NHL-is kuulub meeskonnavaimu kasvatamise juurde krediitkaardi rulett

Öeldakse, et meeskonnavaim on treenitav nagu mänguoskused ja kindlasti võib ühtsustunnet pidada spordimaailmas meeskonnaaladel väga tähtsaks faktoriks. NHL-is kuulub selle kasvatamise juurde ka omapärane krediitkaardi rulett, mis läheb kasutusse, kui vaja ära maksta ühise õhtusöögi arve.

(foto: thepensnation.com)

Ühised õhtusöögid on tavapärane rutiin võõrsil mängivate meeskondade jaoks, kes perekonnast eemal ja kodust tulemise asemel mängule hotellitoast saabuvad. Aastate jooksul on kujunenud välja lõbus ettevõtmine, mis lisaks kambavaimu kasvatamisele aitab lahendada suure seltskonna suure probleemi - kes õhtusöögi arve tasub.

Mängu käigus panevad kõik oma krediitkaardi mütsi sisse ja mängija, kelle kaart viimaseseks jääb, peab teistele välja tegema.

"See on adrenaliinilaks, aga kui sinu kaart välja ei tulegi, siis murrab see veidi ka südame," kirjeldas oma kogemust Pittsburgh Penguinsi ründaja Conor Sheary, kes tänavuse põhihooaja lõpus Torontos kaotajaks jäi.

Arve võib vahest ka päris suureks kiskuda. Endine ründaja Paul Bissonette on meenutanud, kuidas liiga uustulnukana miinimumpalga eest mängides oli päris hirmutav, kui söögikorra eest tuli välja käia üle 3000 dollari. Seda saab võrrelda hasartmänguga.

"Tunne on nagu sul oleks blackjackis suur panus mängus ja ootad, kas sul õnnestub duubeldamisega vastane tühjaks teha," ütles Bissonette.

Erinevalt päris kasiinost ei tähenda aga õhtusöögi laua taga ruletil ebaõnnestumine ilmtingimata kaotust. Kui Bissonette esimest aastat Arizona Coyotesis mängis ja üks ligi 7000-dollariline arve tema kanda jäi, siis tasusid selle eest lõpuks meeskonna veteranid, kes klubis kõige suurema palga peal.

Osadel mängijatel on karjääri jooksul kõvasti vedanud. Teatud kaardid on osutunud õnnetoovateks ja arve on alati meeskonnakaaslaste kanda jäänud.

"Mul oli punane kaart, millele panin nimeks "The Diablo", see oli alistamatu, ma ei kaotanud kunagi," on meenutanud 2007. aastal Kanada koondises MM-kullani jõudnud Colby Armstrong.

Mäng pole aga populaarne kõigis satsides. Karl Alzneri sõnul ei praktiseerita seda väga Washington Capitalsis. Enamasti jagatakse arve lihtsalt seltskonna peale ära.

Võimalik, et oleme leidnud põhjuse, miks pealinna klubi playoffides kunagi 2. ringist kaugemale ei jõua. Pole lihtsalt piisavalt head meeskonnavaimu.

Jaga:

Facebook Google+ Twitter