Hakkavad selguma läbikukkumise põhjused ehk vigastused

Homseks on Stanley karika konkurentsi jäänud vaid neli meeskonda. Välja kukutatud satside fännid on jäänud läbikukkumise pärast kukalt kratsima. Mitmed meeskonnad ja mängijad ei suutnud hooaja kõige olulisemas faasis oma parimat mängu näidata. Kogu raske töö läks luhta. Oma osa ebaõnnestumises on kindlasti vigastustel. Kui pead hooaja kõige tähtsamates kohtumistes saama hakkama ilma võtmemängijate panuseta, kuna neid vaevab trauma, siis on tegu väga julma saatuse vingerpussiga.

(foto: Greg M. Cooper/USA TODAY Sports)

Üks neist, kes mängis playoffides valuvaigistite toel, oli Zdeno Chara. Boston Bruinsi kapten tegi Montreal Canadiensi vastu peetud otsustavas 7. kohtumises võimalik, et ühe oma karjääri halvima mängu. Olles ka eelnevalt ebakindlalt tegutsenud olid juba enne seda matši õhus kuulujutud, et teda on veavamas mingisugune vigastus. Spekulatsioonid said pärast Bruinsi pudenemist ka kinnituse. 206 sentimeetrit pikk hiiglane oli 3. matšis murdnud ühe oma sõrmedest.

Otsustavas mängus oli ta jääl vaid 23 minutit ja 40 sekundit. Alates 2010. aastast pole Chara nii vähe jääaega mitte üheski väljakukkumismängus saanud. Playoffide keskmine mänguaeg oli tal üle nelja minuti väiksem kui mullu.

Käevigastusega mängis otsustavaid kohtumisi ka Jussi Jokinen. Teda vaevas parema käe ranne. Seda enam tuleb imetleda 31-aastase soomlase numbreid - 7 väravat ja 3 söötu. Ta oli Pittsburgh Penguinsi suurim väravakütt.

Minnesota Wildi ründaja Matt Moulson mängis kubemevigastusega. Tema produktiivsus oli sellega selgelt häritud. Kümne kohtumisega tuli vaid kolm punkti (1 värav). Suurimat ovotsiooni valu eiramise võimekuses väärib aga kindlasti teine Wildi mees Charlie Coyle. 22-aastasel ründajal olid Chicago Blackhawksi vastu peetud 6. kohtumiseks mõlemad õlad liigesest väljas käinud. Tal oli raskusi litri kontrollmise ja söötmisega, kuid veetis siiski jääl üle 20 minuti ning sai kirja ka kolm pealeviset.

On mehed ja on hokimehed.

Jaga:

Facebook Google+ Twitter