Oktoobris alanud maraton on jõudnud lõpusirgeni. 28 meeskonda on konkurentsist väljas ning kaks kanget - Tampa Bay Lightning ja Chicago Blackhawks - selgitavad välja tänavuse Stanley karika omaniku. Tuhast tõusnud Lightning heidab kinda meeskonnale, kes on kuue aasta jooksul kolmandat korda karikavõistluste finaali jõudnud.
 |
| (foto: cbc.ca) |
Omavahelised põhihooaja mängud
Lightning 4 - 0 Blackhawks
Boyle, Stamkos x 2, Callahan
Blackhawks 3 - 2 (KV) Lightning
Richards, Krüger, Kane - Paquette, Kutšerov
Tampa Bay Lightning
Mitmel pool on välja toodud huvitav mõte - Blackhawks kohtub finaalis justkui enda noorema versiooniga. Ja eks see on mingis mõttes ka tõsi. Meeskonnad on sarnaselt üles ehitatud - hea draftimine ja osavad käigud mängijateturul - ning nii nagu Blackhawks tõusis nullinate lõpus tuhast, teeb seda praegu ka Lightning. Tyler Johnson on noor jänkist staarihakatis nagu Patrick Kane, Victor Hedman on mitmekülgne kaitsja nagu Duncan Keith ja põhistaaride selja tagant tulevad osavad skoorijad Ondrej Palat ning Nikita Kutšerov, kes on nagu Marian Hossa ja Patrick Sharp. Jonathan Toewsi ja Steven Stamkose vahele ei saa hästi istuvat võrdusmärki panna, kuna Blackhawksi kaptenist on kujunenud üsna ainulaadne mängija, aga sellest hoolimata võib öelda, et mõlemal meeskonnal on kapteniteks mängijad, kes kuuluvad maailma eliiti.
Blackhawks alustab finaalseeriat favoriidina, kuid võib öelda, et see on lihtsalt formaalsus. Lightning on tänavu playoffides järjepanu auti lükanud mitu kuulsusrikka ajalooga edukat klubi ja Blackhawksi varasemad saavutused ei tohiks meeskonda hirmutada. Aasta jooksul on juba ületatud mitmeid raskuseid, mis on kindlasti nahka kasvatanud. Samas on tõsi see, et meeskonna jaoks on juba ainuüksi karikafinaali pääsemine suureks saavutuseks. Seda tähistati ülevoolava rõõmuga. Blackhawksi mängijad tegid samas läänekonverentsi finaali 7. kohtumises külma kõhuga mängu ära, võtsid konverentsi võitja trofee vastu ja läksid koju magama. "Me pole veel mitte midagi saavutanud," ütles Kane pärast raske seeria lõppu. Seevastu ei pääsenud arvatavasti mitte keegi Lightningu meeskonnast pärast idakonverentsi 7. mängu õhtule enne, kui peatreener Jon Cooper oli kõik suudlustega üle külvanud.
Muidugi võimalik, et konverentsi finaali järgne pingelangus töötab hoopis meeskonna kasuks. Blackhawks on suur, kuri karu, kes peab järjekordse saagi nahka panema. Lightningul pole kaotada mitte midagi. Kui jätta kahe silma vahele see tõsiasi, et kogu hooaja jooksul on karikavõidu nimel rügatud ja sellest ilma jäämine tähendaks korstnasse kirjutatud aastat.
Lightning on autsaider, aga Cooperi meeskonnal on siiski teatud eelised, mis võiduvõimalusi kasvatavad. Tänu edukamale põhiturniirile on saadud kodueelis. See tähendab, et juhtugu seerias mida iganes, kui see läheb 7. mängu peale, siis saab Lightning loota koduseintele. Kodus mängides oldi ka põhiturniiri parim meeskond. Playoffides on kodused mängud olnud üllatavalt rasked ja näiteks hetkel on kaks järjest kaotatud, aga see pole meeskonda häirinud, kuna võõrsil on hakatud ootamatult hästi mängima. Playoffidesse pääsenud meeskondadest oli Lightning välismängude osas kõige halvem, kuid nüüd on järjepanu käidud kuulsates hallides - Detroidi Joe Louis Arena, Montreali Bell Centre ja New Yorgi Madison Square Garden, kus Henrik Lundqvist tundus ellujäämisheitlustes alistamatu - ja enamvähem silmi pilgutamata vajalikud tulemused ära võetud.
Selge eelis on ka see, et meeskonna tervislik seisund on võrreldes Blackhawksiga parem. Joel Quenneville pole saanud otsustaval hetkel mõnede meeste peale loota ja see on viinud selleni, et Keith on mängimas müstilised 31 ja pool minutit mängu kohta.
Lightningut vaevas idakonverentsi lõpus mingisugune viirus, aga arvestades kui kindlalt
Rangersile viimases mängus ära pandi, siis ei olnud see nähtavasti midagi väga tõsist.
Kui jätta kõrvale kogemus ja karastatus, siis on tegu vägagi võrdsete vastaste põrkumisega. Kummalgi meeskonnal pole selgeid nõrkuseid ja palju hakkab sõltuma sellest, kellel lihtsalt konkreetsel päeval rohkem õnne on. Mingis mõttes on tegu sarnase vastasseisuga nagu eelmisel aastal. Los Angeles Kings võitis küll finaalseeria kindlalt numbritega 4-1, aga kolm võitu tulid lisaajaga - lihtsalt parem õnn otsustaski lõpuks selle, kes karika enda valdusesse sai.
Edu võti: kogu kompott
Varasemates ringides välja toodud võtmed osutusidki suuremal või vähemal määral õigeteks.
Avaringi puhul võõrsilmängud - Lightning päästis endale Joe Louis Arenal seeria 7. mängu ja vältis seal ka 1-3 auku kukkumist.
2. ringis Ben Bishopi mäng - tänavu oma karjääri esimestes playoffides mängiv väravavaht lasi seeria 4. kohtumises kiirelt kolm väravat, mis tema mängu 25 minutiga ära lõpetas, aga selleks hetkeks oli Lightning juba mängudega 3-0 ees ja teistes kohtumistes ei läinud üle kahe tema selja taha.
Konverentsi finaalis Stamkose mäng - kapten jõudis neljas järjestikuses kohtumises tehtud väravaga karjääri parima playoffide seeriani. Esimeses viies mängus tuli tema poolt seitse punkti. Kõike eelnevat on Lightningul vaja ka finaalseerias.
Võõrsilmängudest sai juba eelpool kirjutatud - enesekindel tegutsemine on playoffides kodust eemal kümnest mängust toonud seitse võitu. Bishopil on seni igas seerias olnud mõned koledad hetked, aga on huvitavaks faktiks see, et ta on pärast kaotust võitnud kaheksast mängust seitse, lastes endale vaid 1.25 väravat. Tal on kirjas kolm nullimängu ja kui finaalseeria samuti hästi õnnestub, siis on ta potentsiaalne must hobune playoffide MVP auhinna võidujooksus. Playoffides armastatakse väravavahte. Just sellele positsioonile on aastate jooksul MVP au läinud enim kordi.
Stamkos alustas tagasihoidlikult - esimene playoffide värav tuli alles 2. ringi teises mängus - aga ka tema on MVP kandidaat. Pärast kahvatut algust on 11 kohtumisega tulnud 7 kolli ja 14 punkti. Lightingu rünnakut on vedanud kolmik Palat - Johnson - Kutšerov, kes playoffides oma meeskonna 55-st väravat teinud 28, aga meeskonna jaoks on ülimalt hea märk, et ka Stamkos on ärganud. Blackhawks ei saa karikat uuesti enda valdusesse vaid ühe kolmiku lukku panemisega.
Chicago Blackhawks
Võiks arvata, et Joel Quenneville on 18-aastase peatreenerikarjääri ja 13-aastase mängijakarjääri jooksul kõik võimaliku juba üle elanud, aga seitsmemänguliseks kujunenud seeria Anaheim Ducksiga oli tema jaoks siiski midagi uut: "See seeria oli kõige võitluslikum, kus ma eales olen osalenud. Me pidime kõik ise välja teenima."
See tähendab, et see Blackhawksi koosseis, mis märkimisväärses osas endiselt sama, mis 2010. aastal, kui klubi üle 49 aasta taas Stanley karika enda valdusesse sai, on taas ühe kogemuse ja õppetunni võrra rikkamaks saanud. Sellega söödi ära teine järjestikune meeskond, keda nende võimalikuks kukutajaks tänavu peeti. Võrreldes Minnesota Wildi vastu peetud seeriaga oli vaja seal selgelt rohkem punnitada, aga suurepärase esitusega 7. mängus tõestati, et kui Los Angeles Kingsi parasjagu piilumas pole, siis ollakse läänekonverentsis ja tegelikult üldse kogu liiga peale see ilus tüdruk, kelle välimust kõik teised endale tahavad. Enne finaalseeriat on Lightning taas üks nendest, kellel potentsiaali ennast ilusamaks mukkida, aga kui varasemad väljakutsujad on kindlalt minema tõugatud, siis miks ei peaks sama juhtuma ka nüüd?
Pärast mõningaid avaringis Nashville Predatorsi vastu kogetud raskuseid on Blackhawksi mängumootor võimsalt tööle hakanud. Kane ja Toews on tulistamas silmapaistvaid numbreid ning nende selja tagant tuleb veel üliinimene Keith, kes on oma hullumeelse koormuse juures näitamas ka suurepärast kvaliteeti, juhtides playoffides +/- näitaja osas (+13) ja jäädes söödupunktide tabelis alla vaid Ryan Getzlafile (18 vs 16). Tal on kirjas 18 punkti, mis jätab ta lõpumängude kõige resultatiivsemast mehest Lightningu Johnsonist vaid kolme silma kaugusele. Ei oleks üllatav, kui finaalis sellist produktiivsust hoides saaks Keithist isegi Blackhawksi kaotuse korral playoffide MVP. Viimati tuli finaali kaotaja poolelt MVP 2003. aastal.
Keith mängib suuri minuteid, kuna
Michal Rozsival langes teise ringi seerias auti ning Kimmo Timonen pole suutnud efektiivset mängu näidata. Paaril noorel on lastud proovida, aga playoffid pole päris õige koht, kus kassipoegade ujumisoskust testida. Suure mänguajaga on ka suurem võimalus eksida, aga Keith on tegutsenud seni ülikindlalt ja sellega õigustamas Quenneville'i otsust loota kaitses just eelkõige tema peale.
Vaikselt on Blackhawks saanud uuesti hakata lootma ka Corey Crawfordi peale. 30-aastane puurivaht, kes 2010. aasta triumfi pingipoisina vaatas, kaotas avaringis hetkeks isegi oma esiväravavahi staatuse, kuid on nüüdseks sellest august ilusti välja roninud. Ducksi vastu peetud seerias lasi ta küll endale täpselt kolm väravat mängus, aga tõrjeprotsent oli 92%. Täpselt sama protsent on kogu playoffide peale Bishopil. Ehk nii nagu on rohkelt võrdsust märgata teistes liinides, siis valitseb sama seis ka postide vahel. Samas nagu terve meeskonna puhul, siis kogemuse osas on eelis Crawfordil, kes lasi 2013. aastal karikani minnes finaalseerias keskmiselt 2.5 väravat, tõrjete efektiivsusega 92.5%. Kuna eeldatakse, et tänu rohkele ründetalendile tuleb finaalseeria üsna väravaterohke, siis peaks nendest numbritest piisama, et Blackhawks säilitaks mängude käigus oma favoriidi staatuse.
Edu võti: kaitse
Blackhawks on tänavu playoffides 17-st mängust vaid kuuel korral suutnud hoida nii, et enda väravasse on läinud vähem kui kolm väravat. See annab suure tõuke nendele juttudele, mis ennustavad finaalist rohkelt väravaid. Lightningul on 20-st vastu panna kümme. Crawfordil on Bishopi kolmele nullimängule vastu panna vaid üks. Kaitse osas on Blackhawksil kärisenud ja selle kallal tuleb tööd teha. Ise tehtud 3.29 väravat mängus, millest playoffides vähemalt kümme mängu teinud meeskondade osas parem äsja kukutatud Ducks, on kaitses olnud puudujääke aidanud maskeerida. Nüüd aga kohtutakse finaalis satsiga, kes suutnud viimastel nädalatel nii Carey Price'i kui Henrik Lundqvisti võrku panna kuus tükki.
Vaadates, et Quenneville'i mehed hoidsid põhihooajal oma seljatagust nii hästi, et vastastel õnnestus keskmiselt mängus skoorida vaid 2.27 väravat, siis peaks kuskil sügaval sisimas kaitselukk peidus olema. Samas muidugi võimalik, et seda tõesti ei lähegi vaja, sest Kane, Toews ja teised ründajad on olnud sedavõrd heas hoos, et nende peale võib igas kohtumises loota. Lisaks veel ka see fakt, et Bishop on tõesti playoffide mõttes üsna roheline ja võib mõnes kohtumises pea kaotada. Ega Blackhawksil polegi palju vaja, et oma väravad kätte saada. Endale võiks aga muidugi võimalikult vähe lasta.
Ennustus: Lightning võidab karika 4-3
Mingisuguse võluväe abiga on kõik eelnevad seeria ennustused täppi läinud, aga finaalis on "võta üht ja viska teist" seis. Võitjat on ülimalt keeruline ennustada. Ainus, mis kindlana tundub on see, et meid ootab väga tasavägine seeria, mis tõenäoliselt läheb seitsme mängu peale. Kõige muu kõrval toetab seda ka see tore fakt, et viimasest seitsmest omavahelisest mängust viis on läinud lisaajale.
Lightning omab kodueelist ja see annab viimaseks mänguks suurepärased võimalused. Samuti on idakonverentsi meister meeskondade hetkeseisu hinnates paremal positsioonil. Bishop pole (enamjaolt) väristanud ja tublilt on mängitud nii kaitses kui rünnakul. Blackhawksi vaevavad mured kaitseliinis, kus üks vend peab üle poole kogu mänguajast tegutsema ja Crawford pole tänavu veel näidanud, et tema võiks olla see mees, kellele toetudes saaks mänge võita.
Blackhawks alustas playoffides erimeeskondade osas kehvalt ja vähemuse efektiivsus on endiselt hädine 75.5%. Lightning on lõpumängudes olnud efektiivne 5 vs 5 mängus - 55-st väravast 33 - ja vähemalt teoorias annab vastase saamatus vähemuses mängides veelgi väravavõimalusi juurde.
Vaadates, kuidas viimastel aastatel on pudru juures käinud mitmeid samu meeskondi, siis oleks ju tore see, kui vahelduseks ka mõni uus meeskond hokimaailma tippu vallutaks. Vähemalt nende jaoks, kes ei ole Blackhawksi toetajad.
