Kuvatud on postitused sildiga paul martin. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga paul martin. Kuva kõik postitused

Sharks sai hakkama amatöörlikku veaga

Kolmapäeval Calgarys mänginud San Jose Sharks pidi kohtumises hakkama saama viie kaitsjaga, kuna üks sinise joone meestest pidi amatöörliku vea tõttu mängust lahkuma. Soojendusel osalenud Paul Martin ei suutnud vigastuse tõttu lõpuks jääle minna, aga teda koosseisus asendanud Mirco Müller jäeti mänguks üles andmata.

(foto: mercurynews.com)
Müller sai teha kaks vahetust, mängides kokku 69 sekundit, enne kui viga märgati.


Naljakal kombel läks noore sakslase mänguaeg ka protokolli Martini nimele kirja.

(foto: espn.com)
Peatreener Peter DeBoer võttis pärast mängu vastutuse endale ja oma abilistele ning vabandas Mülleri ees.


Sharksil on kaitses hetkel suured probleemid. Martini kõrval on vigased ka Dylan DeMelo ja David Schlemko. Auklik koosseis aitas Calgarys 25-aastasel rootslasel Tim Heedil NHL-i debüüdi teha.

Stanley karikavõistluste finaal: Pittsburgh Penguins vs San Jose Sharks

Stanley karikas jagatakse tänavu 123. korda välja ning seda finaalseerias, kus on on esimest korda pärast 2007. aastat osaline üks debütant. San Jose Sharks läheb oma ajaloo esimeses finaalis vastamisi kolmekordse võitja Pittsburgh Penguinsiga.

(foto: Twitter @penguins)
Omavahelised põhihooaja mängud

Sharks 1 - 5 Penguins
Marleau - Kessel x 2, Cullen, Malkin, Perron

Penguins 1 - 3 Sharks
Kessel - Burns x 2, Martin

Pittsburgh Penguins

Viimati 2009. aastal finaalis mänginud ja seal 4-3 Detroit Red Wingsist parem olnud Penguins lõikab vilja hooaja käigus tehtud õigete otsuste pealt. 12. detsembril klubi AHL-i meeskonna juurest Mike Johnstoni asemel peatreeneriks edutatud Mike Sullivanist on kujunenud täpselt see õige tüürimees, kes suudab aastaid alla oma võimete esinenud satsist lõpuks maksimumi välja pigistada. Oma 11 aasta pikkust mängijakarjääri just San Joses alustanud ameeriklane oskab meeskonna tugevustele mängida ning oma hoolealustega hästi suhelda. Isegi kui selleks peab mõnikord hääletooni tõstma.


Sullivan on Penguinsist vorminud satsi, keda hooaja teises pooles hakkasid kõik kartma. Sharksi peatreener Peter DeBoer on enne täna algavat finaalseeriat nimetanud vastast liiga kiiremaks meeskonnaks. Kiire ja osav on ka Tampa Bay Lightning, kuid Penguins käis oma idakonverentsi finaali vastasest üsna kergelt üle. Isegi kui seeria kestis seitse mängu. Sullivani meeskond oli seal pealevisete arvestuses parem 259-178. Täielik dominatsioon. Keskmiselt 37 pealeviskeni jõudmine on päris müstiline saavutus. Eriti arvestades seda, et vastas oli väga hea meeskond, kes aasta tagasi ise idakonverentsi karikavõistluste finaalseerias esindas.

Playoffide peale kokku on Penguins keskmiselt jõudnud 35.1 ürituseni ja lasknud endale 29.7. Sharksi numbriteks on vastavalt 28 ja 27.1. Saab olema huvitav näha, kas DeBoeri hoolealused suudavad vastase rünnakuid ohjeldada või mitte. Peatreener on enne seeriat eesmärgiks seadnud litri valdamise. See peaks olema parim vahend kiiruse vastu võitlemiseks. Sama soovib aga kindlasti teha ka Penguins, sest vastu tuleb samuti tempokas meeskond. "Saame näha kiiret hokit. Mõlemad soovivad mängida täpselt samamoodi. Tahetakse kaitset ründesse kaasata ning nad on ülekaalus väga ohtlikud," ütles Sidney Crosby eile.

Crosby on pärast viljakat New York Rangersi vastu peetud avaringi seeriat (viie mänguga kaheksa punkti) kahvatult esinenud (13 mänguga seitse punkti) ja sellest tingituna ka mitmelt poolt kriitikat saanud, kuid sellele on temalt alati vastus olemas olnud. Idakonverentsi finaalis tulnud neljast võidust kolmes oli just tema värav see, mis positiivse tulemuse kindlustas. NHL-i ajaloos kusjuures ongi olnud vaid üks mängija, kes seda suutnud seeria kõigis võitudes. 1983. aastal tegi selle tembu ära New York Islandersi legendaarne väravakütt Mike Bossy.

Kapteni raskustele vaatamata finaali jõudmine on kõva kvaliteedi näitaja. Lisaks õige treeneri leidmisele on peamänedžer Jim Rutherford ka koosseisu targalt täiendanud. Phil Kesseli toomisest polnud algselt väga kasu, aga 28-aastane ründaja lõpetas põhiturniiri suurepärase hooga, mis on jätkunud ka karikamängudes. Pärast kolme ringi on Kessel ainus Penguinsi mängija, kes vähemalt punkti mängu kohta kogunud. 18 kohtumisega on kirjas 9+9. Ta on teise suvise täienduse Nick Bonino ja jaanuaris hangitud Carl Hageliniga moodustanud suurepärase kolmiku. Kamba peale on kirjas 45 punkti. Neid võib pidada peamiseks põhjuseks, miks meeskonnal on õnnestunud playoffides keskmiselt skoorida 3.22 väravat mängus.

Rünnakut on hästi toetanud ka kaitse, kus võtmetäienduseks Trevor Daley. Chicagos mängujoonisesse absoluutselt mitte istunud kaitsemees sobis Penguinsi sinisele joonele nagu valatult. Karikafinaal jääb tal küll vigastuse tõttu tõenäoliselt mängimata, aga seda olulisemaks võib pidada Rutherfordi otsust tuua veebruaris kaitseliini veel Justin Schultz. 25-aastane kanadalast pole väga palju usaldatud (keskmine mänguaeg playoffides 13:03), aga hätta pole ta jäänud. Idakonverentsi finaalis õnnestus ka kaks söödupunkti koguda. Daleyta mängimine saab Penguinsil olema paras katsumus, aga Lightningu vastu näidati seeria teises pooles, et tema puudumisel väga palju ei muutunudki. Mänguline ülekaal oli enamvähem samasugune.

Edu võti: Sidney Crosby

Vorm on ajutine, aga klass on jääv. Selle lausega saab Crosbyt hästi iseloomustada. Langustele järgneb alati tõus ning lõppkokkuvõttes võib teda siiski endiselt pidada maailma parimaks hokimängijaks. Lightning sai #87 hästi kinni, aga ikkagi mitte täielikult ning valusal kombel tegi just tema mitmes mängus võiduvärava.

Sharks jättis avaringis Los Angeles Kingsi kolmele põhiturniiri suurimale väravakütile Anže Kopitarile, Jeff Carterile ja Tyler Toffolile vaid kaks väravat. Need mõlemad tulid sloveeni sulest. 2. ringis jõudis Nashville Predatorsi Filip Forsberg ainult ühe punktini ning St. Louis Bluesi esiründaja Vladimir Tarasenko sai läänekonverentsi finaalis oma esimesed silmad pähe alles viimases mängus.

DeBoeri hoolealused oskavad vastase ohtlikumaid relvi neutraliseerida ning see võib vabalt ka Crosbyga juhtuda. Kuid sama hästi võib ta ka vahepealse vaikse kulgemise tasa teha. See oleks Penguinsile suureks plussiks.


San Jose Sharks

Sharksi puhul ei saa samuti üle ega ümber eelmisest suvest. Kahest klubist vallandatud Peter DeBoeri aktsiad ei saanud väga kõrgel olla ajal, mil peamänedžer Doug Wilson ta uueks treeneriks valis. 47-aastane kanadalane on nüüd ka hakkama saanud omapärase saavutusega. 8-aastase treenerikarjääri jooksul on ta oma meeskonna kaks korda playoffidesse tüürinud. Mõlemal korral on meeskond finaali jõudnud! Ilusat saavutust võiks nüüd timmida selle näol, et erinevalt 2012. aasta finaalist ei lõppeks seekordne seeria kaotusega. DeBoeri New Jersey Devils jäi neli aastat tagasi Kingsile alla 2-4.

Omal ajal koos Sullivaniga San Joses mänginud Wilson on teinud osavaid käike ka mängijateturul. Hooajasisesed vahetustehingud jäid ära, kuid eelnevalt olid juba head lükked korda saadetud. Hangiti Joel Ward, Joonas Donskoi ja just Penguinsi poolt hüljatud Paul Martin. Ward skooris lääne finaali viimases kahes mängus meeskonna 11-st väravast neli, Donskoi säras avaringi otsustavas mängus kahe väravaga ja Martin on +10'ga playoffides meeskonnasiseses pingereas teisel kohal. Tema kindel tegutsemine laseb kaitsepaarilisel Brent Burnsil rünnakul amokki joosta. Isegi novembris aastase säästulepingu peale võetud Dainius Zubrus on karikamängudes arvestataval kohal olnud, aidates 1+1'ga pärast avamängu kaotust läänekonverentsi finaali viigistada.

Uustulnukate asemel on aga hooaja otsustavas faasis põhiline tähelepanu läinud siiski meestele, kes klubi eest juba aastaid verd ja higi valanud. Patrick Marleaul on enne esimest finaalkohtumist kokku kirjas 1576 NHL-i mängu. Alahinnatud Joe Thorntonil on neid kogunenud 1517. Omamoodi sümboolne, et kaks saurust mängivad oma esimest finaali just Penguinsi vastu. Võib öelda, et nende pikk karjäär sai alguse just Pittsburghist, kui nad 1997. aastal seal toimunud drafti käigus esimeste valikutena liigasse valiti.


Kahe igiliikuri kõrval on tulemas 31-aastane Joe Pavelski ja 27-aastane Logan Couture. Esimese puhul peab uuesti kiitma Wilsoni head nina. Mõlemad Thornton ja Marleau on meeskonna kaptenid olnud, aga kummagi juhtimisel ei õnnestunud lõplikku läbimurret teha. 2014. aastal kooriti C-täht Thorntoni rinna pealt ära ja enne tänavust hooaega anti see just Pavelskile. 2003. aasta draftis alles 7. ringis üles korjatud ameeriklane pani pärast seda kokku ühe oma karjääri parima aasta, kogudes põhiturniiril 78 punkti (38+40). Finaalseeriat alustab ta playoffide suurima väravakütina. 18 matšiga on kirjas 13 kolli. Karikamängude punktitabelis on temast eespool just kaks silma rohkem kogunud Couture, kes olnud kõige osavam söödumeister (8+16). Kusjuures duo järel tuleb kolmandana Burns. Muljetavaldav tõsiasi!

Sharks teeb keskmise väravate arvuga (3.50) Penguinsile ära ning on olnud parem ka kaitses (2.28), kuid vaatamata sellele alustatakse seeriat autsaiderina. Ent spordi üks võlusid ongi see, et alati favoriidid ei võida. San Joses teatakse seda väga hästi. "Nad on mitmetest lahingutest läbi käinud ja vaimselt tugevad," on DeBoer oma meeste kohta öelnud. "Nad võinuks vabalt võita karika mitmeid kordi. Ma ei tea, miks see nii pole läinud. Vahest on põhjuseks halb õnn, valel ajal tulnud vigastused või ükskõik mis. See lihtsalt näitab kuivõrd raske on võita ja nüüd on neil selleks lõpuks hea võimalus."

Varasemates ringides on Sharks ka tegelikult vaid korra favoriit olnud. Kingsi ja Bluesi kukutamisega näidati, et endast eeldatavaid tugevaid suudetakse valusalt hammustada. Selle peamiseks põhjuseks võib pidada meeskonna suurepärast ülekaalus mängimist. Tänavu põhiturniiril oli ülekaalu efektiivsuseks 22.5% ja playoffides on selleks isegi 27%. Penguins paneb vastu 83.6%-lise karistuste surmamise ning asub oma 23.4%-lise ülekaaluga terroriseerima 80.4%-ga vähemuses mängivat meeskonda. Sharksil seisab oma ühe tugevuse hoidmiseks ees korralik väljakutse. Aga nagu DeBoer on öelnud, siis kergelt ei tule midagi ja ega ei peagi tulema.

Edu võti: oma mängustiili hoidmine

Üheks põhjuseks, miks mängulise poole pealt ida finaal väga ühepoolseks kujunes oli see, et Lightning hakkas oma mängu peale surumise asemel rohkem mõtlema sellele, kuidas pingviine ohjeldada. Seitsmes kohtumises oli mitmeid perioode, kus mängiti pikalt ülimalt ettevaatlikult ja võib isegi öelda, et kartlikult. Kardeti eksida ning see tõi omakorda kaasa ebakindluse, millele järgnesid valed otsused ehk lõpuks polnud vigade kartmisest midagi kasu, sest need tulid ikkagi sisse. Penguins sai tänu sellele ka päris mitu kerget väravat. Huvitav oleks näha, kui selle hirmutava meeskonnaga kohtudes hakkaks keegi nüüd tule vastu tulega võitlema. Personal peaks selleks täitsa olemas olema.

Sharks on playoffides väga hästi vastaste võimalusi suutnud limiteerida ning see õnnestus ka põhiturniiril, kus DeBoeri meeskonna keskmisest endale lastud pealevisete arvust 27.4 oli parem vaid üks meeskond (Predators) ja sedagi vaid 0.1-ga. Lightning oli 28.9-ga selle osas samuti liiga esikümnes, aga karikamängudes läks Jon Cooperi meeskonnal asi selgelt käest (33.3) ning eriti kole oli allajäämine ida finaalis. Kui Sharks jätkab oma mängu mängimist, siis võiks Penguinsi ohtlikuse vähendamine õnnestuda.

Ennustus: Penguins võidab karika 4-2

Legendaarse mängu NHL 94 vahva simulatsioon ennustab Sharksi võitu ja päris jahmatav oli näha, et NHL-i ametliku kodulehe 21-st nii öelda eksperdist tervelt 17 on sama meelt, kuid julgeks siiski pakkuda vastupidist. Kuna Penguins suutis 2. ringi mängudes Washington Capitalsi kardetud ülekaalu ohjeldada, siis võiks see ka siin õnnestuma. Postide vahel on tulemas põnev noorte puurivahtide lahing. Sharksi Martin Jones on veidi kogenum ja korjanud playoffides võrreldes Matt Murrayga kolm korda rohkem puhtaid pabereid, kuid mänge vaadates on siiski Penguinsi väravavaht jätnud kindlama mulje. Rünnakul on Sullivanil kasutada veidi rohkem kvaliteeti ja kogu see kena kompott peaks tähendama seda, et hooaeg 2008/09 saab võimaluse enda väikeseks kordamiseks. Ka siis läbisid pingviinid põhiturniiril treenerivahetuse, AHL-ist tuli keegi Dan Bylsma ja edasine on ajalugu.

Sharksile järjekordne võit, Patrick Marleau jõudis 1000 punkti klubisse

Pole peatreenerit, pole probleemi. Peter DeBoer jäi läinud ööl isiklike põhjuste tõttu San Jose Sharksi kohtumisest Pittsburgh Penguinsiga eemale, kuid meeskond võidutses sellest hoolimata. 3-1 võidumängus jõudis Patrick Marleau 1000 punkti klubisse.

(foto: usatoday.com)
Hiljuti üleminekujuttudesse sattunud Marleau lõpetas kohtumise kahe söödupunktiga. Kokku on 1000 punkti mehi nüüd 83. Seltskond on aga väga eksklusiivne, kui vaatame vaid lähiminevikku.


Lisaks pole palju ka neid, kes kõik 1000 silma ühe meeskonna särgis kokku kogunud. Marleau kasvatas selle grupi 16-liikmeliseks.

Penguinsi vastu oli Marleau kõrval suureks kangelaseks ka Brent Burns. 30-aastane kaitsja skooris kaks kolli. Nii avavärava kui ka võidutabamuse. Tema kollide vahele mahtus Phil Kesseli hooaja seitsmes.

Lõppskoori kujundas endise tööandja vastu Paul Martin, kes enne San Josesse siirdumist viis hooaega Pittsburghis mängis.


Penguins saab veidi rohkem kui nädala pärast kaotuse eest kätte maksta. 1. detsembril kohtutakse San Joses uuesti.

Teised kohtumised

Boston Bruins 2 - 0 Toronto Maple Leafs (tipphetked)

James Reimeri hull mäng oleks peaaegu toonud Leafsile Bostonist harvaesineva võidu, aga oma võimalusi ei suudetud ära realiseerida ning veidi vähem kui neli minutit enne normaalaja lõppu lasti Zdeno Charal lihtsalt uksest sisse marssida, mis pole kunagi hea idee. Tuukka Rask teenis hooaja teise nullimängu 22 tõrjega.

Ottawa Senators 4 - 0 Philadelphia Flyers (tipphetked)

Senators sai teise järjestikuse nullimängu ja Flyers jäeti teist kohtumist järjest nulli peale. Craig Anderson tegi 36 tõrjet. Kaks söödupunkti kogunud Bobby Ryan on viimase 13 kohtumise jooksul nulli peale jäänud vaid korra.

Tampa Bay Lightning 5 - 0 Anaheim Ducks (tipphetked)

Ben Bishop tähistas hooaja esimese nullimänguga 29. sünnipäeva. Selle saamiseks tuli teha 30 tõrjet. Ründes möllas Steven Stamkos, kes lõpetas 2+1'ga. Kolm silma sai pähe ka Nikita Kutšerov (1+2). Muljetavaldav võit meeskonnale, kelle vigastuste nimekirjas on hetkel nii Tyler Johnson, Ondrej Palat kui ka Jonathan Drouin.

Florida Panthers 4 - 5 (LA) New York Rangers (tipphetked)

Rangers sai Panthersi vastu seitsmenda järjestikuse võidu ning püstitas ka paar klubi rekordit. Chris Kreiderist sai esimene Rangersi mängija, kes järjestikustes mängudes karistusviske teeninud. Kogu liiga peale juhtus selline asi viimati Marian Hossaga aastal 2005. Hooaja esimesest 20-st mängust tulnud 15 võitu on Rangersi ajaloo parim näitaja. Võit saadi kätte tänu Rick Nashi kübarale, mis lisaajal ülekaalust vormistati. Mats Zuccarello lõpetas õhtu 1+2´ga.

Washington Capitals 7 - 3 Colorado Avalanche (tipphetked)

Capitals tormas juba esimese 20 minutiga 4-0 eduseisu. Sealt lasti vahe veel kahe peale, kuid seda nähtavasti vaid vastase mõnitamiseks. Kodumeeskonna kuuendat tabamust, mis tuli Dmitri Orlovi poolt, võib pidada üheks senise hooaja kummaliseimaks väravaks.


Winnipeg Jets 3 - 2 Arizona Coyotes (tipphetked)

Shane Doanist sai ajaloos alles teine mängija, kes skoorinud nii vana kui ka uue Jetsi koduhallis. Esimesena sai sellega hakkama Jaromir Jagr. Vaatamata 2-1 edule ei saanud aga saavutust võiduga tähistada. Kodumeeskond teenis kaks punkti tänu Chris Thorburni vähemusest tulnud väravale.

St. Louis Blues 3 - 4 (LA) Detroit Red Wings (tipphetked)

Dylan Larkin kerkis pärast Steve Yzermani esimeseks Red Wingsi kollanokaks, kes skoorinud neljas mängus järjest, aga võidu kangelaseks sai hiljuti simuleerimise eest trahvi teeninud Teemu Pulkkinen. Soomlane skooris võiduvärava mõnikümmend sekundit enne lisaaja lõppu.

Dallas Stars 3 - 0 Buffalo Sabres (tipphetked)

Avakolmandikul sai Antoine Rousselist karjääri 38. väravaga NHL-i ajaloos enim skoorinud prantslane, kuid kodumeeskond suutis vastase maha raputada alles viimasel kolmandikul. Seal skooris Jamie Benn kaks tükki. Antti Niemile läks hooaja teine puhas paber kirja 22 tõrjega.

Minnesota Wild 4 - 0 Nashville Predators (tipphetked)

Pekka Rinne ei saanud teist õhtut järjest ründajate poolt toetust. Wild skooris kaks tükki ülekaalust ning Devan Dubnykile piisas 23-st tõrjest, et tuleks hooaja kolmas nullimäng.

Vancouver Canucks 6 - 3 Chicago Blackhawks (tipphetked)

Sedinid panid karikakaitsja vastu vägeva peo püsti. Kübaratriki ja ühe sööduga sai Danielist Henriku järel Canucksi ajaloos teine mängija, kes 900 punktini küündinud. Henrik tegi 1+4'ga karjääri esimese viiepunktilise mängu. Söödupunktiga sai Patrick Kane'st pärast David Savardi ja hooaega 1987/88 esimene Blackhawksi mängija, kes korjanud vähemalt ühe silma 16-st järjestikusest kohtumisest.

Viis nullimängu ühel õhtul on liiga rekord. See juhtus 16. korda.

Antti Raanta aitas Rangersil võiduraja üles leida

Teekonnal oma ajaloo kolmanda Presidentide trofee suunas ei olnud mullu New York Rangersil mitte ühtegi neljamängulist kaotusteseeriat. Ent läinud ööl oli neljas järjestikune peksa saamine täitsa õhus, kuna võõrustati superhoos olevat San Jose Sharksi. Keerulisest vastasseisust väljuti aga siiski kindla 4-0 võiduga.

(foto: Adam Hunger/USA TODAY Sports)
Antti Raantast sai Rangersi ajaloos neljas puurivaht, kes oma esimese stardi puhaste paberitega lõpetanud. Selleks pidi soomlane tegema ka vaid 22 tõrjet. Sharksi hoog on hakanud langema ja võimalik, et seda vigastuste pärast. Audis on kaitsja Paul Martin ning ründajad Logan Couture ja Joonas Donskoi.

Rangers läks mängu juhtima avakolmandiku keskel, ega vaadanud pärast seda kordagi tagasi. Marc Staali tabamusele järgnesid Mats Zuccarello, Jesper Fasti ja Viktor Stalbergi kollid. Seejuures on mullused playoffid koljuluumurruga lõpetanud Zuccarellol tänavu kirjas juba neli väravat.

Aastat suurepäraselt alustanud Martin Jonesi selja taha saadi neli tükki 28 pealeviskega. Suvel klubiga liitunud puurivaht oli esimene pärast 2012 aastat, kes lasi oma esimeses neljas stardis kaks või vähem väravat. See aitas ka Sharksil saada pärast 1948/49 hooaega esimeseks meeskonnaks, kes aastat sedavõrd kindla kaitsega alustas.


Sharks on oma senisest kuuest mängus viis võõrsil pidanud ning kindlasti rõõmustab selle üle, et saab neljapäeval alustada kolmest kohtumisest koosnevat koduseeriat.

Hooaja eelvaade: San Jose Sharks

Läinud hooajal lõppes üks liiga pikimaid järjestikuste playoff-kohtade seeriaid. San Jose Sharks suutis kümme hooaega järjest oma mänge kevadel jätkata enne, kui sel aastal ilusad ajad otsa said. Loodetakse aga kiirelt sadulasse tagasi hüpata.

(foto: Bob Stanton/USA TODAY Sports)
Edurivi peab uuesti teravuse leidma

Sharks on alati olnud põneva rünnakuga meeskond, kes skoorib palju. Läinud hooajal jäädi aga mängus keskmiselt tehtud 2.73-ga täpselt paki keskele ning kuna kaitses kärises, siis sinna see järjestikuste playoff-kohtade seeria läkski. Tundus, et meeskond soovis pärast košmaarset 2014. aasta playoffide avaringi endale teistsugust identiteeti luua, aga lõpuks ei leitudki endale seda. Ei suudetud kaitset korras hoida, kuigi rünnaku arvelt üritati seda teha.

Pärast seda, kui Todd McLellani teenetest loobuti, palgati meeskonda nüüd aga tüürima peatreener, kes on just tuntud oma kaitsele tugineva filosoofia poolest. Peter DeBoer hoidis New Jersey Devilsit kõigi klubi juures veedetud täishooaegade juures endale lastud väravate arvestuses liiga esiotsas. Tegu on treeneriga, kellel resümeel kirjas üks Stanley karikavõistluste finaal. Just see, millest San Joses pikalt on unistatud.

(foto: csnbayarea.com)
Pärast 2014. aasta läbikukkumist on Sharksi puhul räägitud võimalikust meeskonna ümberehitamisest, aga hetkel on see veel välistatud. Sellest annab aimu tõsiasi, et uuele hooajale minnakse endiselt vastu eduriviga, kuhu teiste seas kuuluvad saurused Joe Thornton ja Patrick Marleau. Sel suvel on nendega liitunud ka 33-aastane Joel Ward.

Mingisugusest ümberehitamisest ei saa veel juttugi olla. Seda on kinnitanud ka DeBoer: "Tulles San Jose Sharksi sugusesse organisatsiooni on ootusteks koheselt võita. Siin on võitmine ja playoffides kaugele jõudmine saanud traditsiooniks. See on minu ootuseks ja seda ootab ka Doug. Ma ei usu, et keegi siin vähemaga lepib."

Lisaks Wardile on peamänedžer Doug Wilson edurivi värskendanud ka noore soomlase Joonas Donskoiga. Kogenud kalade kõrval tulevad veel ka Logan Couture ja Tomaš Hertl. See tähendab, et potentsiaali võiks küll rünnaku taassütitamiseks olla. Ja ega ka DeBoer ise ennast täielikuks kaitsvahoki kummardajaks ei pea. "Mina usun vastast survestavasse hokisse. Mida rohkem sa vastasmeeskonda suudad suruda - kaitses, kesktsoonis ja ründetsoonis - seda kergem sul endal on," tutvustab 47-aastane peatreener oma filosoofiat.

Sinisel joonel on Paul Martin suurte sõnadega vastu võetud

Sharks lasi endale möödunud hooajal keskmiselt 2.76 väravat, millest olid halvimad vaid kuus meeskonda. Vaatamata sellele pole aga suvel kaitseliini siiski laiali saadetud. Seltskonda on lihtsalt lisatud viimased viis hooaega Pittsburgh Penguinsist mänginud Paul Martin. Wilson näeb temas väga väärtuslikku mängumeest: "Paul on mitmekülgne, litrit liigutav veteran, kes parandab meie nooremat kaitsjate gruppi. Ta tuleb võitvast keskkonnast, suudab mängida suuri minuteid ja on harjunud mängima kõrgetasemeliste mängijatega."

(foto: Bruce Bennett/Getty Images)
34-aastane ameeriklane on efektiivne mängumees, kes senise 11-aastase karjääri jooksul hooaja negatiivse +/-'ga lõpetanud vaid kaks korda. Aeg-ajalt saab ta endale ka mõne silma pähe. Seda põhiturniiril, Traditsiooniks on saanud playoffides oma produktiivsuse tõstmine. Tegu on väärt täiendusega kaitseliini, kus on juba kõvad nimed nagu Marc-Edouard Vlasic ja Brent Burns, kes DeBoeri sõnul nüüd eksklusiivselt sinisele joonele jäetakse.

Arvestades koosseisu, siis võib tegelikult ebaloogiliseks pidada seda, et Sharksil valmistab enda võrgust litri eemale hoidmine probleeme. Lõppenud hooajal andis sellele oma panuse nõrk vähemuses mängimine, mille efektiivsuseks oli vaid 78.5%. Seoses sellega on aga meeskonna fännide jaoks julgustav fakt see, et DeBoeri ajal oli Devils kolme hooaja jooksul kaks korda kogu liiga parim vähemuses mänginud meeskond! 2011/12 lõpetati 89.6% ning 12/13 86.4%-ga.

Väravas esinumbriks mees, kellel kogemusi vaid 34 mängu jagu

Suve huvitavaim lüke on Antti Niemist loobumine. 2010. aastal Chicago Blackhawksi ridades läbi aegade esimese soomlasest väravavahina Stanley karikani jõudnud puurivaht on asendatud mehega, kelle varasema kogemuse saab peaagu kolme kätepaariga kokku lugeda. Kuigi Martin Jonesi nimi on ka muidugi alates eelmisest aastat juba karika peal olemas.


"Martin oli meie sihtmärgide nimekirjas esimene nimi. Oleme ülimalt põnevil, et ta meiega on liitunud," on Wilson rääkinud uue väravavahi kohta. Jonesil on 34 põhihooaja kohtumisega kirjas juba seitse nullimängu, keskmine endale lastud väravate arv 1.99 ja tõrjed 92.3%. Omal ajal draftimata jäänud puurivaht tuli NHL-i võimsate sammudega, kui võitis kõik oma esimesed kaheksa starti, korrates sellega liiga rekordit. See tuli aga võimsa Los Angeles Kingsi eest mängides.

Sharks tahab kangesti oma naabrist parem olla või siis temaga vähemalt ühe pulga peal seista, aga hetkel ollakse sellest seisust veel kaugel. Kui Jones alt veab, siis tuleb loota Alex Stalocki peale. Sarnaselt oma nooremale meeskonnakaaslasele tegi ka tema suurepärase 2013/14 hooaja, aga kui vahepealsel ajal ootused kasvasid, siis ei suutnud ta neid õigustada. Näiteks tõrjete efektiivsus langes 93.2% pealt 90.2% peale.

Hooaja väljavaated

Sharksil on korralik koosseis, aga nii oli see ka eelmisel hooajal. Siis suudeti ikkagi kohati üsnagi masendavat mängu näidata. Sellega veeti oma fänne igas mõttes alt. Mängutase oli nõrk ning tulemused koduhallis tagasihoidlikud. Sharks on aastaid olnud tugev kodumeeskond, aga möödunud hooajal tuli enda fännide ees vaid 19 võitu. Veebruaris suudeti mingit moodi kaotada lausa kaheksa kodumatši järjest. Isegi Buffalos polnud sellist perioodi! Pikim kodune kaotustejada jäi Sabresil püsima kuue juurde.

Uue peatreeneriga saavad kõik mängijad alustada puhtalt lehelt, aga samal ajal tuleb kohaneda uue süsteemiga. DeBoer näitas New Jerseys, et on noortega üsnagi karm ja seevastu vanade kalade suhtes lojaalne. Saab olema huvitav näha, kuidas need asjad San Joses toimima hakkavad. Näiteks 35-aastane Marleau oli eelmisel hooajal üks meeskonna enim mänguaega teeninud ründaja, aga tema punktisaagiks jäi vaid 57. Üliandeka Hertli mänguaeg jäeti samal ajal vaid 14:33 peale.

Vanad teened ei tohiks pärast ebaõnnestunud hooaega enam palju lugeda. Seega võiks eeldada, et kuigi ümberehitamine on hetkel veel edasi lükatud, siis antaks ikkagi rohkem võimalusi nooremale generatsioonile. See võiks ka vanakeste silmis uuesti leegi sütitada, mis võiks omakorda viia ilusate asjadeni. Sharksi nime ei pakuta üle pika aja automaatselt võimalike playoffidesse kvalifitseerujate sekka ning see võib töötada meeskonna kasuks. Satsil on ka hea kogus musta hobuse potentsiaali.

Kümme kõige vingemat vabaagenti

Taas on käes aeg vaadata üle need härrad, kes 1. juulil algaval vabaagentide möllul enim tähelepanu väärivad ja tõenäoliselt ka saavad. Teiste seas on üle 15 aasta lepinguta meeste hulgas taas Martin St. Louis, keda kogemuste ja varasema produktiivsuse tõttu võib ehk pidada kõige nimekamaks vabaagentiks.

(foto: Paul J. Bereswill/New York Post)
St. Louis'il saab läbi 2011. aastal sõlmitud leping, mille koguväärtuseks oli 22.5 miljonit dollarit. Võib julgelt väita, et 40-aastasena on tema jaoks suured rahad sellega nüüd teenitud. See on hea uudis kõigile satsidele, kes endale kogemust lisada soovivad. New York Rangers, kelle ridades St. Louis viimased poolteist aastat mängis, tema teenetest enam huvitatud pole.

Karjääri jooksul üle 1100 mängu teinud ja nendes üle 1000 punkt kogunud ründaja andis tänavu selgelt kvaliteedis järele - 74 matšiga 21+31 - aga tänavu oli samas vaid 89 ründajat, kes 50 piiri ületasid ja see ei tohiks kosilasi minema hirmutada.

Omaette lugu on samas sellega, et päris iga sats härrale ei istu. Kui ta Tampa Bay Lightningust lahkus, siis soovis ta oma pere nimel siirduda just New Yorki. Seega äkki Islanders või New Jersey Devils? Olles Montreali külje alla sündinud võiks spekuleerida ka Canadiensi nimega, kuid tundub, et seal on alanud selge generatsiooni vahetus ning vanurid ei ole teretulnud. Miks mitte aga näiteks visata õhku Pittsburgh Penguinsi nimi? Ka sealt on tulnud signaale selle kohta, et soovitakse noortele panustada, kuid St. Louis võiks kenasti Sidney Crosbyt või Jevgeni Malkinit aasta jooksul toetada.

Matt Beleskey

St. Louis'ist 13 aastat noorem ründaja on ka kindlasti ahvatluseks kõigile, kes ründesse abi otsivad. Kunagine drafti 4. ringi valik tegi tänavu Anaheim Ducksi särgis elu parima hooaja, kogudes 65 kohtumisega 32 silma (22+10). Tegu ülikõva panusega mehe poolt, kellele maksti tänavu vaid 1.4 miljonit dollarit.

Ducks üritas küll Beleskeyt endale jätta, aga kuna ees ootab palgatõus, siis ei leitud selleks piisavalt vahendeid ja võimalik, et tegelikult puudub klubil usk sellesse, et tegu on tõusva tähega. 27-aastase mängumehe puhul on välja toodud see, et ta ei kogu väga palju söödupunkte. Playoffides pani ta tänavu põhihooaja numbritele otsa 8+1. Sellest ka õigustatud küsimus - kas ta on tõesti osav väravakütt või naudib lihtsalt elu heade meeskonnakaaslaste kõrval? Samas justkui riski väärt. Parimad aastad on just algamas.

Mike Ribeiro

Kui minna ründeliini tugevdamisel kindla peale välja, siis on Ribeiro ehk parim variant. Karjääri numbrid 947-st mängust 718 punkti on selle tõestuseks. Veebruaris 35-aastaseks saanud keskründaja oli riskimaiguline vabaagent aasta tagasi, aga Nashville Predatorsi peamänedžer David Poille'i rind oli rasvane ning risk õigustas ennast. Mees, kellele maksti vaid veidi üle miljoni dollari, kogus 62 punkti (15+47). Söötude osas olid temast paremad vaid 11 meest.

Nüüd on Ribeirost saamas taas vabaagent, kuna mehe hind on kasvanud ning Predators pole talle veel sobivat lepingut lauale pannud. Samas peavad kõik tänavused riskivõtjad Ribeiro puhul arvestama sellega, et juuli lõpus on tal algamas kohtukeiss seoses seksuaalse ahistamisega. Kunagine lapsehoidja, keda seejuures Ribeirode perekond süüdistab varguses, tuli sellise avaldusega mõni kuu tagasi välja. Kui kõik lõpuks laheneb võib Ribeirolt taas ilusat hooaega oodata, kui kaasus hakkab venima, siis on lood temaga lepingu teinud meeskonna jaoks nutused.

Mike Green

Kuigi ründajatel on alati lauale panna uhkemad tulemused, siis on tihti hoopis kaitsjad need, kes priskema palgatšeki saavad. Hetkel on turul paremakäelised kaitsjad defitsiit. Kogu oma senise karjääri Washingtonis mänginud Green on aga just paremakäeline. Viimastel aastatel on ta produktiivsus kõvasti langenud - tänavu näiteks 72 mänguga 45 punkti (10+35) - aga teda võib siiski pidada liiga üheks parimaks ründavaks kaitsemeheks. Nullindate lõpus olnud vähemalt punkt mängu kohta hooajad on selle tõestuseks.

Samas peavad kõik Greeni talendi austajad kindlasti arvestama suure väljaminekuga. Ta pani tänavu tasku 6.25 miljonit ja 29-aastasena pole tal mitte mingisugust põhjust lasta oma palka kärpida. Lisaks tõotab talle kena palgapäeva ka just see, et häid paremakäeliseid kaitsjaid ei saa tõesti lihtsalt puu otsast võtta. Kõigile kosilastele võib aga heaks uudiseks olla see, et Green on esinenud avaldustega, kus vihjanud sellele, et on valmis võtma vähem raha selleks, et heasse meeskonda mahtuda.

Cody Franson

Franson on samuti paremakäeline kaitsja, mis tõotab tema jaoks ainult head. Ja eks mees ole selle ka ära teeninud pärast seda, kui kolm aastat järjest allkirjastas vaid aastaseid lepinguid. Tänavu tegi ta üsnagi kummalise hooaja. 36 punkti (7+29) on karjääri rekord, aga koguni 32 neist tulid Toronto Maple Leafsi särgis. Predatorsi eest käis ta väljakul rohkem kui 20 kohtumises, aga ei leidnud vana koduklubi särgis kuidagi endale õiget kohta. Seetõttu võib ka arvata, et tema jätkamine seal on ebatõenäoline.

Seni täpselt 400 matši teinud Franson on 27-aastaselt juba üsna kogenud ja valmis pikemaks ajaks ennast mõne klubiga siduma. Tänavune hooaja lõpp Nashville'is paneb kindlasti nii mõnegi peamänedžeri kukalt kratsima, aga mõni võib selle peale hoopis keelt limpsata. Võimalik, et see on Fransoni turuväärtuse alla löönud, mis tähendab, et kvaliteetse mehe saab kätte soodsa hinnaga. Tänavu oli tema palgaks 3.3 miljonit.

Justin Williams

Hr. "Seitsmes mäng" on Los Angeles Kingsist lahkumas, kuna klubi on oma palgalehega veidi jännis. Tal on selja taga kaks üsna keskpärast põhihooaega - kokku 84 punkti - aga nagu hüüdnimi vihjab, siis sööb ta alati enne playoffide algust lõvikonservi ning on seal täiesti teistsugune mängija. Selle eest on tal ette näidata 2014. aasta playoffide MVP tiitel ning kolm karikavõitu (kaks Kingsiga ning üks 2006. aastast Carolina Hurricanesiga).

Kõike on juba tehtud ja nähtud, seega on Williamsil omamoodi dilemma - kas jätkata karikate jahtimisega või rahulduda kuskil obskuurses kohas kena palgatšekiga. Lõppenud hooajal maksti talle veidi üle kolme miljoni dollari. Huvitav fakt on see, et ta ostis koos abikaasaga mõni aasta tagasi kodu New Jerseysse. Peres on kaks väikest last, seega võimalik, et potentsiaalse maandumispaiga ennustamisel tuleks vaadata just selles suunas.

Michael Frolik

Frolik on aastast 2013 karikavõidu samuti kätte saanud, aga 27-aastaselt peaks ambitsiooni kindlasti veel rohkelt olema. Viimased Winnipeg Jetsi rivistuses veedetud aastad on mõlemad lõppenud 42 punktiga. Tšehh, keda kunagi kutsuti "väikeseks Jagriks", pole ehk suutnud oma potentsiaali täielikult avada, aga ta on sellegi poolest igas klubis olnud hinnatud mees. Seetõttu pole tema palkamine ka väga odav lõbu - lõppenud hooajal teenis ta 3.3 miljonit.

Mitmekülgne mängumees, kellel kogemust rohkem kui 500 mängu jagu, kuluks enamusele meeskondadele, kui isegi mitte kõigile ära. Ei ole välistatud Winnipegis jätkamine, aga arvestades, et hooaja jooksul pole lepingupikenduseni jõutud, siis arvatavasti näeme teda uuel hooajal ikkagi mõne teise klubi särgis.

Drew Stafford

29-aastane ründaja on teine Jetsi mees, kellega klubi võiks vabalt edasi minna, aga pikenduseni pole jõutud. Stafford on aastate jooksul olnud 40-50 punkti mees, aga tänavu tegi ta hooaja keskel pärast Buffalost Winnipegi siirdumist võimsa hüppe. Uue klubi särgis tuli 26 mänguga 9+10. Varasema karjääri jooksul on ta teinud ka ühe 30 väravaga hooaja. Ameeriklasel on ette näidata nii mõndagi, millega ennast müüa.

Seoses Staffordiga on aga huvitav seis seoses tema palgaga. Sabres tegi temaga 2011. aasta suvel diili, kus aastapalgaks oli neli miljonit. Enne kui tänavu Winnipegis maandus ei suutnud ta seda õigustada. Kas see lühikest sorti sähvatus oli piisav näitamaks seda, et varasemad tagasihoidlikud numbrid tulenesid lihtsalt sellest, et Buffalos oli kehv meeskond?

Antoine Vermette

Aastate jooksul Staffordiga enamvähem samal tasemel - nii mänguliselt kui ka palga suhtes (3.75 miljonit) - olnud Vermette tegi tänavu põhihooajal uude meeskonda siirdudes vähikäigu. Coyotesi eest kogus ta 63 mänguga 35 silma, aga Blackhawksi eest 19 kohtumisega vaid kolm punkti. Samas on tal nüüd ette näidata kaks Stanley karika finaalseeria võiduväravat. Playoffides oli ta uuesti enda jaoks korralikul tasemel ja 20 mänguga tuli 4+3.

32-aastane Vermette toob endaga head liidriomadused ning viisaka produktiivsuse. Tänavune vabaagentide klass ei hiilga väga kvaliteetsete tsentritega, mis töötab Vermette'i kasuks. Lõppenud lepingu töötasu oli 3.75 miljonit ja kui agent on osav, siis on tal kindlasti võimalik isegi palgatõusuga mõnda heasse meeskonda saada.

Paul Martin

Mitmed mängijad on sellised, kelle väärtust ei saa hinnata puhtalt statistika põhjal. Mõned mängijad on lihtsalt sellised, kes teised paremaks muudavad. 34-aastane Martin on just üks nendest. Näiteks Penguinsi parim kaitseäss Kris Letang on öelnud, et tema tunneb ennast kõige mugavamalt just Martini kõrval mängides.

Lisaks teisi paremaks muutvale efektile on Martin ka tõeline playoffide spets. Penguinsi särgis on tal näiteks ette näidata 15 playoffide kohtumisega 11 punkti ja 13 matšiga 8 silma hooajad. Tõenäoliselt ta mõne playoffe sihtiva satsi koosseisu lähebki. Penguins sooviks teda kindlasti endale jätta, aga Martin peaks selleks nõustuma suure palgakärpega. Tänavu maksti talle viis miljonit.