Hooaja eelvaade: Calgary Flames

Calgary Flames tähistas lõppenud hooajal kümne aasta möödumist oma viimasest Stanley karikafinaalist. See kaotati mängudega 3-4 Tampa Bay Lightningule. Väravasuul tegi Miikka Kiprusoff oma karjääri parima aasta ja teisel pool väljakut juhatas vägesid Jerome Iginla. Nüüdseks pole Flamesil enam kumbagi meest ja ega ka võrdväärseid asendajaid. 1989. aastal oma seni ainsa Stanley karika võitnud klubi pole playoffide lõhna saanud nuusutada viis hooaega järjest.

(foto: Mike Drew/Calgary Sun)
Eelmist hooaega alustati vingelt, kui esimese viie matšiga ei tulnud mitte ühtegi normaalaja kaotust. Küll oli aga selgeks ohumärgiks see, et kaks kaotust tulid vaatamata sellele, et meeskond sai ise kirja neli väravat. Probleemid kaitsega oli sõnapaar, mis saatis Flamesi kogu hooaja vältel. Seda suuresti tänu kahe põhikaitsja vigastustele. Kapten Mark Giordano murdis oktoobri lõpus pahkluu ja jäi eemale 18-st matšist. Dennis Wideman sai erinevate tervisehädade tõttu jääle vaid 48. kohtumises. Seega oleks täitsa õigustatud küsimus - mis oleks olnud siis kui kahepeale ligi 1100 NHL-i mängu pidanud kaitsjad oleks kogu hooaja suutnud terved püsida?

Suvel on kaitsesse kogemust ka juurde toodud. Deryk Engelland ootab küll alles oma karjääri 250. põhihooaja mängu, kuid on 32-aastasena kindlasti näinud ja õppinud nii mõndagi. Endine Pittsburgh Penguinsi mängija ei kraba endale eales meedia tähelepanu uhke panusega rünnakul, kuid ta on tõeline inimmüür, kellega kohtumist mitte ükski ründaja ei oota. Hooaja kohta kolm miljonit dollarit maksev müür on küll kallis investeering, aga Flames näeb talle nähtavasti kindlat rolli.

Korralik investeering on tehtud ka väravasuu kindlustamiseks. Pärast Kiprusoffi loobumist käisid eelmisel hooajal postide vahelt läbi neli meest, aga mitte keegi neist ei vedanud korralikult välja. Nüüd on suurte lootustega kunagisse olümpialinna toodud Jonas Hiller, kes Anaheim Ducksi poolt uksest välja tõugati.

"Oleme väravasuule loonud konkurentsi. Tõime sisse väravavahi, kes on selles liigas edukas olnud ning see muudab antud positsiooni paremaks," on öelnud peamänedžer Brad Treliving, kes loodab, et Hillerile suudavad konkurentsi pakkuda soomlased Joni Ortio ja Karri Rämö.

Rünnakul loodetakse jätkuvat arengut mulluse drafti 6. valiku Sean Monahani poolt. Oktoobri esimeses pooles 20-aastaseks saav kanadalane alustas eelmisel hooajal pöörase tempoga - esimesest 8-st matšist üheksa punkti - kuid vajus seejärel siiski tahaplaanile. Debüüthooaja kogusaagiks jäid 22 väravat ja 34 punkti.

Viisakat kollanoka hooaega oodatakse Johnny Gaudreault, kes peaks ennast tõenäoliselt ka Monahani kõrvale, teise kolmikusse sokutama. Eelmise hooaja lõpus tehtud debüütmängus tuli tema poolt koheselt värav ja tal on selja taga edukas ülikoolikarjäär. Ta teenis eelmisel hooajal ülikoolihoki parimale mängijale jagatava Hobey Bakeri auhinna, kui kogus põhihooaja käigus kaks silma mängu kohta. Playoffides paugutas ta kuue matšiga lausa 16 punkti. Edukad esitused viisid ta ka USA MM-koondisesse, kus ta liikus samuti enam kui punkt mängu kohta tempos.

Huvitav täiendus on tehtud Mason Raymondi näol. Kunagine 25 värava ja 50 punkti mees sai eelmisel hooajal Toronto Maple Leafsi eest mängides justkui jalad taas alla - 19 väravat, 45 punkti - ning võib osutuda üheks suve kavalamaks lükkeks. Tema võiks olla see, kes hoiab rünnaku tulisena siis, kui Monahani ja Mikael Backlundi kolmikud ära on neutraliseeritud. Pärast eelmise hooaja suurima väravaküti Mike Cammalleri lahkumist New Jersey Devilsisse on Flamesil ründes selge auk, mis tuleb täita.

"Oleme tänavu meeskonnana kindlasti palju rohkemaks võimelised. Sisse toodud kutid on meile suureks abiks ja oleme liikumas õiges suunas," on Monahan tunnistanud. "Eelmisel aastal arenesime me iga päevaga edasi. Tänavu oleme veel paremad. Oleme töökas ja kokkuhoidev sats. See on edu saavutamiseks hea alus ning meile toob see hooaja käigus palju kasu."

Hooaja küsimus: kas Bob Hartley peab hooaja lõpuni vastu?

Flames tegi eelmisel hooajal ühe vägagi tähelepanuväärse NHL-i rekordi. 49 Flamesi mängu otsustati ühe väravaga. Neist õnnestus võita 25. Seda saame me võtta kahte moodi. Variant A - Flames näitas suurepärast töökust, et suutis enam kui pooled oma mängudest lõpetada tasavägise seisuga. B - üheväravaliste vahedega mängudest tuli liiga vähe võite. Ja kui sellele olukorrale vaadata just teise variandi pealt, siis saab selles süüdistada vaid peatreenerit. Hartley tüüris Colorado Avalanche'i 2001. aastal karikavõiduni, kuid pole pärast seda enam eriti millegagi hakkama saanud. Järgnenud aastate seast on kirjas üks konverentsi finaali koht, üks võiduta 1. ringi väljakukkumine, kaks vallandamist ja viis playoffideta hooaega. Neist kaks Flamesi juures. Kas tema on õige mees vägesid juhtima? Eelmine hooaeg oli Flamesi jaoks küll esimene ümberehitamise aasta ja olgugi, et enda selja taha õnnestus jätta vaid kolm meeskonda, siis näidati väga head sisu. See võib vihjata sellele, et enne uut tõusu ei peagi klubi täiesti põhjas ära käima. Lõpuni välja playoffide võidujooksus püsinud Phoenix Arizona Coyotes kogus hooaja lõpuks vaid kaks võitu rohkem kui Flames! 12-punktiline vahe õnnestus saada lisajaaja/karistusvisete kaotustega. Neid oli Coyotesil 15, Flamesil aga vaid 7. Mis siis, kui Flames oleks suutnud rohkem üheväravalisi mänge enda kasuks pöörata? Usun, et Hartley on suve jooksul selle küsimuse korduvalt oma peast läbi lasknud. Loodetavasti on ta probleemile ka lahenduse leidnud, muidu tuleb äkki hooaja keskel soe koht oma "suurimale sõbrale" John Tortorellale loovutada.

Kommentaarid