Kõik endale uut väravavahti otsivad meeskonnad peavad arvestama sellega, et Craig Anderson on järgmisel suvel vabaagentide seast maas. Ottawa Senators teatas, et on oma esikindaga teinud kaheaastase lepingupikenduse, mis hakkab alates järgmisest hooajast kehtima.
(foto: silversevensens.com)
36-aastane Anderson on lõpetamas kolmehooajalist lepingut, mille koguväärtuseks 12.6 miljonit dollarit. Uue lepinguga saab ta 9.5 miljonit.
Anderson on Ottawas mänginud kuus ja pool hooaega. Tema 293 mängu ja 151 võitu on klubi väravavahtide rekordid. Mullu sai ta 40-st mängust kirja 25 võitu, tõrjudes 92.6%-ga ja lastes keskmiselt 2.28 väravat. Kogu Senatorsi karjääri peale on tema näitajateks vastavalt 92% ja 2.59.
Eelnevalt Chicago Blackhawksi, Florida Panthersit ja Colorado Avalanche'i esindanud puurivahil on selja taga kokku 506 mängu, millest tulnud 238 võitu. Karjääri keskmine endale lastud väravate arv on 2.69 ja tõrjed 91.6%. Ta on aktiivsete väravavahtide seas 38 nullimänguga 9. kohal.
Senators on kahe hooaja vahel pikemaks ajaks lukku pannud ka varuväravavahi Mike Condoni.
With Condon signing a 3 yr deal in June & Anderson signing a 2 yr ext., the #Sens will be paying out an avg of $6.96M for next 3 yrs in goal
Kõigi aegade vägevaim hokimees Wayne Gretzky on kord öelnud, et NHL-i hooaeg koosneb kolmest osast - põhiturniiri, playoffide esimesed ringid ja finaalseeria. Nashville Predators tõestas mullu, et ühe osa kahvatu läbimine ei välista säramist hilisemates faasides.
(foto: predlines.com)
Vähe räägitud rünnak on läbinud mitu muudatust
Peter Laviolette'i meeskond kogus eelmisel hooajal vaid 94 punkti ja pääses viimasena läänekonverentsist karikamängudele. Edu esimesena eemale jäänud Winnipeg Jetsi ees oli seitse silma ehk eriti üle noatera pääsemisega tegu polnud, aga põhiturniiri võis siiski üsna ebaõnnestunuks lugeda. Uuel hooajal soovitakse seda kindlasti vältida. Seda peab tegema pärast mitmeid muutusi ründeliinis.
Predators on alati olnud tugevale kaitsele toetuv meeskond ja kõik Nashville'is mängivad ründajad võivad end tihti tunda äraunustatuna. Eriti nüüd, mil satsi sinise joone mehed näitamas ajaloolist resultatiivsust. Tõsi see ka on, et eelmisel hooajal kirja saadud 2.90 väravat mängus tulid suuresti tänu väga mobiilsetele ja osavatele kaitsemängijatele. Enne algavat hooaega on aga nüüd ikkagi ründajad tähelepanu keskpunktis.
(foto: dailyfaceoff.com)
Laviolette ei saa uuel hooajal edurivis loota mitmetele võtmemängijatele. Stabiilsuse etalon Colin Wilson on kaubeldud Coloradosse, tuntud snaipri James Neali korjas liiga laienemise draftis endale Vegas Golden Knights ja kapten Mike Fisher lõpetas 37-aastasena karjääri. Aukude täitmiseks on sisse toodud mitu vabaagenti. Teiste seas ka Nick Bonino, kes alles mõni kuu tagasi oli Stanley karika finaalseerias Pittsburgh Penguinsi mängumehena üks vihavaenlastest.
29-aastane ründaja loodab uues klubis saada rohkem mänguaega ja on kindel, et suudab oma produktiivsust tõsta. "Arvan, et Crosby ja Malkini selja taga mängides tuleb alati kasuks, kui suudad oma väikese panuse anda, aga nemad saavad lõviosa mänguminutitest, punktidest ja ülekaalu ajast," märkis mullu 37 silmaga lõpetanud Bonino pärast 4-aastase lepingu tegemist. "Sain suure osa oma punktidest siis, kui Malkin vigastatud oli."
Bonino on varasemalt ka näidanud, et õiges olukorras olles suudab ta korralikke ründenumbreid näidata. Tema karjääri rekordiks on hooajal 2013/14 Anaheimis mängides tulnud 49 punkti (22+27) ning 18 silmaga oli ta Penguinsi 2016. aasta karikavõidu ajal playoffides üks meeskonna resultatiivsematest. Ryan Johanseni kohalolek tähendab, et Nashville'is pole ta samuti põhitsenter ja ega tal arvatavasti ka talenti selleks rolliks ei jagu, kuid sobivate kaaslastega võiks teises ründekolmikus tulla hea hooaeg.
Teine huvitav täiendus ees on Scott Hartnell, kes tippaegadel olnud 60 punktiga mees. Omal ajal just Nashville'ist karjääri alustanud mehele on aastate lisandumisega mänguvorm hakanud probleeme valmistama, kuid peamänedžer David Poile usub, et 35-aastasest ründajast annab veel head mahla välja pressida, nähes teda kohaliku Hunt Kriimsilmana, kellel üheksa ametit.
"Näen teda kindlasti ülekaalus väravaesise kujuna, see võiks meie jaoks sel aastal olla oluline muutus, arvestades millised vennad meil taga on," on Poile kahe hooaja vahel rääkinud. "Columbuses saadud mänguajaga võrreldes arvan, et tal on hea võimalus saada meie juures rohkem jääle."
Hartnell sai mullu keskmiselt mänguaega vaid 12:04, mis oli pärast tema kollanoka aastat karjääri halvim näitaja. Kõigil ülejäänud hooaegadel on ta saanud vähemalt 15 minutit per mäng. Tal on kirjas viis hooaega vähemalt kümne ülekaalu väravaga. Predators pole iseenesest ülekaalus kehv olnud, kulgedes oma 18.9%-ga rahulikult liiga keskmike seas, aga tulnuks mõned PP kollid juurde saanuks kindlasti parandad oma liigapositsiooni ja äkki oleks isegi playoffideks välja mänginud kodueelise, mis uuel hooajal üks eesmärkidest.
"Peame kodueelise saamise nimel vaeva nägema, pidime selle vastu kolmes seerias võitlema. Hooaja jooksul oleksime võinud teha mitmeid asju teisiti, et tabelis ettepoole tõusta. Arvan, et see mängijate grupp õppis palju enda ja riietusruumis oleva võimekuse kohta," rääkis suvel kaitsja Ryan Ellis, kes ise peab küll eesmärgi nimel rügamist hooaja alguses pikalt kõrvalt vaatama.
Kuri, aga viisakas kaitse
Ellise näol on kaitsest puudu üks väga oluline lüli, aga ei saa öelda, et meeskond selle tõttu märgatavalt nõrgem oleks. Hea klassiga kaitsjaid on lihtsalt sedavõrd palju. Kui enamus rõõmustaksid, kui esipaari taga on veel üks väga hea vend, siis Nashville'is on isegi kaks silmapaistvat kaitsepaari. Ja seda mitmes erinevas mõttes.
(foto: dailyfaceoff.com)
Palju on räägitud Predatorsi kaitsjate panusest rünnakul ja kohusetundlikusest kaitses, aga selle kõrval väärib välja toomist veel ka nende usaldusväärsus. Ellis, P.K Subban, Roman Josi ja Mattias Ekholm kombineerisid eelmisel hooajal nelja peale kokku 125 karistusminutit, mis teeb keskmiseks näitajaks 31.25. Uus kapten Josi oli 25:04-ga meeskonna enim mänguaega teeninud mängija, aga tema nimele kogunes 72 matšiga vaid 18 karistusminutit. Kas tema tüüpi kaitsja pole mitte iga peatreeneri unelm? Kvaliteetne mõlemas väljaku otsas ja väheste karistuste tõttu saab teda palju kasutada.
Võibki öelda, et suuresti on meeskonna kaitsjate edu taga distsipliin ja karistuste vältimine. Nii püsitakse pikalt jääl ja saadakse oma oskustega panustada mõlemas tsoonis. Kuigi kaitsetsoonis tegutsemisel on veel arenguruumi. Endale lastud 30.1 pealeviset mängus oli eelmisel hooajal keskpärane näitaja ja sama kehtib karistuste surmamisel näidatud 80.9% kohta.
Rinne taas tippude hulgas
Pekka Rinnel on olnud nii mõnedki kehvapoolsed hooajad ja mullune finaalseeria algas tema poolt samuti kohutavate esitustega, aga tervikuna saab öelda, et 34-aastane soomlane on end liiga parimate väravavahtide sekka tagasi mänginud. Ta kasvatas eelmisel hooajal võrreldes eelneva aastaga oma tõrjete efektiivsuse 90.8% pealt 91.8% juurde. Tema endale lastud keskmine 2.42 oli viimase viie hooaja peale paremuselt teine näitaja. Playoffides olid tema numbriteks 1.96 ja 93%.
Üheksa aastat meeskonna esikindana veetnud Rinnel on 12 aastat noorema kaasmaalase Juuse Sarose näol selja taha kerkinud ohtlik konkurent ja see on ta nähtavasti pannud ka rohkem pingutama. Saros, kes olnud ka oma kogenuma kaasmaalase majanaaber, on senise karjääri 22 mängu jooksul näidanud väga head potentsiaali, saades kirja 2.38 ja 92.2%. Noore ea tõttu on ta veel vastuvõtlik ebastabiilsusele, kuid näib, et Poile on tema näol taaskord hakkama saanud ühe osava drafti otsusega. Nii nagu tal ikka kombeks.
Kolmekordse Vezina trofee finalisti puurist puksimine ei ole kerge ülesanne ja Rinne koht peaks algaval hooajal veel kindel olema, aga talle ei pruugi enam jaguda üle 60 kohtumise, millega ta harjunud on. See aga pole ilmtingimata halb uudis ei tema ega meeskonna jaoks. Väiksem mängukoormus võiks Rinnet hoida karikamängudeks värskemana ja arvestades, kuidas kulgemine suvel lõppes (finaalseerias tõrjed kokku 88.8%), siis võib tal seda hädasti ka vaja olla. Pikaks ajaks tipus
Finaalseerias Pittsburgh Penguinsile mängudega 2-4 tulnud kaotus ei tohiks Predatorsi morjendada. Võrreldes varasemate aegadega tehti väga suur samm edasi. Meeskond polnud eelnevalt kordagi playoffides isegi 2. ringist edenenud. Poile'i tarkade otsuste najal on jõutud liiga tippude sekka ja seda pikemaks ajaks.
Ellis on meeskonna võtmekaitsjate seas ainus, kellel lepingut vähem kui kolmeks aastaks. Subban ja Ekholm on lukus kuni 2022. aasta suveni. Sama ajani on kontraht Calle Järnkrokil ja Filip Forsbergil, kes jagas eelmisel hooajal Viktor Arvidssoniga meeskonna parima väravaküti au. Arvidssonil ja Johansenil on omakorda lepingud, mis lähevad lausa hooaja 2023/24 lõpuni välja. Tugev tuumik on pikaks ajaks koos ja samuti klubi jaoks soodsate tehingutega.
Usku tipus püsimiseks lisab mitmete põnevate noormängijate olemasolu. Juba oma esimesed sammud kõrgliigas teinud Kevin Fiala tegi asjad enda jaoks AHL-is üsna kergeks (121 mänguga 89 punkti) ja ta alustas kevadel karikamänge vägevalt, tehes nelja kohtumise peale kaks väravat, enne kui vigastus ta maha murdis. 2016. aasta drafti 2. ringi valikut Samuel Girardi nähakse järgmise superkaitsjana ning suvel 21-aastaseks saanud Vladislav Kamenev on äsja AHL-is teinud 50 punktiga aasta. Lisaks on justkui kingitusena sülle kukkunud Eeli Tolvanen.
Predators sai läinud suvise drafti avaringis eelviimasena valida ja otsustati 18-aastase soomlase kasuks, kellel õnnestus USHL-i punktitabelis lõpetada esimese kaheksa seas. Vihtis sündinud noormees pidi liikuma edasi Bostoni kolledžisse, aga probleem seoses keskkooli ainepunktidega tõmbas sellele plaanile kriipsu peale. Seejärel alustas Tolvanen profikarjääri ja tegi seda KHL-is kohe kübaratrikiga. Aprillis täiskasvanu ikka jõudnud mängumees on Euroopa tugevaima hokisarja ajaloo noorim kübaratriki kangelane ja tal on neid karjääri esimese 12 kohtumisega juba kaks!
Robby Fabbri kogu hooajaks kaotanud ja mitmete teiste ründajatega aastale vastu minev St. Louis Blues võib olla meeskonnaks, kes annab Jaromir Jagrile võimaluse NHL-i karjääri jätkamiseks. Klubi peamänedžeri Doug Armstrongi sõnul ollakse ründelegendist huvitatud.
(foto: usatoday.com)
Jagrit hakati sel nädalal seostama nädalavahetusel kodumaal Kladno eest väljakule tulemisega, kuid need plaanid võivad nüüd muutuda.
"Ta on suurepärane mängija, keegi kellest oleme omavahel kõnelenud," tunnistas Armstrong Jagrist rääkides. "Aga peame rääkima ka sellest, kuidas mängijad meie meeskonda sobituvad."
Kõigil, kes Jagrit uuesti NHL-is väljakul näha tahavad (ehk kogu inimkond), ei maksa aga ennatlikke järeldusi teha. Armstrongi sõnul olevat ta üks paljudest võimalustest, mida Blues kaalub. Võimalik, et nende seas on ka Detroit Red Wingsiga uue lepingu osas vägikaigast vedav Andreas Athanasiou ja Josh Anderson, kes lepingut mitte omava piiratud vabaagendina, on väidetavalt nõudnud Columbusest lahkumist.
Fabbri on oktoobri alguses vasaku põlvega uuesti opilauale minemas. Väidetavalt oli pärast esimest operatsiooni vaid 3%-line võimalus, et põlv uuesti alt veab. Noore mängumehe jaoks on viimased päevad olnud väga rasked, aga mitte mängimisega on ta juba leppinud.
"Nüüd ei saa ma enam teha midagi muud peale positiivseks jäämise ja läbi hooaja kuttide toetamise," ütles Fabbri temaga juhtunut tutvustanud pressikonverentsil.
Armstrongi sõnul on Fabbri loodetavasti järgmise hooaja treeninglaagriks terve ning traumast peaks ta lõpuks täielikult taastuma.
Minevikus kolamine võib tihti tuua negatiivseid emotsioone, aga see võib pakkuda ka meeldivaid üllatusi. Just nii oli eelmisel hooajal Anaheim Ducksiga, kes tõi meeskonna peatreeneriks tagasi 2007. aastal klubi Stanley karikani tüürinud Randy Carlyle'i.
(foto: tsn.ca)
Päris Perry annaks rünnakule suure tõuke
Ducksi liidrid Ryan Getzlaf ja Corey Perry olevat olnud peamised persoonid, kes moosisid peamänedžer Bob Murrayt Carlyle'i tagasi tooma. Mõlema jaoks oli hooaeg 2015/16 väga vaevaline ja Bruce Boudreau nähtavasti ei osanud nende puhul enam õigetele nuppudele vajutada. Treenerivahetus pidanuks mehed uuesti mängima panema. Ent plaan õnnestus vaid poolenisti. Getzlafist sai uuesti 70 punktiga mees, aga Perry tegi 53-ga pärast oma kollanoka hooaega halvima aasta.
2011. aastal liiga kõige väärtuslikumaks mängijaks nimetatud ründaja on olnud stabiilne 30 väravaga mees ja temalt on korra tulnud isegi üks 50 kolliga aasta. Eelmisel hooajal jäi ta aga vaid 19 peale. Perry kahvatu tegutsemine jättis ka kogu meeskonna ründenumbrid tagasihoidlikuks. Keskmiselt tehti 2.68 väravat mängus, millest olid halvemad vaid kaks karikamängudele kvalifitseerunud meeskonda.
"Sain oma võimalusi ja viskekohti, aga litter ei läinud lihtsalt sisse," ütles Perry oma esituste kohta. "Selliseid asju ikka juhtub. Hooaja käigus ja karjääri jooksul on selliseid hetki. Tuleb lihtsalt olla keskendunud ja püüda olla positiivne."
(foto: dailyfaceoff.com)
Kahekordne olümpiavõitja on oma raskuste põhjuseks samuti nimetanud aina paremaks minevaid väravavahte, vihjates et tal oleks regulaarselt skoorimiseks paremat abi vaja. Laias laastus võib väita, et tema probleemide taga on halb litriõnn. Perry karjääri keskmine pealevisete edukus on 13.2%, aga eelmisel hooajal oli see seletamatult madalal 8.8% peal. See annab klubile usku, et karjääri jooksul ligi 350 väravat teinud mängumees pole veel oma võimeid minetanud.
Tõsi on ka see, et meeskond sai Perry korraliku panuseta täiesti kenasti hakkama. Sellest hakati puudust tundma alles playoffides, kus 32-aastaselt kanadalaselt tuli 17 matšiga neli väravat ja 11 silma. Pealevisete edukus oli 9.7%. Põhiturniiril kulges Ducks juba viienda järjestikuse Vaikse ookeani divisjoni esikohani. Tegu oli läänekonverentsi parima kodumeeskonnaga, kes põhihooaja viimase 17 mängu puhul jäi punktilisata vaid korra.
Viies järjestikune playoffidega aasta lõppes läänekonverentsi finaalis, kui Nashville Predatorsile kaotati seeria 2-2 pealt kuue mänguga. Viimase kahe matši üldskooriks oli 4-9. Meeskonnal läks kõige hullemal ajal katki esiväravavaht John Gibson ja loota ei saanud ka mitmetele teistele mängijatele.
"Tundsime, et väärsime paremat saatust, aga me lihtsalt ei suutnud oma eesmärki täita," ütles Carlyle treeninglaagri alguses.
Uue hooaja alguses tuleb samuti vigastustega võidelda. Ryan Kesler on pikemaks ajaks edurivist puudu ning kaitses on jäänud tühimikud Sami Vataneni ja Hampus Lindholmi poolt.
Kuidas saab kaitse puudujateta hakkama?
Vaid Cam Fowler kogus eelmisel hooajal Anaheimis Lindholmist ja Vatanenist keskmiselt rohkem mänguminuteid. Nendest ilma olemine annab tunda nii kaitses kui rünnakul, Vatanen on näiteks hinnatud ülekaalu spetsialist. See vireles mullu niigi 18.7% peal. Vähemalt on aga heaks uudiseks see, et erinevalt Keslerist, kelle naasmise ajaks peetakse pühade perioodi, peaksid Lindholm ja Vatanen olema tagasi novembriks.
(foto: dailyfaceoff.com)
Igal juhul peab aga eelmisel hooajal keskmiselt 2.40 väravat lasknud meeskond märgatava tüki hooajast ilma kahe põhikaitsjata mängima. Veritsevat haava on teiste seas toodud lappima Francois Beauchemin, kelle puhul on tehtud veel üks rännak minevikku, aga kvaliteedi vahe eelmise hooaja ja tänavuse algusega peaks olema märgatav.
"Kui kellegi jaoks uks sulgub, siis avaneb see kellegi teise jaoks," on Carlyle vigastustega seoses filosofeerinud. "Nii on karm öelda, aga see on spordimaailmas reaalsus."
Peatreener ei tundu väga mures olevat ja ega siis ei pea vast ka keegi teine Ducksi sinise joone pärast pead vaevama. Tõsi on ka see, et Gibsoni suguse puurivahiga mängides võib tagalast isegi rohkem kvaliteeti kaotada, enne kui see märke jätvalt hammustama hakkab.
Gibson on saanud hea mentori
24-aastane Gibson tegi mullu kõrgliigas oma teise täishooaja. Ta teenis 25 võitu, lastes endale keskmiselt 2.22 väravat. Tõrjete efektiivsuseks oli noore karjääri parimat tähistav 92.4%. Karjääri uueks tipuks olid ka 52 mängu ja võimalik, et suurenenud koormus maksis talle ja meeskonnale lõpuks kätte. Ameeriklane tuli lääne finaali 5. kohtumisest alakeha vigastusega ära ning tema playoffide näitajad olid selgelt halvemad 2.59 ja 91.8%.
Mullu Jonathan Bernier'ga väravat jaganud puurilukk on uueks partneriks saanud Ryan Milleri, kes endise liiga parima väravavahina võiks talle heaks mentoriks olla. 37-aastasel Milleril on NHL-is selja taga üle 700 põhihooaja matši. Anaheimis on tal täita kaks ametit - kasvatada Gibsonit edasi ja olla valmis, kui võimalus tekib.
"Ütleme kõik, et ta on meie põhivend, aga ta peab võrreldes eelmise aastaga veel ühe sammu edasi tegema," ütles Carlyle suvel Gibsoni kohta. "Arvame, et ta on tohutult andekas, aga soovime kindlad olla, et meil on ka hea tugi. Me usume Ryan Millerisse, ta sobitub sellesse, mida otsime."
Eelmistest hooajast ei taha NHL-is väga mitte keegi peale võitja palju rääkida, aga sellega seoses võib Ducksi puhul visata õhku ühe huvitava küsimuse. Mis oleks saanud siis, kui Gibsonit oleks playoffide kogemusteta Bernier asemel asendanud Miller? Ducks on oma seisu väravasuul liiga 2010. aasta parima puurvahi toomisega selgelt paremini kindlustanud.
Hooajale minnakse vastu lootusrikkalt
Kui oled karikafinaali jõudmisele väga lähedal olnud, siis pole põhjust suurteks muutusteks. Ducks on suvel olnud vaikne, tehes vaid hädavajalikke lükkeid. Meeskonna tuumik on hea ja valmis end taas playoffides sügavale mängima.
"Tunneme alati aasta alguses, et suudame Stanley karikale konkureerida. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks see aasta peaks olema erinev," ütles kahe hooaja vahel Fowler, kes tegi mullu 39 punktiga (11+28) uue karjääri rekordi.
Kui Carlyle esimest korda Ducksi peatreener oli, siis langeti tema debüütaastal samuti konverentsi finaalis. Hooaeg hiljem jõuti kuldse lõpuni. Kas ajalugu kordab end? Selleks peab meeskond veel natukene õppima.
"Peame kohe alguses olema kindla struktuuriga hokiklubi, kes suudab mänge 2-1 võita. Me ei suuda pelgalt oskustega meeskondi alistada. See oli üks suurimatest õppetundidest, mille pidime eelmisel aastal läbima," rääkis Carlyle hiljuti.
Ducks alustas mullu nelja järjestikuse kaotusega. Tänavune start on vigastuste tõttu raskendatud, aga kui kõik terveks saavad ja suudavad ka tervena püsida, siis on tegu väga hea meeskonnaga. Fännidel ja kõigil teistel asjaosalistel jääb üle loota, et alguses vahet konkurentidega liiga suureks ei lasta. Konkurents Vaikse ookeani divisjonis tõotab tulla väga vinge. Kuigi ega seal tippu tõusta polegi vaja. Aitab küll juba nendest divisjoni esikohtadest, aeg oleks tõelistes mängudes ilma teha.
AHL-i kuttidest koosnenud meeskond oli aga ikkagi piisavalt hea, et Canadiensile uut ja vana teha. Seda vaatamata avakolmandiku 0-2 kaotamisele. Jonathan Drouin sai uues rüüs kirja oma esimese (ja väga ilusa) ning täpne oli ka Andrew Shaw. NHL-i ässad läksid aga pealtnäha pärast esimest perioodi koju ära.
Leafs pääses teise lõpuks 3-2 ette ning viimase alguses saadi veel üks Carey Price'i selja taha.
"Oleme mitte võitmise pärast frustratsiooni tundmas, aga peame meeles pidama, et oluline on laiem pilt," sõnas peatreener Claude Julien pärast matši. "Meie tuumik on olnud üsna hea. Ent oleme kaotustes pettunud, kuigi need mängud ei loe."
Canadiens on kuue mänguga teinud vaid üheksa väravat ning lasknud 25. Kui Leafs nädala alguses täiskoosseisuga mängis, siis kaotati oma suure rivaalile 1-5. Auston Matthews pani kübaratriki.
Hooaega hõrenenud koosseisuga alustav St. Louis Blues on saanud veelgi ühe valusa hoobi. Sel nädalal langes Robby Fabbri rivistusest välja ja nüüd teatas klubi, et noort ründajat pole nii pea väljakule oodata. 21-aastane kanadalane jätab kogu hooaja vahele.
2014. aasta draftis 21. valitud mängumees jagas üleeelmisel hooajal karikamängudes koos Vladimir Tarasenkoga meeskonna resultatiivseima mängija au. Ta suutis mullu enne vigastust 51 matšiga koguda 29 silma (11+18). Kogu karjääri peale on tal seni 123 mänguga kirjas 29 väravat ja 66 punkti.
Klubil on augu lappimiseks vaid 2.2 miljonit vabad.
Üllatusi oli eelmisel NHL-i hooajal palju ja kindlasti võib nende tippu panna Ottawa Senatorsi idakonverentsi finaali marssimise. Klubil ei jäänud üldse palju puudu ka oma ajaloo teisest karikavõistluste finaalikohast, kui Pittsburgh Penguinsile kaotati seeria 7. mäng alles teisel lisaajal.
(foto: sportsnet.ca)
Salakaval rünnak
Senatorsi oli oma keskmise väravasaagi 2.51-ga selgelt kõige väiksema resultatiivsusega meeskond, kes playoffidesse pääses. Meeskonna peatreener Guy Boucher on teada-tuntud kaitsva hoki harrastaja ja seega ei maksa kunagi senaatorite mängudest palju väravaid oodata. Samas ei ole see ilmtingimata halb asi. Lõppude lõpuks on vastase alistamiseks vaja lihtsalt teha neist üks värav rohkem. See õnnestus meeskonnal väga hästi. Kuigi karikamängudele pressiti end üsna üle noatera.
Idakonverentsis oli heitlus playoffide kohtadele pinev lõpuni välja ja viimasest neljast mängust kolme võitmine aitas Boucheri meeskonnal esimesi väljajääjaid nelja punktiga edestada. Meeskonna tulega mängimine, aga siis finaali lävele jõudmine on eeskujuks kõigile meeskondadele, keda liiga tippude sekka ei arvata. Kõik on võimalik.
"Vähesed arvasid, et jõuame playoffidesse," märkis suvel peamänedžer Pierre Dorion. "Sel aastal on meie eesmärk sama - jõuda playoffidesse ja ehitada selle pealt edasi:"
Eesmärgi täitmine on algamas üle kivide ja kändude. Oma mulluse edu eest maksti mitmete vigastuste näol lõivu. Kogu suvi on tervise turgutamisele kulunud nii Derick Brassardil kui Erik Karlssonil. Lisaks Brassardile on edurivist puudumas ka Clarke MacArthur, kes ei läbinud enne treeninglaagri algust tervisekontrolli. 32-aastane ründaja on peapõrutuste tõttu jätnud praktiliselt kaks hooaega vahele, aga tegi mulluse põhiturniiri lõpus ootamatu comebacki ja andis karikamängudel 19 mängu peale kogutud üheksa punktiga (3+6) korraliku panuse meeskonna edusse.
(foto: dailyfaceoff.com)
Senatorsi jaoks on iga puuduja valusaks hoobiks, kuna meeskonna mäng põhineb peensusteni lihvitud detailidel ja kohatäitjatel pole kerge satsi sulanduda. Eriti kui on tegu mõne noorukiga, kes kõrgliigas alles oma esimesi samme tegemas. See võib panna klubi veel enne hooaja algust mängijateturule sukelduma ja seda pole ka Dorion välistanud.
Rünnaku mõttes oleks abi eriti tervitav ülekaalu meeskondades. Eelmise hooaja efektiivsus 17% jäi liiga tagumiste sekka ja playoffides langes see isegi 11.5% peale. Tulnuks õigel hetkel kasvõi üks ülekaalu koll rohkem, siis me äkki ei räägiks praegu Penguinsist kui viimase kahe aasta meistrist.
Hea tõuke ülekaalule võiks anda klubi eelmise aasta drafti avaringi valik Logan Brown. 19-aastane noormees on ligi kahemeetrine volask, kes ideaalse kehaga väravavahtide ees maski tegemiseks. Boucher on teda laagri käigus kiitnud ja mitmed vigastused tähendavad, et uks meeskonda on lahti.
"Eelmisel aastal oli tal kindlasti kiirusest ja vastupidavusest puudu, seda on ta aasta jooksul drastiliselt parandanud. Ta on sedavõrd hoogsalt arenemas, et teeb seda iga mänguga," ütles Boucher nädalavahetusel pärast Browni kolme punktiga esitust Montreal Canadiensi vastu..
Kellest saab Karlssoni uus paariline?
Karlsson, kellel eemaldati operatsiooniga osa paremast pahkluust (!), on tõeliseks härjaks muutunud ja põhimõtteliselt võib öelda, et ilma temata olles on Senators kaotanud isegi kaks mängijad. Palju räägitakse rootslase võimsusest rünnakul, aga tähelepanu väärib ka tema panus kaitses. Näiteks on ta viimase kolme hooaja peale blokeeritud pealevisete osas liiga kümnes mees. Temata mängimine saab meeskonna jaoks oleme tohutu proovikivi.
Omamoodi väljakutseks on leida meeskonna kaptenile ka uus paariline. Tema pikaajaline partner Marc Methot kolis suvel Dallasesse. Hea asendaja võiks olla vabaagendina sisse toodud Johnny Oduya, aga miski pole veel kivisse raiutud.
"Selle otsustab Guy Boucher," ütles Dorion suvel Karlssoni võimaliku uue partneri kohta. "Treener otsustab selle, kes kellega mängib ja oleme seda koguaeg minu siinoleku ajal öelnud. Ta võib mängitada ükskõik keda kellega. Aga samal ajal tuleb märkida, et Erik on Oduya toomise heaks kiitnud. Ta teab, et see täiendab meie brändi ja mängukultuuri. Toome sisse tõelise professionaali, aga seda ei tea kunagi, kas kutid suudavad koos mängida, enne kui nad on NHL-is paari pandud."
(foto: dailyfaceoff.com)
Üks huvitav jokker sinisel joonel on Thomas Chabot. 2015. aasta drafti avaringi valikut hinnatakse kogu hokimaailma üheks lootustandvamaks kaitsjaks. Ta valiti aasta alguses esimese kaitsjana üldse juunioride MM-i MVP-ks. Hooaeg QMJHL-is lõppes mitmete hooaja auhindadega, mille seas parimale kaitsjale antav Emile Bouchardi trofee ja Guy Lafleuri nimeline playoffide MVP trofee.
Selliste saavutuste pealt võiks kohe tulla NHL-i lammutama, aga mitte siis, kui treeneriks Boucher, kelle jaoks väga oluline, et kaitsjaid mõistaksid täpselt, mida ta soovib. "Las ta närib seda, milleks ta suuteline on. Kas me anname beebile lihatüki hambusse? Anname talle midagi suupärast ja siis, kui ta on võimeline seda sööma, siis anname talle midagi suuremat," ütles Boucher väga värvikalt eelmise hooaja lõpus.
Senators oli eelmisel hooajal TOP 10 kaitsega meeskond, lastes endale keskmiselt 2.56 väravat. Veidral kombel jõuti playoffidesse vaatamata sellele, et endale lasti rohkem kui ise tehti. Oma osa sellel oli nõrgal karistuste surmamisel. Selle efektiivsuseks saadi 79.7%. Erimeeskonnad on Ottawas kaks aastat järjest olnud kehval tasemel. Eelmisel hooajal tuli vähemuses edukuseks 75.8% ja ülekaalus 15.9%.
Alahinnatud Anderson
Craig Anderson tuleb harva jutuks, kui räägitakse NHL-i parimatest väravavahtidest, aga äkki ikkagi peaks. Eriti pärast läinud hooaega. Vahepeal ootamatult pooleli jäänud aasta tõi Andersonilt 40 mängu peale 25 võitu. Ta lasi endale keskmiselt 2.28 väravat mängus ja tõrjus 92.6%-ga. Sergei Bobrovski valiti hooaja parimaks ja erinevates väravavahtide statistika näitajate osas oli tipus ka Braden Holtby, aga Andersoni võis hinnata kõige väärtuslikumaks puurilukuks.
Häid väravavahte on palju, aga ehk ongi olulisem see, kes oma meeskonna jaoks kõige väärtuslikum on. Selleks võis eelmise hooaja põhjal hinnata Holtbyt, aga Andersoni puhul jäi tema ühes arutluses sellest aust ilma lihtsalt seetõttu, et tal ei õnnestunud elu tähtsamate asjade tõttu kaasa teha vähemalt pooltes oma meeskonna mängudes.
Andersoni väärtust Senatorsile näitab lisaks see, et varunumber Mike Condon tegi eelmisel hooajal samuti 40 mängu, aga kirja läinud tulemused olid selgelt kahvatumad. Tuli 19 võitu, endale lastud keskmine oli 2.50 ja tõrjed 91.4%. Meeskond võis end küll temaga üsna kindlalt tunda, aga Andersoniga oli seis veelgi kindlam.
Vigastused meeskonda ei morjenda
Erinevad traumad teevad hooaja alguse Senatorsi jaoks raskeks, aga sellele vaatamata hindab Dorion seisu paremaks kui 12 kuud tagasi, mil uue peatreeneriga alustati põhimõtteliselt nullist. Aga väga edukalt, tasub märkida. Esimesest kümnest mängust võideti seitse.
"Sel aastal on meie eeliseks see, et me ei alusta nullist," ütles klubi juht kuu alguses. "Meeskond on praktiliselt sama."
"Palju sõltub mängijatest," lisas Dorion. "Suur osa meie edust eelmisel aastal põhines mängijate poolt saavutatul. Nemad andsid laevale hoogu ja viisid meid konverentsi finaali On väga tähtis see, et me jätkaksime eelmise aasta pealt ehitamist."
Senators oli mullu üllatusmeeskond, kellele maitsesid hästi viljad, mis tulid väravavahi suurepärasest tööst. Aastad pole aga teadupärast vennad. Ühe eduka hooaja pealt võib kergelt mutta vajuda. See oht tundub kõigist mullustest playoffide satsidest Senatorsi puhul kõige suurem.
Kaks aastat järjest põhiturniiril domineerinud Washington Capitals on oma võimsad hooajad täpselt samamoodi lõpetanud - kaotusega playoffide 2. ringis Pittsburgh Penguinsi vastu. Pingviinid on läinud edasi kahe karikavõiduni ning Aleksandr Ovetškin on endiselt mees, kes pole kunagi 2. ringist edenenud.
(foto: groupon.com)
Suvel kaotati ligi viiendik oma väravatest
Ovetškin tegi mullu täishooaegade arvestuses 33 värava ja 69 punktiga ühe oma karjääri halvima aasta, kuid vaatamata sellele oli Capitalsi rünnak liigas paremuselt kolmas. Keskmiselt saadi kirja 3.18 kolli. Kogu hooaja saak oli 261. Neist 48 (mõlemalt 24) tulid Justin Williamsilt ja Marcus Johanssonilt, kes kumbki enam klubis ei jätka. Produktiivne duo tuli palgafondi sisse mahtumiseks ohverdada.
Capitals suutis end viimase paari aastaga hambuni relvastada, kuid alates hooajast 2017/18 polnud võimalik enam satsi koos hoida. Lahkujaid oli mitmeid nii rünnakult kui kaitselt. See tähendab, et uuele hooajale tuleb Barry Trotzi meeskond peale põhjalikud muutused läbinud koosseisuga. Viimase kahe aasta jooksul 238 punkti kogunud sats on selgelt nõrgenenud. Ent see annab võimaluse hakata kriitikuid vaigistama.
"Kõik inimesed võivad oma hinnangu anda," märkis suvel peamänedžer Brian MacLellan. "Meie üritame organisatsioonina mõista anda, et oleme parem meeskond, kui väljaspool klubi arvatakse ja loodetavasti õnnestub meil seda ka tõestada."
Tõestamine ja tõehetk ootab ees mitmeid noormängijaid. Klubi 2014. aasta drafti avaringi valikut Jakub Varnat võib oodata ees amet esimese ründekolmiku äärena. 21-aastane tšehh on AHL-is 88 mänguga teinud 35 väravat ja kogunud 75 punkti. Eelmisel hooajal tuli esimese 21 kõrgliigas peetud matšiga 3+3. Hooajaeelsetes mängudes pole ta igatahes hätta jäänud. "Usun, et hoiame teda tippmängijate kõrval, sest arvame, et temast saab samuti tippmängija," kommenteeris Trotz pärast ühte matši.
(foto: dailyfaceoff.com)
Enne tänast matši New Jersey Devilsi vastu on Vranalt kolme kohtumisega tulnud 1+1. Trotz on kiitnud tema kiirust ja kreatiivsust ning oskust end vabaks mängida. Prahast pärit noorukil võib tulla väga mälestusväärne kollanoka hooaeg, sest kui Ovetškini ja Jevgeni Kuznetsoviga ühes kolmikus tegusedes õnnestub end pidevalt vabaks mängida, siis ei tohiks punktide saamine absoluutselt probleeme tekitada.
Teiste noorte ründajate seas üritab endale kohta välja mängida väga huvitav kuju Nathan Walkeri näol. 23-aastane ründaja, kes sarnaselt Vranale 2014. aasta draftis hangiti, on küll sündinud Walesis, aga ta mängib Austraalia lipu all. See tähendab, et isegi Kängurumaa on endale enne Eestit saamas NHL-i mängijat. Noores heas Tšehhi hokisüsteemi oma oskusi lihvima läinud mängumees on AHL-ist tulemas 202 mängu peale kogutud 79 punktiga (34+45), mis Vrana näitajate kõrval kahvatub, aga teda loetaksegi rohkem kahesuunaliseks mängijaks.
Hea kahesuunaline mängija ja potentsiaalikas väravakütt on ka Devante Smith-Pelly. Hooaja 2015/16 lõpus pani ta stabiilse mänguajaga New Jersey Devilsi eest 18 kohtumisega kaheksa väravat ja 13 punkti.
Kokkuvõttes võib öelda, et täkud on läinud, aga neid asendama toodud vaese mehe variandid võivad positiivse üllatuse pakkuda ja mõni võib ootusi isegi ületada. Sellel põhineb ka MacLellani usk, et jätkuvalt on Capitalsi näol tegu ühe idakonverentsi tippsatsiga.
Liiga parim kaitse lagunes laiali
Capitals oli eelmisel hooajal parima endale lastud keskmise väravaarvuga ja vahe järgmistega oli märgatav. Nende 2.16-le järgnes Columbus Blue Jackets 2.35-ga. Seda kõva kaitset on aga suvel tabanud mitmed kaotused. Karl Alzner ja Kevin Shattenkirk siirdusid vabaagentidena mujale ning Vegas Golden Knights korjas liiga laienemise draftist Nate Schmidti endale. See tähendab, et ka kaitses on noortele uksed valla.
(foto: dailyfaceoff.com)
Esimeste uute tulijatena on valmis lavale astuma Christian Djoos ja Madison Bowey. Esimese puhul tundub, et AHL-is on jäänud tal väga vähe veel teha. Eelmisel hooajal läks 66 kohtumisega kirja 58 punkti (13+45). "Tunnen end kindlasti mugavalt ühe puhul, mitte väga kahega," on MacLellan kollanokkadest kaitsjate kasutamise kohta öelnud.
Kuna noortel kaitsjatel on võrreldes ründajatega palju raskem liigas kohaneda ja hakkama saada, siis võib öelda, et meeskonna suurim tagasilangus peaks tulema just kaitse pealt. Capitalsi õnneks on see viimastel aastatel olnud nii hea, et isegi tõsise hoobi korral võiksid numbrid jääda veel viisakaks.
Holtbyt vajatakse rohkem, kui kunagi varem
Capitalsi võimas minek tähendas muu hulgas, et Braden Holtby oli üleeelmisel hooajal lähedal Martin Brodeuri peaaegu löömatuna näiva väravavahtide ühe hooaja võitude (48) rekordi murdmisele. Lõpuks jäi see tegemata, kuna Trotz otsustas oma esikindale põhiturniiri lõpus puhkust anda. Aga eks rekordit on jagada ka tore.
Eelmisel hooajal kukkus kolme vähem peetud mänguga Holtby võitude arv 42 peale. Küll aga tuli kolm korda rohkem nullimänge (9) ja paremad olid ka endale lastud keskmine (2.07) ja tõrjete efektiivsus (92.5%). Holtby pole kolm aastat järjest lasknud keskmiselt rohkem kui 2.20 ja tõrjed on alati olnud üle 92%. Hea meeskonna taga on igal väravavahil lõbus mängida. Nüüd kui kahe hooaja vahel on mitu põhilüli kaotatud, peaks välja tulema 28-aastase puuriluku tõeline väärtus.
Karjääri keskmised numbrid 2.31 ja 92.2% näitavad, et tegu on väga hea väravavahiga, seega pole põhjust tema võimekuses kahelda. Samasse kanti võiks tulla ka uus hooaeg. Trotz on pikalt olnud kaitsele spetsialiseerunud treener ja kui meeskond suudab jätkuvalt tipptasemel vastaste võimalusi limiteerida (eelmisel hooajal lasti oma väravale keskmiselt 27.8 pealeviset), siis ei tohiks väravavahile liigset stressi tekkida.
Meeskonna võimsa kaitse taga mängimist on nautinud ka varukinnas Philipp Grubauer, kelle näitajad olid eelmisel hooajal Holtby omadest isegi nõksa paremad - 2.04 ja 92.6%. Sakslase karjääri keskmisteks on 2.25 ja 92.3%.
Kuuldused surmast on tugevasti liialdatud
"Ma tahan võita, selle nimel me kõik hokit mängimegi," ütles Alzner pärast Montreal Canadiensiga liitumist. "See oli frustreeriv, et meist pidevalt 2. ringis üle käidi. See oli miski, mida ma ei saanud lihtsalt kahe silma vahele jätta.
Kaheksa hooaega Washingtonis mänginud mees lahkus päris hapude tunnetega ja kui klubi siseelu lähedalt näinud ja tundnud tegelane enam meeskonda ei usu, siis miks peaks keegi teine? Ometi tunduvad jutud täielikust hangumisest liialdatuna. Selge on see, et Capitals annab uuel hooajal kindlasti kõvasti järele, aga samas on meeskond olnud lihtsalt sedavõrd hea, et isegi suure kukkumise korral peaks olema tegu selge playoffide meeskonnaga. 120-punktilise potentsiaaliga mänginud sats võib kümme võitu vähem korjata ja on ikka omadega mäel.
Andrew Desjardins on pikalt NHL-is mänginud ründaja, kelle nimi 2015. aastal isegi Stanley karika peale läinud. Uueks hooajaks on ta aga lepinguta ja võib arvata, et nii ka jääb. 31-aastane mängumees oli New York Rangersi juures testimisel, aga ei saa end rohkem enam näidata, kuna korjas endale kahemängulise keelu.
(foto: tsn.ca)
Desjardins võttis endale karistuse laupäevases kohtumises New Jersey Devilsi vastu, kui noor ründaja Miles Wood tema küünarnukki maitsta sai.
Endine San Jose Sharksi ja Chicago Blackhawksi mees istus esimese oma karistusest juba läinud ööl ära. Vahele tuleb jätta veel tänane kohtumine ja rohkem hooajaeelseid matše Rangersil kavas polegi.
Liigas üle 400 mängu pidanud tsentri jaoks on see karjääri esimene mängukeeld. Halvemal ajal ei oleks saanud seda vast võtta.
Palju kannatanud Edmonton Oilers on tippkonkurentsis tagasi ning kujunemas läänekonverentsis tõeliselt suureks jõuks. Läinud kevadel lõpetati kümme aastat kestnud playoffide põud ja vaid napp kaotus 7. mängus jättis meeskonna konverentsi finaalist eemale.
(foto: ctvnews.com)
McDavidiga piiritu potentsiaal rünnakul
Oilers tegi mullu oma viimase 11 aasta resultatiivseima hooaja. Keskmiselt saadi kirja 2.96 väravat mängus. Sellega päris liiga tippude sekka ei kuulutud, ent sellele vaatamata oli tegu ühe ohtlikuima ründemeeskonnaga. Peamiselt tänu Connor McDavidile, kes karjääri teise hooaja mitmete aasta parimale antavate auhindadega lõpetas. Koos oma noore kapteniga on Oilersi ründepotentsiaal põhimõtteliselt piiritu. Selle tõestuseks on mitmed kohtumised, kus isegi seitsme väravani jõuti. Üks neist tuli ka konverentsi finaalis Anaheim Ducksi vastu.
"Tegu on tõusva meeskonnaga ja näitasime juba eelmisel aastal, milleks me võimelised oleme," rääkis McDavid suvel pärast 100-miljonilise lepingu saamist. "Me lähme aina paremaks. Oleme jätkuvalt noor rivistus ja kõik noored saavad vaid paremaks minna."
(foto: dailyfaceoff.com)
Edmontonis on nii mõnigi 30ndates härra, kaasa arvatud suvine täiendus Jussi Jokinen, aga suur osa meeskonnast on 24 või nooremad. Ja tegu pole lihtsalt meeskonnaliikmetega. McDavidi tuules on Leon Draisaitl kerkimas liiga üheks kardetuimaks ründajaks. Just tema oli ka playoffides meeskonna resultatiivseim.
"Eelmine aasta oli lõbus, aga me mõtleme kõik ühtemoodi - soovime järgmist sammu teha," ütles 21-aastane sakslane treeninglaagri alguses. "Me tegelikult ei saavutanud eelmisel aastal veel midagi. Jõudsime 2. ringi ja see oli samm õiges suunas, aga me ei ole veel seal, kus soovime olla ja palju tööd ootab veel ees."
Töö jätkub pärast ühte väga olulist vahetustehingut. Suvel loobuti Jordan Eberle teenetest ning tema vastu saadi New York Islandersilt Ryan Strome. Käiguga hoiti kokku raha nii McDavidi kui Draisaitli lepingupikendusteks, aga kindlasti olid sel ka sportlikud tagamõtted. Eberle on juba päris pikalt liigas mänginud ja tema parimad esitused jäävad mitme hooaja taha. 23-aastane Strome on oma kohta veel otsimas.
"Üles kasvates olen ma alati võitja olnud, mänginud võitvates meeskondades," märkis Strome augusti alguses. "See määratlebki tõeliselt suured mängijad ja soovin nende hulka jõuda. Arvan, et ennast ei maksa liialt muuta ja hoiduda tuleb liigsest survest, aga soovin võita. See ongi kõige olulisem, mis teeb kõik õnnelikuks. Arvan, et mul on siin selleks võimalus."
Strome'i senine karjääri parim on 50 punkti. Võib arvata, et McDavidi kõrval mängides kerkib see number kõvasti. Kindlasti pole ka meeskonna vaieldamatu liidri eelmise hooaja 100 silma (30+50) tema piiriks. Arenguruumi on tal veel kõvasti, nii nagu mitmetel teistel noortel Oilersi mängijatel.
Suured edusammud kaitses
Oilers on oma noorte ründajatega alati olnud põnev meeskond, aga pärast 2006. aasta finaalseerias käimist alanud karikamängude põud põhines paljuski nõrgal kaitsemängul. "Tippaastatel" imeti endale üle 280 värava. Mullu õnnestus aga jääda vaid 212 peale. Keskmine arv 2.52 oli sarnaselt rünnakule liiga kaheksas näitaja.
Uuele hooajale peale minnes on aga Oilersi kaitseliin veidi ebakindlas olukorras. Mullu 35 (8+27) punktiga lõpetanud Andrej Sekera tegi playoffides oma põlve sedavõrd tõsiselt katki, et comeback tuleb arvatavasti alles uuel aastal. Vaid Oscar Klefbom kogus eelmisel hooajal 31-aastasest slovakist keskmiselt rohkem mänguaega. Ta on efektiivne mängumees erinevates situatsioonides. Tema +14-st oli meeskonna kaitsjate hulgas parem vaid Adam Larsson (+21).
Peatreener Todd McLellan esialgu ei muretse. "Eeldame, et kaitsjate grupp jätkab sealt, kus asjad eelmisel aastal pooleli jäid," ütles ta suvel. "Tegu pole uue grupiga, kes peaks süsteemid endale selgeks tegema ning õppima koos mängima ja isegi teineteist tundma."
(foto: dailyfaceoff.com)
McLellani teine aasta meeskonna juures oli Oilersi jaoks esimene alates hooajast 2006/07, mil enda väravale lasti keskmiselt vähem kui 30 pealeviset (29.5). Areng kaitses on tema juhendamisel olnud muljetavaldav ja võib uskuda, et see jätkub. Kui just vigastusi kiirelt juurde ei tule. Väravas väsimatu Talbot
Sarnaselt kaitsele on Oilersis ka väravavahtide mäng olnud läbi aastate naljanumber. Edmontoni on isegi kutsutud väravavahtide surnuaiaks. Ent Cam Talbot on suutnud hauda edukalt vältida. Ta tegi eelmisel hooajal 42 võiduga isegi uue klubi rekordi. Nende arvestuses jäi ta Washington Capitalsi Braden Holtbyga jagama liiga esikohta. Väärib aga märkimist, et Holtby mängis kümme kohtumist vähem.
Talbot tegi 73 matši ja temast kujunes sellega ülekaalukalt suurima koormusega mänginud puurivaht. Järgmine oli 66-ga Toronto Maple Leafsi Frederik Andersen. Vaatamata rohkele mänguajale püsisid aga 30-aastase kanadalase numbrid teravad. Ta lasi endale keskmiselt 2.39 väravat, tõrjudes 91.9%-lise efektiivsusega. Playoffides olid näitajateks vastavalt 2.48 ja 92.4%.
McLellan oleks iseenesest võinud oma esinumbrit vähem vaevata, kuna varumees Laurent Brossoit tegi väga hea hooaja. Kaheksa mänguga tuli neli võitu, endale lastud keskmine 1.99 ja tõrjed 92.8%. Tegu oli eduka tagasitulemisega pärast seda, kui Brossoit ei suutnud eelneval hooajal viie mängu peale mitte ühtegi võitu korjata. Kõik uksed valla
Oilers ei jäänud eelmisel hooajal üldse mitte kaugele konverentsi finaali jõudmisest. Drake Caggiula varajasest väravast juhiti pikalt Ducksi vastu otsustavat mängu. Teisel perioodil lasti aga viigistada ja viimase alguses tuli tabamus, mis pardid edasi viis. Võõrsil välja mängitud 2-0 edu pealt seeria kaotamise võib vast väheste kogemuste taha kirjutada.
Nüüd on McLellani mehed aasta võrra rohkem karastunud ja kõik uksed on valla. Kihlveokontorid hindavad Oilersit Pittsburgh Penguinsi järel teiseks karikafavoriidiks. See tähendab osalt, et edaspidi tuleb toimetada suuremate ootustega. Aasta tagasi oodati Oilersilt suurt tõusu, aga peamiselt just selle näol, et end venitatakse uuesti karikamängudele. Nüüd võib juba hakata väitma, et kõik muu peale finaali jõudmise oleks ebaõnnestumine.
Peamänedžer Peter Chiarelli on öelnud, et tema jaoks on ootused kiirelt ootamatult kõrgele kasvanud, kuid Bostonis karika võitnud meeskonna kokku pannud meest see ei heiduta. "Oleme raskes divisjonis, aga kuulume võimalike võitjate hulka," ütles ta hiljuti.
Tampa Bay Lightning saab endale teise särginumbri, mida mitte ükski teine mängija enam kanda ei tohi. Martin St. Louis järel läheb see au klubi ajaloo edukaimale väravakütile Vincent Lecavalier'le. #4 tõmmatakse Amalie Arena lae alla 10. veebruaril enne kohtumist Los Angeles Kingsiga.
(foto: rawcharge.com)
Tampas vaid St. Louis'ile söötude ja punktide osas alla jääv Lecavalier tegi oma 17-aastase karjääri jooksul viimased mängud just Kingsi eest. Samuti esindas ta pärast 2013. aastal Tampast lahkumist Philadelphia Flyersit.
"Minu numbri külmutamine on suur au ning tahan tänada Jeff Vinikut (klubi omanik) ja Lightningu organisatsiooni, et nad selle saavutusega mind tunnustavad," kommenteerib Lecavalier uudist. "Tampa Bay kogukond ja meie fännid on mind ja minu perekonda kohelnud ülihästi, mis teeb selle au kõigiga jagamise eriti eriliseks. Minu perekond ja mina oleme väga elevil seoses 10. veebruariga, mil saame jagada nii mitmeid mälestusi."
Lecavalier' eredamateks mälestusteks Lightningu särgis on kindlasti 2004. aasta Stanley karikavõit ja hooajal 2006/07 108-ga püstitatud klubi punktide rekord ning 52 värava eest tulnud Rocket Richardi trofee.
1998. aasta drafti avavaliku lõppnumbriteks jäid meeskonna särgis rekordilised 1037 mängu ja 874 punkti (383+491).
Endine meeskonna kapten on ka kohalikku kogukonda kõvasti panustanud. Näiteks 2009. aastal valmis kohalikus lastehaiglas üks Florida osariigi suurimatest vähiga võitlemisele keskenduvatest osakondadest, mille ehitamiseks andis Lecavalier kolm miljonit dollarit.
NHL-i ajaloo üks tuntumatest väravaküttidest Maurice "Rocket" Richard on ligi 60 aastat pärast karjääri lõppu saanud oma kontole juurde ühe punkti. Mitu aastat kestnud vanade mänguprotokollide uurimine tõi talle juurde ühe söödu, mis kasvatas tema punktisaldo 966 peale.
(foto: torontosun.com)
NHL-i statistikute meeskond on viimase kuue aasta jooksul üle käinud protokollid liiga algusaegadest kuni 80ndate lõpuni. Täpsemalt vahemikus 1917-1987. See on endaga toonud 6000 infokildu, mis varasematel aegadel tähelepanuta jäid. Üks neist oli Richardi söödupunkt aastal 1945.
4. novembril toimunud mängus, kus Richard ja Montreal Canadiens kaotasid 5-6 Boston Bruinsile, läks küll protokolli kirja söödupunkt, mille Richard korjas Toe Blake'i värava juures, ent see jõudis miskipärast liiga andmebaasidesse meeskonna hilisema legendaarse kapteni Emile Bouchardi sööduna.
Tagantjärgi lisatud punkt kasvatas 1960. aastal karjääri lõpetanud Richardi sööduarvu liigas 422 peale. Väravaid oli kaheksakordsel karikavõitja lõpuks 544.
2000. aastal meie seast lahkunud Richardist sai hooajal 1944/45 ajaloo esimene 50 väravaga aasta teinud mängija. Samuti jõudis ta esimesena 500 väravani. Legendaarne ründaja on oma nime andnud alates aastast 1999 jagatavale liiga edukaima väravaküti trofeele.
Ajaloost leitud punkt paneb Richardi kõigi aegade söödute edetabelis Doug Bodgeri ja Kent Nilssoniga jagama 223. kohta. Tema 93. positsioon punktitabelis jäi samaks. Aktiivsete mängijate seas on tema lähim ohustaja Henrik Zetterberg, kes on 904 peal.
New York Rangers oli mullu pärast 2004/05 tööseisakut 12 aasta jooksul 11. korda playoffides, aga lõpuringid jäid järjekordselt kättesaamatuks. 2. ringis tuldi Ottawa Senatorsi vastu edukalt välja seeria 0-2 kaotusseisust, ent mängud said kuue kohtumisega läbi.
(foto: tsnc.ca)
Edurivi kaotas suvel olulise liikme
Tuleb minna tagasi hooaega 2011/12, et leida viimane kord, mil Rangersi punktitabeli esikolmikus polnud Derek Stepanit. 27-aastane ründaja jõudis mullu 55 silmaga (17+38) lähedale oma punktirekordile (57) ja tegi igati korraliku aasta, aga uuel hooajal ta enam New Yorgis ei jätka. Kogu senise karjääri Rangersi särki kandnud tsenter kupatati koos varuväravavahi Antti Raantaga Arizonasse.
"Kui sa ei võida, siis tuleb muudatusi teha," ütles suvel Stepani asemel teise ründekolmiku tsentriks tõusev Kevin Hayes. "Oleme läbinud muutused, mis minu arvates tulevad meeskonnale kasuks. Meil on eliitklassist ründajad, tasemel kaitse ja jätkuvalt Lundqvist puuris. Arvan, et oleme karikanõudlejad."
Hayesi sõnavõtt on veidi ülepaisutatud, aga vaadates, kuidas Rangers tegi eelmisel hooajal keskmiselt 3.09 väravat mängus, siis ega ta rünnakut hinnates väga mööda ei panegi. Vaid kolmel konkurendil oli produktiivsem edurivi. Lisaks oli Alain Vigneault meeskond oma 20.3%-ga ülekaalu efektiivsuse osas kenasti esikümne sees.
Väärib aga märkimist, et Stepan oli eelmisel hooajal ülekaalus tulnud söödupunktide osas 14-ga kapteni Ryan McDonagh kõrval meeskonna parim. Lisaks tuli temalt nendes olukordades neli väravat. Need ära jalutanud numbrid tuleb nüüd kompenseerida. Eelkõige Hayesi ja Mika Zibanejadi poolt.
"Neil mõlemal on veel kõvasti potentsiaali, mida nad pole avanud," on Vigneault oma põhitsentrite kohta öelnud.
(foto: dailyfaceoff.com)
Eriti hea hooaeg võiks tulla 25-aastaselt Hayesilt. Eelmisel hooajal 49 punktiga (17+32) isikliku rekordi teinud ründaja alustab oma lepingu viimast aastat. Zibanejad on juba oma suure raha kätte saanud ja sama peaks sihtima ka Hayes, kelle vend Jimmy võib uut hooaega alustada rivaalklubis New Jersey Devilsis. Vähemalt on ta seal treeninglaagris testimisel.
Pingsalt tasub oodata ka seda, mida teeb Rick Nash enda lepingu viimasel aastal. 33-aastane ründaja on vanuse lisandudes osa oma särtsakusest minetanud ja viimasel paaril hooajal pole isegi 40 punkti kokku tulnud, aga nüüd võiks jalgealune tuline olla ja dollarimärgid silme ees. Samuti pakub ootusärevust Pavel Butšnevitš. 22-aastane venelane alustas debüüthooaega liigas vingelt, pannes esimese 14 mänguga 14 punkti (6+8), aga seljaprobleemid lubasid ta lõpuks väljakule vaid 41 kohtumises.
Kaitses kõva täiendus juures
Kui rünnak on Stepani näol olulise osa kaotanud, siis kaitsesse on Rangers ühe suurnime juurde saanud. Kevin Shattenkirk, keda vabaagendina praktiliselt kõik NHL-i klubid endale tahtsid, otsustas lõpuks kodukandi klubi kasuks.
"Kui sul õnnestub karikas New Yorgis koju tuua, siis minu jaoks on selle näol tegu millegagi, mida kuskil mujal korrata ei saa," ütles 28-aastane ameeriklane oma otsuse kohta. "New York on New York. Fännibaas ja meedia võivad küll olla siin väga kriitilised, aga nad on võitmise üle sama rõõmsad ja sinu pärand elab justkui igavesti."
Kaitse on Shattenkirki tulemisega elanud läbi kõva kvaliteedi tõusu, arvestades et varasemalt võis meeskonna sinisel joonel sõna otseses mõttes kulgemas näha Dan Girardit, kelle leping suvel välja osteti. Lisaks on endine St. Louis Bluesi mees boonuseks rünnakul, kuna tal on ülekaalus terav käsi nii väravatele kui söötudele.
(foto: dailyfaceoff.com)
Rangersi eelmise hooaja kaitsenumbreid on keeruline analüüsida. Hooaja peale lastud keskmine 2.63 on petlik ega väljenda meeskonna tõelist kvaliteeti. Või siis nõrkust. Meeskond suutis teha ülimalt kummalise aasta, mil kodus ja võõrsil mängiti täiesti teistsugust hokit. Ja mitte nii nagu kombeks on saanud, et kodupubliku ees paremini. 21 koduvõitu oli kõigist playoffidesse jõudnud meeskondadest kõige halvem. Samas 27 võõrsilvõitu kogu liiga parim.
Kuningas Henrik peab vastama karjääri halvimale aastale
Meeskonna Jekyll ja Hyde esitused võtsid eelmisel hooajal perfektselt kokku Henrik Lundqvisti näitajad. Meeskonna esikinnas lasi endale kodujääl keskmiselt kolm väravat mängus ja tõrjus 90.1%-ga. Võõrsil olid näitajateks vastavalt 2.46 ja 92%. Hooaja lõppnumbriteks jäid 2.74 ja 91%, mis mõlemad rootslase karjääri halvimad näitajad. Ja seda pika puuga. Varasemad halvimad olid üleeelmise hooaja 2.48 ja hooajast 2007/08 pärit 91.2%.
Mullu ei õnnestunud Lundqvistil karjääri halvimale aastale uue tulemisega vastata, aga nüüd on uus võimalus. Iseasi, kas selleks enam rammu on. Vanust on tänaseks 35 aastat ja eelmisel hooajal täitsa juba oli põgus periood, mil tundus, et Raanta on ta pingile tõuganud. Rangers on Lundqvisti kukil mitmel aastal kaugele ratsutanud (hiljuti mängiti nelja aasta jooksul kolm korda vähemalt konverentsi finaalis), aga nüüd tundub, et hoopis tema on meeskonda alt vedamas.
Kui uskuda ajalugu, siis ei ole Lundqvistil palju ihaldatud karikavõiduks enam palju aega jäänud. Pärast Originaalse Kuue ajastut on NHL-is võidutsenud vaid kuus 35+ vanuses puurivahiga meeskonda. Lepingut on tal koos algava hooajaga järel veel neli aastat, aga varasem aeg vihjab sellele, et temast on saamas üks kõigi aegade parimatest väravavahtidest, kelle nimi kunagi Stanley karika peale ei läinud.
Raanta lahkumise järel on Rangers Lundqvisti uueks varumeheks toonud Ondrej Paveleci. Alles hiljuti hooajal 2014/15 näitajatega 2.28 ja 92% fantastilise aasta teinud tšehh on viimastel aegadel kivina kukkunud. Kukkunud lausa nii, et suur osa eelmisest hooajast möödus tal AHL-is. Kõrgliigas jäid kaheksa mänguga kirja koledad 3.55 ja 88.8%.
Kavas olnud noorenduskuur on edasi lükatud (?)
Kui Jeff Gorton 2015. aastal Rangersi peamänedžeriks tõusis, siis sai üheks eesmärgiks koosseisu noorendamine ja koos sellega meeskonda kiiruse lisamine. Tasapisi on plaani hakatud ka ellu viima, kuid hetkel on meeskond jätkuvalt liiga üks vanimatest. Koosseisu keskmine vanus on 27.16. Väga vähe on satsis mängijaid, kes 25 või nooremad.
Rangers olevat suvel jahtinud nii Patrick Marleaud kui Joe Thorntonit. See ei käi kuidagi kokku Gortoni visiooniga olla noorem meeskond. Selle järgi võib ka arvata, et plaan on vahepeal veidi muutunud. See on võtmekohaks seoses klubi ambitsioonidega. Noorenduskuuri edasi lükkamine näitab, et jätkuvalt usutakse oma "akna" lahti olekusse.
Kurikuulsast "aknast", millega Rangersit juba väga pikalt seotud, räägiti nähtavasti ka Shattenkirkile, kes tuli klubisse väiksema palgaga, kui kuskil mujal oleks saanud ja kellel suur usk sellesse, mida üritatakse korda saata. "Pole vahet, kuhu sa soovid minna, sa tahad aidata oma meeskonna Stanley karikani ja minu jaoks pole New Yorgist selleks paremat kohta," sõnas nelja aasta peale 26.6 miljonit saav kaitsemees vahetult pärast lepingu allkirjastamist.
Shattenkirk on senise karjääri jooksul oma meeskonnaga playoffide 2. ringist vaid korra kaugemale jõudnud. Rangersil on võimekus end suvesse mängida, aga mitmed nooremad konkurendid on samast klassist. "Aken" on veel irvakil, kuid algava hooajaga võib see viimaks sulguda.
Hiljuti NHL-i Mängijate Ohutuse Ühingu uueks bossiks määratud George Parros on juba enne põhiturniiri algust mängukeeldude jagamisega käe valgeks saanud. Hooaja esimese mängukeelu teenis Washington Capitalsi Tom Wilson, kes peab karistuseks puuduma kahest kohtumisest.
(foto: thestar.com)
Aktiivsele karistusminutite kogujale (põhiturniiril 313 mänguga 619 PIM) Wilsonile sai saatuslikuks reedeõhtuses kohtumises St. Louis Bluesiga noore ründaja Robert Thomase ilmselgelt hiljaks jäänud maha võtmine.
Väikeseks üllatuseks võib pidada seda, et tegu on Wilsoni jaoks alles karjääri esimese mängukeeluga. 23-aastane ründaja on end mänginud tõeliseks nuhtluseks, aga tema kaks varasemat karistust, millest üks tuli sukeldumise eest, olid toonud vaid trahvi.
Wilson on pärast Capitalsi laupäevast matši Carolina Hurricanesiga esimese mängu oma karistusest ka juba ära istunud.
Õnn ei ole igavene. Väravavahi Jake Alleni toel mulluste playoffide avaringist läbi tulnud St. Louis Blues ei suutnud end kaugemale venitada. See võis kindlasti olla pettumuseks, kuna aasta varem mängiti läänekonverentsi finaalis. Kuigi oleks võinud minna ka palju nukramalt.
(foto: Getty Images)
Uus treener pani rünnaku elama
Blues oli läinud talvel suures hädas. Alates hooajast 2011/12 meeskonda peatreenerina tüürinud Ken Hitchcock oli näiliselt end ammendanud ja tema mõtted ei jõudnud enam mängijatele pärale. 65-aastane kanadalane oli juba suvel otsustanud hooaja lõpus karjääri lõpetada ja võimalik, et see mängis juhtunus oma rolli. Bluesi õnneks oli aga Hitchcocki mantlipärija selleks hetkeks juba välja valitud. See oli abitreeneriks palgatud Mike Yeo, kes pärast Hitchi minema löömist vabanenud toolile tõsteti. Tema all elas meeskond läbi ümbersünni.
Veebruari alguses toimunud muutus pani Bluesi uuesti skoorima. Yeo poolt juhendatud 32 kohtumises tehti keskmiselt 3.09 väravat mängus. Sellega kergitati oma hooaja keskmine 2.84 peale. Lisaks taastas endine Minnesota Wildi boss Alleni enesekindluse, mis karikamängude esimestes kohtumistes väga eredalt välja lõi. Ta lasi 1.60 väravat ja tõrjus 95.6%-ga.
Suvel jätkusid muutused meeskonna eesotsas, kui klubi lasi minna koguni neljal abitreeneril. Huvitava täiendusena lisati sel nädalal NHL-i ajaloo üks edukamatest kaitsemängijatest Larry Robinson, kellele anti konsultandi roll.
"Sarnaselt mängijatele pean mina ka treenerina kasvama," kommenteeris Yeo palkamist. "Kui soovime Stanley karikat võita, siis peame paremaks saama. Kõik, kes asjaga seotud. Palun oma mängijatelt seda teha ja see poleks õige, kui ma ise poleks samuti sellele pühendunud."
"Mul on mitmeid mõtteid, millesse ma tõsiselt usun, aga olen pühendunud sellele, et õppida uusi ideid ja et mu kõrval oleksid teised hääled, mis kannustaksid meid edasi liikuma. Usun, et see saab olema suurepärane asi."
Robinson on erinevates rollides karika võitnud koguni üheksa korda. Ta on liigas üle 500 mängu peatreeneri kogemusi. Tema knowhow võiks olla miski, mis teeb stabiilsest playoffide satsist lõpuks meeskonna, keda iga-aastaselt karikavõidu favoriitide sekka hakatakse arvama.
(foto: dailyfaceoff.com)
Treenerite hulgas tehtud põhjalikke muutatusi on saatnud ka koosseisu värskendamine. Kuigi meeskonna tuumik on jätkuvalt sama. Küll on aga Brayden Schenni näol sellesse lisatud üks ründerelv juurde. Iroonilisel kombel jäi Bluesil karikamängudel kõik ikkagi rünnaku taha. Põhihooajal pandi Yeoga keskmiselt üle kolme, aga playoffides vaid 2.00. Kuuemängulise 2. ringi puhul oli neli matši, kus jäädi vaid ühe peale.
"Ma olen kutt, kes võib mängida keskel või ääre peal, üritan olla kasulik mõlemas väljakupooles, annan oma panuse rünnakul ja üritan veidi füüsilisust samuti lisada," tutvustas Schenn end nädal tagasi Bluesi fännidele.
Augustis 26-aastaseks saanud ründaja lõpetas eelmise hooaja 25 värava ja 55 punktiga. Ta jäi ülekaalu tabamuste osas 17-ga jagama liiga esikohta koos selliste meestega nagu Aleksandr Ovetškin ja Nikita Kutšerov. Bluesi ülekaal oli mullu 21.3%-ga niigi liiga TOP 10 seas. Schenni lisamine võiks tuua veelgi paremaid tulemusi.
Kaitse üle hulga aja ilma Shattenkirkita
Blues oli eelmisel hooajal ka vähemuses hea, saades efektiivsuseks 84.8%. Koos Boston Bruinsiga oldi ainsad, kes erimeeskondade mõlemas valdkonnas mahtusid liiga parima kaheksa sekka. Hea karistuste surmamine tähendas muu hulga seda, et endale lastud väravate keskmine saadi vaatamata Alleni vahepealsele kohutavale vormile 2.63-ga ikkagi enamvähem talutavale tasemele.
Uuele hooajale vastu minnes on aga kaitse südamikus üks suur auk. Hitchcock polnud veel St. Louisi saabunudki, kui Kevin Shattenkirk hakkas endale meeskonna kaitseliinis nime tegema. Ent 28-aastane jänki on tänaseks lahkunud. Blues sai pärast tema ümberkolimist Washingtoni eelmise hooaja lõpus juba temata mängimist harjutada, seega pole vast tegu täitmatu auguga. Lihtsalt võimalus noorematele esile kerkimiseks.
"Ta jättis endast väga hea mulje," kommenteeris Yeo hiljuti Dunni mullust hooaega. "Ma jõudsin ise vaid ühele playoffide mängule, aga selles kohtumises oli ta tõeline tööhobune selles mõttes, kuidas ta üle välja liikuda suutis ja võimalusi tekitas. Minu jaoks on oluline, et ta näitaks, et ta suudab ka NHL-is oma meeskonna mängu kahjustamata selliseid asju teha. Soovime olla kindlad, et me ei hoia teda tagasi, aga samal ajal peab ta tõestama, et ta sobib ka meeskonda."
Bluesi noored kaitsemehed saavad hakata end kiirelt ja põhjalikult näitama, kuna Jay Bouwmeesteril jääb hooaja algus vahele. Valikus on veel mõni vanem härra nagu 31ne Nate Prosser, aga arvestades, kuidas peamänedžer Doug Armstrong on rääkinud meeskonna noorendamisest, siis peaksid eelisseisus olema ikkagi 90ndatel sündinud mängijad. Kuidas kohaneb Allen uue treeneriga?
Üks suur muudatus, mille Yeo meeskonna etteotsa tõustes tegi, oli see, et ta palus abimänedžeri ametis oleva Martin Brodeuri appi väravavahtidega tegelema. Sellel oli otsene mõju Alleni mängule, kes tõrjus alates veebruarist hiilgava 93.8%-ga ja lasi 1.84 väravat. Tema kogu hooaja näitajateks olid 91.5% ja 2.42.
Legendaarne endine puurilukk on nüüd aga oma tavapärases rollis tagasi. Blues palkas uueks väravavahtide treenerika David Alexanderi, kelle õpilaste hulgas olnud Tampa Bay Lightningu Andrei Vasilevski ja Carolina Hurricanesi Scott Darling.
"Tema näol on tegu noorema treeneriga, aga ta on praeguste mängijatega hästi kursis ja arvame, et ta on organisatsioonile väga heaks täienduseks," sõnas Armstrong pärast 35-aastase Alexanderi palkamist.
Saab olema huvitav näha, kuidas Allen uue juhendajaga kohaneb. Võib arvata, et see kindlasti kerge pole, kui aasta jooksul tuleb läbi käia mitme erineva treeneri käe alt. Kogu karjääri peale seni 91.5%-ga tõrjunud ja keskmiselt 2.37 väravat lasknud puurilukk on 27-aastasena jõudmas oma parimasse ikka.
Varumehena on teist hooaega järjest Allenit kannustamas Carter Hutton. 31-aastane kanadalane sai oma esimese aasta numbriteks 91.3% ja 2.39. Oma võimalust on ootamas ka 22ne Ville Husso, kes tegi AHL-is kena aasta 2.37 ja 92%-ga. Karikavõiduks kõik vajalik näiliselt olemas
Kui Blues 60ndate lõpus liigaga ühines, siis mängiti kohe kolm aastat järjest karikavõistluste finaalis. Kõik need korrad kaotati ja juba alates sellest ajast on meeskonda saatmas ebaõnnestuja maine. Küll aga näitas 2016. aasta läänekonverentsi finaali koht, et ega väga kaugel enam finaali naasmisest polda ning kui see õnnestub, siis miks mitte ei võiks veel ühte seeriat võita.
Allen tõestas eelmise hooaja lõpuosas, et ta võib täitsa olla seda klassi puurivaht, kelle toel saab üks meeskond võiduka lõpuni jõuda. Lisaks on Bluesil mitmed teised olulised lülid karikavõiduks paigas. Üliohtlik väravakütt Vladimir Tarasenko näol, tugevus tsentri positsioonil, kaitsetäkk Alex Pietrangelo näol ja tugevad erimeeskonnad.
Armstrong on rääkinud noorenemisest, aga see ei tähenda võidutahte puudumist. "Oleme liikumas teistsuguses suunas ja see suund on elevust pakkuv, aga me ei taha lõppeesmärki silmist lasta. Meie eesmärgiks on alati võita ja võita meistritiitel," on klubi boss rääkinud.
Võitmine NHL-is on keeruline, isegi kui Pittsburgh Penguins on andmas endast parimat, et vastupidist tõestada. Samas on selge, et lihtsalt playoffidesse pääsu nimel ei mängi keegi. Bluesil on välja kukkunud nii, et just sellest on saanud hooaja lõpp-peatus. Seetõttu on raske meeskonda karikapretendentide sekka panna, aga kui seda teeks, siis ega keegi vast viltu ei vaataks.
Kümnendi alguses karikaparaadide korraldamise tavapäraseks muutnud Chicago Blackhawks on viimasel paaril hooajal jäänud ebaharilikult lahjaks. Kaks aastat jutti on playoffide avaringis pudenetud. Ent jätkuvalt alustatakse uut hooaega ühe favoriidina.
(foto: Getty Images)
Rünnakul vana punt uuesti koos
Arvestades seda, mida Chicagos suvel tehtud, siis on nähtavasti heade aegade taastamiseks nendele tagasi vaadatud ja siis toodud uuesti satsi mehed, kes kuldsetel aastatel kaasas olid. Meeskonna ründeliinist leiab taas Patrick Sharpi ja Brandon Saadi. Esimene on kolmekordne karikavõitja ja teine lõi kaasa viimasel kahel karikateekonnal. Kuigi ette on jäänud ka üks suur tühimik. Marian Hossa peale ei saa enam loota.
"Arvan, et teda ei saa asendada, kuna ta on eriline mängija," ütles suvel slovaki kohta meeskonna peatreener Joel Quenneville. "Ma ei taha öelda, et hakkame otsima uut Marian Hossat. Meil oli õnne seoses sellega, kuidas ta hankisime ja kuidas ta meie juures mängis. Raske on öelda, kuidas ta asendame, aga kahjuks pole võimalik teda uuesti leida."
(foto: dailyfaceoff.com)
Hossa saabus 2009. aastal vabaagendina Chicagosse ja mängis olulist rolli meeskonna kõigi kolme karikavõidu juures, mis tulid 2010., 2013. ja 2015. aastal. Tema ründenumbrid on võrreldes tippaegadega kõvasti kukkunud, aga ta on olnud usaldusväärne kahesuunaline mängija, kelle panust kaitsetöös ehk isegi rohkem hinnatakse. 26 kolli eelmisel hooajal oli ka muidugi kõva sõna.
Meeskond tervikuna tegi mullu kõva hooaja, kui kokku saadi 109 punkti, mis klubi ajaloo teine näitaja, ent kaardimaja lagunes playoffides ootamatult koost. Quenneville'i meeskonnast sai liiga ajaloos esimene ühe konverentsi esimese asetusega meeskond, kes karikamängudes ilma ühegi võiduta viimase asetuse vastu langenud. Põhiturniiril ligi kolm väravat mängus teinud sats sai Nashville Predatorsi vastu kogu seeria peale kirja vaid kolm tabamust kirja.
Hooaja otsustav faas tõi välja nõrkuse, mis pika põhiturniiri käigus tähelepanuta jäi - kiirus. "Ta annab meile kõik vajaminevad osad, tema väledus ja kiirus on ohtlik," märkis Quenneville sel nädalal Saadi kohta.
1
Blackhawksil on pärast Saadi lahkumist 2015. aastal olnud pidev probleem kapteni Jonathan Toewsi kõrvale sobiva mehe leidmisega, kuid nüüd peaks see olema lahendatud. Toews ja meeskonna teine täht Patrick Kane olevat ka peamised põhjuseks, miks peamänedžer Stan Bowman oma uhkuse veidi alla neelas ja paar aastat tagasi tehtud käigu ümberpööras. Saad on nende jaoks tuttav mängija ja temaga leiti kiirelt ühine keel. Edasi võiks isegi veel paremini minna.
"Arvan, et olen nüüd parem mängija," rääkis Saad suvel. "Olen palju küpsem ja suurema pühendumusega. Olen pidanud üle elama vahetustehingu ja mänginud teise organisatsiooni eest. Olen rohkem näinud ja seeläbi suuremate kogemustega."
Detsembris 36seks saav Sharp on öelnud, et tema on samuti paremaks läinud. Vähemalt võrreldes viimase Chicagos veedetud hooajaga, mis lõppes 68 mängu peale kogutud 45 punktiga (16+27). Viimasel kahel aastal Dallases mängides elas ta üle ühe puusaoperatsiooni, mis temalt eelmise hooaja lõpu röövis. Pärast seda võis arvata, et kaalumisele võib tulla isegi karjääri lõpetamine, kuid 2014. aasta olümpiavõitja on siiski valmis veel jätkama. Hjalmarssonita kaitse
Paar karikavõitude kangelast on tagasi toodud, aga ühest on ka ilma jäädud. Kaitsja Nicklas Hjalmarsson loovutati suvel Arizona Coyotesile. Tema eest vastu tulnud Connor Murphyl on suured saapad täita. 30-aastane rootslane pole kunagi olnud säravate kaitsjate seas, aga musta töö tegijana on ta olnud hindamatu mees. Chicagos loodetakse, et Murphyst saab samaväärne sõdalane.
"Arvan, et ta on valmis astuma oma parimasse mängija ikka," ütles Bowman suvel 24-aastase mängumehe kohta. "Usun, et ta on järgmise sammu tegemiseks valmis.
Räägitakse, et NHL-is kulub korralikuks kaitsjaks sirgumisele 300 mängu. Murphy on enne algavat hooaega 258 peal. Mängijatüübilt on ta Hjalmarssoniga üsna sarnane. Ründetsoonis enamasti kahvatu, aga kaitses hea eneseohverdaja ja võitleja.
(foto: dailyfaceoff.com)
Blackhawks polnud eelmisel hooajal kaitses kõige korralikum, kui endale lasti panna keskmiselt 2.58 väravat. Lisaks Hjalmarssonile puudub nüüd valikust ka Johnny Oduya ja Brian Campbell. Seis on enne uut hooaega leebelt öeldes intrigeeriv.
Crawfordil uus sõber
Chicagos on suvel olnud mitmeid muutusi, nii mängijate kui treenerite seas. Teiste seas on lahkunud varuväravavaht Scott Darling. Läbi tõeliste raskuste, kaasa arvatud alkoholismi, tähtedeni jõudnud ameeriklane mängis Blackhawksi särgis lihtsalt liiga hästi. Nii head meest, kelle karjääri keskmisteks näitajateks endale lastud väravate arvestuses 2.37 ja tõrjete efektiivsuse osas 92.3%, oli võimatu teise numbrina meeskonnas hoida.
Esikinda kohas on jätkuvalt kinni Corey Crawford. Kuigi eelmine hooaeg oli tema jaoks üks viimaste aegade halvimatest. Endale lastud keskmisest 2.55 ongi halvemini läinud vaid korra ja tõrjed olid 91.8%. See on tema karjääri keskmine näitaja, aga mehelt, kes eelnevatel aastatel oli pannud vähemalt 92+%-ga, tundus see natukene tagasihoidlikuna.
Crawford olevat aga vaimselt väga tugev väravavaht. Seega võib uskuda, et eelmise hooaja väikene langus asendub uuel hooajal tavapäraste või äkki isegi paremate numbritena. "Teda ei häiri mitte miski. Ta lihtsalt mängib, läheb väravasuule ja unustab kõik muu. Seda on raske teha," rääkis suvel oma hoolealuse kohta Blackhawksi väravavahtide treener Jimmy Waite.
Darlingu poolt vabaks jäänud koht on minemas Anton Forsbergile, kes koos Saadiga Columbusest hangiti. 24-aastasel rootslasel on seni tippliigas kirjas väga koledad numbrid (10 mängu peale 4.02 ja 87.9%), aga Waite usub, et temast saab veel asja. "Ootan põnevusega temaga töötamist. Olen temast mitmeid videoid näinud. Ta hakkab teile kindlasti meeldima," lausus ta juulis iga-aastasel klubi fännide kogunemisel.
Erimeeskonnad luubi all
Blackhawks sai mullu hakkama ühe klubi ajaloo parima hooajaga, vähemalt põhiturniiri osas, kuid kogu aasta jooksul saatis klubi murepilv seoses erimeeskondadega. Vähemuse 77.7% oli liiga halvimate hulgas ja ülekaalu 18% suutis napilt end viimase kümne seast eemal hoida. Erimeeskondadega seoses on nüüd ka huvitav olukord. Hjalmarsson oli vähemuses väga oluline mees, nagu ka suvel Carolinas maandunud Marcus Krüger. Ülekaal on ilma jäänud Saadi eest ära antud Artemi Panarinist.
Kehv karistuste surmamine sai kahe hooaja vahel saatuslikuks selle eest vastutanud abitreenerile Mike Kitchenile, kes ühtlasi Quenneville'i lähedane sõber. "Ma polnud sellega rahul, olin pettunud," märkis Quenneville suvel Bowmani otsuse kohta. "Kaotasime suurepärase treeneri ja kellegi, kellega koos pikalt töötasin. See oli karm, aga oleme nüüd edasi liikunud."
Kitcheni amet on üle läinud Ulf Samuelssonile, kelle juhendamisel oli New York Rangersi karistuste surmamine aastatel 2014 ja 15 liiga parimate seas. Uued ideed on kahtlemata tervitatavad, aga vähemuse personal on selgelt nõrgenenud. Kuigi paradoksaalsel kombel polnud need erimeeskonnad, mis Blackhawksi kevadel avaringis langetasid. Ülekaal oli 22.2% ja vähemus 87.5%. Äkki ei olegi lood nii halvad, kui tunduvad.
Kui oled otsinud kohta, kus rahuldada oma uudishimu seoses NHL-iga, siis võid rännakud nüüd lõpetada. NHL iga kell on ainus eestikeelne lehekülg, kust leiab regulaarselt värsket materjali selle kohta, mis toimub maailma ühes vingeimas spordiliigas.
