Taas võib ühe eksperimendi ebaõnnestunuks lugeda. Suvel Montreal Canadiensiga liitunud Aleksandr Sjomin ei pidanud klubis isegi poolt hooaega vastu. Nädala alguses lõpetati venelase leping ning teda ootavad nüüd ees KHL-i piimajõed ja pudrumäed.
(foto: cbc.ca)
31-aastase ründaja uueks koduklubiks saab Magnitogorski Metallurg. NHL-is 2006. aastal debüteerinud Sjomin mängis KHL-is ka 2012/13 hooaja tööseisaku ajal. Nižni Novgorodi Torpedo eest läks siis 20 matšiga kirja 17 punkti.
Washington Capitalsi kunagine drafti avaringi valik vedas siis hea hoo üle ka ookeani taha, kus tuli tema karjääri kolmas hooaeg, mille käigus kogus ta vähemalt punkti mängu kohta. Alates 2013. aasta sügisest on aga kõik Sjomini jaoks aina halvemaks läinud.
Mullu sai venelane jääle vaid 57 põhihooaja kohtumises ning nendega tuli ainult 19 silma. Selle järgselt ostis Carolina Hurricanes suvel tema lepingu välja. Canadiens pakkus õlekõrre, ent Sjomin ei suutnud seda ära kasutada. 15 mänguga jäi kirja 1+3. Ainsaks tabamuseks 20. oktoobril St. Louis Bluesi vastu sündinud värav.
Tõenäoliselt on kunagise 40 värava mehe jaoks sellega NHL-i karjäär ka lõppenud. Kuigi tema agent Todd Diamond on märkinud, et leping Metallurgiga saab olema vaid kuni hooaja lõpuni. Võimalik, et suvel asutakse veel suurt kala püüdma.
Montreal Canadiens on tänavu teinud oma ligi 100-aastase ajaloo edukaima alguse. Kindlad võidud on tulnud tänu teravale mängule mõlemas väljaku otsas. Esikinnas Carey Price on ründeliinilt suurt tuge saamas ning nii võib öelda, et tegu pole enam ühemehemeeskonnaga.
(foto: foxsports.com)
Canadiensit on viimastel aastatel saatnud ühemehesatsi maine, kuna Price on alates Sotši olümpiamängudest olnud müstilises hoos. Mullu tõusis ta suurepäraste esituste ja numbritega NHL-i põhihooaja kõige väärtuslikumaks mängijaks ning olgugi, et sellise vormi kordamine on raske, siis on 28-aastane puurilukk siiski oivaliselt alustanud.
Nelja mänguga on Price endale keskmiselt lasknud 1.25 kolli ning tõrjunud 95.7%-lise efektiivsusega. Ja ega Canadiensil pole vastas olnud ka papist poisid. Senisest viiest vastasest neli mängisid läinud kevadel playoffides. Price on teiste hulgas nullinud Sidney Crosby ja Rick Nashi suurepärased võimalused.
Aga see muidugi pole üllatus, et Price on vastastele väravate andmisega sama kitsi nagu mõni ärahellitatud põngerjas. Canadiensi puhul on hooaja alguses enim muljet avaldanud see, et väravate tegemine pole meeskonna jaoks enam olnud nagu sunnitöö tegemine. Varasemalt on see eriti välja tulnud võõrsilmängudes. Näiteks eelmisel hooajal õnnestus põhiturniiri käigus kodust eemal üle kahe värava kirja saada vaid 17 korda. Nüüd on aga alustatud neljast neli seeriaga.
Seni on skooritud keskmiselt 3.25 väravat mängus ja kogu meeskond on ründeedusse panustanud. 18-st väljakumängijast on nulli peale jäänud vaid kolm meest. Max Pacioretty ning Tomaš Plekanec on nelja tabamusega liiga suurimate väravaküttide seas.
Peatreener Michel Therrien on oma meeskonna suurepäraselt mängima saanud ja sobitanud edukalt koosseisu kahe hooaja vahelised täiendused Aleksandr Sjomini ning Tomaš Fleichmanni. Kui venelane oma esimest väravat veel alles otsib, siis Fleichmannil on kirjas kaks kolli ja need mõlemad on osutunud võidu kindlustanud tabamusteks. Kui paar sellist veel tuleb, siis võib öelda, et 31-aastane tšehh on juba oma ülimalt tagasihoidliku palgaraha (750 000 dollarit) 100%-liselt välja teeninud.
Kenasti susisev rünnak on Therrieni jaoks kindlasti eriti rõõmustav selle tõttu, et ülekaalu efektiivsus on endiselt murelapseks. 16-st võimalusest on seni realiseeritud vaid kaks, mis annab edukuseks 12.5%. See näitab, et hooaja alguse tulemuste põhjal klubi ajaloo parimaks meeskonnaks kerkinud koosseisul on potentsiaali veel enamaks.
Jutud ühemehemeeskonnast võib rahulikult vaiba alla pühkida. Eile klubiga kaheaastase pikenduse (kahe aasta peale 12 miljonit dollarit) teinud Plekanec ütles eelmisel nädalavahetusel väga hästi: "Olen väsinud sellest, et meid nimetakase ühemehemeeskonnaks. Jah, Carey on maailma parim väravavaht, me kõik teame seda. Kuid kas me peame vabandust paluma selle eest, et tema ees mängime? Ta on oivaline väravavaht, aga me oleme suurepärane meeskond."
Kui varem võisid Canadiensi mängijad tagasihoidlikult tõdeda, et väravavahil tuleb ehk tõesti päästa meeskonna nahka tihendamini kui peaks, siis nüüd võib igati õigustatult närvi minna, kui keegi hakkab uuesti soovimatut silti külge riputama.
Eelmise hooaja konverentsi poolfinaalkoht ja tunamullune konverentsi finaalis käik näitavad, et NHL-i läbi aegade edukaim klubi Montreal Canadiens ei ole kaugel oma ajaloo 25. Stanley karikast. Osava draftimisega on klubi endale hea vundamendi ehitanud ning noor koosseis lubab ilusat tulevikku.
(foto: Getty Images)
Skoorimise probleemid tuleb selja taha jätta
Olles hooajal 2012/12 skoorinud 3.04 väravat mängus on Canadiens viimase kahe aasta jooksul jäänud väravate osas liiga tagumisse otsa. Seni kuni Carey Price MVP vormis tegutseb ei ole selle üle põhjust kurta, kuid on selgemaks selgem, et viljakam ründetegevus aitaks väravavahi koormat vähendada.
Mullu playoffidesse jõudnud meeskondade seas oli Canadiens oma väravatesaagi 2.61-ga kõige kehvem. Seisu parandamiseks tehti suvel huvitav lüke. Aastase lepingu peale võeti Aleksandr Sjomin, kellel kümne liigas veedetud aastaga kirjas ligi 250 väravat. Klubil on temaga seoses suured lootused. "Tal on võimalus ennast tõestada ja 31-aastasena on ta veel üsna noor. Loodame, et ta toob Montreali kogu oma oskuste pagasi ja võistlushimu," kommenteeris suvel peamänedžer Marc Bergevin.
Sjomin saab uue hooaja alguses olema üks kolmest Canadiensi ründajast, kellel turjal vähemalt 30 aastat. Seejuures on Torrey Mitchelli puhul kahtlane, kas ta üldse igaks kohtumiseks koosseisu mahub. Noored on pärast aastast pausi saanud endale ka kapteni. Meeskonda asub 25. karika poole juhtima Max Pacioretty.
(foto: canadiens.nhl.com)
Viimase kahe aasta jooksul on Pacioretty 76-st väravast kogu liiga peale vaid kaks meest rohkem skoorinud - Aleksandr Ovetškin (104) ja Joe Pavelski (78). Kui värskele kaptenile leiaks toetajaid, siis võiks vaikselt juba piiluda selle väravate keskmise suunas, mis suudeti paar aastat tagasi saavutada. Ja ega neid toetajaid ei pea ka tikutulega otsima.
21ne Alex Galchenyuk ja kaks aastat vanem Brendan Gallagher ületasid mullu esimest korda 20 värava piiri. Vaatamata noorele vanusele on mõlemal mängukogemusi juba 200 kohtumise ringis ja nende tase saab vaid tõusta. Galchenyukile on ka juba suurem vastutus minemas, kuna lisaks kapteni teatamisele avalikustati eelmisel nädalavahetusel ka plaan kasutada teda edaspidi keskründajana.
"Keskründaja koht on positsioon, mida on raske õppida. See nõuab nii rünnakul kui kaitses suurt vastutustunnet. Olid märgid, mida me otsisime ja arvasime varem, et ta polnud selleks valmis. Nüüd tunneme, et ta on sellele juba lähedal ja on käes aeg saada teada, kas ta suudab seda rolli täita," sõnas Bergevin.
Kaitses rohkelt kogemusi
Kui rünnakule pole pärast Brandon Prustist loobumist palju kogemusi jäänud, siis see korvatakse kaitseliinis. 22ne Nathan Beaulieu tundub seal üsna kohatu tükina. Pärast teda tuleb paras tühimik ja siis 26-aastane P.K Subban, kes ennast juba tõestanud liiga ühe parima kaitsemehena. Muidugi on ta ka aina paremaks minemas. Eelmisel hooajal tuli 60 silmaga karjääri tippmark.
(foto: Ryan Remiorz/PC)
Ühe karjääri parima aasta tegi ka Andrei Markov. Venelane ei lasknud ennast sellest häirida, et detsembris kukkus 36. aasta turjale. Temalt tuli 50 punkti. 30 eluaastat on täis ka Tom Gilbertil ja vabalt võiks omadega seal maal olla ka Jeff Petry. Hooaja keskel Edmontonist toodud ameeriklane on pealtnäha terve igaviku juba liigas veetnud, kuigi on alles 27-aastane. Pärast suvist pikka uut lepingut peaks Petryst saama Subbani kõrval järgmisteks aastateks tõeline tugitala.
Canadiens lasi endale mullu kogu liiga peale vähim väravaid - keskmiselt 2.24. Ent samal ajal tegi Carey Price elu parima hooaja ning selle osas on veel küsimärke, kas peatreener Michel Therrien on tõesti oma värava sedavõrd hästi lukku pannud või seisabki kõik vaid superväravavahi najal. Price'il on keeruline oma numbreid samal tasemel hoida, eriti tõrjete protsenti (93.3%) ja see tähendab, et meeskond peab tema ees kompaktsemalt mängima. Näiteks kaks aastat järjest on endale lastud keskmiselt üle 30 väravale läinud pealeviske ja sellega on jäädud liiga viimase kümne sekka.
Price on oma võimete tipus
Eelpool välja toodud tõrjete protsent, 44 võitu, keskmiselt lastud 1.96 väravat ja 9 nullimängu on kõik Price'i karjääri parimad näitajad. Olles augustis saanud 28-aastaseks on tal käes parim mängijaiga ning sarnaseid esitusi võime temalt oodata ka edaspidi. Aga just sarnaseid. Näiteks isegi Henrik Lundqvist pole oma karjääri jooksul rohkem kui korra tõrjete osas 93% kätte saanud.
Price'ist sai esimene väravavaht, kes hooaja auhindade jagamisel korjanud neli suurt auhinda. Tema poolt oli tegu igatepidi ajaloolise hooajaga, kuid teadupärast ei kordu ajalugu väga tihti. Samas peab talendikas puurivaht just seda suutma, kui Canadiensi rünnak koheselt ei plahvata. Atlandi divisjonis on hetkel kummaline seis, kus toppama jäämise korral võivad mitu meeskonda sinust mööda vuhiseda.
Mees ise läheb aastale vastu pingevabalt. "Plaanis on mitte üritada varasemat ületada. Iga hooaeg on erinev ja see kulgeb omalaadi. Selleks tuleb lihtsalt valmistuda ja lasta sel omamoodi edeneda. Ei tohi liiga palju ette mõelda," rääkis Price kuu alguses aastaks ettevalmistumise kohta.
Hooaja väljavaated
Üks faktor, millega Canadiens saaks oma väravatesaaki suurendada oleks efektiivne ülekaalus mängimine. See oli üks nendest paljudest statistilistest valdkondadest, mida Price'i mäng mullu ära katta ei suutnud ja millega jäädi liiga viimase kümne sekka. 16.5% oli nukker tulemus. Eriti arvestades seda, et Subbani ja Markovi näol on meeskonnas kaks väga osavat kaitsjat, kelle toel võiks ülekaalus lõbutseda. Mullu ei suudetud sealset seisu aga parandada isegi Sergei Gontšariga, kes aastate jooksul nendes olukordades olnud üsnagi efektiivne mees.
Canadiens on tugev meeskond, aga viljakam edurivi aitaks teha sammu tõeliste eliitsatside sekka. Kuigi võimalik, et klubi seda ei tahagi. Vähemalt mitte veel. Bergevin on maininud, et hetkel on veel käsil üleminekuperiood. Sellest annab aimu ka see, et mitmetest "vanuritest" on viimastel aastatel loobutud. Nähtavasti oodatakse ära noorema generatsiooni valmis küpsemine ja siis lükatakse kõik žetoonid lauale.
Käigu pealt ümberehitamine ei tähenda muidugi, et Canadiensi võib karikajuttudest kõrvale jätta. Viimasel paaril aastal on finaalipääs jäänud pisidetailide taha ning ega suvel mängijatevaliku osas mitte mingisugust äralangemist pole toimunud. Rääkimata sellest, et mullusest põhiturniiri võidust jäid puudu vaid mõned punktid. Tegu meeskonnaga, kellele tuleb igal juhul finaali pääsemiseks playoffides ära teha.
Montreal Canadiens jäi läinud ööl karistusvisetega, mis üsna haruldaseks jäämas, 3-4 alla Washington Capitalsile ning see tulemus tähendab, et Michel Therrieni meeskond jätkab kontrollkohtumistes võiduta. Küll pakkus aga mängus Aleksandr Sjomin ühe humoorika vaheseiga.
(foto: sportsnet.ca)
Oma karjääri esimesed seitse hooaega Washingtonis veetnud Sjomin liikus üks hetk rahulikult väljakul ringi nii, et T.J. Oshie kepp reisis temaga kaasa.
Montreal Canadiens on kaks hooaega järjest põhiturniiri väravate osas liiga viimase kümne seas lõpetanud ja toetus tänavu üle mõistuse palju väravavahi Carey Price'i peale. Kuid peatreener Michel Therrien ei muretse väheste väravate pärast ja läheb uuele hooajale vastu lootusrikkalt.
(foto: habsaddict.com)
51-aastasel peatreeneril on mure kummutamiseks tagataskust võtta väga hea fakt. "Meil võis rünnakul probleeme olla, aga inimesed kipuvad unustama, et me skoorisime vaid kaheksa väravat vähem kui Chicago Blackhawks," rääkis Therrien klubi kodulehele. "Kaheksa väravat vähem 82 mängu juures ei ole palju."
Ja ega vahe pole tõesti suur. Canadiensi keskmiseks väravasaagiks jäi 2.61 mängu kohta, samas kui Blackhawksil oli see 2.68. Väravate puudust ei saa kindlasti ebaedu (playoffide 2. ringis välja lendamine vaevalt, et rahulolu pakub) põhjuseks tuua. Aasta tagasi käidi vaatamata ebastabiilsele skoorimisele ära idakonverentsi finaalis. Seejuures on üsna jahmatav fakt see, et kolme aasta jooksul oma teise karika võitnud Los Angeles Kings sai selle kätte pärast põhiturniiri, kus värava ees olid õnnetumad vaid neli meeskonda.
Kuigi Therrien ründeproduktiivsust probleemina ei näe on klubi hoolimata sellest suvel edurivi paari lükkega täiendanud. Eriti palju loodetakse Aleksandr Sjominist. "Kui me oma mängijate gruppi analüüsisime, siis leidsime, et ta on täpselt see, keda vajame," ütles Therrien Carolina Hurricanesist kinga saanud venelase kohta. "Ta on tüüp, kes suudab skoorida ja võimalusi tekitada. Ta on varasemalt tõestanud, et suudab meeskonna edu nimel rünnakul panustada. Meie jaoks on tegu olukorraga, mille puhul mõlemad pooled võidavad,"
Aleksandr Sjomin on üks nendest härradest, kelle leping suve alguses välja osteti. Carolina Hurricanes tõmbas kriipsu peale 2013. aasta märtsis sõlmitud viieaastasele tehingule, mille kohaselt oli venelase aastapalgaks seitse miljonit dollarit. Nüüd on 31-aastane ründaja teinud aastase lepingu Montreal Canadiensiga.
(foto: thescore.com)
Sjominil on selja taga väga nukker hooaeg. Kunagine 84 punkti mees suutis 57 matšiga tänavu korjata vaid 19 silma (3+16). Viimastel aastatel on teda vaevanud mitmed vigastused ning väidetavalt on ka tema suhtumine kehvapoolne olnud. Selle osas andis paar päeva tagasi vastulöögi tema agent Mark Gandler, kes teatas Vene meediale: "Tema karjäär saab liikuda vaid ülespoole. Ta on endiselt üsna noor. Tema lepingu väljaostmine toimus unikaalsetel asjaoludel ja peatreener ei mõistnud Saša mängu."
Kuu alguses nokkis Hurricanesi peamänedžer Ron Francis Sjomini kallal seoses ebapiisava võitlusvaimuga.
Canadiens skooris lõppenud hooajal keskmiselt vaid 2.6 väravat mängus, mis jättis meeskonna ründeproduktiivsuse osas liiga viimase kümne sekka. Sjomini hankimine on riskantne, kuid soodne samm - talle makstakse 1.1 miljonit - selle seisu parandamiseks.
Senise kümneaastase karjääri jooksul on Washington Capitalsi ridades esile kerkinud ründaja 635 mänguga kogunud 513 punkti (238+275).
Carolina Hurricanes oli eelmisel hooajal üks nendest meeskondadest, kes ei saanud kuidagi moodi ühe kindla väravavahiga mängida. Matšid jagati ära kolme mehe vahel ja loomulikult head nahka sellest ei tulnud. 2006. aastal oma senise ajaloo ainsa Stanley karika võitnud klubi kogus 83 silma ja jäi playoffidest täpselt kümne punkti kaugusele. Viimane koha napsas endale divisjonikaaslane Columbus Blue Jackets. Ka uus hooaeg ei tõota Hurricanesi jaoks midagi head, kuna omavoliliselt ühest divisjonist teise hüpata ei saa.
(foto: Getty Images)
Hurricanes on Metro(poliit) divisjonis lisaks Blue Jacketsile koos Pittsburgh Penguinsi, Washington Capitalsi, Philadelphia Flyersi, New Jersey Devilsi ja mõlema New Yorgi klubiga. Tegu on karmi konkurentsiga, kus iga meeskonna jaoks on playoffidesse mitte jõudmine katastroof. Hurricanesil oleks aga just tänavu vaja kindlasti oma hooaega pikendada. Lisaks sellele, et viimaste aegade ebaõnnestumine - pärast karikavõitu on playoffides mängitud vaid korra - on klubi fännid pahaseks ajanud, alustab meeskonna liider ja kapten Eric Staal oma lepingu eelviimast aastat. Oktoobri lõpus 30ndat sünnipäeva tähistav ründaja on juba osa oma parimatest aastatest Carolinas ära raisanud ja ebatõenäoline, et pärast järjekordset varajast golfiväljakutele siirdumist ta klubiga uue lepingu teeb.
Staalist ilma jäämine oleks Hurricanesi jaoks suur pauk, kuna meeskond pole olnud tõeline liiga punane latern. Iga aasta on üritatud hooaega pikendada ja seetõttu pole klubi endale saanud kõrgeid draftivalikuid. Viimaste aastate kõrgeim on 5. valikuõigus, mis läks aasta tagasi Elias Lindholmi peale. Rootslasest ründajal lasti kiirelt ka jalad suures lombis märjaks teha ning tal on selja taga üsna edukas debüüthooaeg. 58. kohtumisega kogus ta 21 silma, millest 9 olid väravad. Seejuures tõusis ta oma karjääri neljandas matšis läbiaegade noorimaks rootslaseks, kes NHL-is on võrku sahistanud. Capitalsi Braden Holtby korjas enda selja tagant välja, kui Lindholm oli vaid 18 aastat ja 324 päeva vana. Võib arvata, et uuel hooajal teenib ta oma keskmisele mänguajale, mis oli 14:31, portsu juurde. See peaks Hurricanesi rünnakut kõvasti aitama. Staali, Aleksandr Sjomini ja Jeff Skinneri näol on Hurricanesil olemas korralik esikolmik, kuid meeskonda on vaevanud üldine kvaliteedi puudus. Seda just rünnakul.
Ründajate selja taga on Hurricanesil Justin Faulki näol üks liiga perspektiivikamaid kaitsjaid. 22-aastane ameeriklane tegi väga hea hooaja ning võimalik, et seda seetõttu, et talle leiti ideaalne paariline. Enne hooaja algust toodi tema kõrvale Buffalo Sabresist Andrej Sekera ning temagi tegi karjääri parima aasta. Hooaja keskel toodi Toronto Maple Leafsist John-Michael Liles, kes oma tippaegadel on olnud ligi 50 punkti mees. Seejuures anti tema eest Leafsile vastu üks noormängija ja Tim Gleason, kuid viimane tõmbab uuel hooajal taas Hurricanesi särgi selga. Mees, kellel on Vancouveri mängudelt kodus sahtlis OM-hõbemedal, pidi Torontost lahkuma, kuna tema leping osteti välja. Seega võiks tal justkui algaval hooajal olla suur tahe enesetõestamiseks. Viskame veel potti karjääri jooksul ligi 700 mängu pidanud Ron Hainsey ja veel teise tõusva kaitseguru Ryan Murphy ning meil on olemas korralik kaitseliin, millele toetuda. Kvaliteedi poolest küll veidi kaugel sellest, mis konverentsi tipud väljakule saadavad, aga kui Hurricanes suudab ennast piisavalt konkurentsivõimelisena hoida, siis ehk õnnestub üleminekute tähtaja paiku seljatagust veel veidikene kindlustada.
Väravasuul peaks tänavu olema lihtsam. Justin Peters, kes tegi mullu kaasa 21. kohtumises, on nüüdseks vabaagendina siirdunud Capitalsi. Meeskonna virtuaalne esinumber peaks olema Cam Ward (varumehele ometi ei makstaks ligi seitse miljonit dollarit aastas), kuid Anton Hudobinil on selja taga väga ilus hooaeg. 28-aastane venelane tõi 34. stardiga 19 võitu numbritega 2.3, 92.6%. Kui Wardi tervis jätkuvalt jupsib (ta on viimasel kahel hooajal mänginud vaid 47. kohtumises), siis võib Hurricanesil tõesti peagi olla seitsme miljoniline varuväravavaht.
Meeskonna uus peatreener Bill Peters läheb hooajale vastu lihtsate, kuid innustavate sõnadega: "Kui me mängime hästi, siis oleme ka hea meeskond. Peame kogu hooaja tugevalt mängima. Me ei teinud seda eelmisel hooajal ja seetõttu jäime ka playoffidest välja. Loodetavasti tänavu nii ei lähe,"
Hooaja küsimus - kas Ward suudab tervena püsida?
Eelpool välja toodud variant, et Hudobin võib endale saada suurema rolli võib vabalt paika pidada, eriti kuna Hurricanes alustab koos Petersiga puhta lehe pealt, aga Ward on klubisiseselt väga kõrgelt hinnatud. Ega muidu poleks talle antud lepingut, mille järgi on ta hetkel liiga enimtasustatud väravavahtide rivis 7. kohal. "Ma usun, et ta suudab endiselt olla selles liigas eliidi sekka kuuluv väravavaht," on öelnud uus peamänedžer Ron Francis. "Cam teab hästi, mida tal on vaja teha, et sellele tasemele tagasi jõuda. Tal oli suvel kaks valikud - kas puhata või näha varasemast kaks korda rohkem vaeva, et teha edukam hooaeg. Ma olen kuulnud, et ta valis viimase variandi." Wardist sai 2006. aastal esimene väravavaht pärast Patrick Roy'd, kes oma debüüthooajal klubi karikavõiduni tüüris. Hiljem pole ta suutnud sama taset hoida, kuid 30-aastasena peaks veel olema võimalus endise hiilguse taastamiseks. "Mult küsiti sel suvel alkoholi ostes endiselt ID-kaarti," naljatles Ward ise ühes hiljutises intervjuus. Üleeelmise hooaja Blue Jackets on väga hea näide, kuidas keskpärase koosseisuga sats võib "kuuma väravavahiga" teha suuri tegusid. Toona jäid Sergei Bobrovski & Co küll napilt playoffidest eemale, kuid ehk läheb Wardil ja Hurricanesil tänavu paremini. Selleks peab aga Ward endast tervena hoidma.
Kui oled otsinud kohta, kus rahuldada oma uudishimu seoses NHL-iga, siis võid rännakud nüüd lõpetada. NHL iga kell on ainus eestikeelne lehekülg, kust leiab regulaarselt värsket materjali selle kohta, mis toimub maailma ühes vingeimas spordiliigas.
.jpg)
