 |
| (foto: ibnsportswrap.com) |
Idas võib arvatavasti viis meeskonda playoffidesse juba kirja panna. Seda juhul, kui vigastused liialt räsima ei hakka. Nendeks on Tampa Bay Lightning, Washington Capitals, Pittsburgh Penguins, New York Rangers ja tänu üsna nõrgale divisjonile ka Montreal Canadiens.
Lightning tuleb aastale peale praktiliselt sama satsiga, mis karikavõidust kahe võidu kaugusele jäi. Veelgi enam, peatreener Jon Cooper laseb ehk 2013. aasta drafti 3. mehe Jonathan Drouini ahelatest priiks. Noor koosseis on aasta võrra kogenum ja mitmed mängumehed on valmis oma arengus tegema veel ühe hüppe. Muinasjutulist seisu on hetkel häirimas vaid see, et Steven Stamkosega pole veel lepingupikenduseni jõutud. Peamänedžer Steve Yzerman teatas, et see saab olema suve priorideediks, kuid oleme augusti keskpaigas ja sellel teemal pole mitte mingisugust infot liikunud.
Capitals on samuti üsna noor meeskond, aga läheb uuele hooajale siiski värskendatud koosseisuga. Läinud on Mike Green ja kaitsesse pole talle asendust toodud, kuid vägevad täiendused on tehtud edurivis. T.J. Oshie ja Justin Williams on mehed, kes harjunud playoffides mängimisega ning vähemalt teoorias võiksid Capitalsil aidata üle saada vaimsest blokist, mis seoses hooaja tähtsamate kohtumistega justkui ees on. Ilma nendeta jäädi lõppenud hooajal konverentsi finaalist ühe võidu kaugusele. Koos nendega õnnestub see suur samm ehk ära teha. Ja mine sa tea, äkki õnnestub sealt veel isegi edasi marssida.
Tihti on Alex Ovetškin & Co playoffides koperdanud just Rangersi otsa ja muidugi pole see välistatud, et sama juhtub ka uuel hooajal. Tuleviku hinnaga on klubi viimastel aastatel karikavõidu nimel üles ehitatud ja see aken peaks veel paar hooaega lahti olema. Viimase nelja hooaja jooksul on kolm korda mängitud vähemalt konverentsi finaalis. Idas pole mitte kellelgi teisel sellist võimsust vastu panna. Henrik Lundqvist ja Rick Nash on taas aasta võrra vanemad, aga peale on tulemas nooremad liidrid nagu Derek Stepan ja Chris Kreider, kes võiksid vanakeste võimalikku vormilangust kompenseerida.
Huvitav fakt - lõppenud hooajal platseerus Penguins lisaaja kaotuste osas liiga viimase kolmandiku sekka. Uus formaat peaks meeskonnale kena punktilisa andma. Peatreeneril Mike Johnstonil on 3 vs 3 lisaajaks valida mitmeid mänguplaane, millest üheks koosseis Sidney Crosby - Jevgeni Malkin - Phil Kessel, mis tundub teiste suhtes justkui ebaausana. Kesseli hankimiseks andis Penguins korraliku doosi oma sügavusest ära, aga on samas huvitavate käikudega seda üritanud taas üles ehitada ja samuti on satsis ka paar põnevat noormängijat, kes võiksid uuel hooajal pauguga ukse lahti lüüa. Samas on see juba isemoodi teema, kas playoffides õnnestub edu saavutada. Viimase viie aasta jooksul on kolm korda avaringiga mängud ära lõppenud.
Veel üks huvitav fakt - Canadiens jäi vaatamata nukrale seisule rünnakul põhihooaja võitnud Rangersile alla vaid kolme punktiga. Carey Price on koputamas kuningas Henriku õlale ja ütlemas, et tahab maailma parima väravavahi krooni endale. Ei kujuta ette, milline see seis ilma temata oleks.
 |
| (foto: AP) |
Arvestades, et Islanders jäi lõppenud hooajal põhiturniiril Capitalsile alla vaid omavaheliste mängude tulemustega, siis võiks ka nemad panna meeskondade sekka, kelle jaoks võiks playoffidesse jõudmine olla vormistamise küsimus, aga see aasta tundus omamoodi eneseületamisena. Jaroslav Halak tegi mitmeid klubi rekordeid ja oli soodne juhuste kokku langemine - Pittsburghis ja Columbuses olid kõik vigased, Bostonis olid kõik tujutud ning mõnes kohas, nagu näiteks Torontos, segadus. Nüüd tuleb aasta jooksul kohaneda ka uue koduhalliga, mis pole hoki jaoks loodud.
Vähemalt paberi peal tundub, et Metro divisjonis on automaatsed playoffide kohad ilusti ära jaotatud. Islanders jääb heitlema wild-cardi nimel ja tõsist konkurentsi asub pakkuma Blue Jackets. Pärast ilusat playoffidesse naasmist 2014. aasta kevadel, tegi Blue Jackets tänavu vahikäigu aga seda tõesti suures osas just tänu erinevatele traumadele. Tegu oli kogu liiga kõige vigasema meeskonnaga. Kamba peale kokku puudusid sinijakid 508-st mängust. Kui kõik tervena püsivad, siis on väljavaated hooajale vastu minnes kindlasti paremad kui aasta tagasi. Brandon Saad on niigi põnevasse ründeliini väga huvitav täiendus.
Wild-cardi peale peaks Metro divisjonis heitlema ka Philadelphia Flyers. Tänavu näidati väga ebastabiilset mängu ja küsimärgid püsivad kaitses ning väravasuul, aga Claude Giroux ja Jakub Voracek moodustavad surmava duo ning nende selja tagant on paar kutti veel pead tõstmas. Küsimärk on ka NHL-i kogemuseta peatreener Dave Hakstol, kuid lõppenud hooajal näitasid mitmed treeneripingi kollanokad, et kõrgliiga kogemus ei olegi ilmtingimata otsustava tähtsusega. Väärib veel ka meenutamist, et Flyers oli aasta tagasi playoffides ülilähedal Rangersi kukutamisele ja sellele võinuks järgneda igasugu huvitavat. Ehk ega see meeskonna seis pole iseenesest üldsegi kehv.
Viisakas oleks playoffidesse kirja panna ka Detroit Red Wings - minnakse oma 25. järjestikuse koha järele - aga peatreenerivahetusega algab uus ajastu ja tihti kujunevad need keerukateks. Samas on Jeff Blashill saanud head tuge selle näol, et Mike Green ja Brad Richards lisavad koosseisu kõvasti kvaliteeti ja kogemust. Pavel Datsjuk ja Henrik Zetterberg on viimase paari hooaja jooksul olnud pidevalt vigastustega kimpus, kuid äkki suudetakse nad tervena hoida ning see oleks tohutuks plussiks. Seoses Mike Babcocki lahkumisega võib aasta jooksul probleeme olla, aga kuna Atlandi divisjoni koosseis on tõesti nõrgapoolne, siis saab arvatavasti üsna enesekindlalt panustada sellele, et Red Wings saab ikkagi oma lõpumängude koha kätte.
Divisjoni nõrk koosseis ei tähenda samas seda, et konkurentsi ei võiks tekkida. Hoopis vastupidi. Aastaid liiga keldris konutanud Florida Panthers oli tänavu juba üsna lähedal playoffidesse jõudmisele ning Buffalo Sabres valmistub fööniksina tuhast tõusmiseks. Nende kõrval loodavad pirukast oma ampsu saada veel ka Ottawa Senators ja Boston Bruins. Ainsana võib ehk juba kõrvale lükata Toronto Maple Leafsi. Babcock kindlasti ei lase asjadel nii piinlikuks minna nagu need tänavu olid, aga meeskonda on suve jooksul kõvasti lammutatud ja usutavasti see ka jätkub. Senise karjääri jooksul vaid korra playoffidest eemale jäänud peatreener leiab ennast harjumuspäratust olukorrast, aga vähemalt saab ta selle eest kadestamisväärselt tasustatud.
Metro divisjonis võiks igasugustest playoffide juttudest välja jätta New Jersey Devilsi ja Carolina Hurricanesi. New Jerseys on vaba raha nagu riigimetsa laiali jagada, kuid uus peamänedžer Ray Shero on enamuse suvest lihtsalt käed rüpes istunud. Tundub vägisi, et uue hooaja eesmärgiks on drafti loterii võitmine. Hurricanes on selline ei liha ega kala meeskond. Ründes on Staalid ja Jeff Skinner, kaitses Justin Faulk, kuid ülejäänud koosseis on väga hall ning seetõttu pole ka uuest hooajast eriti midagi loota. Seejuures, kui Tampas higistatakse seoses Stamkose tulevikuga, siis mõnisada kilomeetrit põhjapool on sama seis Eric Staali ja põhiväravavahi Cam Wardiga. Mõlemast on järgmisel suvel saamas vabaagendid.
Läänekonverents
Viimasest kuuest hooajast viiel korral on Stanley karikas rännanud läände. Õigem oleks isegi kirjutada, et rännanud kas Chicagosse või Los Angelesse. Blackhawks ja Kings tõusevad kõigi eelduste kohaselt taas tippu või vähemalt selle lähedale. Esmapilgul tundub aga Anaheim Ducks olevat meeskond, kelle kõik läänekonverentsi karikast unistajad kõrvale peavad lükkama.
Ducksist sai nädal tagasi kirjutatud, seega pikemalt meeskonna juures enam peatuma ei hakka. Võib vaid lisada, et Carl Hagelinilt saadi sel nädalal allkiri kätte (nelja aasta peale 16 miljonit). Meeskond on jalatallast pealaeni kvaliteeti täis. Viimase paari aastaga on saadud head õppetunnid ning kui vaimne pool paika saada, siis on edukas hooaeg garanteeritud.
 |
| (foto: nbcsports.com) |
Tänavu ootamatult playoffidest eemale jäänud Kings peaks oma probleemid lahendama puhkuse ja väikese koosseisu värskendamisega. Meeskond on veel suhteliselt noor - uuele hooajale lähevad vastu vaid neli meest, kellel passis vanus algamas numbriga kolm - ja peaks nüüd ka näljasem olema. Arvestades seda, kuidas tänavune hooaeg lõppes, siis ehk näeme isegi nüüd põhiturniiri käigus seda tõelist Kingsi. Läänes käib kogu aasta jooksul paras retsimine ja ennast tagasi hoides saadi tänavu valus õppetund kätte.
"Suure Kolmiku" selja tagant võiks tulla seltskond, kes on üllatusvõimeline, aga mõne lüli võrra siiski veel "eliidi" seast väljas. Nendeks on St. Louis Blues, Minnesota Wild, Calgary Flames ja Dallas Stars.
Blues on Ken Hitchcockile andnud veel ühe võimaluse ja üritanud suvel koosseisu raputamisega meeskonda teravamaks muuta. Oshie on läinud, aga sellest hoolimata on meeskonnal ründeliinis üks liiga pikimad pinke. Vladimir Tarasenko on valmis tõusma tõeliseks superstaariks ja täpselt selliseid vendi ongi vaja, et lõpuks ka playoffides lärmi teha. Samas tekitab aga küsimusi postide vaheline seis. Suve jooksul on liikunud jutud, et Brian Elliott ja Jake Allen jätkavad esikinda jagamist ning see võib kohati olla meeskonda häiriv tegur.
Samal ajal loodetakse Minnesotas, et Devan Dubnyk oma kohta enam kellelegi ei loovuta. 29-aastasel puurivahil on selja taga uskumatult edukas hooaeg. Selle kordamine näib raske ülesandena ja just selle tõttu ei saa Wildi võimaluste hindamisega täitsa hulluks minna. Kuigi kahtlemata on tegu väga hea meeskonnaga.
Väravavahtide spekulatsioonideks peavad valmis olema ka Starsi fännid. Kari Lehtonen ja Antti Niemi moodustavad paberi peal võimsa duo, mis võib meeskonna lõpuks konverentsi tippude sekka tagasi viia, aga samas on mõlemal just olnud raske aasta ning august välja tulemiseks oleks ehk vaja võimalikult palju mänguaega. Seda tuleb aga nüüd sõbralikult jagama hakata. Superduo on ka ees rünnakul.
 |
| (foto: si.com) |
Flames ületas ennast, aga suviste käikudega - Dougie Hamiltoni ja Michael Froliku toomine - on näidatud ambitsiooni oma koha säilitamiseks. Vaikse ookeani divisjonist peaks hooaja pikendamine ka lihtsam olema. Vancouver Canucks on teinud kummalise suve ning jätkuvalt on keeruline sotti saada sellest, mis San Joses toimuma hakkab.
Julgemad pakuvad Edmonton Oilersit uuel hooajal kindlaks playoffide meeskonnaks ja lähiaastatel lausa karikavõitjaks, aga see madalseis, kust tulema hakatakse, tundub ikkagi liiga sügav. Suve jooksul on kõvasti tugevamaks saadud, aga tagasi on vaja teha üle 30 punkti. Meeskond peab kuskilt leidma 15 võitu rohkem ja küündima 40 võiduni. Viimati saadi sellega hakkama kaheksa hooaega tagasi.
Vähemalt on aga kindel see, et Oilers pääseb läänekonverentsi punase laterna rollist. See peaks minema Arizona Coyotesile. Uuele hooajale plaanitakse minna ülinoore koosseisuga ja tundub, et meisterplaani saab rikkuda vaid see, kui postide vahele ilmub paari aasta tagune Mike Smith. Kuigi ka sellele "probleemile" saab lahenduse leida.
Kesk divisjonist kujuneb eeldatavasti taaskord veresaun, kus vaid südikamad ellu jäävad. Blackhawks, Blues, Wild ja Stars on favoriidid, aga kui playoffidesse jõuaksid Colorado Avalanche (eelmise aasta divisjoni meister!), Jets või Nashville Predators, kes mõlemad tänavu lõpumängudes kaasa lõid, siis ei saa seda üllatuseks pidada.
Avalanche'i võimalused sõltuvad palju Nathan MacKinnonist. 2013. aasta drafti avavalik ei suutnud oma suurepärasele debüüthooajale võrdväärset otsa panna, aga see ära langemine peaks vaid ajutine olema. Jets on fantastilise toetuse ja ühtsustundega meeskond, kelle vastu ei ole kellelgi kerge. Predatorsilt pole erilist vau-faktorit, aga meeskond on otsast lõpuni korralikult ehitatud ning terve Pekka Rinnega vabalt võimeline isegi divisjoni tiitli peale heitlema.
Kommentaarid