 |
| (foto: Getty Images) |
Edetabeli tipus troonib Arizona Coyotesi kapten Shane Doan. Päev pärast uue hooaja algust - Coyotes kohtub 9. oktoobril Los Angeles Kingsiga - 39. sünnipäeva tähistav ründaja jõuab uue hooaja esimeste mängudega 1400 piirini. Hetkel on sellest puudu kuus põhihooaja matši.
CV peal on Doanil muidugi üks hooaeg kirjas Winnipeg Jetsi mängumehena, aga üldises plaanis on tegu ikkagi selle sama Coyotesiga. Ei olnud tema selles süüdi, et klubi teise linna koliti. Samuti pole Doan süüdi selles segaduses, mis Coyotesit mitmete aastate jooksul on saatnud. Seetõttu võib öelda, et tema paigal püsimine on veelgi enam imetlust vääriv.
Oma tippaastatel oli Doan väga produktiivne ründaja ja võinuks mõne vahetustehingu näol või vabaagendina leida kindlasti palju parema pesitsuspaiga, kus karikavõitu jahtida. Senise karjääri jooksul 898 punkti kogunud ründaja on aga näidanud, et sportlasena võib tiitlid üle kaaluda kindla kodu olemasolu. Mis muidugi muudab irooniliseks selle, et Coyotes on sel suvel kodutuks jäänud.
Üle 1300, täpsemalt 1329 mängu, on selja taga ka Patrick Marleaul. San Jose Sharksi ründaja on sarnaselt Doanile karjääri loojangul endiselt ilma Stanley karika võidusõrmuseta, aga see eest on ta kaks korda Kanadaga tulnud olümpiavõitjaks ning on vähemalt stabiilselt saanud playoffides mängida.
1997. aasta drafti 2. valik on kogu oma karjääri jooksul silma paistnud harukordse vastupidavusega. Tal on praeguse seisuga selja taga kuus järjestikust hooaega, kus tal pole jäänud vahele mitte ühtegi põhihooaja matši. Kogu 17-aastase karjääri jooksul on ta puudunud vaid 31-st mängust. See on aitanud tal saada NHL-i ajaloos kiiruselt kolmandaks mängijaks, kes 1000 mänguni jõudnud. Lõppenud hooajal sai temast kõige noorem, kes 1300 kohtumist kätte saanud.
Marleau Sharksi karjääri pole lõpetanud isegi see, et 2009. aastal jäeti ta pärast viieaastast perioodi kapteni ametist ilma. Peagi jõuab Marleau 1000 punkti klubisse. Hetkel istub ta 988 silma peal.
Patrik Eliaš saab ennast hetkel nimetada enim mängudega eurooplaseks. Tšehhi vanameister tähistab uuel hooajal 20 aasta möödumist oma New Jersey Devilsi debüüdist. Tänaseks 1224 mänguni jõudnud ründaja esimene kohtumine oli 1995. aasta 7. detsembril Toronto Maple Leafsi vastu.
Alates debüüdist on Eliaši poolt tulnud üle 400 värava ja 1017 punkti. Lisaks ka kaks karikavõitu. Järgmise aasta aprillis 40-aastaseks saav kunagine drafti 2. ringi valik pole kujunenud mitte vaid ühe klubi ikooniks, vaid tõeliseks elavaks legendiks.
Eliaš on NHL-i ajaloos ainus mängija, kellele lisaajal määratud kaks karistusviset. Need olid New York Islandersi vastu tehtud erinevates kohtumistes. Mõlemad üritused jäid realiseerimata.
Esimese kaitsjana tuleb lojaalsustabelis Ottawa Senatorsi Chris Phillips. 1996. aasta drafti avavalik on enda nimele saanud 1179 mängu. Kohtumiste arvu on kõvasti kahandanud erinevad vigastused. Lõppenud hooajal piirdus ta näiteks vaid 36 matšiga. Kuigi tõele au andes, siis vähene mängude arv oli rohkem tingitud tema kehvadest esitustest, mis ta meeskonna uue peatreeneri Dave Cameroni valikust välja tõukas.
37-aastasel mängumehel on tulevaks hooajaks veel leping olemas, kuid tundub, et tema teekond on Ottawas peagi lõppemas. Eks näis, kas tal jätkub tahtmist edasi mängimiseks või rahuldub ta sellega, et saab ennast lugeda nende meeste sekka, kes oma NHL-i karjääri jooksul kandnud vaid ühe klubi särki.
Esikuuiku lõpetavad vennad Sedinid. 2000. aastal sai rootslastest läbi aegade neljas kaksikute paar, kes NHL-is väljakule pääsenud. Henrik on Danielist kuus minutit vanem ning kogunud seni endale ka rohkem mänge - 1092 vs 1061. Samuti on ta üle punktide osas - 915 vs 881. Senised saavutused on enamvähem identsed. Henrik saab vaid uhkustada sellega, et korra - 2010. aastal - on ta valitud kõige muu seas ka põhihooaja kõige väärtuslikumaks mängumeheks.
 |
| (foto: nhlsnaipers.com) |
2011. aastal jäid Sedinid napilt Stanley karikast ilma. Uuele hooajal 35-aastastena vastu minnes on selle püüdmiseks veel aega, aga samas pole seda ka väga palju. Canucks on hetkel justkui käigu pealt meeskonda ümberehitamas ja võimalik, et selle viimane faas on just vendadest loobumine. Kuid sama tõenäoline on ka see, et kaksikute paar mängib siiski rõõmsalt klubi särgis karjääri lõpuni.
Lisaks Canucksile on lojaalsusedetabelis kahe väljakumängijaga esindatud ka Senators ja Detroit Red Wingsi. Phillipsi kõrval on senaatorite teiseks esindajaks Chris Neil. Temal on samuti uueks hooajaks leping taskus, aga olles lõppenud hooajal rohkelt koosseisust välja jäänud, ei oleks üllatav, kui peagi võib teda näha juba uue klubi ridades. Olles tihti meeskonnast väljas saatsidki teda tänavu mitmed kuulujutud. Hetkel on aga seis selline, et oma senisele 893 kohtumisele peaks ta Senatorsi särgis mõned siiski veel lisama.
Esimese Red Wingsi esindajana tuleb Pavel Datsjuk. Venelase tervis on viimastel aastatel olnud kehvapoolne, aga tal on siiski koos 887 matši. Nendega on tulnud 869 punkti, kaks Stanley karikat ja rohkelt veel individuaalseid auhindu. Kunagine drafti 6. ringi valik on endale ehitanud ülimalt eduka karjääri. Uue nädala alguses 37. sünnipäeva tähistav ründaja on klubi palgal veel kaheks aastaks, mis lubab hea tervise korral sihtida 1000 piiri nii mängude kui punktide osas.
Enne teist Red Wingsi meest Henrik Zetterbergi jagavad 9-10. koha ära Eric Staal ja Andrei Markov. Carolina Hurricanesi kapten Staal on vaid 30-aastane, kuid on 846 mänguni jõudnud tänu oma suurepärasele vastupidavusele. Kümne hooaja jooksul on ta eemale jäänud vaid 22-st mängust. Juba enda debüüthooajal, kui põhiturniiril tuli temalt 100 punkti, sai ta enda nime Stanley karika peale ning Kanadaga stulnud MM- ja OM-kullad on temast teinud Kolme Kulla Klubi liikme.
Seni põhiturniiri mängudes 742 punkti kogunud ründaja on aga pärast 2006. aastal saadud karikavõitu vaid korra playoffides mänginud. See on endaga toonud kaasa mitmeid kuulujutte võimalikust klubivahetusest. Seda eriti viimastel aastatel, kuna järgmisel suvel on temast saamas vabaagent. Ise on ta klubile truudust vandunud, aga vaadates Hurricanesi praegust seisu, siis võib öelda, et Staali parimad aastad kuluvad ära liiga lõpuosas rabeleva meeskonna eest mängides. Seda muidugi tõesti juhul, kui üleminekut ei toimu. Hetkel ei saa seda üldse välistada.
Vene mängijad ei ole väga oma lojaalsuse poolest tuntud ja see teeb Datsjuki ja Markovi saavutused väga muljetavaldavateks. Markov oli mõned aastat tagasi kõvasti vigastustega hädas, aga viimase kolme hooaja jooksul on ta puudunud vaid kahest Montreal Canadiensi mängust. Lõppenud hooajal tegi 36-aastane kaitsja 50 punktiga ühe oma karjääri parimatest aastatest. See näitab, et vanal hobusel on püssirohtu veel alles. Kui vaid meeskond suudaks kaasa tulla ja talle enne kepi nurka viskamise aega karikavõidu pakkuda.
Canadiens tegi aasta tagasi kõva sammu edasi, kui lõpetas hooaja idakonverentsi finaalis, aga tänavu jõuti üldse playoffidesse vaid tänu Carey Price'i hiilgevormile.
Zetterberg on hetkel 836 mängu peal. Teda on sarnaselt Datsjukile viimastel aastatel saatnud mitmed vigastused. Erinevalt venelasest peaks meeskonna kapten aga veel tükk aega Red Wingsi punast särki kandma. Ta on mõned aastad noorem ning leping kehtib kuni 2020. aasta suveni. Kuigi suured asjad on muidugi juba ära tehtud - 2008. aastal Stanley karikas ja 2006. aastal nii OM- kui ka MM-kuld. Hetkel on Zetterbergil kirjas 786 silma, aga 1000 piiri peaks ta järelejäänud karjääri jooksul mängleva kergusega kätte saama. Kui just tervis täielikult metsapoole ei lähe.
Napilt pääseb 800 mängu klubisse Dustin Brown. Los Angeles Kingsi kaptenil on seni koos 802 matši. Sarnaselt Staalile on ka tema seni näidanud raudset tervist. Ta on vahele jätnud vaid 14 mängu. Viimastel aastatel on Browni produktiivsus küll kõvasti kannatada saanud, aga ega ta polegi kunagi tõeline väravahunt või söödusepp olnud. Samas pole ka 442 punkti miski, mille üle häbi tunda ja lõppkokkuvõttes loevad kõige rohkem ikkagi tiitlid. Brownil on kodus kaks Stanley karika võidusõrmust ja 2010. aastast OM-i hõbemedal. Arvestades Kingsi võimsust (tänavuse hooaja suhtes pigistame silma kinni), siis saab ta veel kindlasti mitu võimalust minna võiduka lõpuni välja.
Kui võtame kampa ka puurivahid, siis võidab Hurricanes lojaalsuse võidujooksu. Cam Ward annab neile kolmanda mehe. 31-aastane väravavaht võitis sarnaselt Staalile juba oma debüüthooajal Stanley karika. Pärast seda pole ta enam korralikult särada suutnud, aga tema lojaalsusele on sekundeerinud ka klubipoolne suhtumine. 2002. aasta drafti avaringi valikule ei ole käega löödud, mis teeb Hurricanesist sümpaatse satsi. Eriti veel kui võtta arvesse, et tegu pole olnud eduka klubiga. Muudatusteks on rohkelt põhjust olnud, aga vaikselt on kannatatud ning loodetud, et õnn üks aeg pöördub. Ehk peagi nii ka läheb.
Ward on seni kirja saanud 512 mängu, millest 414 on stardid. Enne teda tulevad aga väravavahtide osas veel Marc-Andre Fleury ja Henrik Lundqvist.
Fleury puhul väärib samuti tema enda lojaalsuse kõrval välja toomist klubipoolne käitumine. Olgugi, et temaga saadi üsna varakult - 2009. aastal - karikavõit kätte on Pittsburgh Penguinsi puhul pidevalt välja toodud väravavahi nõrkust. Fleury on kriitika endale ka ise peale tõmmanud, kuna esitused playoffides ei ole olnud sellised nagu põhiturniiri käigus. Seni on tema nimel 595 põhihooaja matši ja neist 444 on stardid.
Tänavu jõudis Fleury kiiruselt läbi aegade kolmanda puurivahina 300 võiduni. Seejuures jäi tal absoluutne rekord vaid päevade kaugusele. Martin Brodeur sai 300. võidu kätte 29 aasta ja 223 päeva vanuselt. 2003. aasta drafti avavalik oli sel hetkel 29 aasta ja 361 päeva vanune. Kui meeskond kukkus playoffide avaringis välja, siis Fleury enda jaoks oli tegu ülieduka aastaga. Ta juhtis liigat nullimängude osas (10), ületades oma varasema rekordi (5) kahekordselt. Samuti näitas ta head taset isegi playoffides, lastes keskmiselt endale vaid 2.12 väravat. Tegu kõva aastaga, mis võiks suunata ta veel kõrgemale ja kaugemale.
Lundqvist juhib väravavahtide lojaalsustabelit 620 mänguga. Neist 494 on stardid. Kümme hooaega tagasi kuningas Henrik tuli, nägi ja võttis NHL-i parima puurivahi koha endale. Ta on NHL-i ajaloos ainus väravavaht, kes kõigi oma esimese seitsme hooaja jooksul jõudnud vähemalt 30 võiduni. On lausa kriminaalne, et seni on ta võitnud vaid ühe Vezina trofee, mis tuli 2012. aastal. Samuti on rootslane mitmeid kordi napilt ja valusalt jäänud karikavõidust ilma. New York Rangers on temale toetudes teinud mitmeid ilusaid playoff-seeriaid, aga i-le punkti panemine pole õnnestunud. 33-aastasena peaks selleks aga veel kuhjaga võimalusi tekkima.
Rootslasel on seni kirjas 339 võitu, mis Brodeuri võimsast rekordist (691) väga kaugel, aga 300 võiduni jõudnud puurivahtide seas on Lundqvistil hetkel parim võiduprotsent (54.68%). Seejuures oli tema edukus tänavu müstiline 65%.
Kommentaarid