Vahekohtu istung Smithi ja Predatorsi vahelisi suhteid ei rikkunud

Craig Smith sai nädala alguses uue lepingu kätte, aga seda alles pärast vahekohtu istungit, mis võib teinekord üsna ebameeldivaks kogemuseks osutuda. Täiskasvanud mehed on sealt pisarsilmil väljunud ja nii edasi. Smithi ja Nashville Predatorsi vahelisi suhteid see aga ei rikkunud.

(foto: USATSI)
Osapooli lahutas enne kokkuleppeni jõudmist mitu miljonit dollarit ja klubi mängumehe kohta palju ilusat kindlasti ei öelnud. Aga eks võinuks ka krõbedamalt minna. "Olen ennast arvatavasti kritiseerinud veel halvemate sõnadega kui need, mida seal kuulsin," tunnistas Smith eile antud intervjuus.

Aastapalga osas uue lepinguga klubi viiendaks enimteenivaks mängijaks tõusnud ründajaga on ühel lainel ka Predatorsi peamänedžer. "Craig on kindlast erineval arvamusel selle suhtes, mis me tema kohta rääkisime, aga oleksin väga üllatunud, kui ta täna poleks väga õnnelik kutt," märkis David Poile.

Predators murdis tänavu ilusa hooajaga kaheaastase playoffideta hooaegade seeria. Smith usub, et tulemas on veel ilusamad ajad: "Me oleme liikumas õiges suunas. Lõppenud hooaeg oli selle märgiks ning mulle meeldivad suvised täiendused. Arvestades koosseisu ja lisatud kogemust, usun et teeme taas hooajale vägeva alguse."

Läänekonverentsi kolmanda meeskonnana lõpetanud Predators on oma tuumikut suvel täiendanud Cody Hodgsoni ja Barret Jackmaniga. Lisaks on nii otseses kui kaudses mõttes jokkerina meeskonda toodud KHL-i ja Helsingi Jokerite imemees Steve Moses.

Cody Franson on tüdinenud aastastest lepingutest

27-aastane kaitsja Cody Franson on juba kolmandat suve järjest elamas vabaagendi elu. Vaatamata korralikule mängule pole ta seni endale ühtegi pikemat tehingut teeninud, mis mehe enda parajalt närvi juba ajanud. Tänavu loodab ta aga lõpuks pikemaks ajaks kellegi palgale saada.

(foto: cbssports.com)
Franson on tänavuse vabaagentide klassi üks parimaid kaitsjaid, kuid hetkeseisuga endiselt töötu. See seis peaks aga peagi muutuma. Tänavuse hooaja Nashville Predatorsi ridades lõpetanud kaitsja tunnistas eile antud intervjuus, et on kontaktis 5-6 meeskonnaga. Nende seas on ka Boston Bruins, nagu mõni aeg tagasi spekuleeritud.

"Pärast vahetustehingut, mis nad seoses Dougie Hamiltoniga tegid ja mõnda muud käiku, on nad üks meeskondadest, kellega räägime," tunnistas Franson. "Boston oleks huvitav koht. Tegu on ilmselgelt vägeva linnaga ja neil on seal suurepärane organisatsioon ning kõik, mis sellega kaasneb."

Kuid ilusa paaripaneku juures on üks "aga". Nimelt on Franson väidetavalt enda töötasuks nõudmas viis miljonit dollarit, aga Bruinsil pole isegi nii palju vaba palgaruumi. Samas on võimalik, et seni mitu aastat järjest suvele segases seisus vastu läinud kaitsja ohverdab osa palganõudmistest pikema lepingu nimel. Selle on ta ka omamoodi sihiks sättinud: "Ilmselgelt sooviksin midagi enamat üheaastasest tehingust. Olen juba tüdinenud aastastest lepingutest."

Franson tunnistas, et naaseks hea meelega Toronto Maple Leafsi ridadesse või lööks käed Vancouver Canucksiga, olles enne NHL-i karjääri pikalt mänginud WHL-i Vancouver Giantsis, kuid nende klubidega pole tal kontakti olnud.

29 satsil on esindusmeeskonnas juba ilusti vähemalt kuus kaitsjat olemas. Ainsana on seltskonnast maas New Jersey Devils, kellel samal ajal ka palgalehel kõige rohkem ruumi. See siis vihjeks Fransoni agendile.

Craig Smithile 5-aastane, 21.25-miljoniline leping

Eile tehti avalöök vahekohtu kaudu uute lepingute jagamisele. Esimesena võeti arutlusele Nashville Predatorsi ründaja Craig Smithi kaasus, kuid lõppkokkuvõttes kujunes see ajaraiskamiseks. Sarnaselt aasta tagasi P.K. Subbani juhtumi puhul tehti istung ära, aga vahetult pärast seda jõuti siiski enne peale sunnitud tehingut kokkuleppeni.

(foto: John Russell/Getty Images)
Predators sidus oma 2009. aasta drafti 4. ringi valiku ära viieks aastaks. Uut hooaega alustab 25-aastane ründaja 3.75-miljonilise töötasuga, mis hakkab aasta-aastalt veerandmiljoni jagu kasvama, andes lõpuks lepingu koguväärtuseks 21.25 miljonit dollarit.

Smith on ennast viimastel aastatel tõestanud võimeka väravakütina. Tänavu jäi tema kontole 23 kolli ning aasta varem 24 tabamust. Kaks aastat tagasi oli ta USA jaoks pronksiga lõppenud maailmameistrivõitlustel üks resultatiivsemaid mängijaid. Kümne söödupunktiga oli ta parim abistaja ning nende kõrvale pani ta ka neli väravat.

Enne vana tehinguga aastas kaks miljonit teeninud ründajaga uue lepingu tegemist oli Predators ainus klubi, kes polnud seni oma palgalehega miinimumtasemeni jõudnud. Allkirjade kogumine peaks nüüd jätkuma teise 20 värava mehe Colin Wilsoniga. Temagi on uue lepinguga seoses vahekohtu poole pöördunud, aga võimalik, et Smithiga loodud pretsedent aitab sellegi olukorraga varem õhtule saada.

Teiste klubide võtmemängijatest on vahepeal enne vahekohtu otsust lepingu kätte saanud Edmonton Oilersi Justin Schultz (aastane leping, töötasu 3.9 miljonit) ja New Jersey Devilsi Eric Gelinas (2-aastane leping, koguväärtus 2.15 miljonit).

Liiga laienemine: vaid kaks linna jõudsid avalduse esitamiseni

Ingliskeelne fraas "put your money where your mouth is" aitab ideaalselt kokku võtta selle, milliseks kujunes lõpuks liiga laienemise osas avalduste vastuvõtmine. NHL nõudis enne eilset tähtaja kukkumist kõigilt huvilistelt kümme miljonit dollarit, millest kaks miljonit olid tagastamatud. See hirmutas paljud eemale.

(foto: foxsports.com)
Lõpuks jõudsid ametliku avalduseni vaid Las Vegas ja Quebec City. Seattle'is oli olemas kolm potentsiaalset omanikkonda, aga sealt kandis tuli palju kära ei millegi ümber. Pole mängupaika, pole ka meeskonda. Torontos baseeruvat GTA Sports & Entertainment gruppi juhtiv Graeme Roustan lubas kindlasti Kanada suurimasse linna teise meeskonna tuua, aga nüüd "jäädakse ootama uut võimalust".

Seega on meil võimalus tervitada vaid Las Vegas Black Knightsi ja Quebec Nordiques vol. 2-te. Kui sedagi. Avalduste tegemine ei garanteeri veel midagi. Äkki oli kogu ettevõtmine üldse kaval plaan, millega sooviti näha, kes oleks valmis rahalistes raskustes olevate klubide vastu võtmiseks?

Võimalik ka, et avalduste vastuvõtmine pole vaatamata kella kukkumisele veel lõppenud. Kuuldavasti soovib NHL kangesti Seattle'isse jõuda ja kuna huvilistest seal otseselt puudust pole, siis pigistatakse ehk silm kinni, kui keegi konkreetse halli ehitamise plaaniga kohale lendab.

VIDEO: DJ Kane hullutab rahvast One Directioniga

Chicago Blackhawksi võidupidu on nüüdseks lõppenud ja meeskonna mängijad siirdunud kodukohtadesse välja teenitud puhkusele. Kuid nähtavasti pole see siiski nii kõigi puhul. Patrick Kane mürgeldab endiselt edasi ja proovib selle käigus ka uusi ameteid.

(foto: dailyherald.com)
26-aastane ründestaar pani ennast nädalavahetusel ühes Chicago baaris proovile DJ-na.

A video posted by Dante (@primadante) on

Kes palju teeb, see ka palju jõuab. Kuigi eeldatavasti asub Kane siiski peagi uueks hooajaks valmistuma. Uus leping, mis täidab tema taskud tuleval hooajal 13.8 miljoni dollariga, lihtsalt sunnib selleks. "Lühikese suve tõttu pead naasma võimalikult heas vormis olles," rääkis Buffalos sündinud ründaja hiljutises intervjuus. "See leping paneb peale ootused ja vastutuse, mida tuleb õigustada."

Robi sillutab rada tõotatud maale

Laiemas plaanis on elevus seoses Robert Rooba osalemisega Minnesota Wildi noortelaagris vaikselt taandumas, kuid selle võib siiski veel vaikselt kaane alla podisema jätta. Robi näitas kohalikele meestele, et isegi "eksootilises Eestis" leidub mehi, kes suudavad tipptasemel jäähokit mängida. 21-aastane ründaja on sillutamas rada tõotatud maale nii endale kui teistele.

(foto: Instagram @espooblues)
Enne kui Robert oli Xcel Enery Centeris oma esimese värava ära teinud, mis Eesti hokilootusele suurt rahulolu pakkus, toimus miski, mida täpsest karistusviskest võiks isegi kõrgemalt hinnata. Kui tavapäraselt peetakse noormängijatega arenguvestlus pärast treeninglaagri lõppu, siis meie mees kutsuti Wildi asjaninade poolt jutule juba enne viimast näidismängu.

Robert jättis endast laagris väga hea mulje, sümpatiseerides muu hulgas oma professionaalsusega. Selle tõi tema puhul teise näidismängu vaheajal antud intervjuus välja mängijate arengu eest vastutav Brad Bombardir. Olles juba paar aastat Soomes meeste seas mänginud oli Robert Wildi enda noorukitele heaks eeskujuks.

Laagris lõid teiste seas kaasa klubi värske drafti avaringi valik Joel Eriksson Ek, keda kõrgelt hinnatakse, ja mitmed AHL-i kutid. Lisaks kaitsja Mike Reilly, keda nähakse mängijana, kes võiks juba uuel hooajal NHL-is korraliku panuse anda. Robert oli selles seltskonnas nagu üks omadest. Mängude põhjal ei saa öelda, et keegi temast laagris parem oleks olnud. Mõned kutid tegutsesid küll värava ees efektiivsemalt, aga Robert see-eest paistis ründetegevuse kõrval silma ka kaitses. Nii nagu ikka Põhjamaade kooliga ründajate puhul.

Viimastel aastatel on üha enam hakanud populaarsust koguma sügavamat sorti statistika, mis otseselt mänguprotokolli kirja ei lähe. Peamiseks märksõnaks on litrivaldamine, mis kajastub mängija jääl oleku ajal tehtud ja lastud pealevisete suhtes. See on aina tõstmas mitmekülgsete mängijate väärtust ning Robert näitas ennast selle osas samuti efektiivse mängumehena.

Kahesuunalise mängijana oli omal ajal tuntud ka Richard Park, kes Roberti pärast tänavuse aasta hoki MM-i 1. divisjoni turniiri nädalaks ookeani taha kutsus. Wildi laagrisse siirdumine näis algselt üllatusena, aga nagu nüüdseks on selgunud, siis oli tegu klassikalise "õigel ajal, õiges kohas" juhtumiga. Enda CV-le üle 700 NHL-i kohtumise kogunud Park oli turniiri domineerinud Lõuna-Korea koondise abitreener. Wildi heaks töötab ta noori arendava treenerina.

Wildi järelkasv võitis 2003. aastal AHL-i tiitli, kuid viimased aastad on nende jaoks olnud üsna õnnetud. Kaks hooaega järjest ei ole playoffidesse jõutud ning tänavu oldi üldse ülekaalukalt liiga kõige kehvem sats. Andekad noorukid kuluks klubi süsteemi hädasti ära. Park töötab peamiselt just AHL-i klubi juures ja seega võis ta Robertis näha mängijat, kes praegust meeskonda aidata suudaks. Samas on selge, et Soome meistrivõistlustel mängimine pakub noorele mängumehele hetkel parema arenguvõimaluse. Erinevate hokiliigade tugevust hinnates võib Soome meistrikad panna kindlalt esiviie sekka. AHL peaks jääma kuskile esikümne lõpuossa.

Sillutades teed tõotatud maale võiks Roberti järgmine samm olla Espoo Bluesis suurema rolli välja teenimine. Nagu laagri lõpetuseks tehtud arenguvestluses selgus, siis Wild on talle silma peale pannud ning huvitatud sellest, et temast saaks lähiaastatel organisatsiooni ametlik liige. See tähendaks eeldatavasti mõne klubi tütarmeeskonnaga - tõenäoliselt AHL-i omaga - liitumist ning pärast kahesuunalise lepingu saamist oleks siis NHL juba käega katsutav. Kõik sõltuks sellest kui hästi Robert ookeanitaguse mänguga kohaneb - laagris näidatu tõestas, et esmapilgul ei valmista see probleeme - ja sellest kui palju jagub töötahet ning usku. Robi puhul ei maksa selle osas kahelda.


Ja kui üks raja valmis teeb, küll siis teised järele lähevad. Räägitakse, et taevas on piiriks, kuid ometi on kuu peal jalajäljed.

Cory Schneider arvab, et uus lisaaja formaat teeb väravavahtide elu raskeks

Alates uuest hooajast hakkame lisaaegadel nägema 3 vs 3 mängu, mis peaks drastiliselt vähendama karistusviskeid vajavate mängude arvu. Kõik tore ja kena, aga seda siiski mitte kõigi silmis. Väravavahtide jaoks kujuneb 3 vs 3 mäng kindlasti väga töörohkeks ja see teeb neil elu raskeks.

(foto: getrealhockey.com)
New Jersey Devilsi Cory Schneiderist oli lõppenud hooajal vähemalt 50 mängu teinud puurivahtide osas tõrjeprotsendi arvestuses paremad vaid kolm meest. Olgugi et 29-aastase ameeriklase ees mängis üsna kehv meeskond, siis suutis ta sellest hoolimata hoida enda numbrid väga viisakatena - tõrjeprotsent 92.5% ja keskmiselt lastud väravaid 2.26.

Uus lisaaja formaat hakkab aga kindlasti väravavahtide numbreid alla kiskuma. "NHL-is on nii palju talenti, et 5 vs 5 mäng muutub aeg-ajalt väga lahtiseks, kuid 3 vs 3 saab olema koguaeg lahtine ja see meeldib kindlasti fännidele," rääkis Schneider sel nädalal antud intervjuus. "Mäng kujuneb ühe värava alt teise alla minemiseks, mis teeb väravavahtide elu raskeks. Peame olema väga teravad ja olukordadeks valmis."

Kui võistluskomitee muudatusi arutas, siis soovitas Schneider 3 vs 3 mängu puhul väravavahtide statistika panna eraldi kategooriana kirja, et see ei rikuks kogu hooaja näitajaid. Selle ideega seoses ei võtnud aga keegi vedu.

Kui AHL-is otsustati uue formaadi juures 75% lisaajale läinud mängudest enne karistusviskeid ära, siis võib arvata, et NHL-is, kus selgelt osavamad mängijad, kasvab see osa veelgi suuremaks. Väravavahtidel läheb elu raskeks, aga väljakumängijad saavad hea võimaluse oma numbrite parandamiseks.

Penguins asub spetsialistide toel vigastustega võitlema

Pittsburgh Penguins on alates 2009/10 hooaja algusest olnud üks enim vigastuste poolt räsitud meeskond. Kokku on Penguinsi mängijad puudunud 1845-st kohtumisest, mis jääb napilt alla selle arvestuse liidrile Colorado Avalanche'ile, kellel see number 40 võrra suurem. Olukorra parandamiseks on Penguins palganud nüüd mitu spetsialisti.

(foto: Rick Osentoski/USA TODAY Sports)
Klubi peamänedžer Jim Rutherford teatas sel nädalal, et palgalehele on võetud Sidney Crosby eratreener Andy O'Brian ja massaažiterapeut Andreas Hüppi.

"Oleme elevil, et lisame oma personali hulka sellised spetsialistid nagu Andy O'Brian ja Andreas Hüppi," teatas Rutherford. "Soovime jälgida kõiki aspekte selle suhtes, kuidas me oma mängijaid treenime ja ettevalmistame, kuidas me saaksime nende esitustest maksimumi, vähendades loodetavasti vigastusi. Soovime olla kindlad, et nad saavad parima võimaliku informatsiooni seoses treeningute, toitumise ja raviga ning pika hooaja käigus õige koguse puhkust."

Penguinsil on vigastused kaks hooaega järjest playoffid ära rikkunud. Aasta tagasi oli Crosby häiritud randmevigastuse poolt ning tänavu mängis Jevgeni Malkin hooaja otsustavas faasis haige jalaga. Mitmed mängumehed ei saanud suurtes mängudes üldse kaasa lüüa. Abipersonali suurendamisega soovitakse seda vältida.

Lisaks võiksid abikäed viia lõpuks ka selleni, et Kris Letang suudaks viimaks teha täielikult traumade vaba hooaja. 28-aastane kaitsja, kes eile oma pikaajalise elukaaslase Catherine Laflamme'iga abieluranda sõudis, on senise kaheksaaastase karjääri jooksul vaid korra saanud kirja vähemalt 80 põhihooaja mängu.

Lõppenud hooajal oli andekas kaitsemees kimpus peapõrutustega, mis jätsid ta lõpuks vaid 69 kohtumise peale. Kuigi see oli piisav, et 54 punktiga teha oma karjääri rekord. Samas ei lasknud paar nädalat enne põhiturniiri lõppu tulnud pauk teda playoffides üldse jääle.

Selgus Bryan Bickellit vaevanud peavalu põhjus

Kahe aasta taguse karikavõidu kangelane Bryan Bickell ei saanud tänavusest Chicago Blackhawksi võidust täielikku mõnu tunda. Mõistatuslik peavalu lasi ta finaalseerias väljakule vaid ühes kohtumises. Nüüd on selgunud ka valu põhjus.

(foto: Chicago Tribune)
Valuga kaasnes ka peapööritus ning mõistagi oli sellises olukorras mängimine välistatud. Pärast pikki uuringuid on 29-aastane ründaja nüüd aga vaegustest vabanenud. Lahendus oli lihtne - talt eemaldati üks põletikuline hammas.

See on veel küsimärgi all, kas hamba eemaldamine vabastab ta lõplikult vastikust sümptomist, aga praegu on öeldud, et peapöörisus on sellega kadunud.

Tänavu põhiturniiril 14+14 teinud ründaja on enda sõnade kohaselt põnevusega ootamas uut hooaega, olles üsna kindel, et alustab seda Blackhawksi ridades. "Tunnen ennast hästi ja usun, et nemad tunnevad end hästi ka selle suhtes, mis ma meeskonnale annan," rääkis Bickell eile antud intervjuus. "Ma ei taha väita, et olen asendamatu, aga loodan, et mul lubatakse klubisse jääda. Loodan treeninglaagrisse Blackhawksi mängijana minna ning loodetavasti nii see ka jääb."

Bickellil on veel kaks aastat lepingust minna. Mõlemal hooajal on tema töötasuks neli miljonit dollarit. Kuna aga klubil on vaja ära siduda piiratud vabaagent Marcus Krüger ja vaba palgaraha on hetkel vaid veidi üle 230 000 dollari, siis võib Bickelli tuleviku kohale riputada ikkagi suure küsimärgi.

Kes on NHL-i kõige lojaalsemad mängijad?

Jalgpallimaailmas juhtus sel nädalal üks halenaljakas lugu. Inglismaa koondislane Fabian Delph oli eelmisel nädalavahetusel juba ühe jalaga Manchester Citys, kui üleminek ootamatult katki jäi. Aston Villa kapten teatas, et soovib tõestada seda, et jalgpallis eksisteerib veel lojaalsus. See aga eksisteeris vaid mõned päevad. Alates eilsest on 25-aastane mängumees siiski City palgal. See inspireeris kirjutama sellest, kes on NHL-i kõige lojaalsemad mängijad.

(foto: Getty Images)
Kokku on NHL-is hetkel aktiivsed 12 väljakumängijat, kes esindanud ühte klubi vähemalt 800 kohtumises. Et nimekirja mahuksid ka mõned väravavahid, kes juba eos vähem väljakul käivad, siis jääb nende puhul piiriks 500 matši.

Edetabeli tipus troonib Arizona Coyotesi kapten Shane Doan. Päev pärast uue hooaja algust - Coyotes kohtub 9. oktoobril Los Angeles Kingsiga - 39. sünnipäeva tähistav ründaja jõuab uue hooaja esimeste mängudega 1400 piirini. Hetkel on sellest puudu kuus põhihooaja matši.

CV peal on Doanil muidugi üks hooaeg kirjas Winnipeg Jetsi mängumehena, aga üldises plaanis on tegu ikkagi selle sama Coyotesiga. Ei olnud tema selles süüdi, et klubi teise linna koliti. Samuti pole Doan süüdi selles segaduses, mis Coyotesit mitmete aastate jooksul on saatnud. Seetõttu võib öelda, et tema paigal püsimine on veelgi enam imetlust vääriv.

Oma tippaastatel oli Doan väga produktiivne ründaja ja võinuks mõne vahetustehingu näol või vabaagendina leida kindlasti palju parema pesitsuspaiga, kus karikavõitu jahtida. Senise karjääri jooksul 898 punkti kogunud ründaja on aga näidanud, et sportlasena võib tiitlid üle kaaluda kindla kodu olemasolu. Mis muidugi muudab irooniliseks selle, et Coyotes on sel suvel kodutuks jäänud.

Üle 1300, täpsemalt 1329 mängu, on selja taga ka Patrick Marleaul. San Jose Sharksi ründaja on sarnaselt Doanile karjääri loojangul endiselt ilma Stanley karika võidusõrmuseta, aga see eest on ta kaks korda Kanadaga tulnud olümpiavõitjaks ning on vähemalt stabiilselt saanud playoffides mängida.

1997. aasta drafti 2. valik on kogu oma karjääri jooksul silma paistnud harukordse vastupidavusega. Tal on praeguse seisuga selja taga kuus järjestikust hooaega, kus tal pole jäänud vahele mitte ühtegi põhihooaja matši. Kogu 17-aastase karjääri jooksul on ta puudunud vaid 31-st mängust. See on aitanud tal saada NHL-i ajaloos kiiruselt kolmandaks mängijaks, kes 1000 mänguni jõudnud. Lõppenud hooajal sai temast kõige noorem, kes 1300 kohtumist kätte saanud.

Marleau Sharksi karjääri pole lõpetanud isegi see, et 2009. aastal jäeti ta pärast viieaastast perioodi kapteni ametist ilma. Peagi jõuab Marleau 1000 punkti klubisse. Hetkel istub ta 988 silma peal.

Patrik Eliaš saab ennast hetkel nimetada enim mängudega eurooplaseks. Tšehhi vanameister tähistab uuel hooajal 20 aasta möödumist oma New Jersey Devilsi debüüdist. Tänaseks 1224 mänguni jõudnud ründaja esimene kohtumine oli 1995. aasta 7. detsembril Toronto Maple Leafsi vastu.

Alates debüüdist on Eliaši poolt tulnud üle 400 värava ja 1017 punkti. Lisaks ka kaks karikavõitu. Järgmise aasta aprillis 40-aastaseks saav kunagine drafti 2. ringi valik pole kujunenud mitte vaid ühe klubi ikooniks, vaid tõeliseks elavaks legendiks.

Eliaš on NHL-i ajaloos ainus mängija, kellele lisaajal määratud kaks karistusviset. Need olid New York Islandersi vastu tehtud erinevates kohtumistes. Mõlemad üritused jäid realiseerimata.

Esimese kaitsjana tuleb lojaalsustabelis Ottawa Senatorsi Chris Phillips. 1996. aasta drafti avavalik on enda nimele saanud 1179 mängu. Kohtumiste arvu on kõvasti kahandanud erinevad vigastused. Lõppenud hooajal piirdus ta näiteks vaid 36 matšiga. Kuigi tõele au andes, siis vähene mängude arv oli rohkem tingitud tema kehvadest esitustest, mis ta meeskonna uue peatreeneri Dave Cameroni valikust välja tõukas.

37-aastasel mängumehel on tulevaks hooajaks veel leping olemas, kuid tundub, et tema teekond on Ottawas peagi lõppemas. Eks näis, kas tal jätkub tahtmist edasi mängimiseks või rahuldub ta sellega, et saab ennast lugeda nende meeste sekka, kes oma NHL-i karjääri jooksul kandnud vaid ühe klubi särki.

Esikuuiku lõpetavad vennad Sedinid. 2000. aastal sai rootslastest läbi aegade neljas kaksikute paar, kes NHL-is väljakule pääsenud. Henrik on Danielist kuus minutit vanem ning kogunud seni endale ka rohkem mänge - 1092 vs 1061. Samuti on ta üle punktide osas - 915 vs 881. Senised saavutused on enamvähem identsed. Henrik saab vaid uhkustada sellega, et korra - 2010. aastal - on ta valitud kõige muu seas ka põhihooaja kõige väärtuslikumaks mängumeheks.

(foto: nhlsnaipers.com)
Vennad on kogu karjääri jooksul käinud käsikäes koos ja võib arvata, et nii läheb see lõpuni välja. Aeg-ajalt ikka ilmuvad kuulujutud, et Vancouver Canucks valmistub ühe, teise või mõlema teenetest loobumiseks, aga üldjuhul pühitakse need jutud kiirelt vaiba alla ära. Ja isegi, kui üks hetk peaks tulema see päev, mil koostöö jõuab lõpp-punkti, siis võib üsna kindlalt panustada sellele, et vennad lahkuvad koos ja samasse klubisse.

2011. aastal jäid Sedinid napilt Stanley karikast ilma. Uuele hooajal 35-aastastena vastu minnes on selle püüdmiseks veel aega, aga samas pole seda ka väga palju. Canucks on hetkel justkui käigu pealt meeskonda ümberehitamas ja võimalik, et selle viimane faas on just vendadest loobumine. Kuid sama tõenäoline on ka see, et kaksikute paar mängib siiski rõõmsalt klubi särgis karjääri lõpuni.

Lisaks Canucksile on lojaalsusedetabelis kahe väljakumängijaga esindatud ka Senators ja Detroit Red Wingsi. Phillipsi kõrval on senaatorite teiseks esindajaks Chris Neil. Temal on samuti uueks hooajaks leping taskus, aga olles lõppenud hooajal rohkelt koosseisust välja jäänud, ei oleks üllatav, kui peagi võib teda näha juba uue klubi ridades. Olles tihti meeskonnast väljas saatsidki teda tänavu mitmed kuulujutud. Hetkel on aga seis selline, et oma senisele 893 kohtumisele peaks ta Senatorsi särgis mõned siiski veel lisama.

Esimese Red Wingsi esindajana tuleb Pavel Datsjuk. Venelase tervis on viimastel aastatel olnud kehvapoolne, aga tal on siiski koos 887 matši. Nendega on tulnud 869 punkti, kaks Stanley karikat ja rohkelt veel individuaalseid auhindu. Kunagine drafti 6. ringi valik on endale ehitanud ülimalt eduka karjääri. Uue nädala alguses 37. sünnipäeva tähistav ründaja on klubi palgal veel kaheks aastaks, mis lubab hea tervise korral sihtida 1000 piiri nii mängude kui punktide osas.

Enne teist Red Wingsi meest Henrik Zetterbergi jagavad 9-10. koha ära Eric Staal ja Andrei Markov. Carolina Hurricanesi kapten Staal on vaid 30-aastane, kuid on 846 mänguni jõudnud tänu oma suurepärasele vastupidavusele. Kümne hooaja jooksul on ta eemale jäänud vaid 22-st mängust. Juba enda debüüthooajal, kui põhiturniiril tuli temalt 100 punkti, sai ta enda nime Stanley karika peale ning Kanadaga stulnud MM- ja OM-kullad on temast teinud Kolme Kulla Klubi liikme.

Seni põhiturniiri mängudes 742 punkti kogunud ründaja on aga pärast 2006. aastal saadud karikavõitu vaid korra playoffides mänginud. See on endaga toonud kaasa mitmeid kuulujutte võimalikust klubivahetusest. Seda eriti viimastel aastatel, kuna järgmisel suvel on temast saamas vabaagent. Ise on ta klubile truudust vandunud, aga vaadates Hurricanesi praegust seisu, siis võib öelda, et Staali parimad aastad kuluvad ära liiga lõpuosas rabeleva meeskonna eest mängides. Seda muidugi tõesti juhul, kui üleminekut ei toimu. Hetkel ei saa seda üldse välistada.

Vene mängijad ei ole väga oma lojaalsuse poolest tuntud ja see teeb Datsjuki ja Markovi saavutused väga muljetavaldavateks. Markov oli mõned aastat tagasi kõvasti vigastustega hädas, aga viimase kolme hooaja jooksul on ta puudunud vaid kahest Montreal Canadiensi mängust. Lõppenud hooajal tegi 36-aastane kaitsja 50 punktiga ühe oma karjääri parimatest aastatest. See näitab, et vanal hobusel on püssirohtu veel alles. Kui vaid meeskond suudaks kaasa tulla ja talle enne kepi nurka viskamise aega karikavõidu pakkuda.

Canadiens tegi aasta tagasi kõva sammu edasi, kui lõpetas hooaja idakonverentsi finaalis, aga tänavu jõuti üldse playoffidesse vaid tänu Carey Price'i hiilgevormile.

Zetterberg on hetkel 836 mängu peal. Teda on sarnaselt Datsjukile viimastel aastatel saatnud mitmed vigastused. Erinevalt venelasest peaks meeskonna kapten aga veel tükk aega Red Wingsi punast särki kandma. Ta on mõned aastad noorem ning leping kehtib kuni 2020. aasta suveni. Kuigi suured asjad on muidugi juba ära tehtud - 2008. aastal Stanley karikas ja 2006. aastal nii OM- kui ka MM-kuld. Hetkel on Zetterbergil kirjas 786 silma, aga 1000 piiri peaks ta järelejäänud karjääri jooksul mängleva kergusega kätte saama. Kui just tervis täielikult metsapoole ei lähe.

Napilt pääseb 800 mängu klubisse Dustin Brown. Los Angeles Kingsi kaptenil on seni koos 802 matši. Sarnaselt Staalile on ka tema seni näidanud raudset tervist. Ta on vahele jätnud vaid 14 mängu. Viimastel aastatel on Browni produktiivsus küll kõvasti kannatada saanud, aga ega ta polegi kunagi tõeline väravahunt või söödusepp olnud. Samas pole ka 442 punkti miski, mille üle häbi tunda ja lõppkokkuvõttes loevad kõige rohkem ikkagi tiitlid. Brownil on kodus kaks Stanley karika võidusõrmust ja 2010. aastast OM-i hõbemedal. Arvestades Kingsi võimsust (tänavuse hooaja suhtes pigistame silma kinni), siis saab ta veel kindlasti mitu võimalust minna võiduka lõpuni välja.

Kui võtame kampa ka puurivahid, siis võidab Hurricanes lojaalsuse võidujooksu. Cam Ward annab neile kolmanda mehe. 31-aastane väravavaht võitis sarnaselt Staalile juba oma debüüthooajal Stanley karika. Pärast seda pole ta enam korralikult särada suutnud, aga tema lojaalsusele on sekundeerinud ka klubipoolne suhtumine. 2002. aasta drafti avaringi valikule ei ole käega löödud, mis teeb Hurricanesist sümpaatse satsi. Eriti veel kui võtta arvesse, et tegu pole olnud eduka klubiga. Muudatusteks on rohkelt põhjust olnud, aga vaikselt on kannatatud ning loodetud, et õnn üks aeg pöördub. Ehk peagi nii ka läheb.

Ward on seni kirja saanud 512 mängu, millest 414 on stardid. Enne teda tulevad aga väravavahtide osas veel Marc-Andre Fleury ja Henrik Lundqvist.

Fleury puhul väärib samuti tema enda lojaalsuse kõrval välja toomist klubipoolne käitumine. Olgugi, et temaga saadi üsna varakult - 2009. aastal - karikavõit kätte on Pittsburgh Penguinsi puhul pidevalt välja toodud väravavahi nõrkust. Fleury on kriitika endale ka ise peale tõmmanud, kuna esitused playoffides ei ole olnud sellised nagu põhiturniiri käigus. Seni on tema nimel 595 põhihooaja matši ja neist 444 on stardid.

Tänavu jõudis Fleury kiiruselt läbi aegade kolmanda puurivahina 300 võiduni. Seejuures jäi tal absoluutne rekord vaid päevade kaugusele. Martin Brodeur sai 300. võidu kätte 29 aasta ja 223 päeva vanuselt. 2003. aasta drafti avavalik oli sel hetkel 29 aasta ja 361 päeva vanune. Kui meeskond kukkus playoffide avaringis välja, siis Fleury enda jaoks oli tegu ülieduka aastaga. Ta juhtis liigat nullimängude osas (10), ületades oma varasema rekordi (5) kahekordselt. Samuti näitas ta head taset isegi playoffides, lastes keskmiselt endale vaid 2.12 väravat. Tegu kõva aastaga, mis võiks suunata ta veel kõrgemale ja kaugemale.

Lundqvist juhib väravavahtide lojaalsustabelit 620 mänguga. Neist 494 on stardid. Kümme hooaega tagasi kuningas Henrik tuli, nägi ja võttis NHL-i parima puurivahi koha endale. Ta on NHL-i ajaloos ainus väravavaht, kes kõigi oma esimese seitsme hooaja jooksul jõudnud vähemalt 30 võiduni. On lausa kriminaalne, et seni on ta võitnud vaid ühe Vezina trofee, mis tuli 2012. aastal. Samuti on rootslane mitmeid kordi napilt ja valusalt jäänud karikavõidust ilma. New York Rangers on temale toetudes teinud mitmeid ilusaid playoff-seeriaid, aga i-le punkti panemine pole õnnestunud. 33-aastasena peaks selleks aga veel kuhjaga võimalusi tekkima.

Rootslasel on seni kirjas 339 võitu, mis Brodeuri võimsast rekordist (691) väga kaugel, aga 300 võiduni jõudnud puurivahtide seas on Lundqvistil hetkel parim võiduprotsent (54.68%). Seejuures oli tema edukus tänavu müstiline 65%.