 |
| (foto: blackhawkup.com) |
Predators 3 - 5 Blackhawks
Arvidsson x 2, Järnkrok - Kane x 2, Tootoo, Toews, Campbell
Blackhawks 5 - 2 Predators
Panarin, Hjalmarsson, Hartman x 3 - Ekholm, Watson
Predators 2 - 3 Blackhawks
Forsberg, Fisher - Anisimov, Toews, Kane
Blackhawks 5 - 3 Predators
Schmaltz, Seabrook, Panik x 3 - Wilson, Smith, Arvidsson
Predators 3 - 2 Blackhawks
Subban, Josi, Fisher - Krüger, Hjalmarsson
Chicago Blackhawks
Blackhawski ridades haarasid mitmed noorukid kahe käega oma võimalusest kinni ja nii jõuti lõpuks alates 2010. aastast suurima punktisaagini. Kogu hooaja jooksul oli vaid kuus juhtu, mil järjestikustes mängudes punktideta jäädi. Kirja läks 109 silma, mis klubi ajaloo paremuselt teine näitaja. Kogu liiga peale oli vaid kaks satsi, kes rohkem punkte teenisid. Ja seda isegi olukorras, kus Blackhawks erinevate näitajate osas pigem kahvatu oli.
2.93 väravat mängus andis napilt koha liiga esikümnes ja endale lastud väravatega (2.59) jäädigi sealt välja. Ülekaal oli 18%-ga tagumisse otsa kuuluv ja karistuste surmamine 77.7% üks liiga halvimatest. Samas võib seda ikkagi ka enamvähem korralikuks pidada, kuna hooaja alguses oli meeskonnal vähemuses mängimisega suuri probleeme. Alustati seeriaga, mil üheksa esimest mängu järjest lasti endale vähemalt üks PP värav.
Meeskonna jaoks lõppesid mängud aasta tagasi karikakaitsjana juba avaringis, aga näib, et veidi pikem puhkus ja värskenduskuuri läbinud koosseis on kasuks tulnud. Patrick Kane, Jonathan Toews ja Duncan Keith on kõik jätkuvalt kõvad härjad, aga nüüd on nende kõrval ka nimed nagu Ryan Hartman ja Nick Schmaltz. Blackhawks andis oma edu nimel mitmete drafti valikute näol kõva tüki tulevikust ära, aga ometi ollakse jätkuvalt elus.
Peatreeneril Joel Quenneville oli hooaja alguses mureks, kuidas Kane'i ja Artemi Panarini kolmiku kõrvale veel üks resultatiivne kolmik saada, aga asjad laabusid lõpuks naturaalsel moel. Schmaltzi esiletõus aitas ka Toewsil ületada hooaja alguse probleemid ning kahe klubi poolt hüljatud Richard Panik kerkis järsku 20 väravaga meheks ning sai ühe hooajaga kirja enamvähem sama palju punkte (44), kui eelnevate aastatega kokku (47).
Blackhawks edeneb, kui...
Corey Crawford on kindel. Kui Blackhawks ja Predators kaks aastat tagasi viimati playoffides kohtusid, siis alustas lõpuks karikavõidu üheks kangelaseks olnud väravavaht väga kehvalt. Seeria avamäng lõppes tema jaoks ühe kolmandikuga ja kolme värava laskmisega. Teises matšis läks selja taha kuus tükki. Aasta hiljem oli St. Louis Bluesi vastu peetud 7-mängulise seeria jooksul vaid kaks matši, kus 32-aastane puurilukk lasi vähem kui kaks. Vaadates, kuidas Crawfordil on tänavusest põhihooajas kirjas ühed karjääri halvimad näitajad, endale lastud väravad 2.55 ja tõrjed 91.8%, siis võib oht uuesti üleval olla.
Nashville Predators
Predators tegi eelmisel suvel julge käigu, kui andis oma esikaitsja Shea Weberi P.K. Subbani vastu ära ja vähemalt veel ei saa öelda, et tegu olnuks kasu toova lükkega. Peter Laviolette'i meeskond kogus tänavu võrreldes eelmise hooajaga kaks punkti vähem. Samas jäi ka Subbanil 16 mängu vahele ehk meeskonna tõelist nägu näeme äkki alles nüüd karikamängude ajal. Eelmisel hooajal lõppes Predatorsi teekond 2. ringis 3-4 kaotusega San Jose Sharksile. Üheksandat korda oldi playoffides ning alles kolmandat korda õnnestus mõni seeria võita.
Võrredes eelmise hooajaga on keskmine väravate arv veidi tõusnud, 2.73 pealt 2.90 peale, aga sama on juhtunud ka endale lastud väravatega, 2.60 pealt 2.68 peale. Eriti torkab silma see, kuidas Weberita mängides on olnud vastaste võimaluste limiteerimine keerulisem. Mullu jäeti oponentidele 27.3 pealeviset, mis oli liiga parim näitaja, aga sel hooajal on see number kasvanud 30.1 peale. Meeskonna õnneks on Pekka Rinne suutnud kehvale aastale vastata korraliku hooajaga, lastes kesmiselt 2.42 väravat ja tõrjudes 91.8%-ga.
Meeskond oli sarnaselt Blackhawksile erinevates valdkondades karjuvalt keskpärane. Laviolette'il pole ka vastase nõrgale vähemuse efektiivsusele midagi erilist vastu panna. Predatorsi ülekaalu edukuseks jäi 18.9%. Enda vähemuse osas oldigi täpselt liiga keskel, 15. kohal 80.9%-ga. On raske leida mõnda mängu osa, millega õnnestuks kange vastane uppi lüüa. Kuigi koosseisu poolest pole midagi meeskonnale ette heita.
Peamänedžer David Poile on viimaste hooaegade jooksul saanud hakkama mitmete suurte tehingutega ning vaikselt on klubi liiga tipu suunas rühkimas. Sel hooajal on Predators saanud ka huvitava jokkeri Viktor Arvidssoni näol. Endine drafti 4. ringi valik kekis tänavu 30 väravaga meheks. Tema ja Filip Forsberg olid kohati nagu Nashville'i Kane ja Panarin. Mitte küll nii stabiilne ja produktiivne, aga siiski üks vaese mehe variant.
Predators edeneb, kui...
Meeskonna staarid mängivad vastase parimad pojad üle. Kui panna Subbani ja Forsbergi kõrvale ka Ryan Johanseni ja James Neali, siis saame üsnagi nimeka seltskonna. Ei ole neil küll saavutusi sama palju, kui Blackhawksi tähtedel, aga see rivistus võtab paljud konkurendid kadedaks. Järgmisesse ringi pääsemiseks vajab Predators kõigilt oma nimekamatelt mängijatelt häid esitusi. Ei tohi korduda eelmisel hooajal nähtu, mil playoffides oli meeskonna edukaim Colin Wilson, kes sai kirja rohkem punkte (13), kui Johansen ja Forsberg kokku (12).
Ennustus: Blackhawks edasi 4-2
Meeskonnad kohtuvad avaringis kolmandat korda ja alati on Blackhawksi 4-2 võit olnud tulemuseks. Seejuures on siis Tuulise linna esindus ka lõpuks karikavõitu saanud tähistada. Näib, et kui üllatust ei juhtu, siis võime olla tunnistajateks ka omamoodi ettekuulutusele. Predators on hea meeskond, aga ikka veel sammukese võrra kaugel liiga parimatest. Ebastabiilne Rinne ei tundu ka olevat sedasorti väravavaht, kelle toel playoffides kaugele liikuda.
Kommentaarid