Edmonton Oilers on värskeim klubi, kes peab täiskoosseisuga hooaja alustamisest suu puhtaks pühkima. Asekapten Jordan Eberle sai läinud ööl Arizona Coyotesi vastu sellise paugu, et jääb kuni kuueks nädalaks väljakult eemale.
(foto: edmontonjournal.com)
25-aastasel ründajal jäi mäng katki juba avakolmandikul, kui ta vastu seina tõugati.
Eberle with what appears to be a shoulder injury sustained behind the net, left the bench shortly after&didn't return pic.twitter.com/g8OsLUXQgg
Nagu arvata võis, siis kannatada saigi parem õlg. Meeskonna jaoks on tegu valusa hoobiga, kuna Eberle oli mullu 63 silmaga Oilersi resultatiivseim mängija.
Kuigi Coyotesi vastu saadi temata veel ilusti hakkama. Anton Landeri kübaratriki toel tuli 4-0 võit. Võimalik, et just rootslane on see, kes Eberle puudumisest enim kasu lõikab.
Uue näoga Oilers on enne hooaja algust olnud hea hoos. Seni on kõik kuus kontrollkohtumist võidetud. Enne päris mänge ootab veel ees kaks matši Vancouver Canucksiga.
Toronto Maple Leafs tegi kontrollkohtumistele ülieduka alguse, kui võitis kolm matši järjest, aga sellele seeriale on nüüd järgnenud kolm kaotust. Läinud ööl jäädi Buffalos alla 0-4 ning see on peatreeneril Mike Babcockil harja punaseks ajanud.
(foto: thestar.com)
Leafs jäi nulli peale teist mängu järjest. Eelnevalt oli Montreal Canadiensile kaotatud jalkaskooriga 0-1. Kui varem oli Babcock mänginud sega koosseisuga, siis nüüd oli suur osa parimatest poegadest jääl, kuid silma jäädi vaid negatiivse poole pealt.
Leafsi koosseisu mahtusid nii Tyler Bozak, Nazem Kadri, James van Riemsdyk kui ka Joffrey Lupul, aga parimateks ründajateks võis pidada aasta taguse drafti 8. valikut William Nylanderit ning 21-aastast Connor Browni, kes oli mullu 61 silmaga AHL-i kõige resultatiivseim kutt.
Babcock jätkas: "Arvan, et vennad, keda võib meie parimateks mängijateks pidada, polnud piisavalt head, isegi mitte lähedal sellele. Nad peavad teistele eeskujuks olema, see on nende töö. Ei saa noortele lootma jääda. Vajame, et meie veteranid mängisid õiget moodi. Võime noortest rääkida, see on näidismängudes tore lisalugu, aga peame oma mängijad korralikult mängima saama."
Isegi kapteni Dion Phaneufi võimas "tervitus" 18-aastasele Brendan Guhle'ile ei suutnud meeskonda käima tõmmata.
Leafs paneb oma kontrollkohtumistele punkti kahe matšiga Babcocki endise leivaandja Detroit Red Wingsi vastu.
Kolm Stanley karikat kuue aastaga on tänapäeval vägev saavutus. Chicago Blackhawks on kujunenud tõeliseks superjõuks ja võib enne "maha rahunemist" rahulikult mõned karikad veel noppida. Kuigi algav hooaeg pakub ühe viimaste aastate suurima väljakutse.
(foto: sportsinteraction.com)
Ründeliini tuli olude sunnil lõhkuda
Võrreldes eelmise hooajaga on Blackhawks jäänud ilma kahest põhiründajast. Patrick Sharp jätkab Dallases ning Brandon Saad loovutati Columbus Blue Jacketsile. Kahe peale tegi see duo mullu 39 kolli. Need tabamused tuleb nüüd kuskilt mujalt kätte saada ning soovituslikult veel ka lisa - 2.68 kolliga oli Blackhaws eelmisel hooajal liiga keskmike seas.
Muutused võivad iga inimese rivist välja lüüa, kuid klubisiseselt nende pärast ei muretseta. "Minu arvates on muutused head. Oleme nende suhtes varem vastuvõtlikud olnud ja toonud sisse mõned mängijad, kellest on nüüd saanud põhitegijad," mainis suvel peamänedžer Stan Bowman, kes lisas, et uusi tulijaid hakatakse kindlasti peagi armastama.
Ründes on uuteks nägudeks Saadi diilis tulnud Artjom Anisimov ja Marko Dano. Vabaagendina on lisatud KHL-i täht Artemi Panarin ning suuremat panust loodetakse noortelt nagu näiteks Teuvo Teraväinen. Treeninglaagris on kõik peatreenerilt Joel Quenneville'ilt teeninud kiidusõnu ja see peaks tähendama seda, et üleminekuperiood - mineviku selja taha jätmine - ei kujune probleemiks.
Väikest viisi tundub, et lahenema hakkab ka Patrick Kane'i ümbritsev probleem. On selge, et ebameeldiv olukord on hooajaks ettevalmistumisele põntsu pannud. Kui Kane mõistetakse ikkagi lõpuks süüdi, siis tabab teda liigapoolne mängukeeld ja nii pole Blackhawks saanud päris kindel olla selles, milliseks meeskonna lõplik koosseis kujuneb. Kui kõik aga lõpuks Kane'i jaoks õnnelikult laheneb, siis saavad kõik klubiga seotud isikud tunda, kuidas kivi südamelt langeb.
(foto: Nam Y. Huh/AP Photo)
Blackhawksi uue hooaja koosseis tundub pealtnäha nõrgem - lisaks Sharpile ja Saadile on rünnakult läinud ka Kris Versteeg ja Bard Richards - aga see kõik võib muutuda, kui uued lülid end edukalt meeskonda sobitavad. Esialgu ei ole selles ka põhjust kahelda. "Teame, et meil läheb aega kohanemiseks, aga me ei kahtle, et leidub kutte, kes soovivad võimaluse ära kasutada ning tühimikud täita," rääkis kapten Jonathan Toews eelmisel nädalal.
Olukord pole klubi jaoks ka midagi uut. 2010. aastal, kui see pragune "kuldne generatsioon" võitis esimese karika, tuli peale pressiva palgafondi tõttu loobuda mitmest põhitegijast. Muutused elati üle, kuigi enne 2013. aasta karikat tuli kaks aastat, kus playoffide avaringis välja langeti. Praegune sats tundub aga võimsam olevat, seega sellist kukkumist usutavasti ei tule.
Kaitse tuumik pikemaks ajaks paigas
Pärast eelmisel nädalal Brent Seabrookiga tehtud lepingupikendust on vähemalt 2019. aasta suveni Blackhawksil lukku pandud kolm põhikaitsjat. Seabrooki ja Duncan Keithi lepingud lähevad sealt veel edasi, aga tegu ajaga, mil saab läbi Niklas Hjalmarssoni kontraht. Rootslane on tunnistanud, et mängimine ilma Johnny Oduyata, kes liitus Dallases Sharpiga, saab olema veider, aga küllap ta hakkama saab. Sisse toodud Trevor Daley pole teps mitte halb asendaja.
Rohkem kui 750 mängu Starsi särgis teinud kaitsja on suurte kogemustega, kes veel hilises eas näitamas arengumärke. Ta jõudis mullu 31-aastasena karjääri parimate numbriteni nii väravate (16), söötude (22) kui punktide (38) osas. "Johnny kaotamine on karm, kuna tal oli meeskonnas oluline roll, aga usun, et Daley sobib oma oskustega meie mänguplaani," mainis Keith hiljuti.
Oduya lahkumist leevendab ka see, et eelmisel nädalal toodi aastase lepinguga tagasi Michal Rozsival, kellel lasti vahepeal juba vabaagendina minema jalutada. Lisaks näitasid noorema generatsiooni esindajad Trevor van Riemsdyk ja David Runblad eelmisel hooajal lootustandvaid esitusi. Blackhawks lasi mullu endale keskmiselt 2.27 väravat, millest oli parim vaid Montreal Canadiens (ja seda napilt - 2.24). Vägev märk on maha pandud, aga ei saa öelda, et meeskond ei ole suuteline selle kordamiseks.
Kas Crawford on tõesti hea või laseb hea meeskonna najal liugu?
Suviste muudatuste järgselt võiks nüüd see üleval püstitatud küsimus saada lõpliku vastuse. Corey Crawford on täishooaegade juures oma karjääri jooksul igal aastal saanud kätte vähemalt 30 võitu, aga ometi jätkub tal kriitikuid ja eks seda mingis mõttes ka õigustatult. 2013. aasta septembris klubiga kuni 2020. aastani kestva lepingu teinud puurivaht ei tee näiliselt mitte kunagi jahmatavaid tõrjeid ning nii võib tunduda, et ta kulgeb ilusa statistika poole lihtsalt tänu heale meeskonnale.
(foto: John E. Sokolowski/USA TODAY Sports)
Mulluse hooaja lõpetas Crawford 32 võiduga, lastes keskmiselt sisse 2.24 väravat ning tõrjudes 92.4%-lise efektiivsusega. Tugevatele numbritele järgnes ebakindel algus playoffides, aga kui käes oli finaal, siis säras ta taas, pannes seeriale nullimängu korjamisega sümboolse punkti. Nüüd, kus ees mängimas vähe võõras kaader, peab Crawford (lõplikult) tõestama, et tegu on liiga ühe parima puurivahiga.
Kõva enesetõestamine ootab kindlasti ees ka varunumbrit Scott Darlingut. 26-aastane täitsa Chicago oma poiss oli üks mitmetest puurivahtidest, kes eelmisel hooajal ootamatult kaardile tõusid. Olles aastaid mänginud erinevates madalamates liigades tuli järsku kutse Blackhawksi poolt ning oma võimaluse kasutas ta 100%-liselt ära. Põhihooajal sai ta 13 stardiga üheksa võitu, lastes keskmiselt vaid 1.95 väravat. Tõrjete efektiivsuseks kujunes 93.6%. Playoffide avaringis oli temal ülitähtis roll, kui Crawford väristama hakkas. Kuid kas ta suudab sellist aastat korrata?
Hooaja väljavaated
See, mis eelmisel hooajal Los Angeles Kingsiga juhtus, oli kindlasti Blackhawksile ja kõigile tulevastele valitsejatele heaks hoiatuseks. Sedavõrd konkurentsitihendas liigas nagu NHL ei saa lihtsalt hetkekski püksirihma koomale lasta. Iga võit peab motiveerima ja Blackhawksi puhul on see nii ka olnud. Seda on maininud ka Quenneville: "Me võtame väljakutse avasüli vastu. Nendel kuttidel on hämmastav võiduisu ja ootame seda ka edaspidi."
Konkurendid muidugi ei maga ja kuna Kesk divisjon on paras kummituba, siis eeldatavasti ei teki Blackhawksil motivatsiooni ja tahtmisega probleeme. Igal õhtul peab lihtsalt oma parima näitamiseks valmis olema, kuna vastasel juhul pikka pidu ei tule. Quenneville'i meeskond saab end ka kiirelt käima tõmmata, kuna oktoobris pole tulemas vastu mitte ühtegi satsi, kelle võiks juba eos playoffide juttudest välja jätta.
Meeskond on enesekindel, aga karikavõidu kordamine on jäänud NHL-is väga harvaks. Viimati suutis seda 90ndate lõpus Detroit Red Wings. Isegi järjestikustel aastatel finaali jõudmine on harv saavutus. Alates 2000. aastast on seda suutnud vaid kolm meeskonda. Selles mõttes on hea, et meeskond ei mõtle liialt ette. "Me ei ole keskendunud Stanley karika kaitsmisele. Oleme keskendunud rohkem playoffidesse jõudmisele ja hea alguse tegemisele. Meil on suurepärane meeskond ja särame just siis, kui playoffidesse jõuame," on Seabrook öelnud.
New York Islanders kutsub alates uuest hooajast oma koduks Barclays Centerit, aga meeskonna fännide jaoks on kodusest tundest seal asi veel kaugel. Eile tegi oma debüüdi uus värava signaal ning sellega ei olda absoluutselt rahul. Mõni on kutsunud seda maailma kõige tüütumaks heliks.
(foto: Bruce Bennett/Getty Images)
Varasem mahe põrin on asendatud ebameeldiva pininaga, mille tahaks kõrvatroppidega summutada.
Fännide kõrvade nimel tuleb loota, et Islanders ei skoori uuel hooajal samas tempos nagu mullu. Või, et vahetatakse signaal enne 9. oktoobril Chicago Blackhawksi vastu peetavat hooaja esimest kodumängu ära.
Samas võivad mõned teisi sõnadega "vähemalt näete korralikult mängu" lohutada.
Just got sent this. The view from one of the seats in Brooklyn. I would not pay full price for that. pic.twitter.com/fDW0i2eYt9
Tampa Bay Lightning tõusis üsna ootamatult võimsaks meeskonnaks. 2014. aastal sai noor koosseis ja ka noor peatreener Jon Cooper playoffides valusa õppetundi, kui kuiva kaotusega playoffidest välja pudeneti. Nüüd jõuti järsku Stanley karikavõitluste finaali ja seal anti korralik lahing.
(foto: foxsports.com)
Väravad tulevad nagu muuseas, aga kas edaspidi koos Stamkosega või ilma?
Lightning on viis hooaega järjest mahtunud keskmise väravate arvu osas liiga esikümnesse ja eelmisel hooajal hõivati ka esikoht. Skooriti 3.16 kolli mängus ja nii oli praktiliselt igal õhtul võiduvõimalus, isegi kui parajasti postide vahel olnud vend kõige teravam polnud. Lõpuks oli satsis 11 meest, kes said kirja vähemalt kümme tabamust.
Kapten Steven Stamkos tegi oma karjääri neljanda vähemalt 40 kolliga aasta. Kuid kas nendele tuleb veel Lightningu vormis lisa? Küsimus tundub rumal, kuna miks peaks üks klubi loobuma liiga ühest ohtlikumast ründajast, aga seda võib siiski täiesti õigustatud arupärimiseks pidada. Uus hooaeg on ukse ees ning Stamkos pole saanud lepingupikendust, mis ei laseks tal järgmisel suvel vaba mehena minema kõndida.
Peamänedžer Steve Yzerman seadis pikenduse suve suurimaks priorideediks, kuid nähtavasti pole sellega kaugele jõutud. Võrdluseks, Chicago Blackhawks tegi sarnases seisus Jonathan Toewsi ja Patrick Kane'iga aasta tagasi juba juulis paberite määrimise ära. Stamkos tahtis ka kiiret lahendust. aga seda pole tulnud. "Usun, et kui õige aeg on käes, siis laheneb see teema iseenesest. Ma ei oota telefonikõnet ega mõtle selle peale, aga me kindlasti jõuame kokkuleppele, loodetavasti peagi," mainis Stamkos uue lepingu kohta. Seda aga suvel! "Peagi" on jäänud juba üsna kaugele minevikku.
Yzerman on vägevalt vaid mõne aastaga sellest samusest saia teinud ja selle järgselt igati õigustatud valitud eelmise hooaja parimaks peamänedžeriks. Ent nüüd on ta oma hea tööga tekitanud endale keerulise olukorra. Lisaks Stamkosele saavad järgmisel suvel vabaagentideks noored talendid Vladislav Namestnikov ja Nikita Kutšerov. Järgmisena vajavad 2017. aasta suvel palgatõusu mullustes playoffides koos Kane'iga kõige resultatiivseima mängija au jaganud Tyler Johnson ja Ondrej Palat. Samuti kaitsetäkk Victor Hedman ja mõlemad väravavahid. Mõistetavatel põhjustel soovib klubi juht Stamkose pikenduse puhul võimalikult väikese kuluga pääseda.
Uuel hooajal on valmis pead tõstma ka veel üks nooruk, kes soovib meeskonna tuumikusse murda. 2013. aasta drafti 3. valik Jonathan Drouin tuli eelmisel hooajal liigase suure haibiga, aga aasta lõppes vaid 32 punktiga. Cooper jättis ta mitmeid kordi koosseisust välja, kuna polnud väidetavalt rahul 20-aastase ründaja kaitsemänguga. Playoffides tegi Drouin 26-st matšist üldse kaasa vaid kuus. Kuid nüüd peaks ta suuremaks rolliks valmis olema. "Tean nüüd, kuidas mitmete asjadega paremini toime tulla ja olen nendeks kindlasti paremini valmis," mainis noor ründaja hiljuti.
(foto: USATSI)
Playoffide ajal levisid spekulatsioonid, et Drouin ei saa Cooperiga kõige paremini läbi, aga mõlemad on uueks hooajaks ettevalmistudes need jutud ümber lükanud. Kui mingisugused erimeelsused olid, siis nüüdseks on need lahendatud. Cooper hindab teda kõrgelt ja meeskonnakaaslased ootavad temalt suurt panust.
"Olen tema suur fänn," tunnistas Stamkos treeninglaagri alguses. "Eelmisel aastal oli näha tema tööeetikat ja arengut. Tal oli mitmeid raskuseid ja ma saan sellega samastuda. Mida rohkem mänguvõimalusi saad, seda enam kasvab enesekindlus. Tundub nagu ta oleks juba sel suvel suured sammud edasi teinud. Ta on suurem, tugevam ja kiirem...võimalik, et temalt tuleb suur aasta."
Mida suudab kogu aasta terve olev Hedman?
Rootslasest kaitseliini liider oli üks nendest, kes mullu Lightningu värvides vähemalt kümne väravani jõudis. Seda isegi olukorras, kus murtud sõrm röövis temalt rohkem kui 20 mängu. 59 matšiga tuli kümne kolli kõrvale ka 28 söödupunkti. Kui varem nähti teda lihtsalt ühe tubli kaitsemehena, siis nüüd pandi ta enne vigastust isegi liiga parima kaitsja kandidaatide sekka. Ja kindlasti tehakse seda ka algaval hooajal.
"Ta oli meie jaoks endiselt sama mängija, aga kuna meile pöörati suuremat tähelepanu, siis nägid ka teised kui hea ta on. Kui mängid ebatraditsioonilistes hoki kohtades, siis jääd veidi tähelepanust ilma. Tänu sellele, et finaali jõudsime, nägid nüüd inimesed milleks ta võimeline on. Ta mängis fenomenaalselt ja oli tõeline loom," kirjeldas Stamkos 24-aastase kaitsja eelmist hooaega.
Hedman leidis suurepärase klapi kaasamaalase Anton Stralmaniga, kes eelmisel suvel vabaagendina klubisse toodi. Kuigi lood võinuks muidugi kaitsetsoonis isegi paremad olla. Keskmiselt lastud 2.51 väravat mängus oli keskpärane number, mida peaks kogu aasta terve püsiv Hedman aitama parandada. Iseenesest on Lightning sinisel joonel sarnaselt edurivile kvaliteeti täis. Matt Carle, Barydon Coburn ja Jason Garrison on mehed, kes juba pikalt liigas mänginud. Lisaks on olemas lootustandev noorem generatsioon, eesotsas Andrej Šustri ja Nikita Nesteroviga.
Postide vahel üks liiga parimaid duosid
Ei ole vast liialdus kui öelda, et Ben Bishop ja Andrei Vasilevski moodustavad liiga ühe parima väravavahtide duo. Esimene jäi tunamullu numbritega 2.23 ja 92.4% parima väravavahi valimisel kolmandale kohale. Eelmisel hooajal sai statistika väikese tagasilöögi (2.32, 91.6%), kuid ta jõudis 40 võiduni, lüües sellega üle aasta varem tehtud klubi rekordi. Kindlasti on temas veel rekordi nihutamise potentsiaali.
(foto: nhl.nbcsports.com)
Vasilevski sai oma debüüthooajal 13 starti, millest hankis 7 võitu. Keskmiselt lasti ta endale 2.38 väravat ning tõrjete efektiivsuseks kujunes 91.8%. 21-aastast venelast peetakse maailma üheks parimaks nooreks väravavahiks ning poleks ime, kui ta hakkaks tasapisi end Bishopist mööda mängima. Kuigi algaval hooajal seda siiski tõenäoliselt veel ei juhtu, sest esimesed kuud jäävad haruldase trauma tõttu vahele.
"Ühel hetkel peame me otsuse tegema (kumbast loobuda), aga mitte veel. Ma ei tea, kas see tuleb teha aasta või paari pärast. Ent tean, et meil on Bish, kes on end tõestanud liiga ühe parima esiväravavahina ning üks noor kutt, kes on väga andekas," kommenteeris Yzerman suvel.
Hooaja väljavaated
Yzermanil on mõtlemisainet palju, kuid selle jooksul ei pea ta vähemalt meeskonna käekäigu pärast muretsema. Ebahariliku taustaga peatreener Cooper on ennast kiirelt tõestanud ning meeskond tema juhendamisel läinud aina paremaks. Usutavasti tehakse ka algaval hooajal veel üks samm edasi. Seda siis meeskonna üldise kvaliteedi osas. Oma eelmise hooaja saavutuse ületamine või üldse kordamine on paras pähkel.
Lightningu edule aitaks muidugi kõvasti kaasa see, kui Stamkos ikkagi jätkaks meeskonnas, aga vaadates seisu edurivis, siis usutavasti ei oleks ka tema lahkumine suureks tragöödiaks. Jah, kui selline snaiper läheb meeskonnast ära, siis oled loomulikult nõrgem, kuid kogu allesjääv kamp peaks siiski olema piisavalt võimekas, et kapteni poolt tegemata jäävad väravad omavahel ära jagada. Rääkimata sellest, et vahetustehingus tooks Stamkos kindlasti vastu priske saagi.
Cooperi meeskond kujuneb kas koos Stamkose või ilma temata väga ohtlikuks. Eelmisest hooajast saadi veremaitse suhu ning kuna koosseis on noor, siis peaks kogu satsi areng täiel tuuridel jätkuma. Kuna varem mainitud lepingute draama on peale pressimas, siis on ka viimane aeg kogu oma jõud karika võitmisele suunata. Vaadates, kui visalt mullu mängiti, siis ei saa üldse välistada seda, et sats võtab ikkagi uuel aastal selle ära, mis varem lauale jäi.
Eelmisel suvel ringiga tagasi Philadelphiasse jõudnud R.J. Umberger tegi pärast klubivahetust oma karjääri halvima aasta. 33-aastane ründaja skooris vaid üheksa väravat ja kogus 15 punkti. Nüüd avaldas ta, et selle taga oli klubi eest trauma varjamine ning vigasena mängimine.
(foto: Adam Cairns/The Columbus Dispatch)
Karjääri jooksul viis 20 väravaga hooaega teinud ameeriklane arvas, et probleemidest teada saades ostab Flyers tema lepingu välja. "Eelmisel aastal laagrisse tulles oli Columbus mul diagnoosinud nihestunud selgroolüli. Nad ütlesid mulle, et see saab suve jooksul korda ja nii palju teadis traumast ka Flyers. Seljale puhkust andes läks aga asi aina hullemaks ning siis vahetati mind ära," rääkis Umberger nädalavahetusel.
Mitmekülgne ründaja jõudis pärast kuute Columbuses veedetud aastat tagasi Philadelphiasse, kust ta oli lahkunud pärast suurepärased (17 mänguga 10+5) 2008. aasta playoffe.
"Sain võimaluse värskeks alguseks. Olin elevil, et saan Phillysse naasta, aga kuulsin kuulujutte, et Flyers ostab mu lepingu välja ja ma ei jäägi sinna. Mul oli sõdalase mentaliteet ja uskusin, et võin ükskõik mis trauma kiuste edasi mängida," lisas Umberger, mainides et hooaja käigus läks asi aina hullemaks.
Peagi hakkas ka klubi mõista, et midagi on valesti, kuna Umbergeri esitused olid lihtsalt sedavõrd kehvad. Ent mees andis teada, et on igati mänguvalmis ning lootis, et seis läheb paremaks. "Üritasin valu võimalikult palju põletikuvastaste tablettidega ja süstidega varjata," tunnistas Umberger.
Kuigi ravimid võisid valu varjata, siis tema esitusi need siiski ei aidanud. Umberger märkis, et ei suutnud väljakul piisavalt kiirelt liikuda ning oli pidevalt tempost maas, saades litri väga harva enda valdusesse.
Aasta hiljem võib seni karjääri jooksul 740 mängu kirja saanud jänki tänada õnne, et klubi on talle vigastuse varjamise andeks andnud. Suvel sai lõpuks opilaual ära käidud ning oma sõnade kohaselt pole ta end mitu aastat nii tervena tundnud kui praegu. Seda näitavad ka tema esitused. Umberger on kahes kontrollkohtumises saanud kirja kolm söödupunkti.
Kaks Kesk divisjoni rivaali Minnesota Wild ja Winnipeg Jets läksid läinud ööl kontrollkohtumistes teist korda omavahel kokku. Kui esimene matš läks napilt, 1-0 lisaajaga Wildile, siis teises kohtumises jäeti vastasest järgi vaid puru. 1-8 kaotuse järgselt olid Jetsi peatreeneri Paul Maurice'i ütlemised vastase suunas väga teravad.
(thescore.com)
Wild võttis viimasele kolmandikule kaasa 7-0 eduseisu ning Maurice'il ajas harja punaseks see, et suures eduseisus ei teinud Mike Yeo oma mängijate valikul mitte mingisuguseid hinnaalandusi. "Nad jätkasid 8-1 edu juures heade mängijate kasutamist. Nad said ülekaalu ja parim rivistus tuli jääle. Näidismängus...," kommenteeris Maurice pärast kohtumist.
Yeo sõnas, et lükkas parima ülekaalu rivistuse jääle, kuna Jetsi "politseinik" Anthony Peluso möllas viimasel kolmandikul ringi.
Maurice lõpetas oma mängujärgsed ütlemised humoorika ja sarkasmist tilkuva lausega: "Oli suur au nendega samas hoones olla."
Jääme ootama 25. oktoobrit, mil need kaks teevad esimese viiest põhiturniiril kavas olevast omavahelisest matšist.
Pärast mitmeid suviseid muudatusi värskelt lehelt alustada soovinud Boston Bruinsit on juba enne hooaja algust tabanud esimene tagasilöök. Poolteist nädalat enne esimest mängu on meeskond vigastuste tõttu jäänud ilma kahest oma põhikaitsjast.
(foto: Getty Images)
Eelmisel nädalal käis Dennis Seidenberg seljaoperatsioonil, mis jätab ta kaheksaks nädalaks väljakult eemale. Sakslane oli mullu üks vaid kahest Bruinsi mängijast, kes suutis kaasa teha kõik 82 põhiturniiri mängu. Lisaks oli ta keskmise mänguaja (22:06) osas meeskonnas teisel kohal.
Sakslase mänguvorm on viimastel hooaegadel olnud ebastabiilne, seega ei tähendanud see uudis Bruinsi jaoks päris maailma lõppu. Küll on selle maiguline aga Zdeno Chara vigastus. Meeskonna kapten lahkus New York Rangersi vastu peetud matšist vigasena. Kuigi kokkupõrge Ryan Bourque'iga tundus väga süütuna.
Zdeno Chara left the game with an upper body injury after taking a harmless looking hit by Ryan Bourque. pic.twitter.com/uxbjPOmXCW
Peatreener Claude Julien teatas, et Chara sai trauma ravimiseks nädalavahetuse vabaks. Usutavasti millegi väga tõsisega tegu pole, kuigi Bruinsit on hakatud seostama erinevate kaitsjatega. Konkreetselt on välja toodud Dustin Byfuglieni nimi.
Kui uut nägu ei õnnestu siiski meeskonda tuua ja ülakeha vigastus Charat hooaja avamänguks jääle ei lase, siis oleks meeskonna vanim kaitsja 28-aastane Adam McQuaid, kellel mängukogemust alla 300 kohtumise jagu.
Viimase kolme hooaja jooksul ei ole mitte ükski meeskond põhiturniiril Anaheim Ducksist rohkem võite kogunud (135). 2007. aasta karikavõitja on aga olnud üks nendest satsidest, kes pole kuidagi suutnud põhihooaja vormi playoffidesse kaasa vedada.
(foto: Getty Images)
Ründeliin on palju enamaks võimeline
Superduo Ryan Getzlaf-Corey Perryga mehitatud Ducksi rünnak skooris eelmisel hooajal keskmiselt 2.78 väravat mängus. Sellega jäädi liiga esikümnest välja. Ryan Kesleri näol oli edurivisse sügavust lisatud, aga esitused vastaste värava ees jätsid siiski soovida. Nüüd on endale ette veelgi jõudu lisatud.
Suvel hangiti New Yorgist vahetustehinguga Carl Hagelin ning vabaagentidena toodi sisse veteranide duo Chris Stewart-Mike Santorelli. Viimastel aastatel on mõlemad erinevate klubide vahel põrganud ja hea vormi leidmine on sellises olukorras olnud keeruline, kuid tegu meestega, kes varasemalt suutnud teha 20 väravaga hooaja.
"Kui sa jääd staatiliseks, siis lähevad teised meeskonnad sinust mööda, seega pead üritama ennast täiendada. Chicago ja teised head meeskonnad on seda teinud. Nad on hoidnud tuumiku koos ja selle ümber osi vahetanud ning saanud nii aina paremaks. Üritame sama teha," kommenteeris suvel peatreener Bruce Boudreau.
(foto: Getty Images)
Eelmisel hooajal 65-st mängust 22 kolli kirja saanud Matt Beleskey on lahkunud Bostonisse, kuid usutavasti leiab Boudreau võimeka asendaja, kes võiks hakata Getzlafi ja Perry kõrval punkte koguma. Valikuvõimalus on suur, kuna lisas sisse toodud veteranidele on meeskonnas ka nooremapoolsed ründajad nagu Jiri Sekac ja Jakob Silfverberg.
"Kaotasime mõned sõbrad ja meeskonnakaaslased, aga see kuulub asja juurde. Teisest küljest saime mõned väga head kutid ja olen elevil. Oleme (Stanley karikale) lähedal," mainis hiljuti Kesler, kes sai suvel klubilt priske lepingupikenduse.
Lisaks kaadrivahetusele võiks rünnakut teravdada ka normaalne ülekaalus mängimine. Ducks on selle osas kaks aastat järjest olnud täiesti kohutav. Hooaja 2013/14 16% langes mullu veelgi. See jäi pidama 15.7% peale ning sellega suudeti seljatada vaid kaks meeskonda. Tegu päris piinliku olukorraga meeskonna jaoks, kellel lisaks Getzlafile ja Perryle kasutuses ka mitmed osavad kaitsemehed nagu näiteks Sami Vatanen ja Hampus Lindholm.
Kaitsenumbrid samuti kahvatud
Läinud kevadel oli kuumaks teemaks see, et vaatamata keskpärastele statistilistele näitajatele võitis Ducks Vaikse ookeani divisjoni ja oli üldse 109 punktiga põhiturniiril parim läänekonverentsi meeskond. 51-st võidust tulid 33 üheväravalise eduga. Meeskonda oli justkui saatmas harukordne õnn. Halli kogusesse jäi ka keskmine sisse lastud väravate arv 2.70. Selle osas oldi ülilähedal viimase kümne sekka kukkumisele (Colorado Avalanche ja Philadelphia Flyers jäid 2.72 peale).
(foto: Gary A: Vasquez/USA TODAY Sports)
Kaitse on Ducksi jaoks pikalt olnud probleemiks, kuna siniselt joonelt on puudunud üks tõeline täkk. Oluline lüli meeskonnast, kes justkui igal edukal satsil olemas olnud. Alates hooajast 08/09, mis oli Chris Prongeri viimane Anaheimis, on meeskonna jaoks parim sisse lastud väravate keskmine olnud 12/13 hooaja 2.40. Probleemi on ka peamänedžer Bob Murray tunnistanud: "Oleks tore, kui te ütleksite mulle, kust üks selline mängija saada, ma teeksin selle kohe ära. Nagu te teate, ma ei karda lükkeid teha. Olime õnnega koos mõni aeg tagasi, kuid üritame nüüd klubisiseselt kedagi kasvatada. Meil on mõned mängijad, kes võivad seda tüüpi tegijateks osutuda."
Meeskonna pesamuna, 21-aastane Lindholm võiks just selliseks ka saada. Rootslasel on vaatamata vanusele juba selja taga kaks täishooaega ja üle 60 punkti. Samuti on kõva potentsiaal kaks aastat vanemal Cam Fowleril, kellel juba ligi 350 kohtumist kirjas ning neist saagiks 150 silma. Noor ameeriklane draftiti 2010. aastal vaid kolm päeva pärast seda, kui endine kapten ja vägev kaitsetäkk Scott Niedermeyer oma karjääri lõpust teatas. Paari aasta pärast võib seda ehk pidada väga sümboolseks hetkeks. Eriti kuna just Niedermeyer andis drafti päeval Fowlerile Ducksi särgi pihku.
Väravas huvitav duell ja võimalik kolmas ratas vankri all
Ei ole just sage nähtus see, kui ühe meeskonna käsutusse satuvad kaks noort ja talendikat väravavahti. Ducksil on aga just nii läinud. 2012. aasta drafti 3. ringi valik Frederik Andersen ja aasta varem 2. ringist võetud John Gibson on mõlemad mehed, kes võiksid esiväravavahina pikemat aega ükskõik, mis meeskonna puuri valvata. Aga ühes klubis saab olla muidugi vaid üks esinumber.
(foto: Getty Images)
Noorhärrad alustasid eelmist hooaega ühe pulga pealt, aga kolm aastat vanem Andersen sai siiski alustaja koha üsna kiirelt endale. Välja kukkus korralik 35 võiduga hooaeg, kus ta lasi endale keskmiselt 2.38 väravat ning tõrjus 91.4%-lise efektiivsusega. Gibson, kellest sai tunamullu alates 1986. aastast noorim playoffide debüütmängus puhta paberi saanud puurivaht, oli kimpus tervisega ning piirdus 23-st mängust 13 võiduga - keskmiselt sisse läinud väravaid 2.60 ja tõrjed 91.4%.
Oma keskmise palga 1.15 miljoni dollariga on Andersen kogu liiga kõige odavam esinumber. Aga võimalik, et tema staatus on löögi all ning seda isegi mitte Gibsoni poolt. Murray tegi drafti ajal huvitava lükke, kui tõi Carolinast ära Anton Hudobini. Venelane saabus Anaheimi karjääri keskmistega 2.40 ja 91.9%. "Seda oli huvitav näha. Rääkisin Bobiga sellest ja ta selgitas mulle oma mõtteid, mis selle tehingu taga olid ning see aitas mul asja mõista," ütles Andersen eelmise nädala keskel, keeldudes samas avaldamast seda, mis Murrayl ikkagi antud käiguga plaanis on.
Hooaja väljavaated
Kesler ei kavatse jonni jätta enne, kui karikas on käes, aga sinna jõudmiseks tuleb esmalt ületada omamoodi vaimne blokk seoses otsustavate mängude võitmisega. Ducks on viimastel aastatel playoffidest langenud nii, et oli võimalus ühe võiduga seeriast edeneda, aga seda ei suudetud ära kasutada. Läbimurdele on oldud lähedal, aga siiski mitte piisavalt. Ent kui korduvalt vastu seina joosta, ju siis üks hetk ikka taipad läbi ukse minna.
Usutavasti võib eeldada, et eelmise hooaja kahvatute numbritega põhihooaeg oli vaid anomaalia. Meeskond on suuteline enamaks ja tugevnenud koosseisuga valmis ka seda näitama. Arvestades, et viimasel kahel aastal on tujurikkuja rollis olnud konverentsi hiiud Los Angeles Kings ning Chicago Blackhawks, kes mõlemad viimasel ajal tagasilööke saanud, siis peaks algav hooaeg pakkuma Ducksile väga hea finaali pääsemise võimaluse, millest tuleks kinni haarata.
Kaitses ootab ees kohanemine Francois Beaucheminita mängimiseks, kuid Kevin Bieksa on korralik täiendus ning mingisugust äralangemist ei tohiks sealt tulla. Seis rünnakul sai juba pikemalt lahti kirjutatud ning ka sealt on tulemas kärstu ja mürtsu juurde. Boudreaule on vägevad vahendid kätte pandud ja nüüd on peatreeneri ülesandeks potentsiaal ära realiseerida. Selleks potentsiaaliks võib rahuliku südamega märkida karikavõidu.
"Brayden on olnud OK. Tegu on treeninglaagriga ning on vara veel järeldusi teha. Arvan, et teame kõik temaga seotud olukorda ja et talle meeldib paremal äärel mängida," olid neljapäeval Philadelphia Flyersi peamänedžer Ron Hextalli sõnad Brayden Schenni kohta. Reedel pani 24-aastane ründaja kolmandas kontrollkohtumises võrku oma kolmanda värava.
(foto: Getty Images)
Värskelt 46 punktiga (18+28) oma karjääri parima aasta teinud Schenn on kogu laagri veetnud nii öelda viiendas ründekolmikus, kus tema kõrval paar, kellel suurt asja uuel hooajal NHL-i ei tohiks olla - nooruke Scott Laughton ja 31-aastane Chris Porter. Nähtavasti ei kuulu ka Schenn meeskonna plaanidesse. Tema mänguvorm on olnud aga suurepärane ja 5-2 võidumängus New York Islandersi vastu lasi ta välja oma sisemise Bobby Orri.
Ometi pole ka peatreeneri Dave Hakstoli silmis väravad Schenni väärtust tõstnud. "Ta on igal õhtul skoorinud, aga see ei ole arvatavasti parim moodus esituste hindamiseks. On valdkondi, milles ta võiks olla parem," rääkis Hakstol pärast Islandersi alistamist.
Schennist on aasta pärast saamas piiratud vabaagent ning Hextall on maininud, et tema agendiga pole pikenduse suhtes kogu suve jooksul jutte olnud. Kisub vägisi sinnapoole, et 2011. aasta suvel Los Angeles Kingsist Philadelphiasse jõudnud ründaja peab endale varsti uue kodu otsima.
Seejuures on jalgealune tuline ka teisel Schennil. Väidetavalt on Flyers vendade paarist vanimale Luke'ile terve suve kosilast otsinud ning lõppeval nädalal hakati sellega taas aktiivsemalt tegutsema. Klubil on peale tulemas mitmed noored kaitsetalendid ning Schenni 3.6-miljonilisest lepingust oleks magus vabaneda.
Wilkstrand on viimased aastad mänginud Rootsi meistrivõistlustel Frölunda eest. Eelmine hooaeg oli tema jaoks ka väga edukas - 45 mänguga tuli 20 silma (5+15). Tema aktsiad on aina kasvanud ning paari aasta tagusest drafti 7. ringi valikust on saanud Senatorsi üks lootustandvamaid noori.
Tüliõunaks on nähtavasti see, et osapooled näevad edasi arenemise etappe erinevalt. Wilkstrand tahab jätkata kodumaal mängimist, samas kui Senatorsil oli plaanis ta algaval hooajal AHL-is jääle panna. Klubi peamänedžer Bryan Murray ei taha mängumehe enda visioonist midagi kuulda.
"Ta võib (Rootsis) mängida vaid juhul, kui tegu on õlleliiga meeskonnaga. Ütlesin talle, et ta võib minna tagasi ja olla kassapidaja ning õlleliigas mängida, aga ta ei tohi tõelist hokit väljaspool Senatorsi organisatsiooni mitte mingil muul moel mängida ja nii see ka jääb," teatas Murray.
Klubi juhil on ka põhjust pahane olla, kuna Wilkstrandiga tehti eelmisel suvel 3-aastane leping ära ning lõppenud hooajal mängis ta Frölundas vaid laenuna.
Noor mängumees oli Murrayle teatanud, et pole valmis veel Põhja-Ameerikas mängima. Kui Wilkstrand oli kodumaale naasnud, siis andis ta teada ka sellest, et üks perekonnaliige oli tõsiselt haigeks jäänud. Senatorsi boss kuulis sellest siis aga alles esimest korda.
Patrick Kane'i juhtum sai sel nädalal kummalise pöörde, aga ründeäss ei lase end sellest häirida. Läinudöises Chicago Blackhawksi 3-1 võidumängus St. Louis Bluesi vastu skooris Kane oma esimese kontrollkohtumiste värava.
(foto: John Durr/USA TODAY Sports)
Kane'i tabamus osutus võiduväravaks pärast seda kui Joel Edmundson oli Bluesi ette viinud.
Enne kohtumist oli 26-aastane jänki uuesti ka meedia ees. "Mul pole eriti midagi öelda selle kohta, mis viimase 72 tunni jooksul aset leidnud. Olen täielikult tänasele mängule keskendunud," teatas Kane.
Nagu arvata võis, siis osutuski ootamatu tühja asitõendite paki välja ilmumine pettuseks. Erie maakonna ringkonnaprokurör Frank Sedita andis reedel teada, et vägistamisjuhtumite puhul kogutakse asitõendid pakendi asemel hoopis kasti, kinnitades et kogu vajalik materjal on endiselt ametivõimude valduses ning nendega pole keegi manipuleerinud.
Paar nädalat tagasi liikusid ringi jutud, et juhtum on peagi vandekohtu ette minemas. Nüüd ütles Sedita: "Küsimus ei ole selles, millal see juhtum vandekohtu ette läheb. Küsimuseks on see, et kas see üldse läheb."
Kane on enda süütuses kindel, kuid ei tea, mis juhtumist saab. "Ilmselgelt usun endiselt seda, mida ma ütlesin ja arvan, et seda olen nii mina kui ka mu advokaat pidevalt korranud. Ent see, mis lõpuks juhtub on ainult spekulatsioon. Ma ei tea, mis järgmisena toimub," ütles Kane eile.
Kodumängude ajal publikult marulise toetuse saanud ründaja tänas ka kõiki, kes temas kahelnud pole: "Fännid, minu perekond ja tüdruksõber on olnud suurepärased. Eriti veel ka Blackhawksi organisatsioon. Kõik on kogu selle aja mind toetanud."
Kõik, kes plaanisid oma kaitset järgmisel suvel läbi vabaagentide turu tugevdada, peavad kurvastama. Sel nädalal on turult ära korjatud kaks kvaliteetset meest. Colorado Avalanche pani Erik Johnsoni kuni 2023. aasta suveni lukku (lepingu koguväärtuseks 42 miljonit dollarit) ning Chicago Blackhawks tegi Brent Seabrookiga koguni 8-aastase pikenduse. Lepingu suuruseks 55 miljonit.
(foto: ftw.usatoday.com)
Seabrooki keskmine aasta töötasu 6.75 miljonit tähendab, et järgmisest hooajast on tema nende meeste seas, kelle nimi pole Jonathan Toews või Patrick Kane, Blackhawksi enimteeniv mängija. Kaitsepartner, tänavuste playoffide MVP Duncan Keith teenib oma 2010. aasta pikendusega keskmiselt veidi üle 5.5 miljoni. Meeskonna tuumiku peale läheb kõva papp ära.
Kui kõik rääkisid kevadel Keithi saavutustest, siis tegi tema kõrval ajalugu ka Seabrook. 30-aastane kanadalane tõusis Blackhawksi ajaloos ühe hooaja jooksul enim playoffide väravaid (7) teinud kaitsjaks. Ta on meeskonnaga võitnud kolm Stanley karikat, kuid januneb endiselt võitude järgi.
"Meil on suurepärane mängijate grupp ja arvan, et nende kuttidega on meil igal aastal võiduvõimalus. Ootan põnevusega seda väljakutset," rääkis hiljuti meeskonna üheks asekapteniks edutatud Seabrook pärast lepingu allkirjastamist.
Seoses karika võitmisega räägitakse palju akna avanemist. New York Rangers on viimase nelja hooaja jooksul kolm korda mänginud vähemalt konverentsi finaalis. Aken on pärani lahti, aga seni pole suudetud ennast realiseerida ja ega see igaveseks avatuks ei jää.
(foto: Jared Silber/Getty Images)
Rünnaku ümberkujundamisel tehti üllatav otsus
Kui küsida kõigilt peatreeneritelt, mis on eduka meeskonna puhul kõige tähtsam, siis tuuakse ühe asjana kindlasti välja kiirus. Jõulisus on vaikselt tahaplaanile jäämas, näiteks isegi kakluste arv on pidevalt languses, ja see viib fookuse mujale. Kiirus on saanud väga tähtsaks ning väledad mängumehed kujunenud populaarseteks valikuteks. Seetõttu on üllatav, et Rangers andis suvel Anaheim Ducksile ära Carl Hagelini, keda võib pidada üheks NHL-i väledaimaks mängijaks.
Kuigi eks iga klubi teab omi asju kõige paremini. Rootslase eest saadi vastu Emerson Etem, kes on täpselt seda tüüpi mängija, kellega plaaniti end täiendada. Suvel peamänedžeriks edutatud Jeff Gorton on tema puhul kiitnud seda, et talle meeldib kaitset abistamas käia. Lisaks on ta võrreldes Hageliniga palju füüsilisem mängumees. Selles mõttes võib öelda, et Rangers on edasi liikumiseks teinud väikese sammu tagasi.
Emerson ühineb Rangersi nooremate ründajate grupiga, kelle eesotsas 25-aastane Derek Stepan. Kuigi, kuna meeskonna asekapten on ennast juba tõestanud ja selle eest suvel ka kenasti tasustatud saanud, siis on nende seas suurima tähelepanu all hoopis Chris Kreider. "Usun, et temast võib saada selles liigas eliitmängija, käes on tema aeg särada," ütles peatreener Alain Vigneault eelmisel nädalal 24-aastase ründaja kohta.
Kreider oli mullu üks kolmest Rangersi mängijast, kes ületasid 20 värava piiri. Üks neist on aga klubist lahkunud. Martin St. Louis otsustas 40-aastasena kepi nurka visata. Tema lahkumine jätab Kreiderile ja teistele lisamänguaega ning klubisiseselt loodetakse kindlasti, et seda osatakse ka kasutada. Värava ees vajab suuremat toetust Rick Nash. 31-aastasena on ta värskelt väravate mõistes (42) teinud oma karjääri parima aasta, aga arvestades eelnevalt näidatud vormi, siis on ebatõenäoline, et ta suudab sama hoogu korrata.
Nash on üks neljast Rangersi ründajast, kellel 30. eluaasta täis tiksunud, mis näitab, et eduriviga seoses ei ole kohe kindlasti aken veel sulgumas. Sellest on ka Vigneault rääkinud: "Enamus, kui isegi mitte kõik, meie tuumikust on pikkuse mõttes hea lepingu peal, seega peame uskuma, et need kutid annavad meile head aastad. Meil on hea meeskond. Lasen selle, kas meil on aken lahti või mitte, ekspertide otsustada."
Samas võib üks leping juba hakata juba klubi painama. Mats Zuccarello on pärast koljumõra tagasi jääl ja ei ole selge, millise mängija Rangers tagasi saab. Kas selle mitmekülgse rabaja, kes igale meeskonnale kasulik või hoopis argliku ründaja, kelle 2019. aasta suveni kestev leping kujuneb tõeliseks peavaluks?
Kindel tuumik püsib ka kaitses
Suvel jõudis Raphael Diaz uuesti tagasi New Yorki, aga liiga ühest parimast kaitseliinist polnud siiski mitte ühtegi lahkujat. Sinisel joonel on neli meest ära seotud kuni 2018. aasta suveni. Rangers mahtus mullu nii oma väravate keskmise (3.02) kui endale lastud väravate arvuga (2.28) ainsa meeskonnana liiga esikolmikusse. Kaitsnumbreid ei kiskunud alla isegi Henrik Lunqvisti haruldane kaelatrauma, mis andis varumehele Cam Talbotile üle 30 mängu.
Rangers on alates hooajast 2010/11 püsinud endale lastud väravate osas liiga esimese viie seas. Arvestades kui palju NHL-is aasta-aastalt muutub on tegu hämmastava järjekindlusega. Oma osa on selles kindlasti hästi koos püsival kaadril. "Seda ei juhtu tänapäeval enam palju, et kaitses on kõik kuus kutti uueks hooajaks tagasi. See näitab, et see organisatsioon usub tugevalt sellesse, et see mängijate grupp suudab midagi korda saata," rääkis suvel kapten Ryan McDonagh.
(foto: Adam Hunger/USA TODAY Sports)
Kaitsemehed on ka päris heas vanuses. Suvel 39. sünnipäeva tähistanud Dan Boyle on nende seas ülekaalukalt vanim. Järgnevad 31ne Dan Girardi ja 30-aastane Kevin Klein ning edasi tuleb juba 20ndates seltskond. Vanuse poolest on tegu hea seguga. Seetõttu võib arvata, et ka kaitseliin hoiab akna vähemalt paar aastat veel lahti.
Kas aken sulgub Lundqvisti pärast?
Oleks muidugi patt, kui meeskond ei suudaks koos kuningas Henrikuga suurepäraseid numbreid näidata. Eelmisel hooajal karjääri jooksul viiendat korda liiga parima väravavahi nominentide sekka sattunud rootslane on peamine põhjus selles, miks meeskond juba mitu aastat järjest suutnud kõige magusamaid kohti jahtida. Märtsis saab aga Lundqvist 34-aastaseks ja võib arvata, et tõelist tipptaset ei suuda ta enam üle 2-3 aasta näidata.
(foto: Adam Hunger/USA TODAY Sports)
NHL-i ajaloos ainsa väravavahina kõigil oma esimesel seitsmel aastal 30 võiduni jõudnud puurivaht on karjääri jooksul säranud silmapaistva vastupidavusega, aga nagu eelmise hooaja trauma näitas, siis võivad vigastused tulla väga ootamatul hetkel ja vanuse lisandudes muutub igaüks nendele aina vastuvõtlikumaks.
Mitmed napid lüüasaamised on Lundqvisti vaimu kõvasti räsinud, aga sellest hoolimata püsib ta motiveerituna. "Oleme karikavõidule väga lähedal. Peame lihtsalt tegema viimase sammu. See annab motivatsiooni. Sa tead, et teed häid ja õigeid asju. Tuleb lihtsalt ennast isiklikult ja kogu grupp viia viimase sammu astumisele," rääkis rootslane augusti lõpus.
Kui tervis peaks kuningat uuesti alt vedama, siis on uuel hooajal Rangersi plaan B-ks Antti Raanta. Hiljuti väikesesse skandaali sattunud soomlane on ennast tõestanud võimeka puurivahina (39 mänguga karjääri keskmised numbrid 2.41, 91.2%), aga nagu ikka vähe mänginud maskis meeste puhul - täielikku pilti tema võimetest veel pole.
Hooaja väljavaated
Usutavasti teeb Rangers taas oma ära. Boston Bruins oskas küll eelmisel hooajal Presidentide trofee kaitsjana ootamatult playoffidest välja jääda, kuid Rangersi koosseisus on suvel toimunud minimaalsed muutused. Viimaste aastate tugevuseks kujunenud püsivus on järjekordselt teemas olnud. Koos veedetud aja jooksul on ka visadus aina kasvanud.
Vigneault meenutas sel nädalal antud intervjuus, kuidas kolm põhikaitsjat mängisid kevadel playoffide lõppfaasis praktiliselt ühe jala peal ning ühel teisel oli õlg liigsest väljas, ning teatas: "Usun, et selle motivatsiooni, töötahte ja võitlusvaimu puhul, mis meie mängijate gruppi saadab, on karika võitmine lõppeesmärk. Kuid me ei hakka sellest palju rääkima. Võtame ühe päeva korraga, pühendume sellel päeval oleva mängu võitmisele ning keskendume protsessi elluviimisele."
Head meeskonda on saatmas väga hea peatreener. Vigneault nimi ei mahu tihti juttudesse, millega üritatakse välja selgitada NHL-i parimat treenerit, aga faktid räägivad enda eest. 54-aastane kanadalane on oma meeskonna viimase viie aasta jooksul kolm korda tüürinud põhiturniiri võitjaks. Liites kogu kompoti kokku saab järeldus olla vaid üks - Rangers on uuel hooajal (ja ka lähiaastatel) kindel karikavõidu pretendent.
Eelmise hooaja konverentsi poolfinaalkoht ja tunamullune konverentsi finaalis käik näitavad, et NHL-i läbi aegade edukaim klubi Montreal Canadiens ei ole kaugel oma ajaloo 25. Stanley karikast. Osava draftimisega on klubi endale hea vundamendi ehitanud ning noor koosseis lubab ilusat tulevikku.
(foto: Getty Images)
Skoorimise probleemid tuleb selja taha jätta
Olles hooajal 2012/12 skoorinud 3.04 väravat mängus on Canadiens viimase kahe aasta jooksul jäänud väravate osas liiga tagumisse otsa. Seni kuni Carey Price MVP vormis tegutseb ei ole selle üle põhjust kurta, kuid on selgemaks selgem, et viljakam ründetegevus aitaks väravavahi koormat vähendada.
Mullu playoffidesse jõudnud meeskondade seas oli Canadiens oma väravatesaagi 2.61-ga kõige kehvem. Seisu parandamiseks tehti suvel huvitav lüke. Aastase lepingu peale võeti Aleksandr Sjomin, kellel kümne liigas veedetud aastaga kirjas ligi 250 väravat. Klubil on temaga seoses suured lootused. "Tal on võimalus ennast tõestada ja 31-aastasena on ta veel üsna noor. Loodame, et ta toob Montreali kogu oma oskuste pagasi ja võistlushimu," kommenteeris suvel peamänedžer Marc Bergevin.
Sjomin saab uue hooaja alguses olema üks kolmest Canadiensi ründajast, kellel turjal vähemalt 30 aastat. Seejuures on Torrey Mitchelli puhul kahtlane, kas ta üldse igaks kohtumiseks koosseisu mahub. Noored on pärast aastast pausi saanud endale ka kapteni. Meeskonda asub 25. karika poole juhtima Max Pacioretty.
(foto: canadiens.nhl.com)
Viimase kahe aasta jooksul on Pacioretty 76-st väravast kogu liiga peale vaid kaks meest rohkem skoorinud - Aleksandr Ovetškin (104) ja Joe Pavelski (78). Kui värskele kaptenile leiaks toetajaid, siis võiks vaikselt juba piiluda selle väravate keskmise suunas, mis suudeti paar aastat tagasi saavutada. Ja ega neid toetajaid ei pea ka tikutulega otsima.
21ne Alex Galchenyuk ja kaks aastat vanem Brendan Gallagher ületasid mullu esimest korda 20 värava piiri. Vaatamata noorele vanusele on mõlemal mängukogemusi juba 200 kohtumise ringis ja nende tase saab vaid tõusta. Galchenyukile on ka juba suurem vastutus minemas, kuna lisaks kapteni teatamisele avalikustati eelmisel nädalavahetusel ka plaan kasutada teda edaspidi keskründajana.
"Keskründaja koht on positsioon, mida on raske õppida. See nõuab nii rünnakul kui kaitses suurt vastutustunnet. Olid märgid, mida me otsisime ja arvasime varem, et ta polnud selleks valmis. Nüüd tunneme, et ta on sellele juba lähedal ja on käes aeg saada teada, kas ta suudab seda rolli täita," sõnas Bergevin.
Kaitses rohkelt kogemusi
Kui rünnakule pole pärast Brandon Prustist loobumist palju kogemusi jäänud, siis see korvatakse kaitseliinis. 22ne Nathan Beaulieu tundub seal üsna kohatu tükina. Pärast teda tuleb paras tühimik ja siis 26-aastane P.K Subban, kes ennast juba tõestanud liiga ühe parima kaitsemehena. Muidugi on ta ka aina paremaks minemas. Eelmisel hooajal tuli 60 silmaga karjääri tippmark.
(foto: Ryan Remiorz/PC)
Ühe karjääri parima aasta tegi ka Andrei Markov. Venelane ei lasknud ennast sellest häirida, et detsembris kukkus 36. aasta turjale. Temalt tuli 50 punkti. 30 eluaastat on täis ka Tom Gilbertil ja vabalt võiks omadega seal maal olla ka Jeff Petry. Hooaja keskel Edmontonist toodud ameeriklane on pealtnäha terve igaviku juba liigas veetnud, kuigi on alles 27-aastane. Pärast suvist pikka uut lepingut peaks Petryst saama Subbani kõrval järgmisteks aastateks tõeline tugitala.
Canadiens lasi endale mullu kogu liiga peale vähim väravaid - keskmiselt 2.24. Ent samal ajal tegi Carey Price elu parima hooaja ning selle osas on veel küsimärke, kas peatreener Michel Therrien on tõesti oma värava sedavõrd hästi lukku pannud või seisabki kõik vaid superväravavahi najal. Price'il on keeruline oma numbreid samal tasemel hoida, eriti tõrjete protsenti (93.3%) ja see tähendab, et meeskond peab tema ees kompaktsemalt mängima. Näiteks kaks aastat järjest on endale lastud keskmiselt üle 30 väravale läinud pealeviske ja sellega on jäädud liiga viimase kümne sekka.
Price on oma võimete tipus
Eelpool välja toodud tõrjete protsent, 44 võitu, keskmiselt lastud 1.96 väravat ja 9 nullimängu on kõik Price'i karjääri parimad näitajad. Olles augustis saanud 28-aastaseks on tal käes parim mängijaiga ning sarnaseid esitusi võime temalt oodata ka edaspidi. Aga just sarnaseid. Näiteks isegi Henrik Lundqvist pole oma karjääri jooksul rohkem kui korra tõrjete osas 93% kätte saanud.
Price'ist sai esimene väravavaht, kes hooaja auhindade jagamisel korjanud neli suurt auhinda. Tema poolt oli tegu igatepidi ajaloolise hooajaga, kuid teadupärast ei kordu ajalugu väga tihti. Samas peab talendikas puurivaht just seda suutma, kui Canadiensi rünnak koheselt ei plahvata. Atlandi divisjonis on hetkel kummaline seis, kus toppama jäämise korral võivad mitu meeskonda sinust mööda vuhiseda.
Mees ise läheb aastale vastu pingevabalt. "Plaanis on mitte üritada varasemat ületada. Iga hooaeg on erinev ja see kulgeb omalaadi. Selleks tuleb lihtsalt valmistuda ja lasta sel omamoodi edeneda. Ei tohi liiga palju ette mõelda," rääkis Price kuu alguses aastaks ettevalmistumise kohta.
Hooaja väljavaated
Üks faktor, millega Canadiens saaks oma väravatesaaki suurendada oleks efektiivne ülekaalus mängimine. See oli üks nendest paljudest statistilistest valdkondadest, mida Price'i mäng mullu ära katta ei suutnud ja millega jäädi liiga viimase kümne sekka. 16.5% oli nukker tulemus. Eriti arvestades seda, et Subbani ja Markovi näol on meeskonnas kaks väga osavat kaitsjat, kelle toel võiks ülekaalus lõbutseda. Mullu ei suudetud sealset seisu aga parandada isegi Sergei Gontšariga, kes aastate jooksul nendes olukordades olnud üsnagi efektiivne mees.
Canadiens on tugev meeskond, aga viljakam edurivi aitaks teha sammu tõeliste eliitsatside sekka. Kuigi võimalik, et klubi seda ei tahagi. Vähemalt mitte veel. Bergevin on maininud, et hetkel on veel käsil üleminekuperiood. Sellest annab aimu ka see, et mitmetest "vanuritest" on viimastel aastatel loobutud. Nähtavasti oodatakse ära noorema generatsiooni valmis küpsemine ja siis lükatakse kõik žetoonid lauale.
Käigu pealt ümberehitamine ei tähenda muidugi, et Canadiensi võib karikajuttudest kõrvale jätta. Viimasel paaril aastal on finaalipääs jäänud pisidetailide taha ning ega suvel mängijatevaliku osas mitte mingisugust äralangemist pole toimunud. Rääkimata sellest, et mullusest põhiturniiri võidust jäid puudu vaid mõned punktid. Tegu meeskonnaga, kellele tuleb igal juhul finaali pääsemiseks playoffides ära teha.
Montreal Canadiens jäi läinud ööl karistusvisetega, mis üsna haruldaseks jäämas, 3-4 alla Washington Capitalsile ning see tulemus tähendab, et Michel Therrieni meeskond jätkab kontrollkohtumistes võiduta. Küll pakkus aga mängus Aleksandr Sjomin ühe humoorika vaheseiga.
(foto: sportsnet.ca)
Oma karjääri esimesed seitse hooaega Washingtonis veetnud Sjomin liikus üks hetk rahulikult väljakul ringi nii, et T.J. Oshie kepp reisis temaga kaasa.
Tänavused kontrollkohtumised on erilised selle poolest, et välja on valitud hulk mänge, kus tutvustatakse uut lisaaja formaati. Kokku ootab olenemata normaalaja skoorist 3 vs 3 mäng ees 45 matšis ning nii öelda testimisperiood on saanud suurepärase alguse.
(foto: Darryl Dyck/The Canadian Press)
Uus formaat pole lootusi vähematest karistusvisete seeriatest petnud. Kui eelmisel hooajal lõppesid 4 vs 4 mängu juures lisaajaga kohtumised ära 44.4% juhtudest, siis 3 vs 3 formaadiga on see number kerkinud lausa üle 80%. Alustati üldse perfektse kolmest kolmega.
Mängijad on uut kogemust tervitanud positiivsete emotsioonidega. Kuigi muidugi mitte kõik. Väravavahtide elu läheb sellega väga keeruliseks.
Steven Stamkos: "Isiklikult polnud ma väga suur karistusvisete fänn, kuna ma polnud nendes väga osav. Eelistan kindlasti nendele 3 vs 3 mängu. Selle ajal väljakul olevad mängijad saavad rohkem punkte ja see teeb nad õnnelikuks."
John Tavares: "Kõige põnevam ja pingelisem oli koduhoovis mängida alati siis, kui järgmise värava teinud meeskond võitis. Saab olema palju ühe värava alt teise alla minemist, vaba ruumi, väravavõimalusi ja suurepäraseid tõrjeid. Selle vaatamine saab väga lõbus olema."
Joe Pavelski: "See on tore, kui rohkem mänge hakkab lisaajaga ära lõppema."
Henrik Lundqvist: "Tähtis on targalt mängida. Ühe paha põrkega võib tekkida 3 vs 0 olukord."
Tuukka Rask: "Inimesed tunnevad väravavahtidele justkui kaasa, aga mina pole sellele vastu, sest mulle ei meeldinud karistusvisked absoluutselt."
AHL-is juba 3 vs 3 lisaaega mänginud Jacob Markström: "See, mida ma eelmisel aastal kogesin, oli omamoodi komöödia. Tuli 2 vs 1 olukord, siis kohe vastu 3 vs 1 ja siis jälle 2 vs 0. Kuid usun, et seda on väga lõbus vaadata."
Kriminaalmenetluse advokaat Thomas Eoannou tegi kolmapäeval pressika, kus teatas erakordsest sündmusest: "Oma 30+ aastase töökogemuse juures süüdistaja ning ka kaitseadvokaadina pole ma eales varem näinud asitõendite kotti väljaspool politseilaborit, süüdistaja kabinetti või kohtusaali. Rääkimata sellest, et see leitakse vägistamisohvri ema koduukse eest."
21-aastase süüdistaja emale oli toimetatud katkine asitõendite kott, millel peal kõik korrektsed andmed ning mis oli igatepidi valideeritud. Küll oli see aga tühi, ehk sellest võis välja lugeda, et asitõendid võivad olla moonutatud. Selle kahtluse viskas ka Eoannou õhku.
Lisaks oli advokaat pahane selle üle, et meediasse olid lekkinud arstliku läbivaatuse tulemused, mis näitasid, et Kane'i DNA-d leiti vaid süüdistaja sõrmeküünte alt ning õlgadelt. "See on klassikaline näide, miks vägistamisohvrid juhtunust teada ei anna. Sellest hullemat ohvri süüdistamist pole ma varem näinud," teatas Eoannou.
See jäi aga ka selle juhtumiga seoses advokaadi üheks viimaseks sõnavõtuks. Päev hiljem kutsus ta kokku uue pressika ning teatas, et loobub süüdistaja esindamisest.
"Täna õhtul saabus minu kontorisse info, et faktid seoses sellega, kuidas asitõendite kott avastati, olid eksitavad. Kooskõlas oma kohtuametniku eetiliste kohustustega ei saa ma oma klienti enam efektiivselt esindada ja loobun sellest koheselt," ütles Eoannou, rõhutades samas, et usub endiselt süüdistaja versiooni toimunust.
Eoannou märkis ka, et nüüdseks tema endiseks kliendiks jäänud naine polnud asjaga seotud. Kuna kokkuvolditud asitõendite koti avastas tema ema, siis vaatavad muidugi kõik pilgud tema suunas.
Kane'i advokaat Paul Cambria ei hakanud ka pärast uudise kuulmist tagasi hoidma, öeldes: "On ilmselge, et Eoannou loobus juhtumist, kuna kliendi perekond valetas talle. Nad ise formeerisid asitõendid. Ütlesin teile eile, et kõik see on pettus ja nüüd on see ilmselge."
Kuigi ema kätte sattus tühi kott ei ole siiski asitõendid kuskile kadunud. Politsei teatas, et need on jaoskonnas ja originaalpakendis.
Tõsine juhtum on kujunemas parajaks seebiooperiks ja võimalik, et juba täna tuleb mingisugune uus pööre. Enda pressika on nüüd kokku kutsunud Erie maakonna ringkonnaprokurör.
Capitals hankis suvel endale T.J Oshie ja Justin Williamsi näol ründajad, kes võtavad vähemalt teoorias survet ja vastutust Ovetškini õlgadelt vähemaks. Kumbki pole muidugi venelase sarnane puhas püss, aga kahe peale kokku on neil kirjas ligi 350 väravat. Lisaks toob Williams Los Angelesest kaasa suure kogemuste pagasi ning playoffide spetsialisti maine.
"Justin on ennast tõestanud võitja ja tunneme, et ta on meie klubile suurepäraseks täienduseks. Tundsime, et meie meeskonna jaoks oli oluline lisada temasuguse kaliibriga mees, kes on hea mängija ja veteranist liider," kommenteeris suvel peamänedžer Brian MacLellan.
(foto: nhl.nbcsports.com)
Williams on karjääri jooksul 105 playoffide mänguga kogunud 78 punkti (30+48) punkti. Playoffides on Capitials pidevalt olnud hädas sellega, et ohtlikkus rünnakul, mida näidati põhiturniiri käigus, on järsku kadunud. Ovetškin pannakse lukku ning ilma temata on väravate saamine keeruline. Suviste käikudega loodetakse seda olukorda vältida.
Uued näod annavad Capitalsile kaks ründekolmikut, kust võib iga hetk pauk tulla. Paar osavamat venda peavad isegi rahulduma tagasihoidlikuma rolliga. Eelmisel hooajal jagas meeskond koos Calgary Flamesiga keskmise väravate arvu osas 2.89-ga 6. kohta. Nüüd on oma rünnakut veelgi teravamaks lihvitud.
Küll võib aga hooaja alguses edurivis probleeme olla, kuna Ovetškini põhiline kaaslane Nicklas Bäckström on taastumas puusaopist. Peatreener Barry Trotz teatas hiljuti, et rootslane ei löö tõenäoliselt kaasa mitte üheski kontrollkohtumises. Bäckström ise on teatanud, et võtab taastumist väga rahulikult: "Ilmselgelt pole lõbus mitte teada, millal ma naasen, aga mul pole kiiret. Enne mängimist soovin 100%-liselt terve olla. 90% juures ei hakka ma mängima."
Bäckström on kolm hooaega järjest söödupunktide osas mahtunud liiga esikolmikusse, olles mullu 60-ga üldse see kõige suurem abistaja, ning tema olulise võib ehk isegi tõsta Ovetškiniga samale tasemele. Nagu sukk ja saabas on nad aastate jooksul koos liikunud, kuigi Trotz eksperimenteeris oma esimesel aastal ka nende lahkulöömisega. Edukaks see ei osutunud, aga parem ründajate valik annab peatreenerile suurema valikuvõimaluse.
Mike Greeni poolt jäänud auk vajab lappimist
Suvistel edurivi täiendustel oli muidugi ka oma hind. Kaitsest on lahkunud Mike Green, kuigi kuna tema allkirja ei jahitud aktiivselt kogu hooaja vältel, siis sellega arvestati juba ette. 29-aastasele kaitsjale pole asendust toodud, seega on oma uus plaan enesekindlalt ette võetud. Suured ootused lähevad 25-aastase John Carlsoni õlgadele.
Capitalsi 2008. aasta drafti avaringi valik purustas mullu isikliku punktirekordi ligi 20 silmaga. 43 söödupunktiga oli ta kaitsjate osas üks liiga parimaid ja nende kõrvale lisas ta veel 12 väravat. 23 minuti ja nelja sekundiga oli ta meeskonnas keskmiselt enim mänguaega saanud mees. Samas oli Green +15-ga meeskonna kõige efektiivsem ja tema poolt jäänud augu lappimine ei saa niisama nohu olema.
Pärast Greeni lahkumist on Carlson jäänud ka Capitalsi ainsaks kaitsjast punktikogujaks. Kõik teised põhilised kaitsevennad Matt Niskanen, Karl Alzner, Brooks Orpik on tuntud pigem enda tsoonis tegutsemise pärast. Saab olema huvitav näha, milliseks see olukord sinisel joonel kujuneb. Kas kaitse kehvem ründevõimekus halvab muljetavaldavalt mehitatud edurivi mängu või mitte.
Holtby valmistub tegema veel vägevamat aastat
Olles tunamullu lootusi petnud ning oma meeskonda mitmes mängus alt vedanud, sai Braden Holtby ennast eelmisel hooajal uuesti ree peale tagasi. 72 stardiga tuli 41 võitu, millega kordas ta Olaf Kölzigi poolt püstitatud klubi rekordit. Keskmiselt lasi ta endale 2.22 väravat, saavutades tõrjete efektiivsuseks 92.3%. Vaid Marc-Andre Fleury (10) korjas temast rohkem nullimänge (9).
Tegu oli suurepärase hooajaga, kuid Holtby plaanib juba veel vägevamat aastat. "Väravavahina oled vaid nii hea kui sinu viimane mäng. Minu tööks on ennast edasi kannustada ja püstitada uusi väljakutseid," rääkis 26-aastane puurivaht suvel.
(foto: Bruce Bennett/Getty Images)
Holtbyl on ka selja tagant tulemas hea kannustaja. Sakslane Philipp Grubauer sai eelmisel hooajal jääle vaid ühes kohtumises, kuid ta tegi tunamullu eduka debüütaasta - 17 mängus lasi ta endale keskmiselt 2.38 väravat, tõrjudes 92.5%-lise efektiivsusega. AHL-is jäid tema numbriteks 2.30 ja 92.1%. Capitalsi AHL-i satsi peatreener Troy Mann tunnistas hiljuti, et 23-aastasel väravavahil ei ole sellel tasemel enam midagi tõestada.
Eelmisel hooajal jõudis Holtby kõige muu kõrval klubi rekordini ka väravavahina tehtud mängude osas. Ta pidi jääl käima 73 kohtumises, kuna mullune varumees Justin Peters oli pehmelt öeldes kohutav (3.25, 88.1%). Puhkust jäi selgelt väheks ja ainuüksi selle arvelt võiks tema isiklikke numbreid paremaks vormida. Grubauer peaks olema piisavalt võimekas mees, kes saaks talle aeg-ajalt hingetõmbepausi pakkuda.
Hooaja väljavaated
Muutused teadupärast ei ole iga kord head. Capitals oli 25.3%-ga eelmisel hooajal liiga parim ülekaalu meeskond ja selle osas on pikalt ladvikusse kuulutud. Valusa käega Green oli aga just üks selle põhjustest. Nüüd ootab ees väikene ümberõppimine ja kohenemisperiood. Carlson näitas mullu ülekaalus head potentsiaali (26 punkti), aga tema kõrval ühtegi teist kaitsjast püssi polegi enam. Niskanen sai seal korralikult mänguaega, kuid jõudis ainult kümne punktini.
Samuti on küsimärke täis seis seoses vähemuses mängimisega. Selle osas jäi Capitals mullu 81.2%-ga liiga keskmikke sekka. Suvel on ründeliini värskendamisel lastud minna Joel Wardil, Eric Fehril ja Troy Brouweril, keda just vähemuse olukordades palju kasutati. Kui kevadel playoffides ülekaalus mängimine järsult ebaefektiivseks muutus (10.7%), siis sai vähemusest (90.6%) üks meeskonna leivanumbritest. Nii jäädi idakonverentsi finaalist ühe võidu kaugusele.
Capitals mängis New York Rangersi vastu maha 3-1 seeria edu. Lõppakord oli valus, aga meeskond näitas, et ei ole kaugel lõplikust läbimurdest. Koos Ovetškiniga on nüüd kolm korda konverentsi finaalist üks võit puudu jäänud. Oleks uskumatu, kui (vähemalt) nii kaugele enne venelase karjääri lõppu ei jõutagi. Trotzi juhendamisel on meeskond kujunenud palju ohtlikumaks ja nüüd, kui kaptenil toetav kaader parema klassiga, on kõik võimalik.
Kui oled otsinud kohta, kus rahuldada oma uudishimu seoses NHL-iga, siis võid rännakud nüüd lõpetada. NHL iga kell on ainus eestikeelne lehekülg, kust leiab regulaarselt värsket materjali selle kohta, mis toimub maailma ühes vingeimas spordiliigas.
