 |
| (foto: Getty Images) |
Karikamängude avaringis Ducksi vastu tulnud kuiv 0-4 kaotus tõi Flamesi eelmise hooaja parimale väravakütile Sean Monahanile väga omapärase, aga ka kurva liiga rekordi. Temast kujunes läbi aegade esimene mängija, kes playoffidest ühe seeria käigus skoorinud kõigis mängudes, aga nii et meeskond ei suutnud võtta mitte ühtegi võitu.
Flames on endale Monahani ja Johnny Gaudreau näol ette saanud osavad vedurid, kelle järel veel tulemas paar põnevat noorukit (Matthew Tkatchuk, Sam Bennett) ja keda toetab hea punt veterane. Üheskoos tehti eelmisel hooajal keskmiselt 2.71 väravat mängus. Tegu oli viimaste aastate meeskonna halvima näitajaga, ent kuna kaitse püsis enamvähem korralikuna (endale lastud keskmine 2.67), siis saadi ikkagi karikamängude lõhna nuusutada.
Ründeproduktiivsusele aitas kõvasti kaasa 20.2%-line ülekaal ja mängijate tervis. Põhiründajatest puudus rohkem kui kümnest mängust vaid Kris Versteeg, Gaudreaul jäi täpselt kümme vahele. Enamus said ilusti vähemalt 80 kirja. Gulutzanile ja peamänedžerile Brad Trelivingule nähtavasti meeldis see, mida ees nähti, kuna suve jooksul on edurivi tähelepanuta jäänud. Arvestades, kuidas pärast halba algust tehti alates detsembrist keskmiselt 2.96 kolli mängu peale, siis polnud ka põhjust paanikaks.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Alates 2014. aastast ametis olev Treliving on ehitanud üsnagi ühtlase rünnaku, mis ei pea väravateks alati lootma oma tähtedele. Mõlemad Monahan ja Gaudreau tegid eelmisel hooajal isegi vähikäigu, andes eelneva aastaga ära ligi 20 punkti, aga teiste ründajate hea tegutsemine tähendas, et meeskond sammus ikkagi põhiturniirilt edasi.
"Minu jaoks on julgustav see, et meil polnud aastat, kus kuus kutti tegid karjääri parima hooaja. Meil olid hoopis mõned mängijad, kes alla oma võimete mängisid. See annab mulle lootust," vastas Treliving hiljuti küsimusele, kas meeskonnas on piisavalt palju väravaid.
Tagala täis kvaliteeti
Kaks Flamesi eelmise hooaja 12-st vähemalt kümne väravaga mängijast olid kaitsjad. 50 punktiga karjääri parima aasta teinud Dougie Hamilton ja kapten Mark Giordano, kes eelneval playoffideta lõppenud hooajal oli pannud isegi üle 20 kolli. Meeskond saab ka kaitsjatelt korraliku portsu tabamusi ja see teeb satsist kõigi jaoks ebamugava vastase.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
"Siia saabudes oli parempoolne kaitse nõrk," ütles Treliving tehingu kohta. "Nüüd on meil Dougie Hamilton, Travis Hamonic ja Mike Stone. Nad on parimas mängijaeas ja annavad meeskonnale korraliku vundamendi. Kõik räägivad kaitsmisest. Minu jaoks on tähtis enda poolelt välja tulemine, et mängida väljaku teises otsas."
Peamänedžeri filosoofia on viinud selleni, et Flamesil koosneb kaitseliin täielikult mängijatest, kelle oskused ei piirdu oma tsoonis mängimisega. Kõik on võimelised rünnakut toetama. Vaja on veel vaid omavahelist koostööd siluda, vältimaks olukordi, kus tagala täiesti tühjaks jääb. Alates detsembrist näidatud väravate keskmine 2.57 oli selgelt parem number kui kogu hooaja näitaja, aga see võiks ikka olla tsipakene parem. Põhiturniiri TOP 10-sse mahtus 2.56-ga.
Väravas täiesti uuesti mehed
Suvised suurimad ümberkorraldused käisid Calgarys väravasuul. Eelmisel hooajal puuri jaganud Brian Elliott ja Chad Johnson on mõlemad vabaagentidena lahkunud. Uue tandemi moodustavad vahetustehingutega sisse toodud Eddie Läck ja Mike Smith.
"Vaatasime turul kõigi saadaval olnud väravavahtide hulgas ringi. Arvestades hinda ja lepingut oli meie valikuks Mike," sõnas Treliving Smithi kohta, kes alustab esimese valikuna. "Ta on küll 35-aastane, aga tema odomeetri näit on veel madal. Ta on oma karjääris jõudnud punkti, mil ta on kokku ajanud palju raha ja on nüüd valmis võitma. Ja võitmine on kõige tähtsam."
11 hooaega liigas mänginud Smith lasi endale eelmisel hooajal Arizona Coyotesi postide vahel keskmiselt 2.92 väravat ja tõrjus 91.4%-ga. 29-aastane Läck sai Carolina Hurricanesi eest kirja 2.64 ja 90.2%. Pealnäha on tegu soliidse duoga, kelle personaalne statistika peaks kvaliteetsema kaitse ees mängides paranema. Samal ajal pole aga kumbki neist tippväravavaht ja selleta on väga keeruline playoffides häält teha. Flames on pärast 2004. aasta finaalseeria kaotust Tampa Bay Lightningule võitnud hooaja otsustavas faasis vaid ühe seeria.
Kodu tuleb kindluseks teha
Seonduvalt eelpool mainitud koduväljaku eelisega tuleb märkida, et põhinedes põhihooajal näidatud tulemustele, siis ei pruugi sellest Flamesil playoffides kasu olla. Meeskond pole pärast hooaega 2008/09 kordagi kodumängude tulemuste arvestuses liiga esikümnesse mahtunud. Mullu võideti küll korralik hulk mänge (24), aga veidral kombel ei saadud mitte ühestki kohtumisest lohutuspunkti ja nii jäid Gulutzani mehed kodumängude tulemuste osas liigas 19. kohale.
Mis on koduste probleemide põhjuseks? Äkki tõsiasi, et 1983. aastal avatud Saddledome on oma aja ära elanud? Publik ja mängijad janunevad moodsate tingimuste järele. Nii pea neid aga tulemas pole. Hiljuti ilmnes, et luhtunud on plaanid ehitada uus mängupaik. Klubi on lootnud selle osas abi saada linnavalitsuselt ja kasutada ehitamiseks maksumaksjate raha. Hinnaks on eeldatud 1.8 miljardit dollarit ja sellise summa juures on loomulikult raske linnaisasid moosida. See on õhku paisanud isegi võimaluse, et Flames võib linnast ära kolida.
"Tahame uut halli, sellist nagu Edmontonil on," ütles konkreetselt uudise järel välja ründaja Matt Stajan, kes ilmselgelt kade kohaliku rivaali 2016. aastal avatud Rogers Place'i peale. "See on väikene šokk ja pettumust valmistav, aga loodetavasti saame, mida tahame."
Oilers, kes sai oma halli erarahadega, ähvardas omal ajal Seattle'isse lahkuda, enne kui asjad uue halli osas liikvele läksid. Võimalik, et Flames peab ette võtma sama käigu. Seni aga tuleb ära kannatada kummalises õhustikus mööduvad kodumängud ja vähemalt pole klubi ootamatult kodutuks jäämas. Saddledome'i liising kestab kuni aastani 2033. Tegu piisavalt pika ajaga, et koduseinad kindluseks muuta.
Kommentaarid