Detsembris palju lisaajavõite armastav Minnesota Wild teenis pühapäeva õhtul veel ühe. San Jose Sharksi vastu läks küll käest kolmeväravaline eduseis, kuid Nino Niederreiteri tabamus tõi meeskonnale 4-3 võidu. Bruce Boudreau hoolealused on kõik oma viimased kolm võitu teeninud just lisaajal.
(foto: Twitter @PR_NHL)
Wildil oli 25 minutiga 3-0 edu olemas pärast kahte Eric Staali kolli ja Ryan Murphy tabamust. Sharks alustas comebacki teise perioodi viimasel minutil. Brent Burns jõudis siis ülekaalust oma hooaja kolmanda tabamuseni.
Burns on tänavu oma mänguvormiga olnud hädas ja kaugele jäämas viimase kahe aasta numbritest, kuid endise koduklubi vastu oli vähemalt käsi kuum. Kolmanda alguses tuli ülekaalust veel üks.
Sharks sai viigi ja punkti kätte viis minutit enne normaalaja lõppu Tomaš Hertli väravast.
Vana klubi vastu mängimist nautis ka Wildi puuris seisnud Alex Stalock. 12 tema 31-st tõrjest tulid viimasel perioodil. Martin Jones jäi kodumeeskonna väravas 20 tõrje peale.
Wild on sel kuul kerkinud heasse hoogu. Viie mängu peale on kirjas neli võitu. Sharks on viimasest viiest kaotanud kolm.
Teised kohtumised Chicago Blackhawks 3 - 1 Arizona Coyotes (tipphetked)
Kõik väravad jäid viimasele kolmandikule ning Blackhawks võidutses Artjom Anisimovi kollist, mis tuli vähem kui viis minutit enne lõppu. Koiotte on nüüd viimase 17 kohtumise peale kolgitud 14 korda.
Toronto Maple Leafs 1 - 0 Edmonton Oilers (tipphetked)
Kõiksugu loogika järgi suureskooriliseks matšiks osutuma pidanud mäng sai oma ainsa värava 34. sekundil Zach Hymani kaudu. Curtis McElhinney jõudis 41 tõrjega karjääri kuuenda nullimänguni. Leafs võidutses vaatamata Auston Matthewsi puudumisele.
St. Louis Blues 3 - 2 (LA) Buffalo Sabres (tipphetked)
Bluesil läks kahe Evan Rodriguesi väravatega viimasel kolmandikul käest 2-0 edu, aga see andis võimaluse rekordi püstitamiseks. 36 sekundit enne karistusviskeid sai Vladimir Tarasenkost Bluesi ajaloos enim lisaajaväravaid (8) teinud mängija.
Sport, nagu me teame, võib vahest olla väga karm ja ebaõiglane. Kogu vaev ja hea töö võib ebaõnne korral asjatuks osutuda. Just nii juhtus eelmisel hooajal Minnesota Wildiga. Meeskond pani kokku klubi ajaloo edukaima hooaja ja tegi ka playoffide avaringis edenemiseks ära kõik võimaliku, kuid ometi 2. ringi mänge ei nähtud.
(foto: puckprose.com)
Järsult külmunud rünnak on saanud mitu uut nägu
Vaid liiga resultatiivseimana lõpetanud Pittsburgh Penguins tegi mullusel põhiturniiril Wildi 266-st rohkem väravaid. Põhihooajal keskmiselt 3.21 väravat paugutanud meeskond jõudis playoffides aga viie mänguga ainult kaheksa tabamuseni (keskmine 1.60). Need tulid ära 182 pealeviskega. Vastaseks olnud St. Louis Blues sai samal ajal kirja 134 üritust. Väravavaht Jake Allen oli tõeline kivimüür. Ega ometi kaks aastat järjest küll ju sama juhtuda saa.
"Peamine on see, et soovin, et me meeskonnana liiguksime playoffides sügavale," ütles suvel klubiga kolmeaastase pikenduse teinud Mikael Granlund. "Peame esmalt playoffidesse pääsema, aga arvan, et meil on väga hea punt koos ja suudame playoffides ohtlikud olla. Minu suurimaks eesmärgiks on see, et loodetavasti suudame järgmisel aastal midagi erilist korda saata."
Wildist on viimastel aastatel räägitud kui ühest potentsiaalsest karikale mängijast, ent tulemusi pole veel tulnud. Kaks aastat järjest on avaringis langetud ja ehkki viiel järjestikusel hooajal on aasta karikamängudega lõppenud, siis kirja on läinud vaid kaks seeria võitu. Kuid sellele vaatamata nimetatakse neid jätkuvalt karika ümber luusijate sekka.
Suvel on meeskond läbinud mitmed muutused, aga need on põhimõtteliselt olnud kosmeetilist laadi. Põhiturniiril võimsalt esinenud on rünnak on kaotanud Erik Haula, Jason Pominville'i ja Martin Hanzali, kellele toodud samaväärsed asendajad Marcus Foligno, Tyler Ennis ja Matt Cullen.
(foto: dailyfaceoff.com)
"Ennis pakub elevust, ta on uskumatult osav ja kaval. Sama on Folignoga. Ta on suur ja tugev kutt, kes alati endast kõik välja paneb. Minnesota fännid hakkavad seda hindama," kirjeldas hiljuti uusi meeskonnakaaslasi väravavaht Devan Dubnyk.
Cullen endise Wildi mehena reklaami ei vaja. Enda eest räägivad ka viimasel kahel aastal Penguinsiga tulnud triumfid. Pingviinid soovisid novembris 41-aastaseks saavat mängumeest palgale ka uueks hooajaks, aga kodukandi meeskonna huvile oli raske ära öelda. Samas on aga kindel ka see, et Cullen ei läinud lihtsalt koju tagasi karjääri lõpetama. Eesmärgiks on ikkagi karikavõit.
Huvitava täiendusena puudutab rünnakut ka üks peatreeneri Bruce Boudreau uutest abilistest. Klubi on palganud Bob Woodsi, kellega koos Boudreau varasemalt Anaheimis töötanud ja kes vormis läinud hooajal Buffalo Sabresi ülekaalu efektiivsuse liiga parimaks (24.5%). Wildil polnud eelmisel hooajal ülekaal nõrk koht, kaugel sellest, aga küll küllale liiga ei tee. 21% pealt on veel arenguruumi. Eriti tuleb muidugi erimeeskondade tähtsus välja just playoffides.
Kaitses paar taaselustamist vajavat projekti
Wild andis Ennise ja Foligno eest suvel ära Marco Scandella ning kaotas mitu veteranidest kaitsjat vabaagentide turule. See on toonud meeskonna sinisele joonele kaks intrigeerivat mängumeest - Kyle Quincey ja Ryan Murphy. Kumbki pole NHL-is millegagi pikalt hiilanud, aga nende sees peaksid peidus olema efektiivsed mängijad.
Boudreau on 32-aastasest Quinceyst elevusega rääkinud, kuigi tema eelmise hooaja statistika (73 mänguga 6+9) ei vihja millelegi säravale. Ent tegu on mehega, kes kunagi isegi 40 piiri lähedale jõudnud. Murphy on Carolina Hurricanesi endine drafti avaringi valik, kes juba väga varakult kõrgliigas jääle lasti, aga kelle areng on sedavõrd toppama jäänud, et isegi AHL-is on olnud probleeme mänguaja teenimisega. Aga äkki ongi neil olnud vaja lihtsalt õiget klubi ja õiget peatreenerit.
(foto: dailyfaceoff.com)
Wild lasi endale eelmisel hooajal keskmiselt 2.49 väravat mängus. See number on mitu aastat stabiilsena püsinud. Viimase nelja hooaja halvim kogunumber ühe aasta peale on mullune 208 endale lastud väravat. Kaks korda on jäädud 206 peale ja Dubnyki müstiline 2014/15 hooaeg tõi 201. Meeskond on olnud paljuski kaitsele keskendunud, aga koos Boudreau tulekuga leiti rünnaku ja kaitse vahel hea tasakaal. Enne 266 tabamusega aastat oli viimaste hooaegade parim 231.
Kas kõik on Dubnyki taga kinni?
Dubnykil on kolme Minnesotas veedetud hooaja halvim endale lastud keskmine 2.33 ning nõrgim tõrjete efektiivsus 91.8%. Kõikide Wildi särgis peetud mängude peale kokku on tema keskmised 2.17 ja 2.24. Rohkemat on oma esikindalt keeruline tahta. Kuid ohumärgiks on tõsiasi, et hooaja otsustavas faasis kipub 31-aastane kanadalane väristama.
Arvestades meeskonna külmunud rünnakut, siis ei saa väravavahti eelmise hooaja ebaõnnestumises süüdistada ja seda näitavad ka numbrid. Dubnyk tõrjus seerias Bluesi vastu 92.5%-ga ning lasi 1.86. Tegu igati tipp-topp numbritega. Kuid tema karjääri keskmisteks on playoffides 2.59 ja 90.3%. Need paranesid tublisti eelmise hooajaga. Selliste näitajatega on problemaatiline lõppeesmärgini jõuda.
Kas playoffides näidatud taseme languse taga võib olla väsimus? Dubnyk on viimase kahe aastaga põhiturniiril kokku jääl käinud 132 kohtumises. 2015. aasta kevadel meeskonda Supermanina playoffidesse tirides tegi ta klubi rekordit tähistavad 38 mängu järjest. Väsimus ei puuduta ka vaid füüsist. Väravavahtidel on eriti tähtis vaimne pool ja kui panna praktiliselt pool põhiturniiri ilma puhkepäevadeta, siis see võib tõesti mentaalse teravuse lõpuks röövida.
"Kui tal on partner, keda ta võib usaldada, siis usun, et ta saab 65 mängu mängimisega hakkama, ideaalis näeksin teda mängimas 60 kohtumises," on Boudreau oma esinumbri kohta öelnud. "Arvan, et kui ta püsib vaimselt värskena, siis võib ta teha palju mänge."
"Puhkemehe" ameti pärast asuvad uuel hooajal võitlusesse Alex Stalock ja Niklas Svedberg. 30-aastane Stalock on senise karjääri jooksul varumehena näidatud viisakaid numbreid - endale lastud keskmine 2.35 ja 91.2%. Tema ühe hooaja mängude rekordiks on 24. Kaks aastat noorem Svedberg mängis paar aastat tagasi ilusa Bostonis tehtud hooaja magusaks KHL-i lepinguks. Nüüd on ta Venemaalt tagasi ja jätkamas karjääri numbritega 2.31 ja 92%. Nende kahe seast võiks Wild leida küll korralikult Dubnykit toetava puurivahi.
Või äkki on hoopis Boudreau süüdi?
Boudreau ei ole halb treener, vastupidi. Ta tuli Minnesotasse ja pigistas kohe oma esimesel aastal mitmetelt mängijatelt välja karjääri parimad hooajad. See näitab, et tegu on väga hea treeneriga. Aga tema headus kipub piirduma ainult põhiturniiriga. Ta on oma meeskondadele toonud kaheksa divisjoni esikohta, aga playoffides on õnnestunud 2. ringist kaugemale minna vaid korra. Ta on kogu oma karjääri jooksul playoffides kaheksast seeria 7. mängust võitnud vaid ühe.
Kui sa ei suuda 7. mängu võita, siis polegi sul põhimõtteliselt playoffides midagi teha. Kergelt karikani kõndimise aastad on ammu möödas. Suur hulk ebaõnnestunud mänge näitab ka seda, et tegu ei saa olla vaid juhusega. Wildi fännidel jääb üle loota, et kolm on kohtu seadus ja kolmanda meeskonnaga jõuab 62-aastane peatreener õnneliku lõpuni. Ise ta seda usub.
"Arvan, et meie tuumik on väga hea," tunnistas Boudreau enne treeninglaagri algust. "Arvan, et meie liidrite grupp on väga hea, parim mis mul üldse kunagi olnud. Kõik vajab õppimist. Mikkol (Koivu), Zachil (Parise), Ericul (Staal) ja Ryanil (Suter) läks aega mõistmaks mind. Ent lõpuks olime kõik ühel lainel ja ootame sellelt aastalt positiivseid asju."
Wildi jaoks võiks esmalt positiivne olla avaringist edenemine. See on samuti varasemalt Boudreaule probleeme valmistanud. Üheksast playoffidega lõppenud aastast on ta oma meeskonna esimesest vastasest mööda tüürinud vaid neli korda.
Koos James Reimeriga veedetud tormilised ajad, mis sel hooajal novembris veel väga ilusad olid, on Toronto Maple Leafsi fännide jaoks nüüd lõppenud. 27-aastane puurivaht, kellest suvel on saamas vabaagent, saadeti nelja mängijaga tehingus San Josesse.
(foto: sportsatf.com)
Lisaks Reimerile läks hetkel Vaikse ookeani divisjonis kolmandat kohta hoidva klubi valdusesse ka Jeremy Morin, kes alles eelmise kuu alguses Chicago Blackhawksist Richard Paniku vastu Torontosse liikus.
Sharks saatis vastu väravavahi Alex Stalocki ning ründaja Ben Smithi, kes samuti endine Blackhawksi mängija ning 2013. aastast ka karikavõitja. Lisaks läks teele 2018. aasta drafti 4. valik, mis võib muutuda 3. ringi omaks, kui Peter DeBoer suudab haid finaali tüürida. Sellega on Leafsil järgmises kolmes draftis nüüd 27 valikut.
Reimeri karjäär Torontos lõppes 207 mängu ja 84 võiduga. Keskmiselt lasi ta endale 2.84 väravat ning tõrjus 91.4%-lise efektiivsusega. Tänavu on tal 29 stardiga kirjas 11 võitu. Väravate keskmine on 2.49 ja tõrjed 91.8%. Need numbrid peaksid San Joses kindlasti paranema.
Sharks on viimastel nädalatel aktiivselt esinumbrile Martin Jonesile otsinud Stalockist paremat varumeest ning Reimerist võiks see ka saada.
Stalock tegi oma karjäärile suurepärase alguse ning jõudis muu hulgas üleeelmisel hooajal ka 178:55 väldanud nulliseeriaga klubi rekordini, aga viimase aja esitused on tema poolt olnud kahvatud. Üheksast stardist on tänavu kirjas ainult kolm võitu, keskmiselt lastud väravate arv 2.94 ning tõrjed nutused 88.4%.
Smith on tänavu NHL-is jääl käinud kuues kohtumises, kust on kirjas baranka. AHL-is on 14 matšiga kirjas 8+2. Morin on kogu aasta madalamas liigas veetnud. 41 mänguga on kogunenud 11 väravat ja 28 punkti.
Leafsi tühjendusmüük jätkub tõenäoliselt järgmistel päevadel. Vahetustehingute aeg läheb lukku esmaspäeval. Endine NHL-i mängumees, 2006. aastal Carolina Hurricanesiga karika võitnud Mike Commodore soovitab kõigil pakkima hakata.
The entire Leafs roster...after the game tonight go home and #PackYourShit
Vaikselt hakkab unustuste hõlma vajuma San Jose Sharksi suurepärane hooaja algus. Peter DeBoeri meeskond alustas aastat nelja järjestikuse võiduga, kuid pärast seda on 11 matšiga tulnud vaid kolm võitu. Peatreener ajas viimase kaotuse väravavahtide kaela.
(foto: tsn.ca)
Sharks jäi teisipäeval kodujääl New York Islandersile alla 2-4. Külalised olid kolme ja poole minutiga juba 2-0 ees. Teine tabamus lipsas hooaja alguses vaat et löömatuna tundunud Martin Jonesist lihtsalt läbi.
Jones korjati selle peale koheselt puurist ära. Tal jäi kolme pealeviskega kirja üks tõrje.
Varumees Alex Stalock lasi kohe viimase kolmandiku alguses valusa värava.
"Sa võid selles liigas anda ära ühe halva värava ja toibuda. Ent sa ei saa anda kahte halba väravat ja loota, et võidad," kommenteeris DeBoer pärast mängu.
Läinud hooajal lõppes üks liiga pikimaid järjestikuste playoff-kohtade seeriaid. San Jose Sharks suutis kümme hooaega järjest oma mänge kevadel jätkata enne, kui sel aastal ilusad ajad otsa said. Loodetakse aga kiirelt sadulasse tagasi hüpata.
(foto: Bob Stanton/USA TODAY Sports)
Edurivi peab uuesti teravuse leidma
Sharks on alati olnud põneva rünnakuga meeskond, kes skoorib palju. Läinud hooajal jäädi aga mängus keskmiselt tehtud 2.73-ga täpselt paki keskele ning kuna kaitses kärises, siis sinna see järjestikuste playoff-kohtade seeria läkski. Tundus, et meeskond soovis pärast košmaarset 2014. aasta playoffide avaringi endale teistsugust identiteeti luua, aga lõpuks ei leitudki endale seda. Ei suudetud kaitset korras hoida, kuigi rünnaku arvelt üritati seda teha.
Pärast 2014. aasta läbikukkumist on Sharksi puhul räägitud võimalikust meeskonna ümberehitamisest, aga hetkel on see veel välistatud. Sellest annab aimu tõsiasi, et uuele hooajale minnakse endiselt vastu eduriviga, kuhu teiste seas kuuluvad saurused Joe Thornton ja Patrick Marleau. Sel suvel on nendega liitunud ka 33-aastane Joel Ward.
Mingisugusest ümberehitamisest ei saa veel juttugi olla. Seda on kinnitanud ka DeBoer: "Tulles San Jose Sharksi sugusesse organisatsiooni on ootusteks koheselt võita. Siin on võitmine ja playoffides kaugele jõudmine saanud traditsiooniks. See on minu ootuseks ja seda ootab ka Doug. Ma ei usu, et keegi siin vähemaga lepib."
Lisaks Wardile on peamänedžer Doug Wilson edurivi värskendanud ka noore soomlase Joonas Donskoiga. Kogenud kalade kõrval tulevad veel ka Logan Couture ja Tomaš Hertl. See tähendab, et potentsiaali võiks küll rünnaku taassütitamiseks olla. Ja ega ka DeBoer ise ennast täielikuks kaitsvahoki kummardajaks ei pea. "Mina usun vastast survestavasse hokisse. Mida rohkem sa vastasmeeskonda suudad suruda - kaitses, kesktsoonis ja ründetsoonis - seda kergem sul endal on," tutvustab 47-aastane peatreener oma filosoofiat.
Sinisel joonel on Paul Martin suurte sõnadega vastu võetud
Sharks lasi endale möödunud hooajal keskmiselt 2.76 väravat, millest olid halvimad vaid kuus meeskonda. Vaatamata sellele pole aga suvel kaitseliini siiski laiali saadetud. Seltskonda on lihtsalt lisatud viimased viis hooaega Pittsburgh Penguinsist mänginud Paul Martin. Wilson näeb temas väga väärtuslikku mängumeest: "Paul on mitmekülgne, litrit liigutav veteran, kes parandab meie nooremat kaitsjate gruppi. Ta tuleb võitvast keskkonnast, suudab mängida suuri minuteid ja on harjunud mängima kõrgetasemeliste mängijatega."
(foto: Bruce Bennett/Getty Images)
34-aastane ameeriklane on efektiivne mängumees, kes senise 11-aastase karjääri jooksul hooaja negatiivse +/-'ga lõpetanud vaid kaks korda. Aeg-ajalt saab ta endale ka mõne silma pähe. Seda põhiturniiril, Traditsiooniks on saanud playoffides oma produktiivsuse tõstmine. Tegu on väärt täiendusega kaitseliini, kus on juba kõvad nimed nagu Marc-Edouard Vlasic ja Brent Burns, kes DeBoeri sõnul nüüd eksklusiivselt sinisele joonele jäetakse.
Arvestades koosseisu, siis võib tegelikult ebaloogiliseks pidada seda, et Sharksil valmistab enda võrgust litri eemale hoidmine probleeme. Lõppenud hooajal andis sellele oma panuse nõrk vähemuses mängimine, mille efektiivsuseks oli vaid 78.5%. Seoses sellega on aga meeskonna fännide jaoks julgustav fakt see, et DeBoeri ajal oli Devils kolme hooaja jooksul kaks korda kogu liiga parim vähemuses mänginud meeskond! 2011/12 lõpetati 89.6% ning 12/13 86.4%-ga.
Väravas esinumbriks mees, kellel kogemusi vaid 34 mängu jagu
Suve huvitavaim lüke on Antti Niemist loobumine. 2010. aastal Chicago Blackhawksi ridades läbi aegade esimese soomlasest väravavahina Stanley karikani jõudnud puurivaht on asendatud mehega, kelle varasema kogemuse saab peaagu kolme kätepaariga kokku lugeda. Kuigi Martin Jonesi nimi on ka muidugi alates eelmisest aastat juba karika peal olemas.
"Martin oli meie sihtmärgide nimekirjas esimene nimi. Oleme ülimalt põnevil, et ta meiega on liitunud," on Wilson rääkinud uue väravavahi kohta. Jonesil on 34 põhihooaja kohtumisega kirjas juba seitse nullimängu, keskmine endale lastud väravate arv 1.99 ja tõrjed 92.3%. Omal ajal draftimata jäänud puurivaht tuli NHL-i võimsate sammudega, kui võitis kõik oma esimesed kaheksa starti, korrates sellega liiga rekordit. See tuli aga võimsa Los Angeles Kingsi eest mängides.
Sharks tahab kangesti oma naabrist parem olla või siis temaga vähemalt ühe pulga peal seista, aga hetkel ollakse sellest seisust veel kaugel. Kui Jones alt veab, siis tuleb loota Alex Stalocki peale. Sarnaselt oma nooremale meeskonnakaaslasele tegi ka tema suurepärase 2013/14 hooaja, aga kui vahepealsel ajal ootused kasvasid, siis ei suutnud ta neid õigustada. Näiteks tõrjete efektiivsus langes 93.2% pealt 90.2% peale.
Hooaja väljavaated
Sharksil on korralik koosseis, aga nii oli see ka eelmisel hooajal. Siis suudeti ikkagi kohati üsnagi masendavat mängu näidata. Sellega veeti oma fänne igas mõttes alt. Mängutase oli nõrk ning tulemused koduhallis tagasihoidlikud. Sharks on aastaid olnud tugev kodumeeskond, aga möödunud hooajal tuli enda fännide ees vaid 19 võitu. Veebruaris suudeti mingit moodi kaotada lausa kaheksa kodumatši järjest. Isegi Buffalos polnud sellist perioodi! Pikim kodune kaotustejada jäi Sabresil püsima kuue juurde.
Uue peatreeneriga saavad kõik mängijad alustada puhtalt lehelt, aga samal ajal tuleb kohaneda uue süsteemiga. DeBoer näitas New Jerseys, et on noortega üsnagi karm ja seevastu vanade kalade suhtes lojaalne. Saab olema huvitav näha, kuidas need asjad San Joses toimima hakkavad. Näiteks 35-aastane Marleau oli eelmisel hooajal üks meeskonna enim mänguaega teeninud ründaja, aga tema punktisaagiks jäi vaid 57. Üliandeka Hertli mänguaeg jäeti samal ajal vaid 14:33 peale.
Vanad teened ei tohiks pärast ebaõnnestunud hooaega enam palju lugeda. Seega võiks eeldada, et kuigi ümberehitamine on hetkel veel edasi lükatud, siis antaks ikkagi rohkem võimalusi nooremale generatsioonile. See võiks ka vanakeste silmis uuesti leegi sütitada, mis võiks omakorda viia ilusate asjadeni. Sharksi nime ei pakuta üle pika aja automaatselt võimalike playoffidesse kvalifitseerujate sekka ning see võib töötada meeskonna kasuks. Satsil on ka hea kogus musta hobuse potentsiaali.
Boston Bruins jätkab vingelt mängijatega vangerdamist. Drafti ajal hangitud väravavaht Martin Jones sai ennast kuulsa klubi mehena tunda vaid paar päeva, enne kui tema mängijaõigused taas edasi liikusid. Need läksid San Jose Sharksile, kes alustab esimest korda pärast 2010. aastat hooaega ilma Antti Niemita.
(foto: ingoalmag.com)
25-aastane Jones on endale viimastel aastatel Jonathan Quicki varumehena korraliku nime teinud. Eelmisel hooajal sai temast Kingsi ajaloos alles teine kollanokast puurivaht, kes järjestikuste nullimängudega hakkama saanud. Kokku on tal 34 kohtumisega, millest 29 on stardid, juba kirjas seitse nullimängu. Ta on keskmiselt lasknud 1.99 väravat mängus ja tõrjete efektiivsuseks on 92.3%.
Tänavu Kanada koondises MM-kulla võitnud puurivaht, kellega tehti kiirelt 3-aastane 9-miljoniline leping, tõuseb tõenäoliselt uueks Sharksi esinumbriks. Koha eest tuleb võidelda kaks aastat vanema Alex Stalockiga.
Bruins sai andeka väravavahi eest vastu järgmise aasta drafti avaringi valiku ning kunagise 5. ringi mehe Sean Kuraly mängijaõigused.
Sharks oli lähedal ka oma kaitseliini tugevdamisele, kui Vancouver Canucksist üritati hankida Kevin Bieksat. Lõpuks jäi see tehing aga siiski katki. Jutud olid tõsised, kuna Bieksat nähti eelmisel nädalal San Joses kodu otsimas.
Nüüdseks on aga selge, et hoolimata selle tehingu läbikukkumisest saab 34-aastane kaitsemees siiski oma karjääri California päikese all jätkata. Järgmise aasta drafti 2. ringi valiku eest on ta maandunud Anaheim Ducksi ridades.
Samal ajal on Ducks endale saanud ka uue abitreeneri. Palgati endine Ottawa Senatorsi boss Paul MacLean. Loodetavasti leiab ka tema teisik tee Honda Centerisse.
Carey Price'il oli võimalus tõusta NHL-i ajaloos teiseks väravavahiks, kes suutnud 11. järjestikusest võõrsil peetud kohtumisest oma meeskonnale võidu tuua. Iroonilisel kombel toimus tähtis kohtumine San Jose Sharksiga, kelle ridades Jevgeni Nabokov hooajal 2009/10 rekordi püstitas. Haid kaitsesid eeskujulikult oma endise väravavahi saavutust ja Price'i seeria sai üsnagi kurva lõpu.
(foto: Nhat V. Meyer/Bay Area News Group)
Montreal Canadiens jäi sel hooajal viiendat korda nulli peale ning kaotas matši 0-4. Kõik eelnevad kaheksa kodumängu kaotanud Sharks nautis täielikku ülekaalu - pealevisked kolmandike kaupa 13-8, 11-5, 13-7 - ja võitis kõik kolmandikud.
Esimese 20 minuti lõpuks olid tablool numbrid 2-0. Veel mängupäeva hommikul Chicago Blackhawksi trennis olnud Ben Smith tegi uue klubi eest esimese värava ning ülekaalust suurendas kolmandiku viimasel minutil eduseisu Joe Pavelski.
Teise kolmandiku võitis kodumeeskond tänu Matt Irwini tabamusele ning viimase tänu Patrick Marleau ülekaalu väravale. Sharksi väravat valvanud Alex Stalock sai karjääri neljanda nullimängu 20 tõrjega.
Sharks tegi võiduga ka veidi ajalugu. Tõusti ajaloo esimeseks läänekonverentsi satsiks, kes on Canadiensi kolmes järjestikuses mängus nulli peale jätnud. Mullu võideti omavahelised kohtumised 4-0 ja 2-0. Neljanda järgi on võimalus minna 21. märtsil.
Teised kohtumised
Chicago Blackhawks 5 - 2 Carolina Hurricanes (tipphetked)
Antoine Vermette ja Kimmo Timonen tegid oma Blackhawksi debüüdi ning kapten Jonathan Toews juhtis 2+1'ga vankri võiduka finišini. Ta ületas nendega 20 värava piiri ja on sellega nüüd hakkama saanud kõigi kaheksa hooaja jooksul, mis ta NHL-is mänginud on. Blackhawks pole mitte kunagi normaalajaga kohtumist kaotanud, kui Toews on vähemalt kaks väravat teinud.
New York Rangers 4 - 1 Nashville Predators (tipphetked)
Predatorsile tänavu esimene kolmemänguline kaotusteseeria. Seejuures on viimasest seitsmest kaotatud nüüd viis. Rangersilt võimas üleolek pealevisete arvestuses - 40-26 - ja nüüd on esimest korda pärast 2008. aastat kodus vähemalt punkt kirjas üheksas järjestikuses mängus. Ühtlasi on esimest korda pärast 1996/97 hooaega võetud läänekonverentsi meeskondade vastu vähemalt üks punkt seitsmest järjestikusest matšist.
Kui San Jose Sharks mulluste playoffide avaringis Los Angeles Kingsi vastu 3-0 edu maha mängis, siis oli kuumaks teemaks uue lehekülje pööramine ja meeskonna laiali saatmine. Tol hetkel lükati see edasi, aga võimalik, et enam sellest pääsu pole. Klubi on jõudnud ristteeni. Tuleb otsustada, kas jätkata keskpärasuses või alustada meeskonna ümberehitamist.
(foto: AP)
Arvestades negatiivset energiat, mis Sharksi suvel ümbritses, tegi meeskond väga eduka hooaja esimese poole. Aastat alustati kolme järjestikuse võiduga ja esimeses matšis pandi Kings ise võõrsil kenasti 4-0 võiduga paika. Meeskond sai kena mängurütmi sisse ja võis detsembris hakata isegi mõtlema divisjoni tiitliheitluse peale. Ei olnud lihtsalt loogiline, et Anaheim Ducks jätkab üheväravaliste võitude kobistamisega ning Sharks oli lähim jälitaja. Veebruaris on aga hooaeg hakanud rentslisse voolama.
Sharks on sel kuul võitnud vaid kolm matši. Nende kõrvale on panna kaheksa kaotust ja viimane neist oli järjekordne õppetund Kingsi poolt. Meeskond on negatiivse poole pealt paistnud silma oma ülimalt lekkiva kaitsega. Hiljutistest kaotustest tervelt seitsmes on endale lastud vähemalt neli väravat. Teise seas on tappa saadud Edmonton Oilersilt ja Carolina Hurricanesilt, kes mõlemad virelevad liigatabeli lõpus.
Enne hooaja algust oli põletavaim teema see, kes kerkib Sharksi esiväravavahiks. See küsimus lükati aga üsna kiirelt laua pealt ära, kuna Alex Stalock pidi novembris minema põlveopile. Antti Niemi sai esikindad oma valdussesse ja neid ei ole hakatud temalt ka ära kiskuma. Kuigi võimalik, et viimase aja vormi tõttu võetakse see julge samm siiski ette. Niemi nimi on hakanud ringlema üleminekute juttudes. Tuleval suvel saab tema leping läbi ja nii võiks olla ta turul ahvatlev "rendimängija". Ja kui klubi on valmis loobuma oma esiväravavaht, siis ei saa keegi ennast kindlana tunda.
Meie aja järgi reede varahommikul Detroit Red Wingsi vastu peetava mänguga jõuab Sharks hooaja 62. kohtumiseni. Põhiturniiri lõpuni ei ole enam palju jäänud ning loomulikult on veel lähemal vahetustehingute tähtaeg, kus Sharks peab otsustama, kas ollakse müüjad või ostjad. Klubi peab selleks ajaks jõudma selgusele, mida tänavuse hooajaga soovitakse ette võtta. Nii ütles ka peatreener Todd McLellan hiljuti väga tabavalt: "Peame jõudma arusaamale, milline grupp me praegu oleme."
Samuti märkis McLellan, et meeskond on oma identideedi leidmisel olnud hädas ja tõdenud pettunult, et mängijad lihtsalt ei ole pingutanud võitude nimel piisavalt palju. Sharks lakub endiselt oma suviseid haavu, millele raputati ise soola peale, kui tekitati meeskonnas kummaline olukord, kus pole kaptenit. Enda sõnade kohaselt tehti seda selleks, et leida tuleviku liider, aga hetkel polegi siis kedagi, kes meeskonna ebaõnnestunud esituste pärast vastutuse võtaks.
Peamänedžer Doug Wilson kasutas sõna "tulevik" mitmes intervjuus, mis ta enne hooaega andis. Ometi oli Joe Thorntoni liidriomaduste avalik kahtluse alla panemine ainus samm, mis tuleviku nimel ette võeti. Hooaja käigus taheti justkui aina kõrgemale ja kaugemale kerkida, kuid nüüd on vastu seina joostud ja sellest kosumine on kõvasti aega võtmas. Tegu mingis mõttes sarnase juhtumiga, mis tabas eelmisel hooajal divisjonikaaslast Vancouver Canucksit, kes pärast korraliku hooaja esimest poolt täielikult kokku varises. Hetkeseisuga tundub, et Sharksiga on minemas samamoodi.
Kingsi tõus on Sharksi üle pika aja playoff-kohtadelt välja tõrjunud. 61. kohtumisega on kirjas 68 silma. Punktidelt ollakse Kingsi ja Flamesiga võrdsel positsioonil, aga konkurentidel on vähem mänge peetud. Samuti on tuliselt tulemas mitmed Kesk divisjoni satsid. Kui pikalt hoidsid wild-card kohti just Vaikse divisjoni meeskonnad, siis nüüd on mõlemad pääsmed teise divisjoni käes. Winnipeg Jetsil on koos 71 punkti ja Minnesota Wildil 68 silma. Mõlemad meeskonnad on viimasel ajal mänginud palju silmapaistvamalt kui Sharks.
Sharksil on enne vahetustehingute lukku minemist kavas veel vaid kaks mängu, ehk siis ega ei saada korralikku pilti ette sellest, milliseks võib hooaja lõpp kujuneda. See on klubi pannud keerulisse olukorda. Tundub mõistlik hakata viimaks oma ümberehitamise plaaniga pihta, aga igaüks soovib ju mängida playoffides ja iseenesest on Sharksi koosseis kindlasti selleks võimeline. Võib aga nii välja kukkuda, et see praegune klubi ümbritsev aura lihtsalt ei lase hooaega pikendada ja nii võib kevadel olla tobe olukord, kus meeskond on endast kõik andnud, aga satsil on endiselt samad vead, mis olid eelmise aasta aprillis. Ainsaks erinevuseks see, et nüüd isegi ei jõutud playoffidesse, et seal avaringis välja pudeneda.
San Jose Sharksil on selja taga ajalooline hooaeg. Küll seda aga vaid tänu valusale faktile, et just nemad olid NHL-i ajaloos alles neljandaks meeskonnaks, kes suutis playoffides 3-0 edu maha mängida. Sarnaselt üleeelmisele hooajale kukutas Sharksi konkurentsist Los Angeles Kings ja sel korral oli allajäämine eriti valus, kuna Kings läks edasi ja haaras lõpuks Stanley karika endale. Julma saatuse vingerpussina tuleb uue hooaja esimeses matšis taaskord Kingsiga vastamisi minna.
(foto: USA TODAY Sports)
Lõppenud hooaeg oli Sharksi jaoks kümnes järjestikune playoffidega aasta, kuid meeskond on varasemalt kogunud endale suurtes mängudes ebaõnnestuva satsi maine. Kaotus Kingsile andis nendele juttudele veelgi hoogu juurde. Seniseks suurimaks saavutuseks on konverentsi finaalid, kus on mängitud kolm korda. Need on aga kokku kaotatud mängudega 3-12.
Klubi peamänedžer Doug Wilson ütles pärast Kingsile allajäämist, et kavatseb ehitada noorema ja agressiivsema meeskonna, kuid vähemalt sel suvel on sinna poole liigutud vaid tibusammudega. Õigupoolest pole selle nimel üldse midagi erilist tehtud. Sellest annab aimu fakt, et suurimaks täienduseks on tuntud löömamees John Scott.
Joe Thorntonilt kapteni C ära rebimise võib mingis mõttes liigitada koosseisu värskendamise alla, kuid see pole üldsegi garanteeritud, et lõpuks 35-aastasele ründajale seda tagasi ei anta. See oli justkui mõeldud käiguna, et legend meeskonnast ära ajada, kuid Thorntonil pole nähtavasti mitte mingisuguseid kavatsusi seda teha. Eks käib pidev playoffides ebaõnnestumine ka tema au pihta ja iga nukra suvega tuleb aina enam juurde tahtmist uuesti üritada.
Wilsoni plaan meeskonda noorendada on halvatud ka selle poolest, et Sharks on üks liiga kehvema noormängijate valikuga klubi. Seetõttu olid ka 20-aastane Tomaš Hertl ja 21-aastane Matthew Nieto juba eelmisel hooajal meeskonnas aktiivses rollis. Nende selja tagant ei ole väga palju uusi talente juurde tulemas. Näib, et eelmise hooaja Sharksi ja uue hooaja Sharksi suurimaks muutuseks saab olema see, et Brent Burns nihutatakse taas kaitsesse.
Viimasel kahel hooajal on Burnsi rohkem mängitud ründajana ja üldse mitte pahade tulemustega - 99. matšiga 31 kolli ja 37 söötu - kuid pärast Dan Boyle'i teenetest loobumist on kaitses auk, mis on vaja lappida ning Burns ise on samuti kahe käega selle plaani poolt.
"Hankisime ta selleks, et ta oleks tõeline kaitsetäkk," on Wilson tunnistanud. "Ka Brent ise tahab rohkem kaitses mängida. Temasugune suure keha ja väga hea pealeviskega mängija on kaitses meeskonnale väga kasulik."
Wilson näeb Burnsist potentsiaali tõusta kaitsjana samasuguseks tegijaks nagu seda on Kingsi Drew Doughty või Montreal Canadiensi P.K. Subban. Lisaks on 2011. aasta suvel Minnesota Wildist hangitud Burns just kaitsjana varasemalt osalenud Tähtede mängul. See oli sel samal aastal, mil ta sai sinise joone mehena kirja 17 väravat.
Osalt on muidugi vaikne suvi olnud ka mõistetav. Iseenesest ei tee see piinlik allajäämine Kingsile meeskonda, kes on mitu aastat järjest playoffides mänginud, järsku katki ja teadupärast pole tark hakata midagi parandama kui see katki ei ole. Vaid Boston Bruins oli eelmisel hooajal Sharksist parem kodumeeskond. Lisaks Bruinsile oli vaid Anaheim Ducksil ja St. Louis Bluesil parem väravate suhe. Seejuures lasid vaid neli meeskonda enda selja taha vähem väravaid kui Sharks.
Hooaja küsimus - kes tõuseb esiväravavahiks?
Antti Niemi on üks liiga hinnatuimaid väravavahte. Ta on läbiaegade esimene soomlasest puurilukk, kes on võitnud Stanley karika. Tänavusest aastast on tal kodus OM-i pronksmedal. Ta on vaid 31-aastane ja tal on kindlasti veel rohkem suuri mänge ees. Ei peaks justkui kahtlust olema, et temale loodab Sharks ka uuel hooajal, kuid on olemas siiski üks "aga". Nimelt, mida enam hooaeg edasi läks seda julgemalt hakkas Sharks mullu kasutama oma varumeest Alex Stalocki. Juulis 27-aastaseks saanud jänki ka õigustas seda usaldust, tuues 18-st matšist mida ta alustas 12 võitu, keskmise sisse lastud väravate arvuga 1.87 ja tõrjete efektiivsusega 93.2%. Ühtlasi lõi ta Jevgeni Nabokovilt üle klubi rekordi, kui suutis jaanuari teises pooles oma seljataguse puhtana hoida 178 minutit ja 55 sekundit. 2005. aastal draftitud mees kerkis kiirelt ja ootamatult Niemi seni kindlana paistnud kohta ohustama. Väravavahi poleemikale valab loomulikult õli tulle ka see playoffide košmaar. Niemi tuli sealt näiteks välja numbritega 3.74 ja 88.4%, Playoffides on väravavahil ülioluline roll ja seega on kindlasti nii mõnigi tähtis nina kulisside taga suures kollapsis suuresti tema süüd näinud. Ei oleks üldsegi üllatav, kui Niemi peaks tänavu Stalockile veel rohkem mänge ära kinkima.
Kui oled otsinud kohta, kus rahuldada oma uudishimu seoses NHL-iga, siis võid rännakud nüüd lõpetada. NHL iga kell on ainus eestikeelne lehekülg, kust leiab regulaarselt värsket materjali selle kohta, mis toimub maailma ühes vingeimas spordiliigas.
