Eelmise hooaja lõpus Calgary Flamesi poolt vallandatud Bob Hartley on ametis tagasi. 2001. aastal Colorado Avalanche'ile Stanley karika toonud mees asub juhendama Läti koondist. 56-aastase kanadalasega tehti 1+1 leping.
(foto: gohabsho.com)
Lätlased kahjuks Pyeongchangi olümpiale ei kvalifitseerunud, seetõttu jääb Hartley ülesandeks pigistada meeskonnast välja hea MM-turniir.
"Olen elevil oma treenerikarjääri uusimast väljakutsest. See saab olema minu esimene rahvuskoondise juhendamise kogemus ja olen selle võimaluse ning usalduse eest tänulik Läti Jäähokiliidule," rääkis Hartley pärast lepingu sõlmimist. "Ootan põnevusega hetke, mil Läti koondis alustab ettevalmistusi, mis saavad MM-il hästi alustamiseks olema meie edu aluseks."
Lätit ootavad MM-il alagrupis ees Venemaa, USA, Rootsi, Slovakkia, Taani, Itaalia ning võõrustaja Saksamaa.
Hartley oli vabaagent vaid aasta pärast seda, kui ta valiti NHL-i hooaja parimaks treeneriks. Kolme erinevat klubi juhendades on tal tippliigas selja taga 944 mängu, millest kogunenud 463 võitu.
Lätlased armastavad NHL-i treenereid. Varem on koondist juhendanud ka ligi 500-mängulise kogemusega Ted Nolan.
Eelmisel hooajal oli üllatavalt palju kukkujaid ja Calgary Flames tegi neist läbi ühe valusama lennu. Aasta varem playoffide 2. ringis mänginud meeskond sai põhiturniiril kirja 20 punkti vähem ja andis oma "tubli" panuse sellesse, et ükski Kanada klubi ei löönud alles teist korda ajaloos playoffides kaasa.
(foto: tsn.ca)
Flamesi probleeme ei pea luubiga taga otsima. Meeskonnal oli liiga kõige lekkivam kaitse, mis lasi keskmiselt 3.13 kolli. See oli omakorda suuresti tingitud väravavahtide uskumatult kehvast tasest. Neli erinevat puurilukku kogusid tõrjete efektiivsuseks 89.2%. Vahe järgmisega oli täpselt 1% ehk 1989. aasta karikavõitja kujunes ainsaks meeskonnaks, kelle väravavahtide tõrjete protsent jäi alla 90ne.
Peamänedžer Brad Treliving on mure lollikindla käiguga lahendanud - sisse toodi Brian Elliott, kes mullu juhtis liigat tõrjete efektiivsuse osas (93%). Kahe drafti valiku eest hangitud puurilukk on alates hooajast 2011/12 vähemalt 50 mängus kaasa löönud väravavahtide seas keskmiselt lasknud kõige vähem väravaid (2.01), jääb nullimängude arvestuses alla vaid Jonathan Quickile (25) ning vaatab tõrjete efektiivsuse osas alt üles ainult Cory Schneiderile (92.5%).
"Ta on tõeline töörügaja. Tegu on kutiga, kes kõiki trennis innustab. Tal on kogemus säilitada hooaja tõusude ja languste ajal rahulikkus. Ta on meeskonnas veel üks veteran, kes saab oleme abivalmis meie noorematele mängijatele, mitte ainult jääl vaid ka sealt eemal," on Treliving Elliotti iseloomustanud.
Praeguse seisuga ei jätka klubis mitte ükski mullu postide vahelt läbi käinud mees. Elliotti varumeheks on toodud Chad Johnson. Vabaagendina liitunud kanadalane murdis eelmisel hooajal 44 tõrjega Buffalo Sabresi nullimängu rekordi ja ta on end tõestanud väga korraliku tasemega varuväravavahina. Treliving on rääkinud lootustest, et väravavahid hakkavad üksteist tagant tõukama ja võib öelda, et Elliotti puhul on see ka oluline. St. Louisis mängides on ta pidanud pidevalt puuri jagama.
Uute väravavahtide kõrval on Flamesi suureks muutuseks ka uus peatreener. Bob Hartleyst sai Jack Adamsi auhinna järjekordne ohver. Ta on viimasest kuuest hooaja parimaks peatreeneriks valitud mehest neljas, kes enam meeskonna juures ei jätka. Amet on üle antud Glen Gulutzanile, kes viimastel aastatel Vancouver Canucksi juures abitreenerina töötades tarkusi omandanud. Tema esmaseks eesmärgiks on just kaitse korda saamine.
"Tuleb selge stiilimuutus," lubas Gulutzan suvel. "Muudame oma mängustiili. Soovime mängida tempokamalt. Kavatseme palju sihikindlamalt takistada tsooni sisenemist. Meie vahe mängijate vahel ja kiirrünnakute läbiviimine muutub märkimisväärselt. Muutub see, kuidas me litri ette toimetame. Nende näol on tegu vundamentaalsete muutustega."
Flamesi ebaõnnestumine oli mullu suureks üllatuseks, kuna hea meeskond sai suvel veelgi paremaks. Kaitset saabus tugevdama Dougie Hamilton ning rünnakut värskendati Michael Frolikuga. Ent kõik läks kiirelt aia taha, kui esimese kuu jooksul kaotati 11-st mängust tervelt üheksa. Piinlikul kombel suurelt ka oma tulisematele rivaalidele Vancouver Canucksile (1-5) ja Edmonton Oilersile (2-5). Pärast tänavuse suve käike tundub samuti, vähemalt paberi peal, et sats on saanud väärt täiendusi.
Ründes on paati võetud Troy Brouwer, Alex Chiasson ja Linden Vey. Põnevusega oodatakse, mida suudab vahetult enne hooaja algust 22-aastaseks saav Hunter Shinkaruk.
(foto: dailyfaceoff.com)
Jiri Hudler mängis endale hilises eas Johnny Gaudreau ja Sean Monahani kõrval välja karjääri parima aasta. Saab olema huvitav näha, kas ka Brouwer suudab seda. Vana koer näitas kevadel playoffides, et võib veel uusi trikke õppida küll, kui lõpetas St. Louis Bluesi ühe parima väravakütina.
Palju on räägitud ka võimalusest, et tänavuse drafti 6. valik Matthew Tkachuk lastakse jääle, ent temaga seoses on Treliving olnud ettevaatlik, öeldes: "Arvame, et temast saab pikaks ajaks väga hea mängija. See ei pea ilmtingimata oktoobris juhtuma. Tegu on väga keerulise hüppega."
Detsembris 19-aastaseks saav noormees näitas oma esimese OHL-i hooaja käigus, et võiks juba olla valmis järgmiseks sammuks.
Matthew Tkachuk recorded a point on 67 of the 73 even-strength goals London scored with him on the ice this past season. That's 92%.
Gaudreau (30 väravat, 78 punkti) ja Monahani (27 väravat, 63 punkti) poolt juhitud rünnak skooris mullu täitsa korralikult, jõudes keskmiselt 2.79 väravani, mis oli liiga paremuselt kümnes näitaja. Seega näib, et selles valdkonnas pole ka tegelikult abi eriti vaja.
Kaitse on võrreldes mullusega Kris Russelli näol kaotanud väärtusliku pealevisete blokeerija, kes aitas endale lastud ürituste arvu hoida 29 peal. Samas on Gulutzan endiselt vaimustunult ohanud - valikus on neli meest, kes karjääri jooksul jõudnud 40 punktiga hooajani.
(foto: dailyfaceoff.com)
Aeg näitab, kas Russelli lahkumine tõstab drastiliselt ka endale lastud pealevisete arvu. Samas väärib märkimist, et isegi tema ei suutnud piisavalt palju rabada, et vähemuse efektiivsust viisakana hoida. 75.6%-ga oldi liiga viimane.
Hooaja väljavaated
Flamesil olid mullu kindlad probleemid, millele suvel on lahendust otsitud. Vähemalt esmapilgul tundub, et lahendus on ka leitud. "Kõik algab meie jaoks väravast," tunnistas Treliving suvel. "Oleme selle positsiooni stabiliseerinud. Meile tulevad kaks kutti, kes on edu järele näljased ja kellel on varasemast ette näidata head tulemused. Usun, et keemia saab olema õige. Peame jätkama litri võrgust välja hoidmise meetodite otsimist, et mitte vaid puuris oleva venna peale loota. Stabiilsus sellel positsioonil on oluline, aga tähtis on ka see, kuidas me kaitses, nende ees, mängime."
Üleeelmisel hooajal näitas meeskond kuivõrd ohtlikud suudetakse olla, kui just litrid võrgust väljas püsivad. Mitmete ilusate tagasitulekutega näidati kõva vaimujõudu ja playoffides hammustati avaringis valusalt. Neid aegu loodetakse kindlasti tagasi saada ja ka seis seoses sellega tundub lootustandev. Kaitseliin on liiga üks ühtlasemaid ning rünnakult on mitmed põnevad noorukid. Lisaks on nüüd väravat valvamas mees, kes esikinda rolli oma varasemate esitustega igati ära teeninud.
Gulutzan on erilise nõrkusena välja toonud erimeeskonnad ja nende kallal on ta lubanud kõvasti vaeva näha. Liiga halvima vähemuse kõrval vajab parandamist ka kahvatu ülekaal (17%). Satsi on võimalik mitme külje alt paremaks vormida ja see annab playoffidesse naasmiseks head võimalused. Ega eelmisel hooajal ka väga palju puudu ei jäänud. Minnesota Wild haaras läänekonverentsi viimase wild-cardi koha 10-punktilise eduga. Olnuks Flamesi hooaja algus parem, saanuks ehk lõpuni välja võidujooksus sees püsida. Ja mine sa tea, mis siis oleks juhtunud.
Üks meeskonna kogenumaid liikmeid Erik Johnson oli just trenn lõpetanud, kui uudisest teada sai.
"Olin parajasti treeningväljakul ja kui jäält ära tulin, olid mul paar vastamata kõnet, mille peale mõtlesin, et olen teise klubisse vahetatud," rääkis 28-aastane kaitsemees oma emotsioonidest. "Ma ei mõelnudki sellele, et uudiseks on Patty lahkumine, aga rääkisin temaga telefonis. Ta ütles lihtsalt, et on käes aeg lahkuda ega täpsustanud eriti midagi."
2010. aastal USA koondises OM-hõbeda võitnud jänki jäigi põhimõtteliselt ülejäänud päevaks telefoni otsa rippuma.
"Vahetult pärast uudise ilmnemist olid mul mitmed kõned erinevate kuttidega ja kõik olid endast väga väljas, sest meile meeldis Patty juhendamisel mängida ja temata saab raske olema, seda kohanemise mõttes," lisas Johnson. "Kõige lõpuks peavad mängijad enda peale pahased olema. Vähemalt mina olen ja kindlasti on ka mitmed teised kutid, sest kui me oleks paremini mänginud ja võitnud, siis poleks seda juhtunud."
Roy oma keevalise natuuri poolest ei istunud kindlasti kõigile mängijatele, ent enamus meeskonnast jääb teda taga igatsema.
"Mulle ja umbes 90% mu meeskonnakaaslastest meeldis Patty heaks mängida. Austasime teda, arvasime et ta on suurepärane treener ja jääme kõik teda igatsema," ütles Johnson.
Neli ja pool aastat Colorados mänginud Johnson usub, et meeskonnas on kõvasti potentsiaali ning see peaks peatreeneri koha paljudele ahvatlevaks muutma.
Kiirelt on hakatud vabanenud tooliga seostama Bob Hartleyt, kes Avalanche'i, Roy'ga väravas, 2001. aastal klubi teise Stanley karikani viis.
Peamänedžer Joe Sakic mainis vahetult pärast Roy lahkumist, et uue peatreeneri otsingud algavad koheselt, kuid nüüd on ta lisanud, et konkreetset palkamise tähtaega pole paika pandud. Ideaalis loodab ta aga treeninglaagriks uue mehe pukki määrata.
Roy võtab kõigi eelduste kohaselt hooaja vabaks. Tema järgmise potentsiaalse töökohana nähakse Montreal Canadiensit või Las Vegase meeskonda.
Eile vabanes taas üks peatreeneritool, kui Calgary Flames lõpetas koostöö Bob Hartleyga. Tegu oli väikese üllatusega, kuna klubi jaoks on hooaeg ammu lõppenud ja tavaliselt teatakse võimalikust treenerivahetusest vahetult pärast seda. Peamänedžer Brad Treliving on nüüd otsust kommenteerinud.
(foto: 1500espn.com)
2014. aastal klubi juhtimise üle võtnud Treliving vihjas sellele, et vana treener lihtsalt ammendas end.
"Bob tegi siin mitmeid häid asju. Ta ehitas selle organisatsiooni vundamendi. Kõige muu kõrval pani ta iga päev meeskonda oma südame ja hinge. Ta veritses selle meeskonna nimel. Bob on hea treener. Kuid tundsin, et praegusel ajal on käes hetk edasi liikuda. Arvan, et Bob ei suudaks seda meeskonda enam kaugemale viia," rääkis Treliving.
Neli hooaega Flamesi tüürinud Hartley on klubi ajaloos alles teine treener, kes pidanud vastu rohkem kui kolm aastat. Viimane neist oli aga ütlemata nukker. Mitmetes statistilistes kategooriates jäädi liiga viimaseks.
Treliving lisas: "Meie erimeeskonnad olid enamuse aastast 30. kohal ja oli probleeme mängustiiliga. Meie väravavahid ei olnud sel aastal head. Selles on süüdi peamänedžer. Pean selle korda tegema. Aga see, kuidas me väravavahi ees mängime, vajab samuti parandamist."
Kuna Treliving töötas enne Calgarysse saabumist Arizona Coyotesi juures, siis on Flamesi hakatud tugevalt seostama koiottide abitreeneri Jim Playfairiga, kes ka varem Calgarys peatreeneritoolil istunud. Hooajal 2006/07 tüüris ta meeskonna playoffidesse.
Oh, kuidas küll asjad võivad vaid 12 kuuga muutuda. Mullu hooaja parimaks peatreeneriks valitud Bob Hartley on alates tänasest töötu. Calgary Flames otsustas vallandata peatreeneri, kes eelmisel hooajal meeskonna pärast viieaastast pausi uuesti karikamängudele tüüris ning seal 2. ringi vedas.
(foto: cbc.ca)
Hooajal 2012/13 Calgarys tööd alustanud Hartley tõi Flamesile põhiturniiril 294-st mängust 134 võitu. Mullune saak 45 võitu oli alates hooajast 2008/09 klubi parim. Alates 90ndate algusest on üldse vaid kolm korda edukamalt tegutsetud.
Tänavu läks aga vanker ootamatult katki. Suvised investeeringud ei tasunud end ära ning meeskond edestas põhiturniiril vaid nelja konkurenti. Kaitses osas oldi 260 sisse lastud väravaga selgelt liiga halvimad.
Koos Hartleyga, kes 2001. aastal Colorado Avalanche'i Stanley karikani viis, vallandas Flames ka abitreeneri Jacques Cloutieri.
Kokku otsivad nüüd järgmiseks hooajaks uut peatreenerit neli meeskonda. Flamesi kõrval ka Ottawa Senators, Anaheim Ducks ja Minnesota Wild.
Calgary Flamesil ei ole põhiturniiri lõpus jäänud enam millegi muu, kui au peale mängida ja see annab võimaluse noorte katsetamiseks ning ka sentimentaalsete otsuste tegemiseks. Meeskonna väravas läheb täna Montreal Canadiensile vastu Niklas Bäckström, kes pole 14 kuud mänginud.
(foto: Sherri LaRose-Chiglo/Pioneer Press)
Vahetustehingute viimasel päeval Minnesotast David Jonesi vastu hangitud Bäckström oli viimati jääl 2015. aasta 13. jaanuaril. Võõrsilmäng Pittsburgh Penguinsi vastu lõppes tema jaoks 51 minutiga, mille jooksul lasi ta endale kuus väravat. Kaks päeva hiljem saabus Minnesotasse Devan Dubnyk, niigi halb tervis läks veel kehvemaks ja sellega oli soomlase karjäär klubis läbi.
Tõenäoliselt ei kujune 38-aastase väravavahi karjäär pikaks ka Calgarys, kuna tal saab suvel leping läbi. Ent oma viimaseid võimalusi kavatseb Bäckström täiega nautida.
"Mängimine on selle spordiala juures kõige lõbusam osa, sest saad teiste vastu võistelda ning samuti panna end proovile, et näha kui hea parajasti oled," rääkis oma debüüthooajal 2006/07 kogu liiga peale keskmiselt vähim väravaid lasknud puurivaht eile.
Seni on Bäckström NHL-is väljakul käinud 409 mängus, kust tal on kirjas 194 võitu. Keskmiselt on ta endale lasknud 2.48 väravat, tõrjudes 91.5%-lise efektiivsusega.
Eeldatavasti saab soomlase NHL-i karjäär sel aastal läbi, aga maski varna viskamisele ta veel ei mõtle.
"Ta soovib endiselt mängida," ütles Flamesi peatreener Bob Hartley. "Kohe, kui ta hankisime, istusime maha ning ta andis märku, et ei soovi karjääri lõpetada, vaid tahab edasi mängida. Ta saabus suurepärase suhtumisega, rohke energiaga ning sooviga nii jääl kui jõusaalis kõvasti vaeva näha. Ta töötab järeleandmatult, seega tundsime, et peame temaga samuti ausad olema ja see on põhjus, miks ta Montrealis alustab."
Calgary Flamesi eelmises kohtumises 18-mängulise põua murdnud Sam Bennett on asunud vahepealset korralikult tasa tegema. Läinud ööl oli külas Florida Panthers, kelle vastu tuli ülekaalukas võit. Bennett skooris neli korda ja pantrid saadeti 6-0 tulemusega saba jalge vahel koju tagasi,
(foto: torontosun.com)
19-aastane Bennett vormistas oma karjääri esimese kübara juba avakolmandikuga. Flames näitas seal kõvasti võimu, olles pealevisetega üle 15-5. Kolme Bennetti tabamuse vahele mahutas end ka Johnny Gaudreau. Detsembris liiga parimaks mängijaks valitud ründaja on tänavu kodus skoorinud 23 mänguga 17 kolli. Võõrsilt on aga kirjas ainult kaks tabamust.
Bennettist sai läbi aegade nooruselt kolmas mängija, kes avakolmandiku kübaraga hakkama saanud. 22 päevaga jäi ette Johnn Tucker ning 179 päevaga Ted Kennedy. Flamesi ajaloos on ta neljas avakolmandiku kübaraga mees. Viimati tegi selle 1993. aastal ära Joe Nieuwendyk.
Teisel kolmandikul jäi Panthers ainult nelja pealeviske juurde ja Mason Raymond kasvatas veelgi edu. Bennetti neljas tuli ära 25 sekundit enne lõppu. Ka nelja väravaga mängu osas on ta läbi aegade nooruselt kolmas. Ette jäid 18-aastased Jack Hamilton ja Bob Carpenter.
Loomulikult oli Jarome Iginla enne Bennettit viimane Flamesi mees, kes ühes mängus nelja väravani jõudis. See juhtus 2003. aastal.
"Kohe mängu algusest saadik oli näha, et ta justkui lendab väljakul," märkis pärast matši Flamesi boss Bob Hartley. "Oleme tema üle väga rõõmsad. Tegu oli suurepärase esitusega. Ta on noor kutt, kes näeb kõvasti vaeva ja on tore näha, et ta saab selle eest tasustatud."
2014. aasta drafti 4. valik, kes kurikuulsal kombel ei suutnud sellele eelnenud füüsilisel testil lõuga tõmmata, on viimase 16 hooaja jooksul koos Tomaš Hertliga ainsad kollanokad, kes ühes matšis nelja väravani jõudnud.
Jonas Hiller, kes viimati kuu aega tagasi postide vahele pääses, pidi Panthersi vastu hooaja esimeseks nullimänguks tegema ainult 15 tõrjet.
Pärast mugavaid kodumänge on Flamesil nüüd tulemas viiest kohtumisest koosnev välisturnee. Võimalik, et tegu on hooaja kõige tähtsama mängude seeriaga. Tänu kodumängudele on automaatsest playoffide kohast jõutud kahe punkti kaugusele.
Teised kohtumised Toronto Maple Leafs 1 - 3 Columbus Blue Jackets (tipphetked)
Kas siis selline hakkabki välja nägema James van Riemsdykita Leafsi mäng? Piirduti ühe väravaga vaatamata sellele, et pealeviskeid läks Joonas Korpisalo väravale tervelt 42. Noore soomlase nullimäng rikuti alles kaks ja pool minutit enne lõppu. Philadelphia Flyers 3 - 2 Boston Bruins (tipphetked)
Bruins oli mänguliselt üle (pealevisked lõpuks 32-21) ning läks viimasele kolmandikule eduseisuga, ent Flyers tahtis ikkagi hirmsasti Nick Schultzile karjääri 1000. mängu puhul võitu kinkida. Nii Jakub Voracek (1+2) kui Claude Giroux (0+3) kogusid kolm punkti ning Flyers võitis neljanda mängu järjest. Bruins, kes ilmselgelt tunneb David Krejcist puudust, on samas enda viimasest kümnest võitnud vaid kaks.
Ducks keeras mängu enda kasuks viimase viie minutiga, kui 1-1 viigiseisult Shea Theodore'i ülekaalu tabamus väravaluugid avas. 20-aastase kaitsja jaoks on see nii karjääri esimene värav kui ka punkt. Frederik Andersen sai 2016. aastal oma esimese võidu 24 tõrjega.
Tagasitulekute kuningas Calgary Flames mängis läinud ööl Washingtonis ise kena edumaa maha, kuid pääses siiski võiduga. Bob Hartley meeskond on tänavu nüüd saanud kuus võitu ja neist neli on tulnud lisaajal. Kahe väravaga vedas sel korral omad võiduni Sean Monahan.
(foto: Alex Brandon/AP)
21-aastane ründaja skooris oma meeskonna teise ja kolmanda värava. Hartley valas ta pärast mängu kiitusega üle: "Ta on võimas uisutaja. Kui tema jalad liiguvad nii nagu praegu, siis on ta kindlasti ohtlik."
Eelmisel hooajal 31 väravaga Flamesi suurimaks väravakütiks osutunud Monahan haaras kahe tabamuse toel selle koha endale ka nüüd tänavu. Tal on kirjas kuus kolli.
Flames pääses kohtumist juhtima Michael Froliku teise kolmandiku väravast. Tšehh skooris oma esimese pärast oktoobri lõpu kübarat Edmonton Oilersi vastu. Seejuures ongi ta tänavu vaid kahes matšis täpne olnud.
Kodumeeskond pidi seekord staaride panuseta hakkama saama. Viimase kolmandiku kuuendal minutil skooris oma hooaja esimese Michael Latta ning veidi vähem kui viis minutit enne normaalaja lõppu vastas viimase aja kriitikutele Jay Beagle.
Capitals ei suutnud normaalajaga asja ära otsustada, olgugi et viimasel kolmandikul läks Karri Rämö väravale 15 pealeviset. Vahepeal juba AHL-i kukutatud soomlane lõpetas 34 tõrjega. Braden Holtbyle vaba päeva andnud Philipp Grubauer lükkas kõrvale 26 vastaste üritust. Neist kaks lisaajal enne, kui Monahan kohtumisele punkti pani.
Kaks võidupunkti aitasid Flamesi läänekonverentsi põhjas välja. Oilersist hüpati ühe punktiga ette.
Teised kohtumised
Pittsburgh Penguins 1 - 2 Columbus Blue Jackets (tipphetked)
Tundub, et Jackets võikski kõik oma mängud kodust eemal pidada. John Tortotella juhendamisel tuli kaheksandast võõrsilmängust viies võit. Brandon Dubinskyta mänginud külalised pääsesid teisel kolmandikul 2-0 ette. Penguins jahtis tuliselt viiki ning see saadi kahest Patric Hörnqvisti väravast ka kätte, kuid viigitabamus jäeti lugemata, sest rootslane kasutas selle puhul jalgpalli võtet.
Detroit Red Wings 2 - 3 San Jose Sharks (tipphetked)
13 ja reedel oli #13 Red Wingsi koosseisus tagasi, kuid Pavel Datsjuki hooaja debüüt ei lõppenud võiduga. Sharks läks Mootorite linnast kahe punktiga ära, olgugi et 60 minutiga testiti Jimmy Howardit vaid 14 korda. Detroit on haidele helge koht - viimasest kümnest külaskäigust on kirjas kaheksa võitu.
Anaheim Ducks 1 - 4 New York Islanders (tipphetked)
Ducks surmas kangelaslikult avakolmandikul 0-1 kaotusseisus praktiliselt kaks minutit kestnud kahemehelise karistuse, aga hoogu sellest siiski sisse ei saadud. Kolmandat kohtumist järjest lasti neli väravat. Kaks sai enda nimele Frans Nielsen. Islanders polnud 11 aastat Anaheimis normaalajavõitu saanud.
Aastat ebakindlalt alustanud Calgary Flames saab täna tähistada hooaja esimest koduvõitu. Eelmises kahes mängus 11 väravat lasknud meeskond sai viimaks oma väravavahilt korraliku panuse ning nii tuli Detroit Red Wingsi vastu 3-2 lisaajavõit. Sellega lõpetati neljamänguline kaotuste jada.
(foto: Jeff McIntosh/The Canadian Press)
Jonas Hiller sai oma hooaja teise võidu 27 tõrje ning mitmete kiitustega. Flames ronis edukalt välja 1-2 kaotusseisust. Red Wings tuli isuga peale oma kolmemängulist kaotusteseeriat lõpetama ning oli esimese 20 minuti jooksul pealevisetega üle 13-8.
Jeff Blashilli hoolealused said kaks korda tasustatud ülekaalu väravatega. Gustav Nyquist pani kotti oma hooaja kolmanda ning kaitsja Brendan Smith enda esimese. Külaliste kahe tabamuse vahele mahtus Flamesi kapteni Mark Giordano koll.
Alates teisest kolmandikust läksid aga mänguohjad täielikult kodumeeskonnale, kuigi pärast 16 pealeviske tegemist sel perioodil siiski sihile ei jõutud. Brad Richardsita mänginud Red Wingsi puuris tegi suurepärase esituse 37 tõrjega lõpetanud Jimmy Howard ning tundus, et ameeriklane röövibki külalistele selle kohtumise ära. Ent veidi jäi siiski puudu.
Saddledome oli viimasteks minutiteks frustratsioonist täitunud, aga Bob Hartley meeskond jõudis lõpuks siiski sihile. Veidi rohkem kui minut enne lõppu viigistas Giordano söödust Joe Colborne.
Lisaaeg kestis veidi üle kolme minuti enne, kui Giordano mängus teist korda Howardi üle kavaldas. Magus hetk kaptenile, kelle õnnetu mängu viivitamise karistus kinkis vahetult pärast 1-1 viigiväravat vastastele uuesti eduseisu.
Lisaks hooaja esimesele koduvõidule sai Flames rõõmustada ka selle üle, et Ladislav Šmid oli koosseisus tagasi. 29-aastane kaitsja mängis viimati jaanuari keskel. Teised kohtumised
Buffalo Sabres 2 - 7 Montreal Canadiens (tipphetked)
Canadiens elas end korralikult välja meeskonna vastu, kellelt saadi mullu kolm kohtumist järjest tappa. Brendan Gallagher ja Dale Weise said mõlemad kaks kolli. Tomaš Plekanec rahuldus sel korral kaaslaste abistamisega, kuid tegi seda kolm korda ning Andrei Markov läks täiesti segaseks, lõpetades 1+4'ga. Canadiensile ajaloo jooksul esimest korda hooaja alguses viis võõrsilvõitu järjest ning liiga koguvõitude rekord tuleb aina lähemale.
#Habs are the 6th team in NHL history to start season with 8 straight wins & 2nd to win 8 straight in regulation pic.twitter.com/VsJDZA4CfH
New York Islanders 3 - 5 Boston Bruins (tipphetked)
Bruins tähistas võidukalt Islandersis karjääri alustanud Zdeno Chara karjääri 1200. põhihooaja mängu. Väravas anti start vahelduseks uuesti Jonas Gustavssonile ja kui alguses tundus asi halb (avakolmandik kaotati 1-2), siis lõpuks saadi vägagi veenev võit.
Winnipeg Jets 3 - 4 (LA) Tampa Bay Lightning (tipphetked)
Ben Bishop teenis auga välja oma karjääri 100. võidu segades normaalaja lõpuhetkedel Nikolaj Ehlersit piisavalt palju, et noor taanlane suurepärase võimaluse vastu väravaraame paneks. Lisaajal tegid mõnusa söödumänguga võiduvärava Ondrej Palat, Steven Stamkos ja Victor Hedman. Rootslane lõpetas kohtumise kolme söödupunktiga.
Edmonton Oilers 4 - 7 Washington Capitals (tipphetked)
Oilers rabeles ilusti kolm korda (!) kaotusseisust välja, aga Jevgeni Kuznetsov ei kavatsenud pärast peatreeneri suurt kiitust asja rahulikult võtta. Venelane sai karjääri esimese kübaratrikiga kirja hooaja esimesed väravad ning nende kõrvale pani ta veel ka kaks söödupunkti.
Los Angeles Kings 3 -0 Carolina Hurricanes (tipphetked)
Tyler Toffoli kasvatas kahe tabamusega oma väravate seeria neljamänguliseks ning Joanthan Quick korjas 40 tõrjega hooaja esimese puhta paberi. Näeb, et Kings on unisest algusest üle saanud. Kirjas on neli järjestikust võitu.
Columbus Blue Jackets, hipsterite lemmik tänavusele karikavõidule, leiab end kaks nädalat pärast hooaja algust hoopis NHL-i punaste laternate seast. Todd Richardsi meeskond on jäänud ainsaks, kellel pole mitte ühtegi võitu ning sellega on tehtud üks ajaloo halvim hooaja algus.
(foto: Getty Images)
Blue Jackets on ajaloos alles 13 meeskond, kes pole oma esimesest kuuest mängust mitte ühtegi punkti saanud. Arvestades mänguskoore, siis pole sellele isegi lähedal oldud. Kõik matšid on seni kaotatud vähemalt kahe kolliga. Hooaja avamängus suudeti kahe väravaga New York Rangersile alla jääda isegi siis, kui viimasele neljale minutile mindi vastu 2-1 eduseisus.
Surve on Richardsi õlul aina kasvamas, kuigi vähemalt on tal läinud paremini, kui viimasel peatreeneril, kes oma meeskonnale hooaja esimese kuue mänguga mitte ühtegi punkti ei suutnud tuua. Bob Hartley sai hooaja 2007/08 alguses kinga Atlanta Trashersi poolt. Richards on aga vähemalt seitsmenda mängu veel saamas. See on tuleval ööl New York Islandersi vastu.
Aasta seitsmendast matšist pole aga Richardsile ja tema hoolealustele eriti midagi head loota. Liiga halvima kaitsega meeskond (5 väravat per mäng!) võõrustab ühte teravaimat rünnakut (3.40). Blue Jacketsil on seni tõrjeprotsendiks vaid 83.1% ning esiväravavaht Sergei Bobrovski on avalikult tunnistanud, et temal puudub igasugune enesekindlus.
Kui Islandersi vastu samuti punkte ei tule, siis saab Blue Jacketsist ajaloos kuues meeskond, kellel seitsmest mängust null kirjas. Seejuures on pärast 1948. aastat seda juhtunud vaid kaks korda. NHL-i hooaja alguse kaotuste rekord kuulub 1943/44 New York Rangersi meeskonnale, kes kaotas 11 mängu jutti. Pärast Islandersi võõrustamist ootab sinijakke ees mängude seeria, kus kaheksa matši jooksul ollakse kodus vaid korra. Hooaeg võib väga kiirelt läbi saada ning mõnele võiks juba Jämejalast auto järgi saata.
Seejuures on huvitav, et Richardsi juhendamisel on meeskond stardipakkudelt alati uimaselt ära läinud. Mullu tuli esimesest 20-st mängust vaid kuus võitu, aasta varem seitse ning lühendatud 2012/13 hooajal ainult viis. 2014. aasta kevadel saadi tänu tugevale lõpule oma ajaloo teine playoffide koht kätte, aga aasta varem jäädi hooaja otsustavast faasist siiski napilt välja.
Pärast kuue kaotusega hooaja alustamist on varem lõpuks playoffidesse jõutud, kuid suur osa nendest kordadest ajal, mil konkurents oli palju hõredam. Arvestades, et Columbuses on vaikselt räägitud karika võitmisest, siis oleks playoffidest eemale jäämine katastroof.
Hetkel usub veel klubi peamänedžer Jarmo Kekäläinen meeskonna võimetesse ja soovib väidetavalt enne Richardsi vallandamist mõne vahetustehinguga kurssi muuta. Kuid sellega kaasneb isemoodi probleem. "Hetkel pole saadaval ühtegi tehingut, mis sobiks meie plaanidega või on hind lihtsalt niivõrd suur, et seda ei saa teha," ütles klubi juht eile.
Selleks, et Blue Jackets playoffidesse ikkagi pääseks oleks vaja ülejäänud hooaja jooksul (alustades tänasest) näidata võiduprotsenti, mis jääks 64% kanti. Eelmise hooaja käigus said selle kätte vaid viis meeskonda.
Üsna naljakas oli jälgida, kuidas Kanada televisioon reklaamis Calgary Flamesi ja Vancouver Canucksi kohtumist, kui vastasseisu, kus on jääl liiga parim kaitse. Ja ei, jutt ei käinud nendevahelise kohtumise 5-1 võitnud Canucksi kohta. Räägiti hoopis Flamesi tugevusest, aga seda polnud kuskil näha. Kapten Mark Giordano tunnistas, et tegu oli paraja õuduste õhtuga.
(foto: foxsports.com)
Flames lasi enda väravale tervelt 44 pealeviset. Puudus meeskonnale iseloomulik võitlus ning pealevisete blokeerimine. Nende osas jäädi vastasele 10-13 alla. "Enam halvemini ei saa me arvatavasti mängida," ütles Giordano. "Peame naasma oma süsteemi järgi mängimise juurde. Me ei saa sedamoodi jätkata. See on vastuvõetamatu."
Kapten peab ehk kõige rohkem just ise peeglisse vaatama. Tema efektiivsusreitinguks oli mängu lõpus -3. Sama halvasti läks veel vaid Mikael Backlundil.
Rahulolematu oli ka peatreener Bob Hartley: "Mängisime endale mitte omast mängu ja saime selle, mida väärisime. Nad andsid meile tappa."
Oma mängu juurde tuleb kiiresti tagasi pöörduda, kuna järgmine kohtumine on taas Canucksi vastu. Järjekordne suur kaotus sealt ning nii mõnelgi mehel võib siis jalgealune juba tuline olla.
Kui enim on räägitud imest, mille Ottawa Senators eelmise hooaja lõpus korda saatis, siis ega väiksemat mõõtu polnud ka Calgary Flamesi saavutus. Kogu aasta jooksul näitas sügav statistika, et meeskond mängib üle oma võimete, aga need numbrit lugesid lõpuks vähe. Murti viieaastane playoffideta periood ja jõuti lausa 2. ringi välja.
(foto: calgarysun.com)
Noortelt ründajatelt oodatakse taas suurt panust
Olles kogu karjääri jooksul olnud maksimum 50 punkti mees, ületas Jiri Hudler 31-aastasena 70 punkti piir. 78 mänguga tulnud 76 silma oli ülekaalukalt tema karjääri parim näitaja. Samuti sai uhkelt üle löödud väravate (31) ja söötude (45) tippmargid. 2008. aastal Detroit Red Wingsiga Stanley karika võitnud ründaja elas noorte meeskonnakaaslate kõrval üle omamoodi ümbersünni.
Hudler saab mullu keskmiselt 2.89 väravat skoorinud rünnakus olema olulisel kohal ka uuel hooajal, aga tema edu sõltub sellest, kas noored ässad suudavad kõrgetasemelist klassi hoida. Johnny Gaudreau tegi 64 punktiga (24+40) oivalise debüüthooaja ning 60 punkti meheks tõusis ka Sean Monahan (31+31). Meeskonna edu nimel on tähtis, et noored ei jääks loorberitele puhkama.
"On oluline, et kõik meie mängijad teeksid veel ühe sammu edasi. Meie jaoks on julgustav, et omame mitmeid mängijaid, kes pole veel oma lage saavutanud. Monahanil on meie meeskonnas oluline roll ja ta on endiselt väga noor. On veider rääkida sellest, et tal on nii noores eas täita väga tähtis roll, aga nii nagu kõigi mängijate puhul, on ka temal väljakutse teha järgmine samm. Sama kehtib ka Johnny kohta ning see nimekiri jätkub veel," rääkis suvel peamänedžer Brad Treveling, kes võrdles Monahani hiljuti NHL-i kõigi aegade punktitabeli neljanda mehe Ron Francisega.
Seis on Flamesi edurivis ütlemata kaunis, kuna juba on eelmise aasta drafti 4. mehe Sam Bennetti näol tulemas peale veel noorem ja ehk isegi osavam tüüp. Et päris lasteaiaks kätte ära ei läheks, siis on Treveling ründesse kogemusi juurde hankinud. Michael Frolik sai vabaagendina 5-aastase lepingu.
"Michael annab meile kogemusi. Ta on kutt, kes võitnud Stanley karika, mänginud playoffides ja suudab teha mitmeid asju. Ta on uskumatult hea karistuste surmaja, kes lisab meeskonda kiirust, visadust ja tööeetikat," kommenteeris Treveling tehingut.
Kuigi Frolik pole ka muidugi mees, kes kohe-kohe kepi nurka viskab. Vaatamata sellele, et kirjas on üle 500 põhihooaja mängu ning sõrmes karikavõidu sõrmus, tähistab tšehh järgmisena alles on 28. sünnipäeva. Meeskonna vanimad ründajad on Hudler, David Jones ja Matt Stajan, kes on kõik 31sed. Nendegi poolt on enne langust kindlasti veel nii mõndagi tulemas.
Kaitse on saanud suurepärase täienduse
Bob Hartley meeskond lasi eelmisel hooajal endale keskmiselt 2.6 väravat mängus, millega kuuluti paki keskele. Enda tsoonis tehti tublit tööd, eriti pealevisete blokeerimisel, aga tegu numbriga, mida saab kindlasti parandada ja seda saab nüüd teha koos Dougie Hamiltoniga, kellega sõlmiti 6-aastane leping.
(foto. calgarysun.com)
22-aastane kaitsja on teinud kiire tähelennu ja täiendab suurepäraselt kaitseliini, kus on juba ees üks liiga parimaid kaitsevendi Mark Giordano ning tublid tööhobused (ja teine kord ka valusa viskega vanad) Dennis Wideman, T.J Bordie ja blokkide meister Kris Russell. "Dougie on meile ilmselgelt abiks ja lisab sinisele joonele rohkem sügavust," on Treveling kiitnud.
Nii väravate (10), söötude (32) kui punktide (42) arvestuses karjääri parima aasta teinud Hamilton toob kõige muu kõrval leevendust ka sügava statistika osas, millega Flames mullu kimpus oli. Noor kaitsemees oli Bostonis üks meeskonna efektiivsemaid mängijad ning tegi järjepidevalt enda kõrval mängivad mehi paremaks.
"Koos Dougiega oleme saanud suuremaks, paremaks ja kiiremaks. 22-aastaselt on ta juba NHL-is hea tasemega kaitsja ning ta areneb veel paremaks. Me ei ole seni isegi kogu tema kvaliteeti näinud, teame et ta saab meie eest hästi hakkama," muljetas hiljuti Hartley.
Väravas valitseb ebakindlus
Flames võttis aasta tagasi palgale Anaheimist minema löödud Jonas Hilleri ja pigistas šveitslasest välja hea hooaja. 33-aastane puurivaht tõi 44-st stardist 28 võitu, tõrjus 91.8%-lise efektiivsusega ning lasi endale keskmiselt 2.36 väravat. Aga...ta kõrbes playoffides. Avaringis notiti Vancouver Canuks kuue mänguga maha, kuid Hiller lasi otsustavas mängus esimese kolme pealeviskega kaks väravat ning tema mäng lõppes seitsme ja poole minutiga ära.
Edasi tulid vastu vanad sõbrad Anaheimist ja viiemängulises seerias sai ta mängida vaid veidi üle 22 minuti. Avamängus tuli selle ajaga kolm tükki tuppa. Selline hooaja lõpp peaks andma võimaluse Karri Rämöle, aga 29-aastane soomlane pole seni suutnud oma aktsiaid väga kõrgele viia.
Olles kaasa teinud 143 mängus on Rämö tõrjete efektiivsus napilt üle 90ne (90.5%) ja keskmiselt on ta lasknud 2.92 väravat. Pärast KHL-is veedetud nelja aastat on ta lombi taha naasnud selgelt parema puurivahina, aga ka 2.60 ja 91 ümber ringlevad numbrid pole päris esiväravavahi väärilised. Flames on aga endale just püsivat nr. 1-te otsimas.
Hooaja väljavaated
Treveling on rääkinud ambitsioonikast plaanist võita lähiajal meistritiitel ja ega teistsuguste eesmärkide puhul polegi mõtet kaasa mängida, kuid Hartley on esialgu jäänud veel tagasihoidlikuks. "Eelmisel aastal ütlesime mängijatele, et nad ei vaataks lehti ja TV-d, ega usuks, et nad jäävad playoffidest eemale. Sel aastal on meie sõnum sama - ärge uskuge neid, kes järsku ütlevad, et te olete head," mainis 55-aastane peatreener eelmisel nädalal.
Tõde on see, et Flames tegi mullu nii mõndagi, mille kordamine saab olema keeruline. Näiteks saadi 31 oma 45-st võidust läänekonverentsi satside vastu. Vaid Ducks tegutses selles piinakambris paremini (34). Lisaks domineeris Hartley meeskond oma divisjoni. Aastaid järjest saadi Canucksi käest peksa, aga järsku murti see needus ja lõpuks saadi Vaikse ookeani divisjoni vastu 29-st mängust 22 võitu. Ducks jäi näiteks 18 peale.
Usutavasti ei saa enda divisjoni vastu mängimine uuel hooajal nii kerge olema. Selle osas peaks tulema tagasilangus. Samas on aga meeskond pärast Hamiltoni ja Froliku lisamist selgelt oma kvaliteeti parandanud. Usutavasti tuleb playoffidesse jõudmiseks mullusele 97 punktile juurde panna, mis eeldab seda, et kui tulemused enda divisjoni vastu kannatavad, siis tuleb mõnelt teiselt seltskonnalt rohkem silmi nokkida.
66-st stardist 44 võitu, tõrjed 93.3%, keskmiselt lastud väravaid 1.96 ja 9 nullimängu on numbrid, millega Montreal Canadiensi Carey Price korjas läbi aegade esimese väravavahina hooaja auhindade jagamiselt neli trofeed. Ta on seitsmes puurivaht, kes põhihooaja väärtuslikuimaks mängijaks valitud.
(foto: Bruce Bennett/Getty Images)
Price edestas MVP hääletusel Rocket Richardi trofee omanikku Aleksandr Ovetškinit ja John Tavaresit. Enne teda viis mõni väravavaht Harti trofee viimati koju 2002. aastal, kui võidutses Jose Theodore, kes esindas samuti Canadiensit. Nelja suurema trofee võitmine paneb ta üsnagi eksklusiivsesse seltskonda.
Criteria: Hart, Lindsay, Vezina, Calder, Art Ross, Norris, Vezina, L Byng, Jennings, Selke, Smythe, Masterton, Rocket pic.twitter.com/WzT1IYIjGp
Sarnaselt Theodore'ile sai Price ka parimale väravavahile antava Vezina trofee. Lisaks läks 27-aastasele kanadalasele Ted Lindsay auhind, mis antakse kaasmängijate poolt kõige silmapaistvamaks mängijaks hinnatud mehele ning Chicago Blackhawksi Corey Crawfordiga jagas ta ära William M. Jenningsi trofee, mis läks põhihooajal vähim väravaid lasknud meeskondade puurilukkudele.
Väravavahi auhinnad jäid ka Canadiensile ainukesteks. Seda vaatamata sellele, et P.K. Subban oli parima kaitsemehe valimisel üks favoriitidest. Selles kategoorias pidi ta aga koos Drew Doughtyga alla vanduma Erik Karlssonile. Ottawa Senatoris kapten on 25-aastaselt üks noorimaid, kes teist korda Norrise trofee endale saanud.
Of all players who've won at least 2 Norris trophies, Erik Karlsson is one of the youngest in getting to his 2nd win pic.twitter.com/Q1vJpQoGzd
Senatorsile oodati auhinnalisa ka parima uustulnuka kategoorias, kus meeskonda esindas Mark Stone. 23-aastane ründaja kogus hooaja viimasest 31-st mängust 35 punkti. Lisaks oli auhinda üle andmas endine Senatorsi kapten Daniel Alfredsson. Lõpuks läks aga Calderi trofee eelmise suve drafti avavalikule Aaron Ekbladile, kes näitas oma vanuse kohta - ta sai alles veebruaris 19-aastaseks - Florida Panthersi sinisel joonel ülimalt küpset mängu. Mõlemad koos hääletusel kolmandaks jäänud Johnny Gaudreauga, kes oli Stone'iga uustulnukat punktitabeli tipus, valiti ka kollanokkade sümboolsesse meeskonda.
Teise meeskonna puurivaht Devan Dubnyk viis koju Bill Mastertoni trofee, kui mängija, kes on näidanud suurt sihikindlust, spordimehelikkust ja pühendumust.
Spordimehelikkuse eest sai pärjatud ka Jiri Hudler. Temale läks Lady Byngi trofee ning kui õhtu lõpus oleks jagatud välja ka parima tänukõne auhind, siis saanuks Calgary Flamesi ründaja selle kindlasti endale.
Flamesile rändas ka parima peatreeneri Jack Adamsi auhind. Bob Hartley viis mullu läänekonverentsis eelviimasena lõpetanud satsi playoffide 2. ringi.
Detroit Red Wingsi kapten Henrik Zetterberg sai liidriomaduste ja humanitaartöösse panustamise eest King Clancy trofee ning väljakult eemal näidatud pühendumuse eest jagati auhind - NHL-i sihtasutuse oma - ka Brent Burnsile.
Tasutamata ei jäetud mõistagi ka tänavusi karikafinaliste. Chicago Blackhawks sai Duncan Keithi Conn Smythe'i trofee kõrvale Jonathan Toewsi Mark Messier auhinna, mis jagatakse samuti häid liidriomadusi ja ühiskondliku aktiivsust näitavale mängijale. Toews oli lähedal ka teisele auhinnale, kuid pidi koos Anze Kopitariga Patrice Bergeronile alla vanduma. Boston Bruinsi asekapten valiti viimase nelja aasta jooksul kolmandat korda parimaks kaitseomadusi näitavaks ründajaks. Samas tempos jätkates võib peagi Selke trofeest Bergeroni trofee teha.
Calgary Flames jätkab tuleval ööl Anaheimis oma 2. ringi seeriaga ning enne seda on meeskond saanud väga rõõmustava uudise. Eile jõudis teiste seas trennis jääle ka meeskonna kapten Mark Giordano, kes pidanuks veebruaris saadud vigastuse tõttu viis kuud vahele jätma.
(foto: Christian Petersen/Getty Images)
Giordano rebestas ühe oma biitsepsitest ära. 31-aastane kaitsja tegi kaasa kogu treeningu, aga mitte täie jõuga. Arstid andsid loa vaid limiteeritud kontaktideks. Tema naasmine on julgustav, kuigi meeskonna peatreeneri Bob Hartley sõnul kapten siiski mänguvalmis veel pole. Sellega nõustus ka Giordano ise, öeldes: "Me pole võimalikust koosseisu naasmisest rääkinud. Pean koormust veel märgtavalt tõstma, enne kui saan taas mängimisele hakata mõtlema."
48 punktiga tänavu karjääri parima aasta teinud kaitsja rõõmustas aga selle üle, et vähemalt ühe sammu on ta naasmisele taas lähemale astunud.
Samal ajal sai rõõmustada ka selle üle, et Jiri Hudler tõestas oma mänguvalmidust. Meeskonna suurim väravakütt mängis avamängus Ducksi vastu vaid seitse minutit, enne kui vigastusega riietusruumi ära kolis.
Trennist ei puudunud ka humoorikas vahejuhtum. Üks hetk tuli teha väikene paus, et zamboni saaks jää ära korrastada, kuna Flamesi liikmed märkasid, et väljak oli hakanud sulama.
Kuna Calgary Flames oli vahepeal viis aastat järjest playoffidest eemal, siis on hooaja otsustavas faasis varem Anaheim Ducksiga kohtutud vaid korra. 2006. aastal alustas Ducks läänekonverentsi finaali liikumist just Flamesi alistamisega. Pingelises seerias jäädi mängudega 4-3 peale. Põnevaks kujuneb see vastasseis kindlasti ka tänavu.
Enne playoffide algust tundus, et Ducksi ootab Winnipeg Jetsi näol ees vägagi keeruline vastane. Ometi kukkus asi reaalsuses välja hoopis teistmoodi. Ducksil oli küll kolmes mängus viimasel kolmandikul vaja kaotusseisust välja tulla, aga Jets saadeti lõpuks vaid nelja kohtumisega suvepuhkusele. Bruce Boudreau meeskond andis kenasti vastused kõigile küsimärkidele, mis enne seeria algust õhus olid.
Põhihooajal oli Vaikse ookeani divisjoni võitnud meeskonnal ülekaalu efektiivsuseks vaid 15.7%, aga neljas Jetsi vastu peetud kohtumises õnnestus 11-st võimalusest ära realiseerida kolm, mis andsid ilusa 27.3%-lise efektiivsuse. Õpetussõnad ei jooksnud mööda külgi maha. Vaid Flames ja Minnesota Wild kasutasid neid olukordi paremini ära. Väravasuul vastas kindlalt kõhklejatele-kahtlejatele Frederik Andersen. Ducksi väravavahtidel on viimasel ajal playoffides tõrjete efektiivsusega probleeme olnud, aga taanlane korjas endale selleks soliidse 92.4%, lastes vaid ühes kohtumises rohkem kui kaks väravat. Keskmine sisse lastud väravate arv jäi 2.25 peale, mis on kindel vundament, millele edasist edu ehitada.
Mängud Flamesi vastu kujunesid põhihooajal väravaterohkeks ja nii ootab tõenäoliselt Anderseni ees tõsisem väljakutse kui avaringis. Kui aga numbrid jäävad samale tasemele, siis on 2007. aasta karikavõitjal väga head võimalused taas Flamesi arvelt konverentsi finaali saada. Samas pole ehk midagi hullu lahti ka siis, kui väikene ära kukkumine tuleb. Ducks skooris avaringis täpselt neli väravat mängus, mis oli kõigi satside peale parim näitaja. Corey Perry näitas 3+4'ga oivalist minekut ja kokku suutsid vähemalt ühe punkti mängu kohta koguda kuus meest. Suurepärase produktiivsusega paistis silma Jakob Silfverberg. Noore rootslase poolt tuli 2+4. Kenasti laialivalguvad punktid on edasise suhtes väga hea märk.
Edu võti: varem ärkamine
Ducksi püstitas oma kolme viimase perioodi tagasitulekuga saavutatud seeria 3-0 eduga uue NHL-i rekordi. See on iseenesest tore, aga samas ka halb nähtus. See vihjab sellele, et tegu on ülimalt haruldase saavutusega ja võib maja panti panna, et teises seerias järjest ei õnnestu seda teha. Eriti kuna kohtutakse meeskonnaga, kes ise saanud tuntuks suurepärase viimase kolmandiku satsina. Ducks skooris Jetsi vastu 9 viimase perioodi väravat ja vaid kolm esimese ning teise kolmandiku oma. Flames näitas ennast avaringis ka võimeka avakolmandiku meeskonnana, kui sai kirja seitse väravat. Sellest parem oli 11-ga vaid Nashville Predators. Boudreau peab selles paaris kindlasti oma hoolealused varem üles äratama.
Calgary Flames
Flamesi avaringi eelvaates sai just kirjutatud sellest, kuidas Bob Hartley meeskonna edu võtmeks võiks olla hästi alustamine ning sellega saadi ka hakkama. Vastasseis Vancouver Canucksiga oli hirmutav, kuna viimastel aastatel on nende kahe kohtumistes olnud vaid üks kindel poksikott. Kuid Flames näitas taas sisu, mille saladuse võiks Hartley pensionipõlves mõnes raamatus avaldada. Canucks oli domineerivam jõud, lastes enda väravale keskmiselt 26.2 pealeviset, tehes neid ise 30.2, aga teist aastat järjest läksid Ryan Milleril playoffid aia taha. Flames sai samas endiselt Ducksi puurivahilt Jonas Hillerilt kindlaid esitusi.
Paaris kohtumises tõmmati šveitslane küll postide vahelt ära, aga sellest hoolimata olid tema numbrid kõrgeklassilised 2.20 ja 93.1%. Võib vaid ette kujutada tema motivatsiooni suurust selles seerias hästi esineda pärast seda, kui Boudreau ta eelmisel kevadel piltlikult öeldes üle parda heitis. Võimalus kättemaksuks on täitsa korralik, sest lisaks temale endale on ka meeskonnakaaslased playoffides olnud heas hoos. Canucksi vastu said tervelt seitse mängijat endale kirja vähemalt kaks väravat. Meeskonna keskmine väravasaak oli täpselt kolm, millest olid lisaks Ducksile paremad vaid playoffide kohta haruldaselt väravaterohke seeria korraldanud Predators ja Chicago Blackhawks.
Flames oli üks neist, kes Ducksist ülekaalus veel efektiivsemalt mängis - kuigi mitte palju, 27.8% - ja arvestades viljakat rünnakut ei oleks üldse üllatav kui need kaks korraldavad siin samasuguse tulevärgi nagu Predators ja Blackhawks. Põhihooajal said juba selle vastasseisu jälgijad meelelahutust täie raha eest. Nagu juba eelmises eelvaates sai kirjutatud, siis Flamesil oli põhiturniiril oma divisjonikaaslaste vastu väga head tulemused. Seegi võiks tähendada seda, et sellest paarist tuleb korralik vaatemäng. Igasugused nelja- või viiemängulised lõpplahendused peaksid olema välistatud.
Ennustus: Ducks edasi 4-3
Flames on vägev meeskond, aga võimalik, et playoffides konverentsi finaali sammumiseks siiski veel liialt kogenematu. Paljude jaoks on tänavused playoffid karjääri esimesed. Võimalik, et just nooruse uljus on see, miks Flames on tänavu oma tagasitulekutega mitmeid südameid võitnud, aga hooaja lõpufaasis julgeks ikkagi kogemust tähtsamaks pidada. Ducks on seda rohkelt täis ja mõned mehed on isegi säilinud sellest 2007. aasta karikavõidust. Kui mullu jäädi kiruma seda, et Getzlafi kolmiku selja tagant ei tulnud piisavalt väravaid, siis tundub, et tänavu on see mure lahendatud. Augu täimiseks toodi meeskonda Ryan Kesler, kes näitas Jetsi vastu Silfverbergiga väga head üksteise mõistmist. Kui Andersen just haavalehena värisema ei hakka, siis peaks Ducks tasavägise seeria ikkagi võitma.
Calgary Flamesil on homme varahommikul võõrsil Vancouver Canucksi vastu võimalik lõhata tänavuste playoffide esimene üllatuspomm. Autsaiderina alustatud seeriat ollakse 3-1 juhtimas. Meeskonna peatreener Bob Hartley on üllatanud mängijatele jagatava suure koormusega.
(foto: Nam Y. Huh/AP Photo)
Keskmise mänguaja osas tulevad kolm Flamesi kaitsjat mitmeid lisaaegu mänginud Chicago Blackhawksi ja Nashville Predatorsi kaitsjate ning Ottawa Senatorsi Erik Karlssoni järel.
Dennis Wideman on ühes mängus keskmiselt jääl veetnud 27 minutit ja 15 sekundit, T.J. Brodie 26:44 ja Kris Russell 26:36. Lisaks on 20 minuti piiri ületanud neljas kaitsja Deryk Engelland (20:52) ja noor ründaja Sean Monahan (20:09).
Harley aga ülekoormuse pärast ei muretse: "Ma juhendan tippsportlasi, mitte hooldekodu. Nad on väga hea konditsioonis sportlased. Meie meeskonna mängustiil ja füüsiline vorm laseb meil neid kutte nii palju mängitada. Arvan, et need minutite jutud on selgelt üle vindi keeratud."
Lisaks suurtele mänguminutitele paneb Flamesi mängijad kõvasti proovile ka meeskonna leivanumbriks kujunenud pealevisete blokeerimine. Nelja kohtumise peale on seni blokke kirjas 68. Russell (19) ja Engelland (18) on nende osas liiga kolmas ja neljas.
"Meie alal on kõige olulisem võitmine," märkis Hartley. "Kui ma pean võitmiseks viite venda kõik 60 minutit mängitama, siis ma teen seda."
Kui Canucks viiendas mängus ellu suudab jääda ja pressib veel kohtumise-kaks lisaks välja, siis võib arvata, et suur koormus hakkab siiski olulist rolli mängima. Paari võitja kohtub Anaheim Ducksiga, kes saab alates tänasest puhkeperioodi nautida.
Tänavu playoffides ühe avaringi paari moodustavate Vancouver Canucksi ja Calgary Flamesi vahel on rohkelt vanu võlgu, mida seeria teises mängus ka lahendama hakati. Nagu on selgunud, siis oli selles tähtis roll mängida ka Flamesi peatreeneril Bob Hartleyl, kes on nüüd liiga poolt trahvi saanud.
(foto: calgarysun.com)
Hartley peab oma kukrut kergendama 50 000 dollari võrra, mis on meie rahas veidi alla 43 600. Leiti, et tema oli kogu mürgli üks algatajatest. 54-aastase peatreeneri jaoks on see karjääri kolmas trahv. Kokku on ta liigale loovutanud 85 000 dollarit, ehk veidi alla 79 000 euro.
Flames sai mängu lõpule eelnenud madinas 77 karistusminutit, kuid Hartleyt see ei häirinud.
Pärast olukorra üle vaatamist üks karistus ka tühistati. Deryk Engelland jäi ühest 10-minutilisest laksust ilma. Sellega jäi neid talle kaks.
Uuesti viibutatakse rusikaid ja loodetavasti mängitakse veidi hokit ka meie aja järgi esmaspäeva varahommikul kell 5 algavas kolmandas kohtumises.
Vancouver Canucks ja Calgary Flames lähevad playoffides omavahel kokku seitsmendat korda ning oodata on tõelist tulevärki. Vastasseisule lisab veel vürtsi ka see, et varasemast kuuest korrast neljal juhul on paari võitja liikunud lõpuks finaalseeriani välja.
Canucks oli üks nendest meeskondadest, kes kahe hooaja vahel peatreenerit vahetas. Karta võis halvimat, sest John Tortorella oli satsi korralikku auku lükanud, aga Willie Desjardins tegi väga head tööd. Esimest aastat NHL-is peatreenerina töötanud Desjardins kasvatas meeskonna punktisaaki 18 võrra. 2.88 väravat mängus skoorinud meeskonda edestasid vaid seitse satsi. Kaitses olid lood veidi halvemad - endale lasti 2.68 väravat - aga see korvati meisterliku vähemuses mängimisega. Selle efektiivsuseks saadi 85.7% ning vaid Minnesota Wild tegutses nendes olukordades paremini (86.3%). 19.3%-ga oli Canucks ka ülekaalus mängides esikümne sats.
Aasta pärast võõrsilmängude arvestuses liiga tagumises otsas lõpetamist sai Canucksist kodust eemal üks parimaid. Kodus ja võõrsil võideti täpselt sama palju mänge (24) ning rohkem nautisid reisimist vaid neli meeskonda. Desjardins suutis rutiini sattunud meeskonna taas sütitada. Vennad Sedinid astusid jõuliselt august välja ning Daniel tegi 76 silmaga (20+56) üldse oma karjääri ühe parima hooaja. Suvine täiendus Radim Vrbata sulandus edukalt rootslastega ning 63 punktiga (31+32) jõudis ta karjääri üldse parima hooajani. Lisaks saadi ka esimese ründekolmiku selja tagant kõvasti väravaid. 12 erinevat mängijat jõudsid vähemalt kümne tabamuseni.
Mullu lõppes Canucksi viieaastane järjestikuste playoffide seeria. Mängiti ka alles nii hiljuti kui 2011. aastal finaalis. Tegu on kvaliteetse ning kogenud satsiga, kes võiks playoffides mürgeldada küll. Kuigi halb märk on see, et oma viimase kahe playoffide seeria jooksul on saadud vaid üks võit. Võimalik, et vaja uuesti punn pealt ära saada. Kiirelt saadav esimene võit võiks kasvatada meeskonna enesekindlust. Varasema karjääri jooksul erinevates liigades kolm meistritiitlit võitnud Desjardins on ennast tõustanud treenerina, kes suudab otsustavates mängudes oma meeskonna eduni tüürida. Nüüd on vaja see Canucksiga ära teha.
Edu võti: Ryan Miller
Meeskonna esiväravavaht oli pärast põlvetraumat põhihooaja viimases mängus tagasi, aga see ei lõppenud hästi. Canucks küll võitis, aga Miller lasi 28 pealeviskega viis väravat. See on veel muidugi lahtine, kes üldse Canucksil esinumbrina alustab - Eddie Läck sai Milleri eemaloleku jooksul kenasti hakkama - aga võib arvata, et roheline tuli läheb ikkagi puurivahile, kellele makstakse hooaja eest kuus miljonit dollarit.
Calgary Flames
Kuivõrd kurvalt on Edmonton Oilersi fännid tänavu vaadanud oma naabrite edu? Kaks Alberta provintsi meeskonda alustasid satsi ümberehitamist enamvähem samal ajal, aga kui Flames on nüüd kõrgseltskonnas tagasi, siis Oilers vireleb endiselt liiga keldrikorrusel. Bob Hartley meeskond elas isegi edukalt üle kaptenist Mike Giordanost ilma jäämise. Laias laastus oli meeskonna strateegia lihtne - skoorida lihtsalt vastasmeeskondadest rohkem. Väravatesaagiga 2.88 jõuti vahetult Canucksi ette, samas kui endale lastud 2.60-ga jäädi koos Florida Panthersiga jagama 14. kohta. Ülekaalus mängiti korralikult - 18.8% ja 13. koht - samas kui vähemuses oli veidi probleeme - 80.6% ja 20. koht.
Flames võitis endale tänavu kindlasti rohkelt fänne oma mitte alla andva mentaliteediga. Korduvalt mängiti viimasel kolmandikul kaotused võitudeks ja nii jõuti selle perioodi väravate osas koos Tampa Bay Lightninguga jagama liiga esikohta. 99 tabamust moodustasid 41.8% kogu värava arvust. Iseenesest oli Flames juba mullu üsnagi ebameeldiv vastane, kui üheväravalise vahega otsustatud mängude arvult jõuti NHL-i rekordini, aga tänavu tõsteti oma mäng järgmisele tasemele. Meeskonna meelekindlus peaks playoffide tasavägistes mängudes olema suureks plussiks.
Suurim küsimärk seoses Flamesiga on see, kuidas Jonas Hiller postide vahe hakkama saab. 33-aastane šveitslane on küll NHL-is mänginud tänavusega koos kaheksa hooaega, aga tal on CV peal kirjas vaid 26 playoffide kohtumist. Mullu tüüris ta Anaheim Ducksi lõpumängudele, aga nendes kohtumistes läks Bruce Boudreau usaldus teistele ja kui Hiller mõnes kohtumises jääle sai, siis väga head nahka sealt ei tulnud. Seni on ta karjääri jooksul playoffide võidud ja kaotused võrdselt ära jaganud, aga sellest oleks siiski selgelt rohkemat vaja. Ega seeria viigistamisega järgmisesse ringi edasi ei saa.
Edu võti: hästi alustamine
Nagu statistika näitab, siis Flamesil on mängu algused rasked olnud. Kui viimase kolmandiku väravate osas ollakse liiga tipus, siis näiteks avakolmandiku osas ollakse viimaste hulgas. Põhihooajal tehti oma väravatest vaid 23% esimesel kolmandikul. Sellega edestati vaid nelja meeskonda. Üks neist muidugi oli just Canucks. Selles mõttes peaks siin olema väga hea võimalus vältida unise alguse sündroomi. Samas ei tohi siis ka kaitses magama jääda. Vaid kuus meeskonda lasid Flamesist enim avakolmandiku väravaid.
Ennustus: Flames edasi 4-3
Tänavu toimus põhihooaja mängudes märkimisväärne pööre. Kui varasemate aastate jooksul oli Canucks neid kohtumisi domineerinud, siis nüüd hakkas Flames nõelama. Üldse tegutseti oma divisjoni vastu väga hästi, kui 29-st kohtumisest saadi 22 võitu. Canucks sai näiteks kirja 17 võitu. See peaks tähendama, et avaringist välja saades on Flamesil ka head võimalused konverentsi finaali välja jõudmiseks. Iseenesest on raske selle paari lõpptulemust ennustada, aga kuna Flames on ka siinkirjuta jaoks sel hooajal sümpaatseks muutunud, siis läheb kaalukauss just nende poolele. Võimalik, et edasipääseja otsustab lõpuks seis postide vahel - seal on mõlemal küsimärgid.
Põhihooaja lõpuni on jäänud veel kolm päeva, aga täna tuleb eelviimane tõsisem mängude õhtu. Los Angeles Kings, Boston Bruins ja Ottawa Senators peavad nendes elus hoidma oma playoffide lootuseid. Kuigi selle kolmiku jaoks on playoffid juba põhimõtteliselt käes. Kaotuseid ei saa endale lubada.
(foto: Harry How/Getty Images)
Meie aja järgi kell 4 algavas kohtumises külastab Kings Calgary Flamesi. Meeskonnad hoiavad hetkel Vaikse ookeani divisjonis kolmandat ja neljandat kohta. Flames edestab viimase kolme aasta jooksul Stanley karika kaks korda võitnud Kingsi kahe punktiga. Kui arvestada hooaja varasemaid omavahelisi kohtumisi, siis läheb Flames tänasele mängule väga enesekindlalt.
Neljast kohtumisest on kolm võidetud. Kuigi tõsi, viimatine matš lõppes just Kingsi võiduga. Tuldi välja 1-2 kaotusseisust ning võideti lõpuks 5-3. Kaks eelmist mängu olid lõppenud Flamesi 2-1 võiduga (üks kohtumine vajas lisaaega) ning hooaja esimeses kohtumises jäi Flames samuti lisaajal peale. 4-3 võit saadi kätte 0-3 kaotusseisust.
"Me kõik teame, mis on kaalul," on öelnud Flamesi boss Bob Hartley. "Suurepärane meeskond, Stanley karikavõitja tuleb külla. Oleme justkui missioonil ja lähme oma mängu mängima. Me teame, mida me peame tegema."
Flames kindlustaks täna võiduga playoffide koha. Samas ei oleks midagi katki ka kaotuse puhul. Kahest punktist ilma jäämine kustutaks aga Kingsi igasugused lootused. Viimast wild-cardi kohta hoidev Winnipeg Jets on kolme punkti kaugusel.
"Me peame võitma. Oleme seda juba tükk aega rääkinud," tõdes Kingsi peatreener Darryl Sutter pärast Kingsi üllatuslikku 2-4 kaotust Edmonton Oilersile.
Kings puksis vahepeal kolme järjestikuse võiduga Flamesi automaatselt playoffide kohalt välja, aga viimasest kuuest mängust on võidetud vaid kaks ja kaotustest vaid ühes on saadud punkt kätte. Seis on keeruline, aga kindlasti lihtsam kui mulluste playoffide avaringis San Jose Sharksi vastu.
Bruins sai eile Washington kibeda kaotuse ja üsna kibedad olid ka mängujärgsed kommentaarid. "Keda see huvitab," vastas David Krejci küsimusele selle kohta, kuidas jälle nii läks, et Braden Holtby selja taha ühtegi litrit ei saadud. "Ta on hea väravavaht, aga meil on vähem kui 24 tundi aega valmistuda järgmiseks mänguks. Sellest tuleb meie hooaja tähtsaim matš. Kontrollime oma saatust ja peame selle kaotuse unustama ning edasi liikuma."
Krejci & Co on täna kell 2:30 külas Florida Panthersil. Viimasest 27-st omavahelisest mängust on võidetud 21, aga pantrid on meeskonnale tänavu kõvasti probleeme valmistanud. Ühes mängus jäädi neile alla ning ühes saadi võidupunktid kätte alles lisaajal.
Kui Bruins mõlemad oma järelejäänud mängud võidab - laupäeval külastatakse Tampa Bay Lightningut - siis on Senators edukalt enda selja taha jäetud.
Senators mängib täna kell 2 võõrsil põhiturniiri võidu kindlustanud New York Rangersiga. Kuna mullusel lüüasaanud finalistil midagi enam mängus pole, siis on Alain Vigneault mitmetele mängijatele puhkust andmas. Või siis, kui tsiteerida teda ennast: "Välja jäävad vigastatud mehed." Nendeks on suurim väravakütt Rick Nash, resultatiivsuselt viies mees Mats Zuccarello ning kaitselõvi Marc Staal.
"Soovime jätkata õiget moodi mängimist ja kui Ottawa meile külla tuleb, siis proovime seda teha," on Vigneault poolsed julgustavad sõnad Bruinsi jaoks. Ehk siis kaotama loomulikult ei minda, aga küsimärgid on paratamatult õhus. Suurepärase põhiturniiri teinud meeskond on ilma mitme võtmemängijata ning pole selge, kuidas uued lülid meeskonda sulanduvad.
Senised kaks omavahelist mängu on Rangers võitnud. Viimase vaid umbes poolteist nädalat tagasi võõrsil 5-1. Hooaja esimeses kohtumises, mis lõppes 3-2 skooriga, sai Senators tänu lisaajale punkti kätte. Mõistagi on täna igasugune punktilisa elulise tähtsusega. Kui Bruins võib püüdmatuks jääda, siis asub Kanada klubi konkureerima Pittsburgh Penguinsiga, kellel on hooaja 81. matš kavas homme New York Islandersi vastu.
Pealkirjas tõstatatud küsimust võib pidada naljakaks, kuna Mike Babcock on ehk üldse kogu NHL-i hinnatuim peatreener, aga see on karm tõsiasi. Vaatamata ühele Stanley karikavõidule ja mitmetele divisjoni tiitlitele ei ole Babcock seni veel kordagi saanud liiga parimale peatreenerile antava Jack Adamsi trofee omanikuks. Aga kas äkki tänavu saab ta selle lõpuks kätte?
(foto: David Guralnick/Detroit News)
Alates hooajast 2005/06 Detroit Red Wingsi juhtiv Babcock on oma meeskonda tüürimas järjekordsete playoff-mängude suunas, mis pikendab veelgi klubi vägevat seeriat. Seejuures, kui viimase paari hooaja jooksul on see lõpumängudele jõudmine olnud selline nibin-nabin teema, siis tänavu võivad Babcocki hoolealused juba praegu hiliskevadeks ja miks mitte ka suveks aja ära planeerida.
Mõned nädalad enne põhiturniiri lõppu ei ole Red Wings mitte ainult playoff-kohtade heitluses, vaid omatakse ka väga head võimalust korjata ära Atlandi divisjoni tiitel. Hetkel esikohta hoidavast Montreal Canadiensist jäädakse kuue punktiga maha, aga Red Wingsil on kaks mängu varuks. Babcocki juhtimisel oleks see klubile kuuendaks divisjoni tiitlivõiduks.
Red Wings on kõrges mängus sees vaatamata sellele, et tükk aega mängiti ilma esiväravavahi Jimmy Howardita ning pikalt on vigane olnud ka varumees Jonas Gustavsson. Nii on kolmas number Petr Mrazek pidanud alustama 18. kohtumises.
Lisaks on Red Wings pikalt olnud ilma oma mõne aasta tagusest suurimast väravakütist Johan Franzenist. Rootslane on peapõrutusega väljas ning tänavu osalenud vaid 33. kohtumises. Kokku on Red Wingsi mängijad enne tänast matši Columbus Blue Jacketsiga puudunud 161-st kohtumisest, olles sellega "tugev liiga keskmik". Vigastusprobleemid pole olnud kõige hullemad, aga mitmetel meeskondadel on selgelt rohkem õnne olnud. Seejuures on Canadiens ja Tampa Bay Lightning, Red Wingsi rivaalid divisjoni tiitliheitluses, olnud ühed õnnelikumad meeskonnad. Canadiens on selles edetabelis 72-ga üldse viimane sats.
Babcock on kokku pannud järjekordse hea meeskonna, mida ta ka ise väga kõrgelt hindab. Red Wings on parim karmi läänekonverentsi vastu mängiv ida sats. 24-st matšist on tänaseks tulnud 17 võitu. Oleks viimane aeg Babcock valida hooaja parimaks peatreeneriks.
Suurimad konkurendid
Peter Laviolette - Nashville Predators
Predators on tänavu teinud uskumatu tõusu, aga viimasel ajal on olnud märke sellest, et hooaja lõpuni rammu ei jagu. Ootamatult sattuti kuuemängulise kaotusteseeria peale ja peagi võib uus järgneda, sest meeskond on hetkel seiklemas Californias, kus kergeid vastaseid ei ole. Laviolette on teinud head tööd, aga kui suur täpselt tema panus meeskonna edusse siiski on? Kui Pekka Rinne poleks eluvormis, siis oleksid Predatorsi tulemused tõenäoliselt palju tagasihoidlikumad.
Jack Capuano - New York Islanders
Islanders on tänavu võrreldes Predatorsiga teinud isegi suurema tõusu, kuna mullu lõpetati 26. kohaga, aga kas see mitte polnud ootatud tõus? John Tavares jättis mulluse põhihooaja lõpu vahele ning Islanders tugevdas Nick Leddy ning Johnny Boychukiga kõvasti oma nõrka kohta ehk kaitseliini. Kui lõpuks põhiturniiri võitjateks kerkitakse, siis on raske Capuanot parima treeneri tiitlist ilma jätta, aga kui seda ei juhtu, siis võiks ta ikkagi jääda Babcocki selja taha.
Bob Hartley - Calgary Flames
Flames on endale aina rohkem fänne kogumas ja ega see ei olegi liialdus kui öelda, et tegu on NHL-i kõige põnevema meeskonnaga, aga kes mitte ei näita nende suurim tugevus ka tegelikult selget nõrkust? Ehk siis, head meeskonnad koos oma peatreeneritega ei peaks lootma korduvatele viimase kolmandiku tagasitulekutele, et playoffide konkurentsis püsida. Hartley võiks olla aasta parim treener, aga vaid juhul, kui Flames rahulikult lõpumängudele jalutab. See näib aga väga ebatõenäolisena.
Parim treener selgub NHL-i Ülekandjate Liidu liikmete hääletusel.
Kas Babcock peab Jack Adamsi võitmiseks tõesti suvel Red Wingsiga lepingu pikendamata jätma, et saada see Leafsi tõsiseks meeskonnaks vormimise eest?
Kui oled otsinud kohta, kus rahuldada oma uudishimu seoses NHL-iga, siis võid rännakud nüüd lõpetada. NHL iga kell on ainus eestikeelne lehekülg, kust leiab regulaarselt värsket materjali selle kohta, mis toimub maailma ühes vingeimas spordiliigas.
.jpg)
