Algab MM, aga kas see kedagi üldse huvitab?

Homme algab järjekordne MM-turniir ehk Stanley karika playoffides mitte osalevate mängijate lohutusauhind ehk nurgatagune heitlus tehislikku sära omava karika peale. Kellele seda vaja on? Selgub "maailmameister" olgugi, et mitmed maailma parimad hokimehed ei löö turniiril kaasagi. Tänavu Valgevenes peetav turniir näib veel eriti mõttetuna, sest Sotši olümpial on juba hetke parim hokimaa selgunud. Tõelises tippkonkurentsis võidutses Kanada. Milleks veel see MM-turniiri?

(foto: Reuters)

Kuna suur osa Kanada parimaid poegi heitleb iga aasta Stanley karika playoffides, siis pole hoki sünnimaa viimasel neljal MM-il isegi mitte medaliriikide sekka pääsenud. MM-hõbeda sai mullu Šveits, kes jäi tänavu OM-il 9. Kogu austuse juures armeenugade- ja juustumaa hoki suhtes tuleb märkida, et see üheksas koht näitas ka hetke reaalset taset. MM-ide tulemused on järjepidevalt tõelise hetkeseisu suhtes petlikud.

Üllatusi armastavad kõik spordisõbrad, kuid need võiksid sündida olukorras, kus kõik pooled on esindatud oma parimate mängijatega. Samas peaks muidugi Kanadal olema piisavalt suur mängijate valik, et saada kokku konkurentsivõimeline sats isegi nendest meeskondadest, kes Stanley karika playoffidesse ei jõua. Miks pidevalt alt minnakse on täiesti omaette teema, kuid nende põhjuste üle võib spekuleerida.

Suurimaks probleemiks võib pidada asjaolu, et erinevalt edukatest Euroopa koondistest saab Kanada oma täpse koosseisu teada alles viimasel hetkel. Euroopa koondistel püsib põhituumik sama. Mugavalt lõppevad kõik koduliigad enne MM-i ära, mis annab veelgi võimaluse mängijaid sulandada.

Kanada koondis pannakse piltlikult öeldes üle põlve kokku. Vaadatakse, keda valida annab ja neist omakorda võetakse lõpuks need mehed, kes on nõus oma riiki esindama. Näiteks olümpiakoondisest eemale jäänud Philadelphia Flyers täht Claude Giroux keeldus tänavu MM-ile minemast olgugi, et pärast Flyersi varajast playoffidest välja kukkumist tal see võimalus tekkis. Samas seisus on ka USA.

Jänkid lähevad seejuures tänavusele turniirile peale veel eriti kummalise koosseisuga. Satsi on mahtunud mitu meest, kes mängisid sel hooajal veel ülikooli eest. Suvalised kolledži kutid mängivad maailma parima tiitli peale. Pole ju väga loogiline?

Ei ole üldse loogiline ka see, et selline seis, kus maailma parim hokiriik selgitatakse välja parimate mängijateta, püsib juba väga pikka aega ja eeldatavasti see ka jätkub. Kuna NHL on pärast Sotši mänge olümpia suunas vaatamas üsnagi negatiivse pilguga, siis ootab meid ees tulevik, kus äkki ei näegi enam maailma parimaid oma riiki esindamas.

Varasemalt oli heaks kompromissiks Kanada karikas, mis hiljem vormus hoki maailmakarikaks. See toimus sügisesel ajal, enne NHL-i hooaega, mis andis ka tõelistele tähtedele võimaluse koondise särk selga tõmmata. Maailmakarikale löödi aga 2004. aastal käega. Samas iseenesest peaks ju tegu olema väga atraktiivse turniiriga nii rahvusvahelise alaliidu kui ka NHL-i jaoks. Nüüd, kus olümpiast ollakse loobumas, on NHL märku andnud, et maailmakarikas võidakse taaselustada, kuid see kõik on alles kaugema tuleviku teema. Hetkel asume taas vaatama mageda maitsega maailmameistrivõistlusi.

Jaga:

Facebook Google+ Twitter