 |
| (foto: denverpost.com) |
Ilusalt alanud Patrick Roy ajastul oli Avalanche vahva meeskond, kes näitas enamus õhtutel lustakat mängu ning kui lõpuks tuli kaotusega leppida, siis sai ikka rahul olla sellega, et õnnestus vähemalt mõned väravad teha. Jared Bednari esimese hooaja jooksul oli aga lõbusaid õhtud väga vähe. Katastrofaalse aasta jooksul tehti keskmiselt vaid 2.01 väravat mängu. Kogu hooaja peale kokku 166 kolli, mida täishooaegade arvestuses 33 võrra vähem, kui klubi eelnev negatiivne rekord.
Iroonilisel kombel tegi meeskond oma esimese nelja mängu jooksul kolm korda vähemalt neli väravat, alustades hooaega vanakooli 6-5 võiduga Dallas Starsi üle. Ja seda kohtumises, kus Joe Colborne pani karjääri esimese kübara ning meeskonna peamised ründeässad kombineerisid vaid kolm punkti. Potentsiaal edurivis tundus tohutu, aga selle realiseerimiseni lõpuks ei jõutudki.
Hooaja avamängu 1+1'ga lõpetanud Nathan MacKinnon vajas vaid 54 punkti, et lõpetada meeskonna resultatiivseima mängijana. Kolm aastat tagasi liiga parimaks uustulnukaks valitud ründaja pole jätkuvalt oma algsele tasemele tagasi jõudnud. Vaevu üle 50 punktiga hooajad on endise drafti avavaliku puhul väga pettumust valmistavad. Aga MacKinnon pole muidugi meeskonna ainukene ründaja, kelle esitused kuidagi staatusega kokku ei käi.
Matt Duchene on Kanada koondises olümpiavõitja, mitmekordne maailmameister ja ta mängis ka eelmisel sügisel vahtraleht rinna peal maailmakarikat. Hoki sünnimaa esindusse ei mahu parimatest parimatega turniiridel niisama naljamehed ja see näitab kuivõrd kõrgelt 26-aastast ründajat hinnatakse. Aga kuhu on jäänud väärilised esitused klubi värvides? Duchene jõudis hooajal 2015/16 karjääri esimese 30 väravaga aastani, ent sai mullu üldse vaevu sama palju punkte kokku, lõpetades 41-ga. Neist 24 tulid vana-aasta sees.
Lisaks jäi stabiilne 50+ punktiga mees Gabriel Landeskog ainult 33 silma peale ning kui su parimad pojad ei suuda oma palka välja teenida, siis pole ka kõigil teistel väga lootust. Mustaks august kujunenud hooajast võib Avalanche'i poolelt ühena vähestest kiita vaid Mikko Rantaneni, kes tegi 20 värava ja 38 punktiga liigas igati korraliku debüüthooaja.
Rantaneni roll kasvas aasta peale aina suuremaks ja võimalik, et see trend ka jätkub, kuna nii Duchene kui Landeskog olevat juba pikemat aega müügilehel.
"Kui oled jõusaalis või jääl, siis kujutad end ette mängimas väljakul teatud mängijatega. Sel suvel olen end peaaegu, et pimedana tundnud, kuna mul pole olnud võimalik seda teha," ütles Duchene augusti alguses oma tulevikku ja uut hooaega kommenteerides.
Vana kaardivägi on Rantaneni kõrval asendumas mitmete teiste noorte tegijatega. Juba eelmisel hooajal oli Sven Andrighetto heaks üllatuseks, kui šveitslane kogus pärast Montrealist ülekolimist 19 mänguga 16 punkti (5+11). Tyson Jost on klubi mullune drafti avaringi valik, kes tegi ülikoolis vastastega igasugu koledusi ja varasemalt samuti ülikoolis säranud J.T Compher näitas, et AHL-is on asjad tema jaoks veidi liiga lihtsad (41 mänguga 13 väravat ja 30 punkti).
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Kokkuvõtlikult võib veel öelda, et lood on ütlemata halvad kui pead muu hulgas rünnaku elavnemiseks lootma, et äkki Nail Jakupov nüüd, viis aastat pärast seda kui draftist esimesena läks, hakkab lõpuks oma potentsiaali täitma.
Vigastuspausilt naasev Johnson pakub kaitse osas lootust
Avalanche'i eelmise hooaja ebaedu analüüsides ja selle põhjuseid otsides võib ühe faktorina tuua välja Erik Johnsoni vigastuse. Meeskonna esikaitsja, kelle peale kulub palgafondist kuus miljonit dollarit, murdis detsembri alguses jalaluu ja kuni selle hetkeni olid asjad veel enamvähem talutavad. 21-st mängust oli kirjas üheksa võitu ja 19 punkti.
Suure osa hooajast Johnsonita mänginud meeskond lasi endale kaskmiselt 3.37 väravat, mis oli ka loomulikult liiga halvim näitaja. Aga väga raske oli ka midagi paremat loota, kui üks põhikaitsjatest oli juunis 37-aastaseks saanud Francois Beauchemin. Siniselt joonelt käis ka läbi mitu mängijat, keda ükski teine meeskond endale lihtsalt ei tahtnud. Ja vaevalt, et lihtsalt nende iseloomuomaduste tõttu.
Uus hooaeg ei luba kaitsega seoses ka eriti midagi head. Pärast Beauchemini lepingu välja ostmist on esindusmeeskonnas praeguse seisuga lepingu peal vaid kolm kaitsjat (lisaks Johnsonile Tyson Barrie ja Mark Barberio). Peamänedžer Joe Sakic on küll soovinud tagalat kindlustada, ent mitmetele jõupingutustele vaatamata pole ühestki tehingust midagi välja tulnud.
"Mulle meeldiks väga kaitset parandada, aga iga meeskond soovib seda teha ja see pole nii lihtne kui arvate," on Sakic kurtnud.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Varlamovil väravas uus kaaslane ja treener
Avalanche'i ülimalt kehva endale lastud keskmist väravate arvu saab siduda esiväravavahi Semjon Varlamovi ei tea juba mitmenda pika vigastuspausiga, aga tõttöelda ei suutnud venelane ka tervena olles midagi erilist pakkuda. Ta lasi keskmiselt 3.38 väravat ja tõrjus 89.8%-ga. Tegu ülekaalukalt tema karjääri halvimate näitajatega.
Klubi üritab Varlamovit õigele teele tagasi väänata uue väravavahtide treeneri ning koormuse vähendamisega. Sakic on öelnud, et soovi venelasele üle 50 mängu anda. Hooaja 2013/14 Vezina trofee finalist on karjääri jooksul olnud kimpus mitmete kubemevigastustega ja läinud aastal vajas ta tervelt kahte puusaoppi.
Varlamoviga asub puuri jagama Jonathan Bernier, kes kolmandat suve järjest klubi vahetanud. Los Angeles Kingsi endine kõrge drafti valik jõudis eelmisel aastal Torontost Anaheimi ja lõi nüüd vabaagendina Avalanche'iga üheks hooajaks käed. 29-aastane puurivaht sai eelmisel hooajal Ducksi särgis kirja silmapaistvad näitajad (39-st matšist 21 võitu, endale lastud keskmine 2.50, tõrjed 91.5%), aga seda vastase mängu hästi surmava meeskonna eest. Colorados oleva läbikäiguhoovi tõttu tundub nende näitajate kordamine võimatuna.
Tuleb veel üks aasta tabeli lõpuosas
Sakic on meeskonna endise kapteni ja kahekordse karikavõitjana Colorados ebajumala staatuses, aga tundub, et seni kuni tema püsib pukis, puudub Avalanche'il lootusekiir. Meeskonna klass on tema pilgu all iga aastaga langenud, tehes kolme hooajaga kukkumise 112 punkti pealt 48 juurde. Igal suvel on olnud karjuv vajadus täienduste järgi, ent mingil põhjusel pole neid tulnud. See sundis aasta tagasi Roy lahkuma ja ega nii pole lihtne ka fännibaasi hoida.
90ndate lõpus ja nullinate alguses võimu näidanud klubi puhul väärib probleemide põhjusena välja toomist ka omanikkond. Avalanche'i omanikuks on ärimees Stan Kroenke, kelle omanduses mitmete profiliigade klubid. Seejuures saab nende puhul leida ühe kindla ühise nimetaja - iga-aastane ebaõnnestumine. Denver Nuggets NBA-s (pole alates 2013. aastast playoffides mänginud, jõudis viimati avaringist edasi 2009. aastal), Los Angeles Rams NFL-is (mängis viimati playoffides 2004. aastal), Colorado Rapids MLS-is (mängis eelmisel hooajal poolfinaalis, aga polnud enne seda neli aastat järjest playoffides) ja Arsenal Inglismaa Premier League'is (viimane meistritiitel 2004. aastal).
Kroenke on sidunud end mitmete tulusate spordiliigadega ja jäänud näiliselt lihtsalt nautima kõiki neid hüvesid, mis nendega kaasnevad. Tema meeskonna sportlik edu on jäänud tahaplaanile. Nii mõnigi usub, et just seetõttu pole ka Sakici töökoht ohus. Klubi tüürib kohalik legend, keda fännid armastavad ja tänu sellele andestatakse puudujäägid väljakul. Nii läheb arvatavasti ka uuel NHL-i hooajal, mis lõppeb Avalanche'i jaoks taas liiga tagumises otsas. Vähemalt saavad aga asjad 48 punkti pealt ainult paremaks minna.
Kommentaarid