Eelmise hooaja mitmete vigatustega lõpetanud Boston Bruins on uut alustamas samal joonel. Meeskond jäi teisipäevases kontrollkohtumises Torey Krugist ilma, kellel diagnoositi hiljem lõualuu murd. Sellest taastumisele läheb vähemalt kolm nädalat.
(foto: masslive.com)
Mullu 51 punktiga (8+43) uue karjääri rekordi teinud kaitsja jäi kohtumises Detroit Red Wingsi vastu ühele vastaste pealeviskele lõuaga ette. Peatreeneri Bruce Cassidy sõnul vaadatakse ameeriklane uuesti kolme nädala pärast üle, aga ei saa välistada, et mängupaus venib isegi pikemaks.
"Alustame aastat kuue või seitsme kaitsjaga, neiks võivad osutuda kestahes," kommenteerib Cassidy Krugita olukorda sinisel joonel.
Treeningkohtumistes on viga saanud ka Bruinsi ründajad Matt Beleskey ja Jakob Forsbacka-Karlsson. Esimene jättis niigi erinevate traumade tõttu eelmisel hooajal suure portsu mängudest vahele, kui piirdus vaid 49 kohtumisega. Teine on klubi 2015. aasta drafti 2. ringi valik, kellelt pärast suurepärast ülikoolikarjääri uuel hooajal suuri tegusid oodatakse.
Toronto Maple Leafs oli eelmisel hooajal kõige võimsam tõusja, aga nende kõrval väärib veel eraldi välja toomist Columbus Blue Jackets. Klubi, mis oli eelneva aasta lõpetanud vaid 76 silmaga, leidis järsku kuskilt üle 30 punkti juurde ja püstitas 108-ga ülivõimsa uue rekordi. Eelnevat ületati 15 punktiga.
(foto: unionandblue.com)
Ümberkorraldused tulises ründeliinis
Jackets oli eelmisel hooajal oma keskmise väravasaagi 3.01-ga liiga parimate seas, aga samamoodi jätkamine nõuab mitmete uute mängijate kiiret kohanemist. Kümnest vähemalt kümne väravani jõudnud ründajast on kolm lahkunud. Sam Gagner jalutas vabaagendina Vancouverisse, Scott Hartnelli leping osteti välja ja Brandon Saad saadeti tagasi Chicagosse. 24-aastane ründaja oli paar suve tagasi klubi suurost, aga kui Blackhawks näitas välja huvi võtta Saad tagasi, siis oli sellest raske keelduda. Eriti arvestades seda, mida vastu pakuti. Viimaste aastate ühte põnevaimat mängijat Artemi Panarinit.
25-aastane venelane on oma esimese kahe NHL-i hooaja jooksul 162 mänguga kogunud 151 punkti (61+90). Columbuses saab ta näidata, et need numbrid ei tulnud vaid tänu Patrick Kane'i kõrval mängimisele.
"Kogu mu karjääri jooksul on inimesed öelnud, et mängin hästi vaid tänu kellelegi teisele. Keegi ei mäleta seda, kuidas ma enne viimast paari aastat esinesin. Olen sellega harjunud, ega pööra sellele üldse tähelepanu," rääkis hiljuti Panarin, kes on kohalikele hokisõpradele lubanud palju naeratusi, häid hetki ja väravaid.
Korkinos sündinud ja kasvanud mängumehel on kirjas kaks järjestikust vähemalt 30 väravaga hooaega. Saadil samal ajal üks 31 ja teine 24-ga. Mõlemad hooajad lõppesid tema jaoks 53 punktiga. Panarin on mõlemal aastal pannud 70+. Selle põhjal võiks öelda, et jakkide niigi hea rünnak on veelgi teravamaks läinud.
(foto: dailyfaceoff.com)
Gagneri ja Hartnelliga läinud väravaid loodetakse eelkõige näha tulemas noorukitelt Alexander Wennbergilt ja Oliver Bjorkstrandilt. "Me olime playoffides kõige noorem meeskond, seega tuleb meie meeskonna suurim areng seestpoolt kuttide mitmekülgse arengu ja kogemuste pealt," selgitas suvel peamänedžer Jarmo Kekäläinen.
Noor meeskond sai kevadel valusa, aga kahtlemata vajaliku õppetunni, kui selgus et põhihooaja hoki ja playoffid on kaks täiesti erinevat asja. Avaringi vastane oli karikakaitsja Pittsburgh Penguinsi näol mõistagi karm, aga sellest paarist oodati kindlasti rohkemat kui viis mängu. Neljast kaotusest kolm tulid vähemalt kaheväravalise vahega. Võib öelda, et puudu oli just Panarini sugune mängude otsustaja.
"Panarini toomine annab meie meeskonnale teistsuguse näo," ütles Kekäläinen pärast julget vahetustehingut. "Saad on hea mängija ja oli seda ka meie heaks, aga Panarini näol tuleb meile tõeline esimese kolmiku ründaja, kes lisab meie rünnakule ohtlikust, mida võis olla puudu või mida ta annab veidi juurde."
Panarin peaks lisama vunki ka Jacketsi ülekaalule. 19.9% tegid selle osas meeskonnast igati hea ülekaalu satsi, aga selgelt on veel ruumi edasiliikumiseks. See võiks tulla just Panarini pealt, kellel nähakse reserveeritud kohta esimeses ülekaalu meeskonnas. Saad, kes rohkem kahesuunaline mängija, oli satsis teise meeskonna vend.
Noori täis kaitseliin
Kekälaineni hea töö peamänedžerina draftides ja mängijateturul on tänaseks Jacketsile toonud esimese kaitsepaari, mis võib veel 10+ aastat vastaste kaitsjaid hirmutada ning isegi väravavahte masendada. Zach Werenski ja Seth Jones said mõlemad eelmisel hooajal kirja üle 40 punkti.
"Werenski on äsja saanud 20, Jones on 22. Nad on meie esimene kaitsepeer ja nad pole ligilähedalgi oma parimate aastate võimetele," märkis Kekäläinen. "Nad on sellest arvatavasti 4-5-6 aasta kaugusel, mis tähendab, et nende potentsiaalil on kõvasti kasvuruumi."
(foto: dailyfaceoff.com)
Siniselt joonelt leiab veel 23sed Ryan Murray ja Markus Nuttivaara. Kuigi esimene on juba nii palu mänginud, et kirjas on üle 200 kohtumise ja aeg-ajalt on kosta, et 2012. aasta drafti 2. valiku võib juba maha kanda. Aga vast veel siiski mitte. Koos Murray ja teistega kaitse lasi eelmise hooaja peale kokku vähem kui 200 väravat, mis väga hea näitaja. Täishooaegade arvestuses oli meeskonna eelmine rekord 216.
Psühholoog peab Bobrovski pea paika keerama
Kaitsjatel ja kogu meeskonnal on aga muidugi kerge mängida, kui puuri valvab selline mees nagu Sergei Bobrovski. Kui sel nädalal 29ndat sünnipäeva tähistanud venelane 2013. aastal liiga hooaja parimaks väravavahiks valiti, siis võis arvata, et tema karjääri tipphooaeg on juba ära olnud, aga mullu suutis ta uuesti pakkuda samaväärseid esitusi. Ta oli liiga parim puurivaht nii endale lastud keskmise (2.06) kui tõrjete efektiivsuse (93.1%) osas.
Paraku polnud põhiturniiri heast hoost lõpuks mitte mingisugust tolku. See tõi Bobrovskile karjääri teise hooaja parima väravavahi auhinna, aga jäähokis ei maksa individuaalsed saavutused teadupärast mitte midagi. Meeskond langes kiirelt playoffides ja seda kõvasti Bobrovski süül. Tema numbrid vormusid 3.88-ks ja 88.2%-ks.
Mullune oli Jacketsi jaoks esimene täishooaeg koos John Tortorellaga. Torts on 2004. aastast Stanley karikavõitja, aga tema reputatsioon liigas on leebelt öeldes vastandlik. Pärast Tampa Bay Lightninguga saavutatud võitu on ta kõvasti kredibiilsust kaotanud, kuna järgnenud aastatel on ta avaringist omad edasi viinud vaid kaks korda. Võib uskuda, et ei teda ega kogu meeskonda ei võetud eelmisel hooaja alguses tõsiselt.
Üllatusfaktorit omanud meeskonnal lasti üks aeg kokku panna lausa 16-mänguline võiduseeria, mis vaid ühe võrra vähem, kui liiga rekord. Vaadates tulemustele tagasi, siis kumab selgelt välja, et hooaja esimene osa oli palju edukam kui lõpuots. Jättes arvestusest välja klubi rekordi tähistava võiduseeria - esimese 20 mänguga tuli 26 punkti, viimase 47 mänguga 50 punkti. Pärast aastavahetust kukkunud punktide korjamise tempo võib näidata, et Tortorellat ja tema hoolealuseid hakati tõsisemalt võtma ning seetõttu oli tulemuste saamine raskem.
Uuel hooajal enam radari alt lendamisele loota ei saa. Eelmise hooaja kaks päris erinäolist hooaja osa teevad raskeks ka meeskonna edasise käekäigu prognoosimise. Sats on pealtnäha suvel tugevnenud, aga kui hea see üldse algselt oli? Arvestades kui palju rekordeid kukkus, nii klubi kui isiklikke, siis tundub samasuguse aasta tegemine väga ebatõenäolisena. Ja isegi, kui õnnestub sama kõrgele tõusta, siis võib õhupall Bobrovski pärast ikkagi kevadel lõhkeda.
NHL-i hooajale eelnevaid mänge ei tasu kindlasti tõsiselt võtta, kuna meeskonnad kasutavad nendes palju noori ja on kaugel oma tavapärasest koosseisust, ent Winnipeg Jetsi puhul väärib senine nõrk esitus küll välja toomist. Tugevat koosseisu kasutades on mõlemad mängud kaotatud.
(foto: winnipegfreepress.com)
Paul Maurice'i meeskond alustas oma hooajaeelset programmi esmaspäeval Minnesota Wildi vastu. Rivistuses olid nii Patrik Laine, Blake Wheeler, Bryan Litte, Dustin Byfuglien kui mitmed teised põhimehed, aga kohtumine lõppes 2-3 karistusvisetega tulnud kaotusega.
Wild mängitas praktiliselt täiesti teisejärgulist koosseisu. Charlie Coyle oli kõige tuntum nimi. Puuris jagasid ülesanded ära väheste NHL-i kogemustega Steve Michalek ja Niklas Svedbarg.
Aga äkki oli lihtsalt tegu juhuse ja halva õnnega, võidi Winnipegis pärast mängu mõelda. Meeskond oli pealevisetega üle 34-25 ja mängis tegelikult paremini. Kuid teisest mängust ei tulnud ka rõõmu.
Jets võõrustas eile Edmonton Oilersist ja kõik ässad olid taas rivis. Külalistel puudusid samal ajal Connor McDavid, Leon Draisaitl ja paljud teised. Väravas olid AHL-i vahid Laurent Brossoit ja Nick Ellis. Neist saadi mööda vaid üks litter, kui Nikolaj Ehlers varajase ülekaalu väravaga skoori avas.
Steve Mason lõpetas õhtu vaid 21 tõrjega. Jets sai uuesti kirja 34 üritust.
Kahe mängu peale midagi järeldada tundub tobe, aga kui oma parima lähedase rivistusega on kokku klopsitud satside vastu raske, siis miks peaks tugevamini mehitatud vastaste vastu paremini minema?
Täna proovib Maurice nõrgendatud koosseisu. Vastu tuleb uuesti Wildi ja satsis 12 mängijat, kellel NHL-is kogemusi vähem kui 50 mängu jagu. Äkki on senistes kehvades tulemustes olnud süüdi lihtsalt ässade puudulik motivatsioon?
Uuel hooajal oma seitsmendat järjestikust playoffide kohta otsima hakkav St. Louis Blues peab alustama teekonda mitme olulise mängijata. Treeninglaagri käigus on viga saanud nii Jay Bouwmeester kui Alexander Steen.
(foto: missourinet.com)
Klubi teatas nädala alguses, et Bouwmeester tegi trennis vasaku jala katki ning tema seisund vaadatakse uuesti üle kolme nädala pärast. Steen tuli vigastusega välja teisipäevasest kontrollkohtumisest Dallas Starsi vastu, probleemiks vasak käsi. Ka tema vaadatakse uuesti üle kolme nädala pärast.
Blues on kolme nädala pärast oma esimesed põhihooaja mängud juba teinud. Kerged ei saa need olema. Bouwmeester on mitu hooaega järjest olnud meeskonna enim mänguaega teenivate mängijate hulgas. Tema ründeproduktiivsus on küll viimastel aastatel selgelt langenud ja ta pole kolme aastat järjest isegi 20 punkti kätte saanud, aga teda kasutatakse vastasmeeskonna peamiste ründekolmikute vastu.
Steen on mitmeid hooaegu olnud meeskonna parimate sööduandjate seas. Eelmine hooaeg lõppes tema jaoks 35 söödupunktiga. Nende kõrvale läks ka 16 väravat.
Lisaks on klubi sel nädalal teatanud, et koosseisus kohta otsiv Zach Sanford jääb õlavigastusega isegi 5-6 kuuks riiulile. 22-mängumees näitas mullu päris lubavaid esitusi, kui kogus põhiturniiril 13 kohtumisega viis punkti (2+3).
Juba varasemalt oli selge, et Blues peab aastat alustama ilma Patrik Berglundita. Eelmisel hooajal 23-ga oma uue väravate rekordi teinud ja kokku 34 silma korjanud rootslane käis suvel õlaga opilaual ning mängukõlblik peaks ta uuesti olema alles detsembris.
Täna on tähtis päev seoses Joffrey Lupuli hooajaga. Kukub tähtaeg, mil 33-aastasel ründajal oleks võimalus küsida oma tervise kohta teist arvamust. Tema klubi Toronto Maple Leafsi hinnangul on Lupuli seisund sedavõrd kehv, et teine järjestikune hooaeg tuleb vahele jätta.
(foto: sportsnet.ca)
Lupul pakkus läinud nädalavahetusel palju jututeemat ja aluseid mitmetele vandenõuteooriatele, kui sattus Instagramis fännidega sõnelema. Mõni päev varem oli Leafs teatanud, et alates 2011. aastast klubi hingekirjas olev mees ei läbinud meditsiinilist ülevaatust. See oli teemaks ka sotsiaalmeedias. Lupul vastas ühele ülevaatust puudutavale kommentaarile väga huvitavalt: "Nad teevad pettust ja kõik lubavad neil seda teha."
2003. aastal alanud NHL-i karjääri jooksul 701 kohtumisega 420 punkti (205+215) kogunud kanadalane näis vihjavat sellele, et tema tervisega pole tegelikult midagi valesti. Leafs lihtsalt jätab sellise mulje. Seda selleks, et oldaks prii Lupuli palgast, mis võtaks palgafondist ära 5.25 miljonit.
Lupul, keda karjääri jooksul saatnud mitmed erinevad traumad, käis viimati väljakul 2016. aasta veebruaris. Võiks arvata, et mis iganes probleem teda vaevas, sellest peaks ta tänaseks juba üle olema. Kuid uuel hooajal me teda siiski väljakul ei näe. Lupul teatas, et ta ei kavatse oma tervisega seoses teist arvamust küsida.
"Terveks saamise" korral ähvardaks Lupulit AHL-is või isegi madalamal tasemel mängimine, kuna esindusmeeskonna plaanidesse ta ilmselgelt enam ei kuulu. Rääkimata sellest, et tema leping ajaks klubi palgafondi korralikult lõhki.
Leafsi eest 280 mängu teinud mehel on klubiga leping veel algava hooaja lõpuni. Selle jooksul tiksub tal palk edasi, aga hoki mängimise asemel tuleb leida endale mõni muu tegevus. Lupul lasi nädalavahetusel korra hokimehe hinge välja, aga see suruti kellegi poolt uuesti alla. Mõnel pool on isegi mainitud, et ehtsa kriminulli kombel olevat Leafsil vastuolulise mängumehe kohta mingisugust kompromiteerivat materjali ja võimalik, et selle tõttu on ta loobunud oma õigusest küsida arstidelt teist arvamust.
Palju mehi pole enam mängima jäänud Carolina Hurricanesi 2006. aasta Stanley karikavõidu meeskonnast ja ühe nime võib nüüd veel maha kriipsutada. Erik Cole sõlmis kolmapäeval klubiga sümboolse lepingu, et meeskonna ridades mängijakarjäär lõpetada.
(foto: photofile.com)
38-aastane Cole pole õigupoolest alates hooajast 2014/15 jääl käinud, kuid ametlik lõpetamise otsus tuli alles nüüd. Ameeriklasest ründaja veetis enamuse oma karjäärist Carolinas, mängides meeskonnaga lisaks 2002. aasta finaalseerias.
557 Cole'i 892-st mängust tulid Hurricanesi särgis. Ta on oma 363 punktiga klubi ajaloos TOP 10 mees. Kogu karjääri peale korjas ta 532 silma (265+267).
Erik Cole signs ceremonial contract to retire as a Hurricanes player. "It was always a goal of mine to come back and finish my career here." pic.twitter.com/q9Q1yVsWJf
Cole esindas viimasena Detroit Red Wingsi. Lisaks käis ta ära Edmonton Oilersis, Montreal Canadiensis ja Dallas Starsis. Ta mängis USA eest kahel MM-il ja 2006. aasta olümpiamängudel. Kohtunikud jäävad tema viie viskamist kahtlemata igatsema.
Sport, nagu me teame, võib vahest olla väga karm ja ebaõiglane. Kogu vaev ja hea töö võib ebaõnne korral asjatuks osutuda. Just nii juhtus eelmisel hooajal Minnesota Wildiga. Meeskond pani kokku klubi ajaloo edukaima hooaja ja tegi ka playoffide avaringis edenemiseks ära kõik võimaliku, kuid ometi 2. ringi mänge ei nähtud.
(foto: puckprose.com)
Järsult külmunud rünnak on saanud mitu uut nägu
Vaid liiga resultatiivseimana lõpetanud Pittsburgh Penguins tegi mullusel põhiturniiril Wildi 266-st rohkem väravaid. Põhihooajal keskmiselt 3.21 väravat paugutanud meeskond jõudis playoffides aga viie mänguga ainult kaheksa tabamuseni (keskmine 1.60). Need tulid ära 182 pealeviskega. Vastaseks olnud St. Louis Blues sai samal ajal kirja 134 üritust. Väravavaht Jake Allen oli tõeline kivimüür. Ega ometi kaks aastat järjest küll ju sama juhtuda saa.
"Peamine on see, et soovin, et me meeskonnana liiguksime playoffides sügavale," ütles suvel klubiga kolmeaastase pikenduse teinud Mikael Granlund. "Peame esmalt playoffidesse pääsema, aga arvan, et meil on väga hea punt koos ja suudame playoffides ohtlikud olla. Minu suurimaks eesmärgiks on see, et loodetavasti suudame järgmisel aastal midagi erilist korda saata."
Wildist on viimastel aastatel räägitud kui ühest potentsiaalsest karikale mängijast, ent tulemusi pole veel tulnud. Kaks aastat järjest on avaringis langetud ja ehkki viiel järjestikusel hooajal on aasta karikamängudega lõppenud, siis kirja on läinud vaid kaks seeria võitu. Kuid sellele vaatamata nimetatakse neid jätkuvalt karika ümber luusijate sekka.
Suvel on meeskond läbinud mitmed muutused, aga need on põhimõtteliselt olnud kosmeetilist laadi. Põhiturniiril võimsalt esinenud on rünnak on kaotanud Erik Haula, Jason Pominville'i ja Martin Hanzali, kellele toodud samaväärsed asendajad Marcus Foligno, Tyler Ennis ja Matt Cullen.
(foto: dailyfaceoff.com)
"Ennis pakub elevust, ta on uskumatult osav ja kaval. Sama on Folignoga. Ta on suur ja tugev kutt, kes alati endast kõik välja paneb. Minnesota fännid hakkavad seda hindama," kirjeldas hiljuti uusi meeskonnakaaslasi väravavaht Devan Dubnyk.
Cullen endise Wildi mehena reklaami ei vaja. Enda eest räägivad ka viimasel kahel aastal Penguinsiga tulnud triumfid. Pingviinid soovisid novembris 41-aastaseks saavat mängumeest palgale ka uueks hooajaks, aga kodukandi meeskonna huvile oli raske ära öelda. Samas on aga kindel ka see, et Cullen ei läinud lihtsalt koju tagasi karjääri lõpetama. Eesmärgiks on ikkagi karikavõit.
Huvitava täiendusena puudutab rünnakut ka üks peatreeneri Bruce Boudreau uutest abilistest. Klubi on palganud Bob Woodsi, kellega koos Boudreau varasemalt Anaheimis töötanud ja kes vormis läinud hooajal Buffalo Sabresi ülekaalu efektiivsuse liiga parimaks (24.5%). Wildil polnud eelmisel hooajal ülekaal nõrk koht, kaugel sellest, aga küll küllale liiga ei tee. 21% pealt on veel arenguruumi. Eriti tuleb muidugi erimeeskondade tähtsus välja just playoffides.
Kaitses paar taaselustamist vajavat projekti
Wild andis Ennise ja Foligno eest suvel ära Marco Scandella ning kaotas mitu veteranidest kaitsjat vabaagentide turule. See on toonud meeskonna sinisele joonele kaks intrigeerivat mängumeest - Kyle Quincey ja Ryan Murphy. Kumbki pole NHL-is millegagi pikalt hiilanud, aga nende sees peaksid peidus olema efektiivsed mängijad.
Boudreau on 32-aastasest Quinceyst elevusega rääkinud, kuigi tema eelmise hooaja statistika (73 mänguga 6+9) ei vihja millelegi säravale. Ent tegu on mehega, kes kunagi isegi 40 piiri lähedale jõudnud. Murphy on Carolina Hurricanesi endine drafti avaringi valik, kes juba väga varakult kõrgliigas jääle lasti, aga kelle areng on sedavõrd toppama jäänud, et isegi AHL-is on olnud probleeme mänguaja teenimisega. Aga äkki ongi neil olnud vaja lihtsalt õiget klubi ja õiget peatreenerit.
(foto: dailyfaceoff.com)
Wild lasi endale eelmisel hooajal keskmiselt 2.49 väravat mängus. See number on mitu aastat stabiilsena püsinud. Viimase nelja hooaja halvim kogunumber ühe aasta peale on mullune 208 endale lastud väravat. Kaks korda on jäädud 206 peale ja Dubnyki müstiline 2014/15 hooaeg tõi 201. Meeskond on olnud paljuski kaitsele keskendunud, aga koos Boudreau tulekuga leiti rünnaku ja kaitse vahel hea tasakaal. Enne 266 tabamusega aastat oli viimaste hooaegade parim 231.
Kas kõik on Dubnyki taga kinni?
Dubnykil on kolme Minnesotas veedetud hooaja halvim endale lastud keskmine 2.33 ning nõrgim tõrjete efektiivsus 91.8%. Kõikide Wildi särgis peetud mängude peale kokku on tema keskmised 2.17 ja 2.24. Rohkemat on oma esikindalt keeruline tahta. Kuid ohumärgiks on tõsiasi, et hooaja otsustavas faasis kipub 31-aastane kanadalane väristama.
Arvestades meeskonna külmunud rünnakut, siis ei saa väravavahti eelmise hooaja ebaõnnestumises süüdistada ja seda näitavad ka numbrid. Dubnyk tõrjus seerias Bluesi vastu 92.5%-ga ning lasi 1.86. Tegu igati tipp-topp numbritega. Kuid tema karjääri keskmisteks on playoffides 2.59 ja 90.3%. Need paranesid tublisti eelmise hooajaga. Selliste näitajatega on problemaatiline lõppeesmärgini jõuda.
Kas playoffides näidatud taseme languse taga võib olla väsimus? Dubnyk on viimase kahe aastaga põhiturniiril kokku jääl käinud 132 kohtumises. 2015. aasta kevadel meeskonda Supermanina playoffidesse tirides tegi ta klubi rekordit tähistavad 38 mängu järjest. Väsimus ei puuduta ka vaid füüsist. Väravavahtidel on eriti tähtis vaimne pool ja kui panna praktiliselt pool põhiturniiri ilma puhkepäevadeta, siis see võib tõesti mentaalse teravuse lõpuks röövida.
"Kui tal on partner, keda ta võib usaldada, siis usun, et ta saab 65 mängu mängimisega hakkama, ideaalis näeksin teda mängimas 60 kohtumises," on Boudreau oma esinumbri kohta öelnud. "Arvan, et kui ta püsib vaimselt värskena, siis võib ta teha palju mänge."
"Puhkemehe" ameti pärast asuvad uuel hooajal võitlusesse Alex Stalock ja Niklas Svedberg. 30-aastane Stalock on senise karjääri jooksul varumehena näidatud viisakaid numbreid - endale lastud keskmine 2.35 ja 91.2%. Tema ühe hooaja mängude rekordiks on 24. Kaks aastat noorem Svedberg mängis paar aastat tagasi ilusa Bostonis tehtud hooaja magusaks KHL-i lepinguks. Nüüd on ta Venemaalt tagasi ja jätkamas karjääri numbritega 2.31 ja 92%. Nende kahe seast võiks Wild leida küll korralikult Dubnykit toetava puurivahi.
Või äkki on hoopis Boudreau süüdi?
Boudreau ei ole halb treener, vastupidi. Ta tuli Minnesotasse ja pigistas kohe oma esimesel aastal mitmetelt mängijatelt välja karjääri parimad hooajad. See näitab, et tegu on väga hea treeneriga. Aga tema headus kipub piirduma ainult põhiturniiriga. Ta on oma meeskondadele toonud kaheksa divisjoni esikohta, aga playoffides on õnnestunud 2. ringist kaugemale minna vaid korra. Ta on kogu oma karjääri jooksul playoffides kaheksast seeria 7. mängust võitnud vaid ühe.
Kui sa ei suuda 7. mängu võita, siis polegi sul põhimõtteliselt playoffides midagi teha. Kergelt karikani kõndimise aastad on ammu möödas. Suur hulk ebaõnnestunud mänge näitab ka seda, et tegu ei saa olla vaid juhusega. Wildi fännidel jääb üle loota, et kolm on kohtu seadus ja kolmanda meeskonnaga jõuab 62-aastane peatreener õnneliku lõpuni. Ise ta seda usub.
"Arvan, et meie tuumik on väga hea," tunnistas Boudreau enne treeninglaagri algust. "Arvan, et meie liidrite grupp on väga hea, parim mis mul üldse kunagi olnud. Kõik vajab õppimist. Mikkol (Koivu), Zachil (Parise), Ericul (Staal) ja Ryanil (Suter) läks aega mõistmaks mind. Ent lõpuks olime kõik ühel lainel ja ootame sellelt aastalt positiivseid asju."
Wildi jaoks võiks esmalt positiivne olla avaringist edenemine. See on samuti varasemalt Boudreaule probleeme valmistanud. Üheksast playoffidega lõppenud aastast on ta oma meeskonna esimesest vastasest mööda tüürinud vaid neli korda.
NHL-i reeglite karmistamine tähendab muu hulgas seda, et Leo Komarov peab edaspidi mängima nii nagu ta pole seda kunagi teinud. Narvast pärit hokimees on kogu NHL-i karjääri jooksul omapäraselt kandnud kiivri visiiri veidi üles tõstetuna, aga see pole enam lubatud.
(foto: usa.vavel.com)
Komarovil paluti eilses Toronto Maple Leafsi mängus Ottawa Senatorsi vastu visiir madalamale lasta või see siis täielikult eemaldada. 30-aastane ründaja otsustas viimase variandi kasuks.
"Kohtunik ütles mulle, et reegleid on muudetud ja et ma pean seda all hoidma," kommenteeris Komarov juhtunut. "Ma ei näe läbi selle. Selle pärast olengi seda nii kandnud."
"Ma pole ennasttäis või midagi. Ma olen nii terve igaviku mänginud. Võtsin selle ära, aga ei tunne end niimoodi turvalisena. aeg näitab mis sellest teemast saab," lisas Komarov.
NHL-is peavad alates 2013. aastast kõik esimest hooaega liigas mängivad mehed visiiri kandma. Kokku kasutavad neid üle 90% mängijatest.
"Ütlesin talle, et tal on kodus noored lapsed ja silmad alles. Tõmba visiir alla ja harju sellega trennides ära," soovitab Leafsi peatreener Mike Babcock.
Üles tõstetud visiiriga Komarovil on NHL-is seni 253 mänguga kirjas 45 väravat ja 103 punkti. Alates uuest hooajast võib hakata pidama alla langetatud visiiriga arvestust.
Ümber peab õppima ka Pittsburgh Penguinsi Carl Hagelin, kellel sama harjumus.
Tänavused hooajaeelsed mängud lähevad kindlasti NHL-i ajalukku, kui suurima karistuste arvuga kontrollkohtumised. Suvel tehtud reeglite timmimised pole mängijatele pärale jõudnud ja see on endaga toonud suure segaduse.
(foto: thechronicleherald.ca)
Tohuvabohu põhifookuses on kaks karistust - rikkumised lahtivisete ajal ja kepiga löömised.
Lahtivisetel nõutakse nüüdsest rangelt joonte vahel paigal olemist ja kui see ühel või teisel põhjusel ei õnnestu, siis on kiirelt karistuspingile minek.
"See lahtivisete reegel on täielik naljanumber," märkis Boston Bruinsi Brad Marchand teisipäeval. "Sellega rikutakse mäng ära. Nad peavad sellega midagi ette võtma, sest me ei saa niimoodi mängida."
Reeglit kui sellist ei ole otseselt muudetud. See on määrtustes juba kirjas olnud, kuid eelnevalt on kohtunikud erinevate rikkumiste puhul lihtsalt silma kinni pigistanud.
"Me arvasime lihtsalt, et oleme asjad liigselt käest lasknud ja on käes aeg lahtivisete protseduuri korrastada, eriti ringi juures olevate markeeringute osas," selgitab NHL-i kohtunike ülem Stephen Walkom. "Olukord oli muutumas joonekohtunike jaoks ebaturvaliseks, kuna mängijate jalad sattusid nende selja taha."
"Üritame panna neid mõistma, et tähtis on lahtivisete väärikus ja nii mängijate kui joonekohtunike turvalisus," lisas Walkom.
Seni on olnud väga keeruline mängijatesse õiget käitumismudelit juurutada. Näiteks esmaspäevases Toronto Maple Leafsi ja Ottawa Senatorsi vahelises vastasseisus oli esimese 24 minutiga juba kolm karistust lahtivisete protseduuri rikkumise eest.
Esmaspäevases seitsmes kohtumises oli kokku 41 kepiga löömise eest antud karistust ehk ligi kuus mängu kohta. Mullusel põhiturniiril vilistati keskmiselt ära 0.6 kepiga löömise karistust mängu peale.
Hiljuti Mängijate Ohutuse Ühingu pealikuks määratud endine löömamees George Parros on võtnud südameasjaks saada lahti üleliigsest kepiga vastase lõhkumisest.
"Me võtame need teravama pilgu alla," märkis Parros üleeelmisel nädalal. "Kui need tunduvad olevat liigselt tahtlikud ja tugevama jõuga sõrmedele või kätele suunatud, siis võtame nendega midagi ette. Olgu selleks trahvid või mängukeelud."
Mängijatel on seni olnud raske reeglite karmistamisega kohaneda, ent lõpuks võiks see siiski õnnestuda.
"Mängijad kohanevad ja nad on targad," ütles esmaspäeval Washington Capitalsi peatreener Barry Trotz, kes kuulub ka liiga võistluskomiteesse, mis reeglite muudatuste üle otsustab. "See liiga on maailma parim. Nad on arukad ja kohanevad. Selle pärast ongi parim aeg kehtestada erinevad muutused hooajaeelsel perioodil."
New Jersey Devils jahmatas teisipäeval hokimaailma ootamatu uudisega. Selgus, et seni treeninglaagrist eemal olnud Brian Boyle'il on diagnoositud leukeemia ehk verevähk. Õnneks avastati haigus aga väga varajases faasis ning 32-aastane ründaja ei kavatse selle tõttu mänge vahele jätta.
(foto: mapleleafshothotstove.com)
Suvel vabaagendina Devilsiga kaheks aastaks käed löönud Boyle ootab vaatamata šokkuudisele põnevusega hooaja avamatši.
"Meil on sellega võitlemiseks hea ründeplaan ja ootan põnevusega, millal saan tagasi jääle mängima. Ma ei tea, millal see juhtub, aga valmistun 7. oktoobriks," sõnas oma viiendas klubis olev mees, kellel selja taga üle 600 põhihooaja mängu. "Mulle ei meeldi mänge vahele jätta. Tunnen end praegu nii normaalsena kui üldse tunda saab."
Leukeemia on kasvaja, mis areneb peamiselt luuüdis. Selle korral vohavad luuüdis ebanormaalsed (leukeemilised) rakud ja normaalsete vererakkude teke pidurdub.
Tegu ei ole esimese korraga, mil mõnda NHL-i meest on see haigus tabanud. Endine ründaja Jason Blake sai sama diagnoosi 2007. aastal. Järgnenud hooajal tegi ta aga kaasa kõik 82 põhihooaja matši ning mängis lõpuks koos haigusega, millest täielikult ei paranetagi, kokku 445 kohtumist.
Boyle on Blake'iga ka ühendust võtnud ning vaatab asja positiivse pilguga.
"Meie seis on hetkel hea," lisas Boyle. "See on positiivne, arvestades, mis võinuks olla ja milleks see osutus."
32-aastane ameeriklane on ka väga lähedalt edukat võitlust vähiga näinud. Tema isa on seljatanud neerukasvaja, mille siirded jõudsid kopsu.
Mõistagi on meil NHL-is olnud ka inspireerivad lood seoses Mario Lemieux ja Saku Koivuga.
Kui oled otsinud kohta, kus rahuldada oma uudishimu seoses NHL-iga, siis võid rännakud nüüd lõpetada. NHL iga kell on ainus eestikeelne lehekülg, kust leiab regulaarselt värsket materjali selle kohta, mis toimub maailma ühes vingeimas spordiliigas.
