et mängin hästi vaid tänu kellelegi teisele. Keegi ei mäleta seda, kuidas ma enne viimast paari aastat esinesin. Olen sellega harjunud, ega pööra sellele üldse tähelepanu," rääkis hiljuti Panarin, kes on kohalikele hokisõpradele lubanud palju naeratusi, häid hetki ja väravaid.
Korkinos sündinud ja kasvanud mängumehel on kirjas kaks järjestikust vähemalt 30 väravaga hooaega. Saadil samal ajal üks 31 ja teine 24-ga. Mõlemad hooajad lõppesid tema jaoks 53 punktiga. Panarin on mõlemal aastal pannud 70+. Selle põhjal võiks öelda, et jakkide niigi hea rünnak on veelgi teravamaks läinud.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Noor meeskond sai kevadel valusa, aga kahtlemata vajaliku õppetunni, kui selgus et põhihooaja hoki ja playoffid on kaks täiesti erinevat asja. Avaringi vastane oli karikakaitsja Pittsburgh Penguinsi näol mõistagi karm, aga sellest paarist oodati kindlasti rohkemat kui viis mängu. Neljast kaotusest kolm tulid vähemalt kaheväravalise vahega. Võib öelda, et puudu oli just Panarini sugune mängude otsustaja.
"Panarini toomine annab meie meeskonnale teistsuguse näo," ütles Kekäläinen pärast julget vahetustehingut. "Saad on hea mängija ja oli seda ka meie heaks, aga Panarini näol tuleb meile tõeline esimese kolmiku ründaja, kes lisab meie rünnakule ohtlikust, mida võis olla puudu või mida ta annab veidi juurde."
Panarin peaks lisama vunki ka Jacketsi ülekaalule. 19.9% tegid selle osas meeskonnast igati hea ülekaalu satsi, aga selgelt on veel ruumi edasiliikumiseks. See võiks tulla just Panarini pealt, kellel nähakse reserveeritud kohta esimeses ülekaalu meeskonnas. Saad, kes rohkem kahesuunaline mängija, oli satsis teise meeskonna vend.
Noori täis kaitseliin
Kekälaineni hea töö peamänedžerina draftides ja mängijateturul on tänaseks Jacketsile toonud esimese kaitsepaari, mis võib veel 10+ aastat vastaste kaitsjaid hirmutada ning isegi väravavahte masendada. Zach Werenski ja Seth Jones said mõlemad eelmisel hooajal kirja üle 40 punkti.
"Werenski on äsja saanud 20, Jones on 22. Nad on meie esimene kaitsepeer ja nad pole ligilähedalgi oma parimate aastate võimetele," märkis Kekäläinen. "Nad on sellest arvatavasti 4-5-6 aasta kaugusel, mis tähendab, et nende potentsiaalil on kõvasti kasvuruumi."
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Psühholoog peab Bobrovski pea paika keerama
Kaitsjatel ja kogu meeskonnal on aga muidugi kerge mängida, kui puuri valvab selline mees nagu Sergei Bobrovski. Kui sel nädalal 29ndat sünnipäeva tähistanud venelane 2013. aastal liiga hooaja parimaks väravavahiks valiti, siis võis arvata, et tema karjääri tipphooaeg on juba ära olnud, aga mullu suutis ta uuesti pakkuda samaväärseid esitusi. Ta oli liiga parim puurivaht nii endale lastud keskmise (2.06) kui tõrjete efektiivsuse (93.1%) osas.
Paraku polnud põhiturniiri heast hoost lõpuks mitte mingisugust tolku. See tõi Bobrovskile karjääri teise hooaja parima väravavahi auhinna, aga jäähokis ei maksa individuaalsed saavutused teadupärast mitte midagi. Meeskond langes kiirelt playoffides ja seda kõvasti Bobrovski süül. Tema numbrid vormusid 3.88-ks ja 88.2%-ks.
Bobrovski karjääri keskmisteks karikamängude numbriteks on 3.63 ja 88.7%. Miskit on väga valesti. Pärast eelmise hooaja lõppu oli kuulda, et selle "miski" üles leidmiseks kavatseb puurilukk spordipsühholoogilt abi otsida. Tuleval kevadel näeme, kas vajalikud kruvid peas on paika saadud.
Üllatusfaktorit enam pole
Mullune oli Jacketsi jaoks esimene täishooaeg koos John Tortorellaga. Torts on 2004. aastast Stanley karikavõitja, aga tema reputatsioon liigas on leebelt öeldes vastandlik. Pärast Tampa Bay Lightninguga saavutatud võitu on ta kõvasti kredibiilsust kaotanud, kuna järgnenud aastatel on ta avaringist omad edasi viinud vaid kaks korda. Võib uskuda, et ei teda ega kogu meeskonda ei võetud eelmisel hooaja alguses tõsiselt.
Üllatusfaktorit omanud meeskonnal lasti üks aeg kokku panna lausa 16-mänguline võiduseeria, mis vaid ühe võrra vähem, kui liiga rekord. Vaadates tulemustele tagasi, siis kumab selgelt välja, et hooaja esimene osa oli palju edukam kui lõpuots. Jättes arvestusest välja klubi rekordi tähistava võiduseeria - esimese 20 mänguga tuli 26 punkti, viimase 47 mänguga 50 punkti. Pärast aastavahetust kukkunud punktide korjamise tempo võib näidata, et Tortorellat ja tema hoolealuseid hakati tõsisemalt võtma ning seetõttu oli tulemuste saamine raskem.
Uuel hooajal enam radari alt lendamisele loota ei saa. Eelmise hooaja kaks päris erinäolist hooaja osa teevad raskeks ka meeskonna edasise käekäigu prognoosimise. Sats on pealtnäha suvel tugevnenud, aga kui hea see üldse algselt oli? Arvestades kui palju rekordeid kukkus, nii klubi kui isiklikke, siis tundub samasuguse aasta tegemine väga ebatõenäolisena. Ja isegi, kui õnnestub sama kõrgele tõusta, siis võib õhupall Bobrovski pärast ikkagi kevadel lõhkeda.
