 |
| (foto: dumpnbump.wordpress.com) |
Kui pärast NHL-i mängijate olümpiale lubamist oli Kanada algselt raskustes oma paremuse maksma panemisel, siis viimasel kahel turniiril sellega enam probleeme polnud. Kotis on järjestikused kullad. Neist viimane tuli väga domineeriva esitusega, mil kõikide mängude peale lasti endale vaid kolm väravat.
Õllesummeri lööklauset laenates, "kõik on kohal" turniiridel võidutsemise kõrval on kanadalased kinni pannud ka kaks järjestikust MM-i. Mitte miski ei vihja sellele, et kodusel maailmakarikal omadega alt minnakse. Kuigi nii mõnigi meeskond on Vahtralehemaa trooni endale ihaldamas.
USA näitas ühes kontrollkohtumises Mike Babcocki meeskonnale kõvasti hambaid ja röövis isegi võidu ning venelased suutsid samuti sammu hoida, kaotades alles lisaajal. Kapten Aleksandr Ovetškin on seda nimetanud tugevaks vaimseks tõukeks.
Jänkid on oma meeskonna ülesehitanud just selleks, et oma põhjanaabrist jagu saada. Kui see õnnestub, siis peaks teistegi maha nottimine olema käkitegu. 1996. aastal üllatuslikult esimese maailmakarika võitnud ja selle käigus üle pika aja Kanada alistanud meeskond saab kontrollkohtumiste järgselt oma suurima rivaali peal hambaid proovida ka alagrupiturniiril.
Meeskond, kellel edurivis mulluse NHL-i hooaja parim mängija Patrick Kane ja kes saab loota kolmele väga tugevale väravavahile, peaks olema lühikese turniiri jooksul igati löögivõimeline. Tagasi tegemist vajavad kahe eelmise olümpia napid kaotused.
"See ei pühi kellegi mälust seda, mis juhtus kahel viimasel olümpial, aga see oleks meeldiv, kui suudaksime sellistest üheväravalistest mängudest võitjana välja tulla," on öelnud Zach Parise, kelle hiline viigivärav viis 2010. aasta OM-finaali lisaajale, kuid vaid selleks, et Sidney Crosby seal ameeriklaste südamed murraks.
USA on Kanada järel selgelt teine favoriit A-alagrupist edenemiseks. Konkurentsi pakuvad seal veel Euroopa meeskond ja Tšehhi, aga mõlemal satsil on omad probleemid.
Euroopa meeskond on turniiri vanim ja kuigi suured kogemused on kahtlemata plussiks, eriti kui jõutakse grupist edasi, siis suureks miinuseks on meeskonnas puudub kiirus. Seda eriti kaitse osas, kus on kaks 26-aastast härrat ja kõik ülejäänud 30+. Mõni isegi 40le lähenev.
Kontrollkohtumisi alustati kahe suure kaotusega Põhja-Ameerika noortele, kes sõna otseses mõttes kohati justkui postidest mööda liikusid. Esimese mängu 0-4 tulemuse järel peituti kiirelt reisiväsimuse taha, aga kui teises matšis tuli 4-7 lüüasaamine, siis polnud enam mingeid vabandusi võtta.
Viimases soojendusmängus Rootsi vastu saadud 6-2 võit näitab, et kõik ei pruugi olla lootusetu, aga kuna rünnakul on vaja väravaid mitmetelt mängijatelt, kes igapäevaselt oma koduklubis musta töö tegijate rollis, siis on keeruline turniiril midagi head korda saata.
Tšehhi sai ka endale kontrollkohtumistest paar lootusekiirt, kui Venemaast karistusvisetega parem oldi ja Põhja-Ameerika 3-2 seisuga alistati, aga tõsiasi, et Tomaš Plekanec peab igas mängus skoorima annab aimu, mis seisus edurivi on. Pärast Jaromir Jagri kõrvale jäämist olid tšehhid juba eos raskustes konkurentsivõimelise meeskonna kokkupanemisega ja seisu on raskendanud ka mitmed turniirieelsed vigastused.
Sajandivahetuse kandis maailma hokit 1998. aasta OM-i võidu ja mitmete järjestikuste MM-tiitlitega domineerinud Tšehhi seis on ka laiemas plaanis üsna nukker. Kuna peale kasvavad generatsioonid pole enam nii kõvad olnud kui varem, siis kardetakse tõsiselt, et kukutakse välja hoki traditsioonilise kuue suure riigi hulgast. Maailmakarikas on hea võimalus näidata, et edaspidi võib nendega veel arvestada.
Koondise peamiseks tugevuseks on väravavahtide tandem. Petr Mrazek ja Michal Neuvirth olid mõlemad eelmise NHL-i hooaja jooksul heas hoos ning emba-kumba kuum käsi võiks satsi võitudeni viia. Milan Michalek ütles suvel lootusrikkalt: "Oleme arvatavasti autsaiderid, aga kui väravavaht mängib hästi, siis on meil sellise lühikese turniiri puhul võimalus."
B-alagrupp
Kui A-alagrupis on kaks selget favoriiti, siis seis B-grupis on palju ettearvamatum. Rootsi on viimase nelja olümpia jooksul Kanada võitude jada käinud rikkumas ja 2006. aastal tehti üldse ajalugu selle poolest, et võideti nii OM kui ka MM-turniir. Sotšis tuldi hõbedale ja pole kahtlustki, et tegu on talendika meeskonnaga. Kuid seda on enne mailmakarikat vigastused räsinud ja seetõttu on kahtluse alla sattunud ka nende võimalik alagrupist edasipääs.
Henrik Lundqvistil on hooaja algused tihti aia taha läinud ja vaadates, kuidas ta lasi koondise viimases kontrollkohtumises 22 pealeviskega viis väravat, siis näib, et tänavu läheb samamoodi. Kuigi ise on ta vastanud kahtlejatele teravmeelselt.
Henrik Lundqvist on if there were any positives from Sweden's 6-2 loss, in which he gave up 5 goals on 22 shots: "One day closer to Sunday."— Stephen Whyno (@SWhyno) September 15, 2016
Kui juba tšehhid unistavad sellest, et väravavaht võib nad kaugele viia, siis rootslased võivad kuningas Henriku puhul samuti sedamoodi mõelda. New York Rangersi puurivahti on aitamas ka väga talendikas kaitseliin, mida võib julgelt hinnata turniiri paremuselt teiseks (ilmselgelt Kanada järel).
Turniirieelselt Rootsiga kahes kohtumises jagelenud Soome peaks Pekka Rinne ja Tuukka Raskiga samuti postide vahel kõva olema, aga ülejäänud rivistuse osas on omajagu küsimärke. Näiteks on kaitsemeeste keskmine vanus 24 aastat ja see langeb 22.8 peale, kui end ei suuda koosseisu murda 31ne Sami Lepistö, kes on ainsa koondislasena leiba teenimas väljaspool NHL-i.
Kogemusteta kaitse kõrval lisab muresid tõsiasi, et rünnakul ei pruugi piisavalt palju väravaid tulla. Aleksander Barkov on koosseisus ainus edurivimees, kes skooris mullu NHL-is vähemalt 20 kolli. Tänavuse drafti 2. valik Patrik Laine, kes MM-il domineeris pakub kõvasti elevust, aga erinevalt kevadisest turniirist on nüüd vastas tõelised parimatest parimad kaitsemehed ja 18-aastasel noormehel ei pruugi asjad väga kergelt enam välja tulla. Soojendusmängudes oli ta juba raskustes, kui kolme matšiga tuli vaid üks värav ja efektiivsuse näitajaks jäi kokku -3.
Soomlased on NHL-i mängijate osalusel peetud viielt olümpialt saanud neli medalit ja see näitab, et vaatamata näilistele probleemidele, ollakse igal juhul suures mängus sees. Ega ongi ka nii välja kujunenud, et enne mõne turniiri algust nimetatakse Soomet harva favoriitide sekka, aga ikka tehakse oma ära. Äkki ka seekord.
Kui põhjanaabrid on edukalt olümpial tegutsenud, siis idanaabrid on üllataval kombel alati hätta jäänud. Päris uskumatu on fakt, et Venemaa on alates Nagano mängudest võitnud vaid kaks OM-i medalit ja neist viimane tuli 14 aastat tagasi. Seejuures pole venelased nii öelda parimatest parimate turniiri võitnud alates aastast 1981, mil võidutseti maailmakarika eelkäija Kanada karika raames.
Praegune koosseis samuti suurt triumfi ei tõota. Ründes on küll eesotsas Ovetškiniga mitme kolmiku jagu NHL-i superstaare, aga kaitse on hõre nagu sügisene lehtpuu. Kõik on NHL-i mehed, kuid tegu härradega, kes tavapäraselt mängivad tagumistes paarides, veidi leebema kaliibriga ründajate vastu. Nüüd tuleb aga ohjeldada kõiki tähti.
Kontrollkohtumises näidatud esitus Kanada vastu oli täitsa lubav ja võimalik, et Ovetškini sõnad vaimujõu juurde saamisest peavad paika, kuid selleks, et uuesti omavahel kohtuda peavad venelased end päris karmist alagrupist läbi murdma ja see ei pruugi õnnestuda. Küll aga on huvitav fakt see, et kui viimati Ovetškin kapteniks oli, siis saadi 2014. aasta MM-ilt oma viimane suurem võit.
Viimase, aga kindlasti mitte kõige kehvemana, on hirmkõvas grupis veel Põhja-Ameerika meeskond. Võiks isegi öelda, et viimase ja kõige põnevamana. U23 vanuseklassi kuttidest koosnev sats saab turniiril olema kindlasti paljude hokisõprade teine lemmik. Kui mitte esimene.
Enne soojendusmängude algust ei teadnud väga keegi, mida Todd McLellani meeskonnalt oodata, aga pärast neid pole kahtlustki - tegu on satsiga, kes võib kõiki üllatada ja turniiri isegi kinni panna. "Nad teavad, mida nad teevad. Meeskonnas on noorte kuttidega huvitav dünaamika ja nende alistamine saab raske olema," on Crosby öelnud.
Koosseisus on 2013. aasta drafti esinelikust kolm, 2014. aasta avavalik Aaron Ekblad, 2015. aasta esimesed kaks Connor McDavid ja Jack Eichel ning ka tänavuse drafti avavalik Auston Matthews. Meeskonna üks kogenumaid, kolm aastat NHL-is mänginud Nathan MacKinnon kiidab rivistust taevani."Meie ridades on mõned NHL-i parimad mängijad. Oleme turniiri kõige oskuslikum meeskond ja seda juba puhtalt kiiruse osas."
Meeskond ei suutnud küll kontrollkohtumisi kaotusteta lõpetada, kui Tšehhi vastu jäi suur ülekaal kasutamata ning vastu tuli võtta 2-3 tulemusega tuli alla jääda, aga võib päris kindlalt väita, et Põhja-Ameerika oli kogu mängude seeria kõige muljetavaldavam sats. Tagatipuks on meeskonnal väravas veel ka suve alguses Pittsburgh Penguinsi Stanley karikani aidanud Matt Murray. Kui see juba tehtud, siis ei peaks ka maailmakarikal erinevate ässade kurvastamine probleemiks olema.
Kommentaarid