Eile oli NHL-is harv hooajasisene puhkepäev, kui tähistati Ameerika tänupüha. Sellest on kujunenud traditsiooniline punkt, kus veerand põhiturniirist on selja taha jäänud ning klubid vaatavad üle kuhu liikumas ollakse. Vaatame siis ka meie.
 |
| (foto: isportsweb.com) |
Atlandi divisjon
Nädala keskel uuesti liiga üldliidriks tõusnud
Montreal Canadiens on kindlalt liikumas oma teise järjestikuse divisjoni tiitli suunas. Hooaja esimese veerandiga on endale ehitatud tervelt seitsmepunktiline edu. Seda vaatmata sellele, et Carey Price oli vahepeal laatsaretis. Mulluse põhiturniiri MVP on taas vigane, aga varuväravavaht Mike Condon on enamjaolt korralikult hakkama saanud ja raske uskuda, et keegi Canadiensi divisjoni tipust kukutab. Lisaks on
äsja klubiga lepingupikenduse teinud peamänedžer Marc Bergevin väidetavalt ka aktiivselt telefoni küljes rippumas, et meeskonda veelgi täiendada.
Canadiensi selja tagant leiame Atlandi divisjonis hetkel üllatava nime. Selleks on
Ottawa Senators. Dave Cameroni meeskond alustas ebakindlalt, aga tänupühale mindi vastu 4-mängulise võiduseeriaga. Seejuures on Senators olnud seni üks edukaim võõrsil mängiv meeskond. Kümnest kodust eemal peetud kohtumisest on kirjas seitse võitu. Bobby Ryan on uuesti skoorima saadud ning see tähendab, et kogu liiga peale on hetkel suurema väravasaagiga vaid kolm meeskonda. Arvestades, et Craig Anderson tegi hiljuti kaks järjestikust nullimängu, siis tundub seis teisel pool väljakut samuti korralik. Saab olema huvitava näha kaua tippkonkurentsis vastu peetakse. Enne hooaega uskusid vähesed, et Senators suudab oma mullust edu korrata.
Sarnaselt Senatorsile alustas hooaega ebakindlalt ka
Boston Bruins, kuid praeguseks on Claude Julieni meeskond divisjonis kerkinud kolmandale kohale. Pärast kohe alguses tulnud kolmemängulist kaotuste jada on lüüasaamiseid lisandunud veel vaid kuus. Meeskond kodumängude arvestuses seni olnud üks liiga kehvemaid, aga see seis peaks aasta jooksul muutuma. Võõrsil on peaaegu eksimatult tegutsetud - kümnest mängust kaheksa võitu. Lisaks on viimastel nädalatel hakanud pidama ka kaitse, mis aasta alguses lekkis nagu katkine katus. Tööd tuleb veel teha ka vähemuses mängimise efektiivsuse osas, milleks 75.6%, aga kuna ülekaalus ollakse kogu liiga parimad (30.8%), siis pole see väga meeskonda tagasi hoidnud. Tundub, et pärast aastast pausi on Bruins playoffidesse tagasi jõudmas.
Vaid üks meeskond on Atlandi divisjonis vähem skoorinud kui
Detroit Red Wings. Ebastabiilse rünnaku tõttu on Jeff Blashilli meeskonnal olnud mitu kuuma ja külma perioodi. Näiteks alustati aastat kolme järjestikuse võiduga, aga sellele järgnes kohe neljamänguline kaotuste jada. Kuigi edaspidi peaks minema paremini. Hooaega alustati Pavel Datsjukita, kes käinud jääl vaid seitsmes kohtumises. Venelasel on kaks mängu järjest värav kirjas ning võib arvata, et vormi kogudes läheb vanameister aina paremaks. See peaks ülekanduma ka kogu meeskonnale, mis tähendab, et Red Wingsi võimalused pikendada oma järjestikuste playoff-kohtade seeriat on üsna head.
Mullu playoffide avaringis Red Wingsi kukutanud
Tampa Bay Lightning on samuti seisus, kus tume hooaja algus hakkab selja taha jääma ning lootusrikkalt vaadatakse tulevikku. Huvitaval kombel on mullusel põhiturniiril parimat rünnakut omanud meeskond tänavu olnud väravate saamisel suurtes raskustes. Juba neli korda on nulli peale jäädud ning keskmiseks saagiks tagasihoidlik 2.35. Veelgi huvitavam on see, et keskmist numbrit on viimasel ajal parandatud seisus, kus tegelikult mitmed ründajad on olnud vigastustega kimpus. Kasvatavat väravate arvu tervitavad väravavahid. Ben Bishipi ja Andrei Vasilevski tõrjete efektiivsusest 92.5% on seni paremad olnud vaid kahe meeskonna puurivahid. Seejuures on Lightning endale lastud väravate osas (2.13) liigas teisel kohal. Seis on lootustandev. Kui vaid Steven Stamkosega ka lõpuks pikenduseni jõutaks. Hetkel tundub, et sellest ollakse veel üsna kaugel.
Laias laastus võib hetkel Atlandi divisjoni kolmeks seltskonnaks lahterdada. Canadiens on kõigi ees, siis tuleb neljane jahtijate grupp ning edasi tabeli lõpuosa kolmik. Nende eesotsas on
Florida Panthers. Pantrid alustasid vägevalt, kui esimene matš võideti 7-1 ning kokku tuli esimesest neljast kolm võitu, kuid üks hetk hakkasid ründajad järjest laatsaretti vajuma ning see rikkus rütmi ära. Viimasest 12-st on võidetud vaid kolm ja punktid on kirjas ainult viiest mängust. Seejuures nii mõnelgi puhul tänu hokijumala abile. Seis näib kehv, kuigi väärib märkimist, et Panthers on üks vaid neljast meeskonnast, kes suutnud seni tormiliselt alustanud Dallas Starsi alistada.
Lausa kaks korda on Starsi kotti pannud
Toronto Maple Leafs. Tagumise kolmiku seast tundub Mike Babcocki sats olevat parimas seisus. Viimaste nädalate jooksul on punase laterna kohalt tehtud suur tõus. 12-st mängust on jäänud punktideta ainult kolmel korral. 2.23 väravat mängus tootev rünnak vajab veel tööd, aga kaitse osas (2.64) on Leafs juba kinnitanud kanda liiga tugevate keskmike seas. Iseasi on muidugi see, et kas hiljutine tõus on tehtud vaid tänu James Reimerile või õnnestub sama kindlalt mängida ka Jonathan Bernier'ga. Babcock on öelnud, et Reimer jääb mõneks ajaks esinumbriks, kuid raske uskuda, et ta hooaja lõpuni seda kohta hoiab. Juba pelgalt selles mõttes, et Leafsi juhtkond võib üks hetk lihtsalt juhtme seinast tõmmata ja superhoos väravavahi kuskile mujale saata. Hetkel ollakse playoffide konkurentsis sees, aga arvestades, et mullu võeti endale siiski plaaniks koosseisu ümberehitamine, siis peaks lõpumängudest eemale jäämine paremini klubi visiooni sobima.
Viimaste aastate jooksul kõvasti ümberehitamisega tegelenud
Buffalo Sabres võis enne tänavuse hooaja algust vaikselt uuesti playoffidest unistada, kuid tundub, et see jääb siiski helesiniseks unistuseks. Meeskonda on erinevad vigastused kiusanud ja olgugi, et alles hiljuti oldi vägagi viisaka seeria peal (kuuest mängust viis võitu), siis nüüd on kuue järjestikuse kaotusega langetud tagasi tuttavale kohale. Ollakse idakonverentsi põhjas ning kogu liiga peale üks halvima rünnakuga meeskond. Seni on tehtud vaid 2.05 väravat mängu kohta. 46-st väravast on 30% tulnud kahe mängija poolt. Jack Eichel ja Ryan O'Reilly pole suutnud keskpäraseid kolmikukaaslaseid käima tõmmata ning kui klubil on seoses hooaja pikendamisega tõsi taga, siis on käes viimane aeg mängijateturule sukeldumiseks. Vastasel juhul jääb Sabres veel üheks hooajaks liiga keldrisse kolistama.
Metro divisjon
 |
| (foto:Andy Marlin/USA TODAY Sports) |
Võrreldes Atlandi divisjoniga on konkurents Metro divisjoni esikohale selgelt tihedam. Hetkel hoiab seda
New York Rangers. Mullune põhiturniiri võitja on endale edu ehitanud tänu mitmele pikale võiduseeriale. Oktoobri lõpus alustati üheksamängulist seeriat ning sama pikaks venitati ka
kodune võidute jada, mis sel nädalal Canadiensi poolt lõpetati. Keskmise arvu 1.91-ga on Rangers hetkel vähim väravaid laskev meeskond ning teravalt on tegutsetud ka rünnakul (3.00). Kuigi võib arvata, et mingi hetk hoog siiski raugeb. 5 vs 5 mängus on väravateks tehtud 10.6% oma pealevisetest. Järgneb Senators, kes on terve protsendi jagu taga. Tavapärane näitaja jääb kuskile 7-8% kanti. Rangersi keskmisest pealevisete arvust 28.1-st on seni vähem suutnud vaid kolm meeskonda ja sama palju satse on ka endale rohkem lasknud kui Rangersi 31.4. On ülimalt ebatõenäoline, et Alain Vigneault meeskond suudab hooaja lõpuni oma vähesed võimalusi sedavõrd efektiivselt realiseerida. Kuigi sats on muidugi piisavalt hea, et end lihtsalt parandada.
Rangersi võimalikku ära kukkumist on ootusärevalt lootmas
Washington Capitals. Barry Trotzi meeskond pole seni kordagi kahte kohtumist järjest kaotanud ning hästi on tegutsetud nii kodus kui võõrsil. Oma fännide ees on 13-st matšist tulnud üheksa võitu ning kodust eemal kaheksast kuus. Koos Canadiensiga ollakse hetkel ainsad, kes nii rünnaku kui kaitse osas liiga esimese viie seas. Edukalt elati üle isegi see, et hooaega tuli alustada Nicklas Bäckströmita. Capitals on nii endale lastud (26.0) kui ise tehtud pealevisete (31.2) osas tippude seas. Tundub, et liigutakse eduka hooaja suunas.
Kahte divisjoni esimest jahib kolmene seltskond. Nende ees on
Pittsburgh Penguins. Mike Johnstoni meeskond on justkui üle nädala kriisi sattunud, aga sellest hoolimata püsitakse kenasti konkurentsis. Hooaja alguse kolmemängulise kaotusteseeriale järgnes kümnest kohtumisest üheksa võitu ning kui vahepeal taas kaks järjest kaotati, siis vastati sellele neljast matšist kolme võiduga. Mängupilt on nii nagu ta on, kuid nagu Johnston on öelnud, siis tema ülesandeks on meeskond võitudeni tüürida ja see on tänavu 21-st kohtumisest õnnestunud 13 korral. Tegu täitsa korraliku võiduprotsendiga. Seejuures on kodust tõeline kindlus kujunemas - 12-st kaheksa võitu. Meeskond olnud väravate saamisega jännis, aga võib ehk öelda, et seis on paranemas. Viimase seitsme kohtumise jooksul on neli korda neli väravat saadud. Seis on hetkel täitsa viisakas ja arvestades Sidney Crosby tagasihoidlikku panust, siis võiks olla potentsiaali veel enamaks.
New York Islandersil oli vahepeal seeria, kus kaheksast mängust tuli vaid kaks võitu, aga tundub, et sellest august on nüüd hakatud välja ronima. Viimasest viiest on kirjas kolm võitu. Meeskond on kõvasti parandanud oma kaitsemängu. Mullune keskmine sisse lastud väravate arv 2.73 on saadud 2.41 peale, mis annab kenasti koha esikümnes. Võib öelda, et see on tulnud rünnaku arvelt (keskmine väravasaak 2.82, mis liigas paremuselt kümnes), kuid seis peaks hooaja jooksul paranema, sest ülekaalus pole oma potentsiaali kohaselt mängitud. Efektiivsuseks vaid 15.9%. Meeskonna mäng tundub tänavu küpsem kui varem ja seega võib arvata, et ka playoffides ollakse valmis kõvemat lahingut andma.
Veerand maa peal võib vast kõige suuremaks üllatuseks pidada seda, kuidas
New Jersey Devils hooaega on alustanud. Meeskonna koosseis jäi suvel selgelt nõrgemaks ja võis arvata, et eriti suured raskused tabavad rünnakul, kuid seni on 21-st kohtumisest 11 ilusti vähemalt kolm väravat kätte saadud. Mike Cammalleri on olnud punkt per mäng mees ning kaugel pole sellest tempost veel ka kolm teist ründajat. Viimase aja vorm (neljast mängust kolm kaotust) on ohu märk, kuid hetkel ollakse kindlalt playoffide võidujooksus sees ning raske on leida argumente, miks ei peaks John Hynesi meeskond seal lõpuni välja püsima. See tooks debütandist treenerile kindlasti ka aasta parima juhendaja au.
Kummaline on seis
Carolina Hurricanesiga. Bill Petersi satsil on vaid kaheksa võitu, aga viimasest viiest kaotusest neli on tulnud pärast normaalaega. Mingisugune kvaliteet justkui on, mida tõestab ainuüksi see, et seni on Hurricanes endale vähim pealeviskeid laskev meeskond (25.6), aga samas nagu pole väga ka midagi. Koosseis on üsna mitte midagi ütlev ja väravate saamine osutunud üliraskeks. Keskmiseks saagiks vaid 2.09 ja meeskonnal ka liiga halvim ülekaal (13.3%). Cam Ward ja Eric Staal on endiselt pikendusteta ning klubi jõudnud ristteele - kas minna edasi koos nendega ja jahtida playoffide kohta, lootes et see saadakse kätte või teha oma parimad pojad kaubaks ning seada eesmärgiks edu kunagi tulevikus.
Philadelphia Flyersil õnnestus oktoobri teises pooles viiest mängust võita neli, kuid pärast seda on võidurõõmu saadud tunda vaid kolm korda. Seejuures on kaks neist tulnud lisaajal. 1.73 väravat mängus on liiga halvim näitaja ning see on aina langenud. Jakub Voracek on veerand hooajaga skoorinud vaid korra ning viie tabamuseni on küündinud ainult Brayden Schenn ja Claude Giroux. Kapten on seejuures skoorinud 20.5% oma meeskonna väravatest. See on müstiline number. Flyersi fännide ainsaks lohtuseks on see, et seda kõike (halba hooaja algust) on varem juba nähtud. Võrreldes mullusega on tänavu sama arvu mängudega (22) kirjas vaid üks võit vähem (7). Tunamullu, kui ka lõpuks playoffidesse jõuti, saadi selle ajaga 10 võitu. Seis on halb, aga mitte lootusetu. Kuigi tuleb tunnistada, et playoffidesse jõudmine on vägagi ebatõenäoline.
Huvitaval kombel on
Columbus Blue Jackets nii Flyersist kui ka Hurricanesist rohkem võite teeninud (9), aga meeskond on sellest hoolimata Metro divisjoni viimane. Tänavu esimesena peatreenerit vahetanud klubi pole seni veel kordagi lisaaega mänginud. John Tortorella juhendamisel on meeskonna käekäik paranenud, aga siiski mitte sedavõrd palju, et fööniksina tuhast tõusmine õnnestuda võiks. Kaheksamänguline kaotusteseeria, millega hooaega alustati, lükkas meeskonna liiga sügavasse auku.
Kesk divisjon
 |
| (foto: Jerome Miron/USA TODAY Sports) |
Dallas Stars juhib nii Kesk divisjoni kui ka kogu läänekonverentsi, aga mitmed analüütikud on välja toonud selle, et tegu võib olla illusiooniga. Nimelt on viidatud sellele, et seni on Stars oma divisjonikaaslaste vastu vastu pidanud vaid kolm mängu. Neist on kirjas kaks võitu, kuid eelmisel hooajal oli Lindy Ruffi hoolealustel oma divisjoni vastu suured probleemid. 29-st kohtumisest võideti lõpuks vaid kaheksa. Ent praeguse seisu juures on siiski raske midagi negatiivset leida. 22-st matšist on kirjas 17 võitu. Huvitaval kombel on kaotustest neli tulnud Atlandi divisjoni meeskonnad ja nagu eelpool mainitud koguni kaks Leafsi vastu. Jääme põnevusega ootama aega, mil järjepanu läänekonverentsi satsid Starsi tee peale satuvad. Kuigi vaadates, kui kindlalt seni on tegutsenud, siis võib playoffidest eemale jäämist pidada suureks üllatuseks.
Playoffidest eemale jäämine oleks üllatus ka
St. Louis Bluesi puhul. Ken Hitchcocki meeskond on kindlalt divisjoni tiitliheitluses sees, kaotates hetkel Starsile kolme silmaga. Hooajale on tehtud edukas algus vaatamata sellele, et statistilised numbrid on hetkel veel üsna tagasihoidlikud. Keskmise väravasaagiga (2.65) platseerutakse paki keskele ning endale lastud väravate (2.48) osas mahutakse napilt esikümnesse. Seejuures on kenasti üle elatud väikene vigastuste kriis. Kamba peale on puudutud 81-st kohtumisest, mis jääb alla vaid Red Wingsi (91) ja Sabresi (95) numbritele. Playoffidesse jõudmine pole muidugi Bluesi puhul viimaste aastate jooksul kahtluse alla sattunud. Küsimus on selles, kui kaugele seal jõutakse. Arvestades hooaja algust, siis julgeks öelda, et on üsna head võimalused avaringi needuse lõpetamiseks.
Nashville Predators jõudis sel nädalal klubi negatiivse rekordini, mil kolm matši järjest nulli peale jäädi, aga korralik hooaja algus tähendab, et see külm periood suurt kahju meeskonnale ei teinud. Kesk divisjonis ollakse kolmandal kohal. Viimase aja nulliseeria pole isegi ründe numbreid nukraks kiskunud. Peter Laviolette'i meeskond on seni olnud mängu kohta keskmiselt täpne 2.57 korda, mis annab liigas 16. koha. Seis edurivis on veider. Kokku on neli korda nulli peale jäädud, aga samas on kirjas kaks kohtumist, kus tulid 7-väravalised plahvatused. Konkurents on karm, aga kuna Pekka Rinne näol on meeskonnas suurepärane väravavaht ning kaitses ehk kogu liiga parim valik, siis ei tohiks Predatorsil playoffidesse jõudmisega probleeme olla.
Karikakaitsja
Chicago Blackhawks on alustanud veidi ebakindlalt, aga selle põhjuseks võib vast pidada Duncan Keithi vigastust. Temata tuli mitu paha kaotust, kus mõnel juhul jäi sisse lastud väravate üles lugemiseks ühe käe sõrmedest väheseks. Nüüd, kus Keith on tagasi, peaks tõus hakkama. Seis on hetkel selline, et kui konkurentidega võrdse mängude arvu peale satutaks, siis jääks Blackhawks divisjonis alles 5. kohale. Viimastel aastatel on Kesk divisjonist viis meeskonda playoffidesse läinud ja tõenäoliselt on see nii ka tänavu, aga lootma kindlasti selle peale ei saa jääda. Olgugi, et praegugi on seis just selline, kus mõlemad wild-cardid kuuluvad Kesk divisjoni meeskondadele.
Minnesota Wild sai sel nädalal alles oma teise koduse kaotuse. Kui kodupubliku ees ei oleks seni kindlalt tegutsetud, siis võiks seis olla päris keeruline. Võõrsil on kümnest võidetud vaid kolm. Ootamatult on meeskonna ühest tugevusest saanud suurim nõrkus. Vähemuse efektiivsus on vaid 74%, mis annab liigas eelviimase koha. Mullu oldi 86.3%-ga parimad! Mike Yeo on tuntud kaitset armastava treenerina, kuid hetkel on meeskonda vedanud rünnak. Keskmiselt on skooritud 2.95, samas kui endale lastud 2.70. Kuid Wild on seni idakonverentsi vastu teinud vaid viis matši. Oma divisjoni vastu on toimetatud viisakalt - üheksast mängust viis võitu ja vaid kaks normaalajaga tulnud kaotust. Viimasel ajal on Wildi vorm alla käinud (viiest mängust neli kaotust), aga seda võib siduda Zach Parise'i vigastusega. Üldplaanis on meeskond heas seisus.
Heast seisust on aga hetkel olukord kaugel
Winnipeg Jetsi puhul. Hooaega alustati suurepäraselt (esimesest 11-st matšist saadi seitse võitu), kuid viimase kümne kohtumise jooksul on kaotatud tervelt kaheksa mängu. Enda divisjoni vastu on peetud kaheksa kohtumist ning nendest on kirjas kuus kaotust. Keskmiselt on endale lastud 3.17 väravat ja sellest hullem on vaid üks meeskond. Väravavahtide tõrjeprotsendi osas edestatakse ainult nelja satsi. Kaitse on selge nõrk koht ja oleks üllatav, kui sellega seoses peagi midagi ette ei võeta. Hetkel on veel võimalus rongi peale hüpata, aga kuna pärast puhkepäeva hakkavad jälle mängud üksteisele otsa jooksma, siis pole oma naha päästmiseks väga palju aega jäänud.
Colorado Avalanche'i seisu võtab hästi kokku see fakt, et hetkel on Patrick Roy hoolealustel täpselt kaks korda vähem punkte kui divisjoni liidril Starsil. Kuu keskel tundus, et midagi head hakkab tulema, kui välisturnee käigus kolm matši järjest võideti, aga see jäi vaid ajutiseks nähtuseks. Seejuures pole Avalanche alates eelmise hooaja algusest rohkem kui kolme mängu järjest võitnud. 22-st kohtumisest on tänavu kaotatud 13 ja osad neist ka päris piinlikult. Pole ime, et mitmed mängijad hetkel kuulujuttudes ringlevad. Usutavasti läheb enne jõule ka ümberkorraldusteks. Ei oleks ka üllatav, kui vahetus võetakse ette peatreeneri toolil.
Vaikse ookeani divisjon
 |
| (foto: Gary A. Vasquez/USA TODAY Sports) |
Nii nagu arvata võis,
Los Angeles Kings naases pärast mullust ebaõnnestumist uue hooga. Aasta algus oli küll kahtlase väärtusega (esimene võit tuli alles neljandas mängus), kuid sealt edasi on väga edukalt tegutsetud ning teenitult on käes Vaikse ookeani divisjoni liidrikoht. Läänekonverentsis ollakse hetkel 27 punktiga jagamas 4. kohta, kuid tuleb tunnistada, et Kingsil on potentsiaali veelgi enamaks. Viimastel aastatel on olnud tegu väga kindla kodusatsiga, kuid tänavu on esimesest 12-st kodufännide ees peetud kohtumisest võidetud vaid 7. Mulluse lati alt läbi jooksmise üheks põhjuseks oli kehv vorm võõrsilmängudes ja selle kallal on kuningad kõvasti tööd teinud. Praegu on kodust eemal kümnest mängust kuus võitu. Kings on kindlalt sammumas playoffidesse tagasi ja arvestades konkurentsi, siis tõenäoliselt pannakse seal konverentsi finaalini välja.
San Jose Sharks väärib suurt imetlust selle eest, millega hiljuti välisturnee ajal hakkama saadi, aga meeskonna ebastaabiilsus on kindlasti nii Peter DeBoerile kui klubi fännidele murepilvi tekitamas. Tänavu on olnud paar väga kena seeriat, aga üldjuhul hüpatakse võitutelt kaotustele ja vastupidi. Meeskonna statistilised näitajad kalduvad pigem keskpärasuse suunas ja tõenäoliselt see ongi Sharksi reaalne koht. Piisavalt hea, et playoffidesse jõuda, aga kaugel kvaliteedist, mis lubaks seal midagi korda saata. Kuigi pärast mullust altminekut ongi ehk playoffidesse jõudmine ainus hooaja eesmärk. Sel juhul on praegu kõik okei.
Tänu nõrgale kaitsele (keskmiselt lastud väravaid 2.70) ja vähemuse efektiivsusele (78.9%) on
Vancouver Canucks seni hullutanud mitmete suureskooriliste mängudega. Ent vaevalt, et see peatreenerile Willie Desjardins'ile istub. Viimasel ajal on lekkiva kaitse tõttu mängumootor korralikult jukerdanud. 11-st matšist on tulnud vaid kolm võitu ja allakäik on olnud üsna ootamatu. Canucks alustas aastat edukalt ja näiteks kaotati esimene mäng kahe väravaga alles 14. novembril. Paar litripõrget sinna-tänna ning seis oleks palju ilusam, kui see praegune 23-st mängust üheksa võitu ja 24 punkti, mis annavad divisjonis 3. koha. See enamvähem täpselt punkt mängu kohta tempo playoffide kohta ei too. Selleks on vaja lõpuks 90+ kokku saada. Kuigi, kui paar tugevamat divisjonikaaslast samuti oma raskustest üle ei saa, siis võib endale ikkagi selle viimase automaatse kohaga kevadised mängud kindlustada.
Arizona Coyotesi fänne on rõõmustamas tore fakt. Seni on läänekonverentsis vaid kuus meeskonda koiottidest rohkem võite kogunud. Liigutakse justkui playoffide kursil. Enne hooaja algust tundus see mõeldamatu, aga nüüd, kus veerand hooajast möödas, peab Dave Tippetti satsi siiski tõsiselt võtma. Võõrsilmängude arvestuses kuuluti pikalt tippude sekka ning oma konverentsi vastu on uskumatult hästi mängitud. Kümnest matšist on kirjas seitse võitu. Seejuures on oma divisjoni vastu seitsmest kaotatud vaid üks! Meeskond on lasknud endale palju väravaid (keskmiselt 2.90), aga skoorib ka samas tublisti (2.81). Max Domi ja Anthony Duclair on moodustanud suurepärase duo ning elu parimat mängu on näitamas ka mitmed kogenumad mängumehed. Sellega meenutatakse mullust Calgary Flamesi ning nemadki ju ei pidanud justkui playoffidesse jõudma, aga sellega tuldi toime ja mindi lausa teise ringi. Coyotes on kujunenud Vaikse ookeani divisjonis vägevaks mustaks hobuseks.
Üllatajad tulevad aga muidugi langejate arvelt ning
Anaheim Ducks on väga valusalt kukkunud. Pärast kolme järjestikust divisjon tiitlit vireletakse nüüd tabeli tagumises otsas. Hooaeg algas suurte skoorimise probleemidega, mis üks hetk justkui selja taha jäeti, aga viimastel nädalatel pole taas väga tulemusi tulnud. Üheksast kohtumisest kuus kaotust. Seis tundub kehv, aga lootust saab lisada sellega, kui uskuda, et Corey Perry ja Ryan Getzlaf lähevad mingi hetk hoogu. See peaks parandama rünnakut, mis hetkel genereerimas vaid 1.91 väravat mängu kohta. Kui edurivi korda saadakse, siis on võimalik teha suur tõus. Ducks on seni kogu liiga parim vähemuses mängiv meeskond (87.7%). Endale on pandud hea vundament, millele midagi korralikku laduda. Kuigi ise küsimus on see, kas seda saab teha Bruce Boudreau või keegi teine. Seejuures, kui lähebki võimaliku vallandamise osas jutuajamiseks, siis saab Boudreau öelda: "Mehed, mis te ajate, playoffid on vaid mõne punkti kaugusel." Päris uskumatu on see, et kõigi raskuste kiuste lahutab Ducksi Canucksist vaid neli silma.
Kui tänupüha oleks tulnud kolm nädalat varem, siis oleks
Calgary Flamesil vaid kolm võitu. Bob Hartley meeskond on end kõvasti viimasel ajal parandatud. Viimasest 11-st on tulnud kuus võitu ning see on viisakas tempo. Kui vaid ainult seda hooaja alguse totaalset ebaõnnestumist poleks olnud. Dougie Hamilton pidi olema kaitsele kõvaks täienduseks, kuid Flames on hetkel enim väravaid lasknud meeskond. Keskmiselt on tuppa tulnud 3.59 kolli. Kuigi suur osa süüd selles lasub ka väravavahtidel. Kolm maskis meest on postide vahel käinud ja kokku pannud tõrjete efektiivsuseks 88%, mis liiga halvim näitaja. Samuti ollakse tabeli lõpus vähemuse efektiivsuse osas (72.1%). Seis ei luba kuidagi seda, et uuesti playoffidesse jõutakse. Ent Flames muidugi näitas eelmisel hooajal väga hästi, et neid ei maksa kunagi maha kanda.
Messias McDavid on saabunud, aga
Edmonton Oilers on justkui endiselt jäänud ühe koha peale tammuma. 22-st matšist on seni kogutud 15 punkti ja see annab liiga üldtabelis viimase koha. Suur osa kaotustest (14-st seitse) on muidugi tulnud Connor McDavidita mängides, aga ega see seis polnud väga ilus ka siis kui tänavuse drafti avanumbri rangluu veel terve oli. Todd McLellan toodi Edmontoni kaitset lappima ning tema tööd lihtsustati ka paari asjaliku täiendusega, kuid endale lastakse endiselt üle kolme värava mängu kohta (3.09) ja selle arvestuses edestatakse ainult kolme meeskonda. Vägisi kisub sinnapoole, et suvel saadakse taas üks drafti avavalik satsi võtta.
