Pärast košmaarset 2015/16 hooaega oli Montreal Canadiens 2017. aastal Stanley karika playoffides tagasi, ent New York Rangersi vastu jäädi avaringis vaid sparringupartneriks ja see oli pärast oma divisjoni võitmist kahtlemata suureks pettumuseks. Uut hooaega alustatakse pärast jõulist koosseisu värskendamist.
Drouini aeg särada
Canadiens langes Rangersi vastu kuue mänguga, kus vaid kahel korral saadi kirja rohkem kui kaks väravat ja pooltel kordadel piirduti ühe või vähemaga. Lühidalt, rünnak oli niru. Hooaja peale tehti keskpärased 2.72 väravat. Lootused seoses rünnakuga olid kindlasti suuremad, kui satsi õnnestus meelitada KHL-i virtuoos Aleksandr Radulov. Uueks hooajaks on venelane juba Dallasesse kolinud ja suure tähelepanu all hoopis teine ründaja. Jonathan Drouin on tormilised ajad Tampas selja taha jätnud.
"Kõik teavad, et Montrealis mängimisega kaasneb eriline surve, aga eelistan mängijana tunda seda survet pigem siin, kui mujal. Olen prantsuse-kanadalane ja kavatsen selle surve toel särada," ütles Drouin enesekindlalt pärast klubivahetust. "Mulle istub selline asi. Olen Bell Centre'is külalisena mitmeid kordi mänginud ja kodusatsi eest esinemine annab veelgi parema tunde."
2013. aasta drafti 3. valikul on selja taga 53 punktiga (21+32) aasta. Seda klubis, kust ta varasemalt avalikult soovinud lahkuda ja seisus, kus satsis oli neli ründajat, kes temast keskmiselt rohkem mänguaega teenisid. Montrealis saab Drouinist üks meeskonna veduritest ja selles olukorras võiks värskelt püstitatud karjääri rekord veel vähemalt 20 silma võrra kasvada.
Canadiensi rünnakut on saabunud elavdama ka Aleš Hemsky, kellel küll viimastel aastatel olnud tohutud vigastusprobleemid, aga kes korjab heal päeval koti kaupa punkte kokku. Samuti peaksid kollanokkadena 68 punkti kombineerinud Philip Danault ja Artturi Lehkonen olema võimelised tegema veel ühe sammu.
Peatreener Claude Julien on öelnud, et Drouin hakkab keskründajana mängima ja see tähendab, et Alex Galchenyuk nihkub uuesti äärele. 23-aastast ameeriklast on katsetatud hooajal 2015/16 ääreründajana ja see tõi 30 väravat. Mullu pressiti teda uuesti keskele ja hooaeg polnud iseenesest halb (61 mänguga 17 väravat ja 44 punkti), aga tsentrit mängides on palju lisakohustusi ja nendega pole Galchenyuk soovitud määral hakkama saanud.
Koosseisu sobitamine peaks aga iga peatreeneri jaoks olema meeldiv peavalu. Kui lükata-tõugata kedagi poleks, siis räägiks see koosseisu nõrkusest. Canadiensil on lood edurivis sedavõrd hea, et isegi eelmise hooaja paremuselt teine väravakütt Paul Byron ei saa loota rohkemat kohast tagumistes ründekolmikutes. Potentsiaali keskmiselt kolme lähedale paugutamiseks on.
Mitmed muutused kaitses
Andrei Markov, Aleksei Jemelin, Nathan Beaulieu - seda kolmikut ühendavad kaks asja. a) Nad olid eelmisel hooajal keskmise mänguaja osas Canadiensi liidrite seas. b) Mitte ükski neist ei jätka enam klubis. Kogu karjääri Montrealis veetnud Markov on tagasi Venemaal, Jemelin liikus Vegan Golden Knightsi kaudu Nashville'i ja Beaulieu kaubeldi Buffalosse. Tegu väga ulja sammuga peamänedžeri Marc Bergevini poolt, lammutada sedamoodi kaitsesüdamik maha.
Lahkunud kolmikut on tulnud asendama Karl Alzner, Mark Streit ja David Schlemko. Esimene on Washingtonis mängides olnud väheräägitud, aga efektiivne kaitsemees, teine on ülekaaluspets, kes Pittsburgh Penguinsi ridades suvel karikavõiduni jõudis ja kolmas mobiilne veteran, keda toetavad erinevad sügava statistika näitajad, aga kes sellele vaatamata millegi pärast igal aastal klubi vahetab. Viimase kolme hooajaga on ta läbi käinud neli klubi.
Teiste seas otsib kohta päikese all ka Jakub Jerabek, kes teenis pärast produktiivset KHL-i hooaega Canadiensilt aastase lepingu. "Pean ennast siin tõestama. Ma ei võta midagi iseenesest mõistetavana ega kavatse midagi alahinnata. Canadiensi ridadesse kuulumine oleks suureks auks," rääkis 2016. aastal Tšehhi liiga parimaks kaitsjaks valitud mängumees mõni nädal tagasi.
Lõppkokkuvõttes võib kaitses olla muutusi isegi rohkem kui kolm. Aeg näitab, kas see toob ka taseme tõusu. Canadiens lasi endale eelmisel hooajal keskmiselt 2.41 väravat, mis täitsa korralik näitaja, aga oma osa selles on "Price'i faktoril". Kui sa maailma parima väravavahiga üle kahe ja poole lubaksid, siis oleksid asjalood kaunis hapud.
Maailma parim ja peagi kallim väravavaht
Carey Price alustab viimast aastat lepingust, mille keskmiseks väärtuseks 6.5 miljonit dollarit. Suvel tehtud pikendus tähendab seda, et alates järgmisest hooajast kerkib töötasu mitme miljoni võrra ja temast saab hokimaailma suurima palgaga puurilukk. Oli ka aeg.
Price on viimase seitsme hooaja jooksul vaid korra lasknud endale keskmiselt rohkem kui 2.50 väravat mängus. Tal on kirjas neli järjestikust aastat tõrjeprotsendiga 92 või parem. Tema viimase kolme hooaja endale lastud keskmine on 2.09. Tabelis järgneb Braden Holtby, kellel kirjas 2.17. Tegu on märgatava vahega. Price'i peale saab alati loota, lihtsalt väravaid oleks vaja rohkem teha.
Väga usaldusväärne oli eelmisel hooajal ka varukinnas Al Montoya. 32-aastane ameeriklane tõrjus 91.2%-ga ja lasi 2.67 väravat. Rohkem kui pooled (10) 19-st mängust tulid vähemalt 92%-lise efektiivsusega. Oli ka koledaid hetki, nagu Columbus Blue Jacketsi vastu kümne laskmine, aga paremat varumeest on raske leida. Ta on edukalt vähendamas survet Price'i õlgadel. Kanada kuldne kinnas pani eelmisel hooajal enda näitajateks 2.23 ja 92.3%. Playoffides olid numbriteks 1.86 ja 93.3%.
Karikas tundub veel kaugel olevat
Aastast 1993 on Canadiens viimane Stanley karikani jõudnud Kanada klubi. Ajaloo jooksul on triumfeeritud 24 korda, mis vaatamata pikale põuale jätkuvalt ülekaalukalt liiga parim näitaja. 25ndani jõudmise mõttes annab lootust tõsiasi, et 2014. aastal käidi ära idakonverentsi finaalis, aga pärast seda on playoffides võidetud vaid kaheksa mängu ja üks seeria. Natukene nadi saak.
Meeskonnal on Price'i näol olemas täiesti ekstraklassist väravavaht, kelle toel annab kaugele purjetada, aga seni on tema imeaastaid raisatud. Nii nagu Henrik Lundqvisti puhul New York Rangersis. Price on küll kiitnud seda, mida Bergevin teinud ja mida ta on tegemas, aga võrreldes liiga tõeliste tippudega on sats siiski veidi liiga lahjalt mehitatud.
"Arvan, et meil on praegu palju õigeid lülisid ja nüüd sõltub kõik lihtsalt sellest, kuidas mängijad esinevad," ütles Price hiljuti.
Oma karikapõua lõpetamiseks peavad Canadiensi mehed kambakesi karjääri parimad aastad toksima. Kaasa arvatud Price, kuna elu on näidanud, et tema senised esitused pole siiski olnud piisavalt head. Nii kummaline kui see ka pole.
 |
| (foto: lastwordonhockey.com) |
Canadiens langes Rangersi vastu kuue mänguga, kus vaid kahel korral saadi kirja rohkem kui kaks väravat ja pooltel kordadel piirduti ühe või vähemaga. Lühidalt, rünnak oli niru. Hooaja peale tehti keskpärased 2.72 väravat. Lootused seoses rünnakuga olid kindlasti suuremad, kui satsi õnnestus meelitada KHL-i virtuoos Aleksandr Radulov. Uueks hooajaks on venelane juba Dallasesse kolinud ja suure tähelepanu all hoopis teine ründaja. Jonathan Drouin on tormilised ajad Tampas selja taha jätnud.
"Kõik teavad, et Montrealis mängimisega kaasneb eriline surve, aga eelistan mängijana tunda seda survet pigem siin, kui mujal. Olen prantsuse-kanadalane ja kavatsen selle surve toel särada," ütles Drouin enesekindlalt pärast klubivahetust. "Mulle istub selline asi. Olen Bell Centre'is külalisena mitmeid kordi mänginud ja kodusatsi eest esinemine annab veelgi parema tunde."
2013. aasta drafti 3. valikul on selja taga 53 punktiga (21+32) aasta. Seda klubis, kust ta varasemalt avalikult soovinud lahkuda ja seisus, kus satsis oli neli ründajat, kes temast keskmiselt rohkem mänguaega teenisid. Montrealis saab Drouinist üks meeskonna veduritest ja selles olukorras võiks värskelt püstitatud karjääri rekord veel vähemalt 20 silma võrra kasvada.
Canadiensi rünnakut on saabunud elavdama ka Aleš Hemsky, kellel küll viimastel aastatel olnud tohutud vigastusprobleemid, aga kes korjab heal päeval koti kaupa punkte kokku. Samuti peaksid kollanokkadena 68 punkti kombineerinud Philip Danault ja Artturi Lehkonen olema võimelised tegema veel ühe sammu.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Koosseisu sobitamine peaks aga iga peatreeneri jaoks olema meeldiv peavalu. Kui lükata-tõugata kedagi poleks, siis räägiks see koosseisu nõrkusest. Canadiensil on lood edurivis sedavõrd hea, et isegi eelmise hooaja paremuselt teine väravakütt Paul Byron ei saa loota rohkemat kohast tagumistes ründekolmikutes. Potentsiaali keskmiselt kolme lähedale paugutamiseks on.
Mitmed muutused kaitses
Andrei Markov, Aleksei Jemelin, Nathan Beaulieu - seda kolmikut ühendavad kaks asja. a) Nad olid eelmisel hooajal keskmise mänguaja osas Canadiensi liidrite seas. b) Mitte ükski neist ei jätka enam klubis. Kogu karjääri Montrealis veetnud Markov on tagasi Venemaal, Jemelin liikus Vegan Golden Knightsi kaudu Nashville'i ja Beaulieu kaubeldi Buffalosse. Tegu väga ulja sammuga peamänedžeri Marc Bergevini poolt, lammutada sedamoodi kaitsesüdamik maha.
Lahkunud kolmikut on tulnud asendama Karl Alzner, Mark Streit ja David Schlemko. Esimene on Washingtonis mängides olnud väheräägitud, aga efektiivne kaitsemees, teine on ülekaaluspets, kes Pittsburgh Penguinsi ridades suvel karikavõiduni jõudis ja kolmas mobiilne veteran, keda toetavad erinevad sügava statistika näitajad, aga kes sellele vaatamata millegi pärast igal aastal klubi vahetab. Viimase kolme hooajaga on ta läbi käinud neli klubi.
 |
| (foto: dailyfaceoff.com) |
Lõppkokkuvõttes võib kaitses olla muutusi isegi rohkem kui kolm. Aeg näitab, kas see toob ka taseme tõusu. Canadiens lasi endale eelmisel hooajal keskmiselt 2.41 väravat, mis täitsa korralik näitaja, aga oma osa selles on "Price'i faktoril". Kui sa maailma parima väravavahiga üle kahe ja poole lubaksid, siis oleksid asjalood kaunis hapud.
Maailma parim ja peagi kallim väravavaht
Carey Price alustab viimast aastat lepingust, mille keskmiseks väärtuseks 6.5 miljonit dollarit. Suvel tehtud pikendus tähendab seda, et alates järgmisest hooajast kerkib töötasu mitme miljoni võrra ja temast saab hokimaailma suurima palgaga puurilukk. Oli ka aeg.
Price on viimase seitsme hooaja jooksul vaid korra lasknud endale keskmiselt rohkem kui 2.50 väravat mängus. Tal on kirjas neli järjestikust aastat tõrjeprotsendiga 92 või parem. Tema viimase kolme hooaja endale lastud keskmine on 2.09. Tabelis järgneb Braden Holtby, kellel kirjas 2.17. Tegu on märgatava vahega. Price'i peale saab alati loota, lihtsalt väravaid oleks vaja rohkem teha.
Väga usaldusväärne oli eelmisel hooajal ka varukinnas Al Montoya. 32-aastane ameeriklane tõrjus 91.2%-ga ja lasi 2.67 väravat. Rohkem kui pooled (10) 19-st mängust tulid vähemalt 92%-lise efektiivsusega. Oli ka koledaid hetki, nagu Columbus Blue Jacketsi vastu kümne laskmine, aga paremat varumeest on raske leida. Ta on edukalt vähendamas survet Price'i õlgadel. Kanada kuldne kinnas pani eelmisel hooajal enda näitajateks 2.23 ja 92.3%. Playoffides olid numbriteks 1.86 ja 93.3%.
Karikas tundub veel kaugel olevat
Aastast 1993 on Canadiens viimane Stanley karikani jõudnud Kanada klubi. Ajaloo jooksul on triumfeeritud 24 korda, mis vaatamata pikale põuale jätkuvalt ülekaalukalt liiga parim näitaja. 25ndani jõudmise mõttes annab lootust tõsiasi, et 2014. aastal käidi ära idakonverentsi finaalis, aga pärast seda on playoffides võidetud vaid kaheksa mängu ja üks seeria. Natukene nadi saak.
Meeskonnal on Price'i näol olemas täiesti ekstraklassist väravavaht, kelle toel annab kaugele purjetada, aga seni on tema imeaastaid raisatud. Nii nagu Henrik Lundqvisti puhul New York Rangersis. Price on küll kiitnud seda, mida Bergevin teinud ja mida ta on tegemas, aga võrreldes liiga tõeliste tippudega on sats siiski veidi liiga lahjalt mehitatud.
"Arvan, et meil on praegu palju õigeid lülisid ja nüüd sõltub kõik lihtsalt sellest, kuidas mängijad esinevad," ütles Price hiljuti.
Oma karikapõua lõpetamiseks peavad Canadiensi mehed kambakesi karjääri parimad aastad toksima. Kaasa arvatud Price, kuna elu on näidanud, et tema senised esitused pole siiski olnud piisavalt head. Nii kummaline kui see ka pole.
.jpg)
